KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-120-03 Otsuse kuupäev Tartu, 12. november 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja V. Kõve, liikmed A. Kull ja T. Tampuu Kohtuasi Eesti Ringhäälingu Saat

§ 74

lg 1 alusel tunnustada tema 2 664 737 krooni 19 sendi suurust nõuet Eesti Sõltumatu Televisiooni AS (pankrotis) pankrotimenetluses pandiga tagatud esimese järgu nõudena ja mõista kostjatelt solidaarselt välja hageja kohtukulud. 2. Eesti Sõltumatu Televisiooni AS (pankrotis) vaidles hagile vastu osaliselt ning palus tunnustada hageja nõuet Eesti Sõltumatu Televisiooni AS (pankrotis) pankrotimenetluses 2 136 713 krooni ulatuses viiendas rahuldamisjärgus.

§ 86

lg 1 p-s 1 ei ole pandiga tagatud nõude all silmas peetud võlgniku vallasasjade kinnipidamisõigust. Kinnipidamisõigus on AÕS § 320 ja § 323 lg 2 mõistes nõude täitmise tagamise abinõu. Pankrotimenetluses tunnustatav pandisuhe tekib pandilepingu sõlmimisest. Hagejal ei ole alust kinni pidada neid asju, mis ei kuulu võlgnikule, vaid Ühisliisingu AS-le ja AS-le Hansa Liising Eesti. Kuna hageja nõue ei ole tekkinud ainult lepingust nr /TV1/-2-2001, ei saa kogu nõuet seadusjärgse pandiga tagatuks lugeda. Lepingu nr /TV1/-2-2001 pst 4.4 tulenevat leppetrahvi nõuet haldur ei tunnistanud, kuna seadmete demontaa" viibis hageja süül.

1. OÜ Sedavõrd Kuivõrd (likvideerimisel) vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata.
2. Tallinna Linnakohus rahuldas
3. aprilli
4. a otsusega hagi osaliselt ja tunnustas Eesti Ringhäälingu Saatekeskuse AS 2 136 713 krooni 19 sendi suurust nõuet Eesti Sõltumatu Televisiooni AS (pankrotis) pankrotimenetluses viienda järgu nõudena. Kummaltki kostjalt mõisteti hageja kohtukulude katteks välja 5040 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on tõendatud, et hageja ja Eesti Sõltumatu Televisiooni AS (pankrotis) vahel
5. jaanuaril
6. a sõlmitud lepingute nr /TV1/-1-2001 ja /TV1/-2-2001 alusel on hagejal tekkinud 2 136 713 krooni 19 sendi suurune nõue. Nõude suurusele ei vaielnud pankrotivõlgnik vastu ja kinnitas teenuse osutamist. OÜ Sedavõrd Kuivõrd (likvideerimisel) väited teenuse osutamata jätmise kohta on tõendamata. Seda nõuet ei saa tunnustada eesõigusnõudena, sest see ei ole

§ 86lg 1 p 1 mõttes pandiga tagatud.

Kui nõue ei ole küllaldaselt tagatud asjaõigusega ja saabunud on selle täitmise tähtaeg, on võlausaldajal AÕS § 320 lg 1 järgi õigus seaduslikult tema valdusse sattunud võlgniku vallasasju ja väärtpabereid kuni nõude rahuldamiseni kinni pidada, juhul kui nõue on sissenõutav ja seotud kinnipeetava esemega. Kostja esindaja seletuse kohaselt kuulub hageja valduses olev vara liisingufirmadele. Leppetrahvi nõue ei ole tõendatud. Lepingu nr /TV1/-2-2001 p-s 4.4 kokku lepitud kohustust ei saa käsitada leppetrahvina. TsK § 191 lg 1 järgi on leppetrahv rahasumma, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise korral. Hageja ei ole tõendanud, et kostja rikkus lepingulist kohustust.

1. Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused hageja ja Eesti Sõltumatu Televisiooni AS (pankrotis). Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. juuni
4. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osas, millega mõisteti Eesti Sõltumatu Televisiooni AS-lt (pankrotis) välja kohtukulu 5040 krooni ning jäeti see hageja enda kanda. Muus osas jättis ringkonnakohus otsuse muutmata. Ringkonnakohus ei korranud TsMS § 330 lg 5 alusel linnakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis linnakohus õigesti, et hageja nõuet ei tule rahuldada esimese järgu nõudena.

§ 86

lg 1 p 1 kohaselt rahuldatakse esimeses järgus pandiga tagatud nõuded, välja arvatud kommertspandiga tagatud nõuded. Nimetatud sättest ei tulene, et esimese järgu nõueteks oleksid ka nõuded, milles võlausaldaja on teostanud kinnipidamisõigust AÕS § 320 mõttes. Hageja nõude rahuldamine esimeses järgus on välistatud ka seetõttu, et kinnipidamisõigust on teostatud kolmandatele isikutele kuuluva vara suhtes. Isegi juhul, kui hageja on teostanud kinnipidamisõigust kolmandate isikute vara suhtes AÕS § 320 lg 2 alusel, ei muutu kinnipeetud kolmandate isikute vara võlgniku varaks, mille arvelt võiks hageja nõuda kostja pankrotimenetluses oma nõuete rahuldamist esimeses rahuldamisjärgus. Linnakohus jättis põhjendatult tunnustamata hageja leppetrahvi nõude. Lepingu nr /TV1/-2-2001 p 4.4 kohaselt kohustus Eesti Sõltumatu Televisiooni AS (pankrotis) lepingu lõpetamise korral demonteerima lepingu p-s 2 märgitud seadmed ühe kuu jooksul lepingu lõpetamise päevast arvates. Kui demonteerimine ei lõpe määratud ajaks, pidi kostja maksma hagejale seadmete paigalduskohtade eest tasu kuni demontaa"i lõpetamiseni. Linnakohus leidis õigesti, et hageja ei ole tõendanud, et Eesti Sõltumatu Televisiooni AS (pankrotis) oleks rikkunud lepingu p 4.4. Hagiavalduse kohaselt teostas hageja vaidlusaluse vara suhtes kinnipidamisõigust. Kinnipidamisõiguse teostamine välistab hageja õiguse nõuda leppetrahvi lepingu p 4.4 alusel. Kuna hageja ei ole hagiavalduses esile toonud ega tõendanud, mis ajast alates ta kinnipidamisõigust teostas, siis tuleb eeldada, et seda teostati alates lepingu lõppemisest 22. oktoobril 2001. a. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti

§ 86

lg 1 p 1 ja asus väärale seisukohale, et sellest sättest ei tulene, et esimese rahuldamisjärgu nõueteks oleks ka nõuded, mille tagatiseks oleva vara suhtes teostatakse kinnipidamisõigust. Kohus on ebaõigesti tõlgendanud mõistet "pandiga tagatud nõue". Pandiõiguse mõiste ja liigid sätestab asjaõigusseadus. Asjaõigusseaduse süsteemi kohaselt on kinnipidamisõigus seadusjärgne (vallas)pandiõigus. Kuna linnakohtu otsuses puudusid sisulised põhjendused, miks kinnipidamisõigusega tagatud nõuded ei ole käsitatavad eesõigusnõuetena

§ 86lg 1 p 1 mõttes, oleks ringkonnakohus pidanud otsuses esitama oma põhjendused.

Põhjenduste puudumine linnakohtu otsuses oli ka üheks apellatsioonkaebuse väiteks. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lgs 6 sätestatut.

1. Ringkonnakohus asus seisukohale, et hageja teostas kinnipidamisõigust kolmandate isikute vara suhtes. Ringkonnakohus ei ole vastavalt TsMS § 330 lg-le 4 otsuses näidanud, millistele tõenditele tuginedes ta sellise järelduse tegi. Samuti viitas hageja apellatsioonkaebuses tõenditele, mis kinnitavad lepingulise kohustuse rikkumist (demontaa"i hilinemist), kuid ringkonnakohus on jätnud need väited ja tõendid tähelepanuta. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kuna hageja ei ole tõendanud, millal kinnipidamisõiguse teostamist alustati, tuleb eeldada, et seda teostati alates
2. oktoobrist
3. a. Ringkonnakohus oleks asjakohaste tõendite puudumise korral pidanud hagejale tegema ettepaneku neid esitada.
4. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 229 lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt ei või kohus asjas, mis ei riiva avalikku huvi, rajada otsust asjaolule, mida pool ise ei ole asja läbivaatamisel esitanud. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kuna hageja teostas vara suhtes kinnipidamisõigust, ei saa Eesti Sõltumatu Televisiooni AS (pankrotis) vastutada vara demonteerimata jätmise eest. Kostja ei ole kordagi ise viidanud sellele, et demontaa"ikohustuse täitmist takistas hageja kinnipidamisõigus. Kassatsioonkaebuse sisu arvestades on ringkonnakohus ebaseaduslikult muutnud ka kohtukulude jaotust.
5. Vastuses kassatsioonkaebusel pidas Eesti Sõltumatu Televisiooni AS (pankrotis) ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kinnipidamisõigus ei ole pandiõigus

§ 86lg 1 p 1 mõttes.

Lepingu nr /TV1/-1-2001 alusel esitatud nõue ei ole seotud kinnipeetava esemega, mis on üheks kinnipidamisõiguse teostamise tingimuseks. Samuti teadis hageja enne kostja pankroti väljakuulutamist, et lepingu nr /TV1/-2-2001 objektiks olev vara ei kuulu kostjale. Ringkonnakohus ei rikkunud protsessiõiguse norme.

1. Riigikohtu istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde ning palus kostjatelt välja mõista kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu 12 094 krooni 40 senti. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, millega apellatsioonikohus jättis muutmata linnakohtu otsuse hageja 2 136 713 krooni 19 sendi suuruse nõude viienda rahuldamisjärgujärgu nõudena tunnustamise kohta. Asi tuleb selles osas saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. 13.

§ 86

lg 1 p 1 järgi rahuldatakse esimeses järgus pandiga tagatud nõuded, välja arvatud kommertspandiga tagatud nõuded. Ringkonnakohus leidis, et sellest sättest ei tulene, et esimese järgu nõueteks oleksid nõuded, millega seoses võlausaldaja on teostanud AÕS § 320 kohaselt kinnipidamisõigust. Ei linnakohus ega ka ringkonnakohus ole oma otsustes põhjendanud, miks leitakse, et kinnipidamisõigus ei ole pandiõigus pankrotiseaduse tähenduses. Põhjenduste puudumine linnakohtu otsuses oli ka üheks apellatsioonkaebuse väiteks. Seega oleks ringkonnakohus pidanud otsuses apellatsioonkaebuse väitele vastama ja oma seisukohta põhjendama. Kuna apellatsioonikohus seda ei teinud, siis rikkus ta TsMS § 330 lõikeid 4 ja 6. 14. Seadusel ei põhine ringkonnakohtu seisukoht, et kinnipidamisõigusega tagatud nõudeid ei tule pankrotimenetluses rahuldada esimeses järgus.

§ 86

lg 1 p 1 kohaselt ei rahuldata esimeses järgus ainult kommertspandiga tagatud nõudeid. Kõik ülejäänud nõuded, mis on tagatud pandiga, tuleb sama sätte järgi rahuldada esimeses järgus. Kinnipidamisõiguse kohta käivad asjaõigusseaduse sätted (

1. juulil
2. a kehtivuse kaotanud §-d 320-323) olid seaduse pandiõigust reguleerivas osas. Kinnipidamisõiguse mõiste määratles AÕS § 320 lg
3. Selle sätte kohaselt oli võlausaldajal õigus seaduslikult tema valdusse sattunud võlgniku vallasasju ja väärtpabereid kuni nõude rahuldamiseni kinni pidada, kui nõue ei olnud küllaldaselt tagatud asjaõigusega ja saabunud oli selle täitmise tähtaeg ning nõue oli sissenõutav ja seotud kinnipeetava esemega. Eeltoodust järeldab kolleegium, et asjaõigusseaduses sätestatud kinnipidamisõigus oli seadusjärgne pandiõigus. Seega tuleb

§ 86

lg 1 p 1 järgi esimeses järgus rahuldada ka nõuded, mille tagamiseks teostas võlausaldaja AÕS § 320 lõikes 1 sätestatud kinnipidamisõigust. 15. Võlausaldaja võis AÕS § 320 lg 2 kohaselt eset kinni pidada ka siis, kui kinnipeetav ese, mille võlausaldaja heauskselt oma valdusse võttis, ei kuulunud võlgnikule ja kolmandal isikul ei olnud sellele varasemast valdusest tulenevat õigust. Seega säilitas kinnipidamine pandiõigusena oma jõu, kui võlausaldaja pidas kinni eset, mis võlgnikule ei kuulunud, kuid võlausaldaja arvas heauskselt, et see kuulub võlgnikule. See aga ei tähenda, et võlausaldaja nõue tuleks võlgniku pankrotimenetluses sellisel juhul rahuldada esimeses järgus.

§ 86

lg 5 järgi on pandiga tagatud nõue eesõigusnõue pandieseme müügist saadud raha suhtes pandiga tagatud nõude ulatuses. Ringkonnakohtu otsuses on õigesti märgitud, et AÕS § 320 lg 2 järgi ei muutu kinni peetav kolmandate isikute vara võlgniku varaks, mille arvel saaks võlausaldaja nõuet võlgniku pankrotimenetluses esimeses järgus rahuldada. Võlausaldajale jääb võimalus rahuldada oma nõue kinnipeetava vara arvel vastavalt AÕS § 323 lõikele

2. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on hageja teostanud kinnipidamisõigust AÕS § 320 lg 2 alusel kolmandatele isikutele kuuluva vara suhtes. Samas on vastuses apellatsioonkaebusele Eesti Sõltumatu Televisiooni AS (pankrotis) ise väitnud, et vaid osa esemeid ei kuulu talle. Samuti on pankrotivõlgnik esimese astme kohtu menetluses hagile vastates märkinud, et lepingu nr /TV1/-2-2001 objektiks olev vara ei kuulu täielikult talle. TsMS § 330 lg 4 järgi peab ringkonnakohus otsuse põhjendavas osas ära tooma ka tõendid, millele on kohtu järeldused rajatud. Ringkonnakohus ei ole viidanud ühelegi tõendile, millest nähtuks, et kogu vara, mille suhtes hageja kinnipidamisõigust teostas, kuuluks kellelegi teisele kui pankrotivõlgnikule.
3. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus võtma kõigepealt seisukoha selle kohta, kas esinesid AÕS § 320 lg-s 1 sätestatud kinnipidamisõiguse teostamiseks vajalikud tingimused, s.t kas hagejal tekkis pankrotivõlgniku vara suhtes pandiõigus, ning seejärel lahendama vaidluse hageja nõude rahuldamise järgu üle.
4. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid, kui jättis hagi lepingu nr /TV1/-2-2001 p-st 4.4 tuleneva leppetrahvi nõude osas rahuldamata. Ringkonnakohus on otsuses seaduse kohaselt põhjendanud, miks ta leiab, et hageja 528 024 krooni suurune leppetrahvi nõue tuleb jätta tunnustamata. Ka pole ringkonnakohus seda järeldust rajanud asjaolule, mida pool ise ei ole asja läbivaatamisel esitanud. Asjaolu, et hageja teostas vaidlusaluse vara suhtes kinnipidamisõigust, esitati juba hagiavalduses. Seega puudub alus tühistada otsus, mille apellatsioonikohus selle nõude kohta tegi.
5. Kuna apellatsioonikohus peab asja 2 136 713 krooni 19 sendi suuruse nõude osas uuesti läbi vaatama, siis tuleb tühistada ringkonnakohtu otsus ka kohtukulusid käsitlevas osas. Asja uue läbivaatamise tulemusi arvesse võttes peab ringkonnakohus kohtukulude jaotuse uuesti otsustama.
6. Hageja kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu 12 094 krooni 40 sendi hüvitamine otsustatakse asja sisulisel läbivaatamisel. V. Kõve, A. Kull, T. Tampuu