KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-65-03 Otsuse kuupäev 10. november 2003 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salmann Johannes Toomi kaebus Ees

§ 15

lg-le 2 ja § 152 lg-le 1, samuti HKMS § 25 lg-le 5 kohaldamata jätta ning algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus. Kui vaidlusalust avalik-õiguslikku suhet lõpetav õigusnorm jääb kohaldamata, siis on halduskohtul võimalik asja sisulisel läbivaatamisel tuvastamiskaebus rahuldada ja suhte olemasolu kindlaks teha. Käesoleval juhul on vaidlusaluseks avalik-õiguslikuks suhteks J. Toomi hõlmatus ravikindlustusega. Kui kindlustuskaitse on lõppenud, tuleb käesolevas asjas kontrollida, kas see lõppes Põhiseadusega kooskõlas oleva normi alusel. Töötu sotsiaalse kaitse seaduse (TSKS) § 6 lg 3 kohaselt makstakse abiraha töötuna arveloleku ajal üldjuhul kuni 270 päeva. Ühelgi juhul ei pikene abiraha saamise periood rohkem kui 180 päeva võrra. Seega on töötu staatusest tulenev õigus ravikindlustusele ajutine ega välistaks vajadust hinnata RaKS § 89 lg 4 põhiseaduspärasust käesolevas asjas. 13.

§ 10

kohaselt tulenevad Eestis põhiõigused muuhulgas ka inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõttest.

§ 28lg 1 sätestab, et igaühel on õigus tervise kaitsele.

Sama paragrahvi

1. lõike esimene ja teine lause sätestavad: Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus.
2. Kohtud leidsid õigesti, et Põhiseadus ei garanteeri igaühe õigust igasugusele tasuta arstiabile. Õige on ka väide, et Põhiseaduses ei ole sätestatud, millistele konkreetsetele kriteeriumidele peab vastama tervisekindlustussüsteem. Tervisekindlustussüsteemi kujundamisel nagu üldse sotsiaalsete õiguste tagamisel on seadusandjal avar diskretsiooniõigus ja kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid. Riigikohus nõustub Ravikindlustuse seaduse eelnõu seletuskirjas märgituga, et sotsiaalsete põhiõiguste täpsema mahu määrab kindlaks riigi majanduslik olukord ning riik ei saa rohkem anda ja keegi ei saa riigilt rohkem nõuda, kui riik võimeline on. Väär on aga sellest järeldada, et riigi poolt loodud tervisekindlustuse süsteem ei saa üldse olla vastuolus Põhiseadusega. See muudaks

§ 28sisutuks.

Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu Ravikindlustuse seaduse eelnõu (914 SE) seletuskirjas toodud seisukohaga, et sotsiaalsed põhiõigused on vaid riigi objektiivne kohustus, mida realiseeritakse vastavalt võimalustele ja poliitilistele kokkulepetele, mitte aga kohtu kaudu.

§ 28

lg-s 1 on otsesõnu väljendatud põhiõiguse adressaadi subjektiivne õigus ja

§ 15lg 1 kohaselt peab olema tagatud selle kohtulik kaitse.

Tervis on oluline väärtus, ilma milleta ei ole võimalik paljude teiste põhiõiguste kasutamine. See ei tähenda, et iga isik saaks nõuda tasuta ja piiramatult kõiki tervishoiuteenuseid. Seadusandja pädevuses on täpsemalt määrata, milles väljendub igaühe õigus tervise kaitsele, samuti millist liiki abi ja millises ulatuses abi tuleb puuduse all kannatavale inimesele osutada. Seadusandjal ei saa aga nende põhiõiguste kujundamisel olla piiramatut suvaõigust. Ta ei tohi põhiõiguste kujundamisel jätta kaitse alt välja vastavate põhiõiguste tuuma ega piiritleda nende õiguste kasutamise tingimusi ebamõistlike kriteeriumidega.

1. Ringkonnakohus on seisukohal, et kindlustuskaitse lõppemine ei takista J. Toomi arsti poole pöördumast, sest seadusega on tagatud iga Eesti Vabariigi territooriumil viibiva isiku õigus vältimatule arstiabile. Riigikohus leiab, et tervishoiuteenuse kasutamine, seega õigus tervise kaitsele võib olla takistatud ka siis, kui seadus näeb ette tervishoiuteenuse eest tasumise kohustuse, kuid isikul puuduvad enda tahtest sõltumatult vahendid tasu maksmiseks.
2. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 6 lg 1 ja § 16 lg 2 sätestavad, et igal Eesti Vabariigi territooriumil viibival inimesel on õigus saada vältimatut abi ja kiirabiteenust. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt tasutakse ravikindlustusega hõlmamata isikule osutatud vältimatu abi eest riigieelarvest selleks ettenähtud vahenditest Sotsiaalministeeriumi ja Eesti Haigekassa vahel sõlmitud lepingu alusel vastavalt Ravikindlustuse seadusele. TTKS § 5 kohaselt on vältimatu abi selle seaduse tähenduses tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. TTKS § 16 lg 1 kohaselt on kiirabi ambulatoorne tervishoiuteenus eluohtliku haigestumise, vigastuse või mürgituse esmaseks diagnoosimiseks ja raviks ning vajaduse korral abivajaja transpordiks haiglasse. Üldarstiabi, eriarstiabi ja õendusabi eest tasub ravikindlustusega hõlmamata isik ise (TTKS § 11 lg 2, § 23 lg 1 ja § 26 lg 2). Samuti ei ole RsKS § 41 lg 1 kohaselt kindlustamata isikule nähtud ette ravimihüvitist ega § 63 lg 1 kohaselt hambaraviteenuse hüvitist.
3. Eelnevast nähtub, et tasuta tervishoiuteenuse osutamine on ravikindlustusega hõlmamata isikule tagatud vaid juhtudel, mil isikut ähvardab surm või püsiva tervisekahjustuse tekkimine. Riigikohtu halduskolleegium kahtleb, kas säärane põhiseadusliku tervisekaitseõiguse kujundamine on mõistlik ja tagab tervisekaitsepõhiõiguse tuuma kaitse isikute puhul, kes ei leia jõukohast tööd enda tahtest sõltumata. Iseäranis kaheldav on sellise piirangu mõistlikkus isiku puhul, kes ei leia tööd tulenevalt rahapuuduse tõttu ravimata haigusest, mille ravikulud ei oleks riigi jaoks ebamõistlikult suured. Riigi jaoks võib inimese töövõime taastamiseks vajaliku ravi rahastamine osutuda lõppkokkuvõttes odavamaks kui talle sotsiaaltoetuse maksmine. Ravikindlustust ei asenda ka TTKS §-s 53 sätestatud üldsõnaline võimalus rahastada tervishoiuteenuste osutamist volikogu otsuse alusel valla- või linnaeelarvest. Sellise otsuse tegemise materiaalõiguslikud eeldused ja otsuse tegemise kord ei ole seadusega reguleeritud. Laiaulatusliku diskretsioonilisuse tõttu on see otsus kohtu poolt vaid väga piiratud ulatuses kontrollitav. Samuti ei pruugi valla- või linnaeelarves olla ravikulude katmiseks raha.
4. Põhiseaduse § 28 lg-s 1 sätestatud õiguse kujundamisel peab seadusandja arvestama sama paragrahvi teises lõikes sätestatud õigust riigi abile töövõimetuse ja puuduse korral. Samuti tuleb arvestada ratifitseeritud välislepingute ja rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetega. ÜRO Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste pakti (edaspidi Pakt - RT II 1993, 10/11, 13) art 9 kohaselt tunnustavad lepinguosalised iga inimese õigust sotsiaalkindlustusele. Pakti art 12 lg 1 kohaselt on igal inimesel õigus maksimaalsele füüsilisele ja

üühilisele tervisele. Sama artikli lg 2 punkti (d) kohaselt peavad riigid selle õiguse täielikuks teostamiseks võtma tarvitusele samme, mis on vajalikud, et luua tingimused, mis tagaksid kõigile arstiabi ja meditsiinilise hoolitsuse haiguse korral. Pakti art 2 p 1 kohaselt tuleb riikidel paktis sisalduvate õiguste teostamiseks rakendada maksimaalseid abinõusid olemasolevate ressursside piires. Parandatud ja täiendatud Euroopa Sotsiaalharta (edaspidi Harta - RT II 2000, 15, 93) I osa määratleb Harta lepingupoolte tegevuse eesmärgid. Need eesmärgid ei ole küll lepingupoolele otseselt kohustuslikud, kuid on olulised Harta siduvate sätete, samuti

§ 28lg 1 tõlgendamisel.

Harta I osa art 11 kinnitab, et igaühel on õigus saada osa mistahes abinõudest tulenevatest hüvedest, mis võimaldavad tema tervise kaitse parimal võimalikul tasemel. Harta I osa art-s 12 tunnustatakse, et kõigil töötajatel ja nende ülalpeetavatel on õigus sotsiaalkindlustusele. Harta I osa art-s 13 tunnustatakse, et kõigil piisavate elatusvahenditeta isikutel on õigus saada sotsiaal- ja meditsiiniabi. Lepingupooltele on kohustuslikud Harta II osa sätted, millega lepingupool on end seotuks tunnistanud. Harta II osa art 13 lg-te 1 ja 2 kohaselt kohustuvad lepingupooled tagama, et: - iga piisavate elatusvahenditeta isik, kes pole suuteline oma tööga või muude allikate, eelkõige sotsiaalkindlustussüsteemi hüvitiste kaudu selliseid vahendeid hankima, saab küllaldast abi ning haigestumise korral oma seisundile vastavat hooldust; - tagama, et selline abi ei ahendaks selle saaja poliitilisi või sotsiaalseid õigusi. Nende sätetega on Eesti Vabariik end Parandatud ja täiendatud Euroopa Sotsiaalharta ratifitseerimise seaduse § 2 p-s 13 seotuks tunnistanud. 19. Neist Põhiseaduse ja välislepingute sätetest ilmneb, et enda tahtest sõltumatult tööd mitteleidvale ja puudust kannatavale isikule peab olema tagatud teatud määral raviteenuste kättesaadavus ja raviks vajalike hüvitiste maksmine. Tööd mitteleidva isiku ravikindlustus ei pea olema tagatud samal määral kui isikutel, kelle eest makstakse sotsiaalmaksu. Kuid vahe ei või olla ebaproportsionaalselt suur. Kannatused ja piirangud teiste põhiõiguste kasutamisel, mida inimene peab taluma ravimata haiguse tõttu, ei tohi olla ebaproportsionaalsed.

§ 28

lg 1 hõlmab ka õiguse kahjustatud tervise taastamisele, kui see on meditsiiniliselt võimalik ja vastab riigi rahalistele võimalustele. Harta II osa art 12 lg 3 kohaselt kohustuvad lepingupooled püüdma järk-järgult tõsta sotsiaalkindlustuse taset. Seega ei ole harta eesmärgiga kooskõlas olulise hulga seni ravikindlustusega hõlmatud isikute ilmajätmine ravikindlustusest, kui neil puuduvad vahendid end ise kindlustada. Riigikohtu arvates ei välista Harta ravikindlustuse vahendite õiglasema jaotamise nimel teatud isikute kindlustatuse lõpetamist. Kuid tagajärjed, mida kindlustuse lõpetamine isikule tekitab, ei tohi olla ebaproportsionaalselt rasked võrreldes kasuga, mida saavad ravikindlustuse vahendite ümberjagamise tulemusena võitvad isikud. Samuti peab ravikindlustusega hõlmatud isikute hulga vähendamine, tuginedes vaid riigi piiratud rahalistele võimalustele, olema põhjendatud kas rahaliste vahendite vähenemisega või vajadusega kasutada olemasolevat raha mõnel kaalukamal otstarbel. Silmas tuleb pidada, et kuni

1. jaanuarini 2003 suutis riik kindlustatud isikute mittetöötavatele abikaasadele ravikindlustust tagada.
2. Ringkonnakohus viitab õigustatult põhimõttele, et solidaarne tervisekindlustus tähendab seda, et kindlustusega peavad olema kaetud isikud, kes ei ole ise võimelised kindlustusmakseid maksma. Ebamõistlik oleks aga arvata, et see isikute ring piirdub vaid pensioni- ja alaealistega. Siia hulka on loogiline arvata ka isikud, kes enda tahtest sõltumata ei leia jõukohast tööd ja kes pole põhjendamatult keeldunud pakutavast tööst. Ringkonnakohus pole selgitanud, kas J. Toom on ise võimeline kindlustusmakseid maksma ja raviteenuste eest tasuma. Ravikindlustuse seaduse eelnõu seletuskirjast ja eelnõu arutelude stenogrammidest nähtub, et seadusandja soovis vältida riigi poolt töövõimeliste isikute ravikindlustuskulude kandmist. Sellega soovis seadusandja motiveerida töövõimelisi isikuid tööle asuma. Seletuskirjast ja stenogrammidest ei nähtu aga, et seadusandja oleks arvestanud, et lisaks isikutele, kes ei soovi tööle asuda, on ka isikuid, kes ei leia jõukohast tööd. Arvestada tuleb ka seda, et Harta I osa art 12 kohaselt on Harta eesmärk anda täiendavad garantiid töötavate isikute ülalpeetavatele. IV
3. Kuna asjas tõusetuvad põhimõttelist laadi konstitutsiooniõiguslikud probleemid, võib HKMS § 94 ja TsMS § 84 lg 3 kohaselt olla edasises menetluses vajalik kaaluda J. Toomile õigusabi andmist riigi kulul. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann