← Eesti

3-1-1-120-03

MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-120-03 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu,

  1. oktoober 2003 Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja Uno Lõhmus Kohtuasi Kriminaalasi A. V. süüdistuses KrK § 1481 lg 10 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
  2. mai
  3. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 2-1/270/03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A. V. kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppik, kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  4. september 2003 Istungil osalenud isikud A. V. kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppik ja riigiprokurör Piret Paukštys Resolutsioon Anda kriminaalasi A. V. süüdistuses KrK § 1481 lg 10 järgi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. A. V. anti kohtu alla süüdistatuna selles, et ta jättis tahtlikult tulude varjamise eesmärgil maksuhaldurile esitamata
  6. ja
  7. a füüsilise isiku tuludeklaratsioonid järgmistel asjaoludel.
  8. märtsil
  9. a avas A. V. offshore ettevõttele (välismaisele variühingule) Brilliant Holdings Inc (edaspidi ka BHI) Tallinna Pangas (hiljem Eesti Ühispank) Eesti krooni konto ja kaks välisvaluutakontot. A. V. tegi BHI kaudu väärtpaberitehinguid, mille tulemusel saadud kasu summas 1 825 169 krooni võttis ta BHI arvelduskontolt sularahana välja. Lisaks tasus A. V.
  10. a mais, septembris ja oktoobris BHI arvelduskontolt AS-le Estravel enda ja A. M-i reisikulude eest 31 182 krooni, millest ta sai süüdistuse kohaselt tulu 15 591 krooni. Kokku sai A. V.
  11. a BHI-lt tulu 1 840 760 krooni.
  12. a sai A. V. BHI Eesti krooni kontolt 175 251 krooni ja 60 senti ning välisvaluutakontolt 420 965 Saksa marka ehk 3 367 720 krooni tulu. Lisaks tasus A. V. BHI Eesti krooni kontolt 85 742 krooni AS-le Estravel enda ja A. M-i reisikulude eest, millega sai tulu 42 871 krooni. Kokku sai A. V. süüdistuse kohaselt
  13. a BHI-lt tulu 3 585 842 krooni ja 60 senti. Edasiselt märgiti süüdistuses, et ülalnimetatud laekumiste näol oli vastavalt
  14. detsembrini
  15. a kehtinud Tulumaksuseaduse (TuMS) § 9 lg-le 1 tegemist A. V. isikliku tuluga, mille kohta A. V. jättis TuMS § 27 lg 3 nõudeid rikkudes Maksuameti kohalikule talitusele tuludeklaratsiooni esitamata. Süüdistuse kohaselt kasutas A. V.
  16. ja
  17. a tulu varjamiseks fiktiivse sisuga S. L. P.-M.-i kinnitust selle kohta, et A. V. on raha talle kui BHI direktorile üle andnud. Maksuhaldurile seaduses sätestatud deklaratsiooni tahtlikult esitamata jätmisega pani A. V. süüdistuse kohaselt toime KrK § 1481 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kuna BHI-lt saadud kogutulu - 5 426 602 krooni ja 60 sendi - deklareerimata jätmise tagajärjel jäi laekumata tulumaks 1 410 916 krooni ja 60 sendi suuruses summas, pani A. V. süüdistuse kohaselt toime KrK § 1481 lg 10 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
  18. Tallinna Linnakohtu
  19. veebruari
  20. a otsusega tunnistati A. V. KrK § 1481 lg 10 järgi süüdi ja teda karistati vangistusega kaheks aastaks. KarS § 74 alusel jättis kohus mõistetud vangistuse tingimisi kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata, allutades A. V. KarS § 75 lg-s 1 ettenähtud kontrollnõuetele. Kohus mõistis A. V-lt Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti kasuks välja 1 284 818 krooni ja 45 senti. Linnakohus leidis, et kriminaalasja kohtuliku arutamise tulemina on A. V. süü tõendatud. Samas leidis kohus, et A. V. süüdistusest tuleb välja jätta tema poolt enne
  21. juulit
  22. a BHI kontolt väljavõetud summade - kokku 484 992 krooni ja 65 sendi - deklareerimata jätmine, kuna ei ole tõendatud, et A. V. pööras selle rahasumma oma tuluks. Kohus leidis, et kuna A. V. poolt BHI-st saadud tulu oli
  23. a 1 355 767 krooni ja 30 senti ning
  24. a 3 585 842 krooni ja 60 senti, on A. V. jätnud
  25. a eest tasumata tulumaksu summas 352 499 krooni ja 45 senti ning
  26. a eest summas 932 319 krooni, kokku 1 284 818 krooni ja 45 senti. Linnakohus märkis, et A. V. oleks pidanud
  27. a tulude kohta esitama tuludeklaratsiooni
  28. märtsiks 1998 ja
  29. a tulude kohta
  30. märtsiks 1999, kuid jättis selle tahtlikult tegemata.
  31. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse A. V. kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppik, kes taotles linnakohtu otsuse tühistamist ja A. V. õigeksmõistmist nii kuriteosündmuse kui ka kuriteokoosseisu puudumise tõttu.
  32. Tallinna Ringkonnakohtu
  33. mai
  34. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja J. Leppiku apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus asus seisukohale, et linnakohus tegi A. V. käitumises kuriteokoosseisu, õigusvastasuse ja süülisuse kindlaks oma pädevuse piirides järgides kriminaalmenetlusseadust. Kohtukolleegium märkis, et maksukuritegude koosseisud on blanketsed. Blanketse dispositsiooniga eriosa paragrahvides osutatakse mõne teise õigusharu normatiivaktile, mille rikkumine moodustab kuriteo. Ringkonnakohus märkis, et KrMK § 46 sätestab muuhulgas, et kriminaalasja kohtulikul arutamisel kuulub tõendamisele kuriteosündmus, kuriteo toimepanemine kohtualuse poolt ja tema süü, kohtualuse vastutuse astet ja iseloomu mõjustavad asjaolud, kuriteoga tekitatud kahju iseloom ja suurus. KrMK § 50 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
  35. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse A. V. kaitsja J. Leppik, kes taotleb linnakohtu ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ja A. V. õigeksmõistmist. Muuhulgas osutab kassaator asjaolule, et Tallinna Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta Riigikohtu tsiviilkolleegiumi poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-103-02 esitatud seisukoha, mille kohaselt maksusummade kindlaksmääramine on halduskohtute ainupädevuses. Kassaator märgib, et õigusriigis peab olema välistatud olukord, kus sama vaidlust võivad lahendada erineva pädevusega kohtud erinevate menetlusreeglite järgi. Maksuhaldurile seaduses sätestatud informatsiooni, deklaratsiooni või dokumentide esitamine, samuti vastuväidete esitamine, miks neid dokumente ei ole õigus nõuda või miks deklaratsiooni ei pea esitama, samuti maksusummade määramine on allutatud haldusmenetlusele. Haldusmenetlus aga on allutatud halduskohtu kontrollile. Sel põhjusel leiab kaitsja, et maa- ja linnakohtud ei ole pädevad määrama kindlaks juriidilisi fakte, mis vastavad KrK §-s 1481 sätestatud koosseisulistele tunnustele.
  36. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas A. V. kaitsja esitatud kassatsioonkaebust, riigiprokurör vaidles sellele vastu ning leidis, et Tallinna Ringkonnakohtu
  37. mai
  38. a otsus tuleb jätta muutmata. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  39. Tallinna Linnakohus ja Tallinna Ringkonnakohus on A. V. KrK § 1481 lg 10 järgi süüdi tunnistanud selles, et ta jättis
  40. a Tulumaksuseaduse (TuMS) § 27 lg 3 nõudeid eirates tahtlikult tulude varjamise eesmärgil maksuhaldurile esitamata
  41. ja
  42. a füüsilise isiku tuludeklaratsioonid, mistõttu jäi deklareerimata A. V. poolt BHI-lt saadud 4 941 609 krooni ja 90 senti kui tema isiklik tulu
  43. a TuMS § 9 lg 1 tähenduses. A. V-lt on Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti tsiviilhagi alusel välja mõistetud tasumata tulumaksusumma 1 284 818 krooni ja 45 senti. Kohtud on käesoleval juhul sisustanud KrK § 1481 lõike 10 dispositsiooni kui viitelise sätte sama paragrahvi esimese lõike dispositsiooniga. Samuti on kohtud asunud seisukohale, et A. V. käitumine on kuriteona karistatav ka KarS § 390 lg 1 järgi.
  44. Nii KrK § 1481 lg 1 kui ka KarS § 390 lg 1 sätestavad kuriteokoosseisu, mille sisuks on maksuõigussuhtest tulenevate teatud kohustuste rikkumine. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on asutud seisukohale, et maksuvaidlused kuuluvad avalik-õiguslike vaidluste hulka ning et vastavalt HKMS § 3 lg 1 p-le 1 kuulub avalik-õiguslike vaidluste, sealhulgas ka maksuvaidluste lahendamine üldjuhul halduskohtute pädevusse. Kuid seda üksnes tingimusel, et maksusuhete subjektide käitumises puuduvad kuriteo tunnused. Mistahes kuriteoga ja sealhulgas ka maksukuriteoga tekitatud kahju tuvastamine kuulub üldkohtute pädevusse. Kriminaalkolleegium on tagasi lükanud seisukoha, mille kohaselt kriminaalseadus ja kriminaalkohus saab sekkuda teiste õigusharude valdkonda alles siis, kui nende normide järgimine või mittejärgimine on kindlaks tehtud seda õigusharu reguleerivate normide alusel ja korras. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  45. märtsi
  46. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-16-02 - RT III 2002, 9, 88, p 5.8 ja
  47. aprilli
  48. a otsus kriminaalasjas 3-1-1-50-98 - RT III 1998, 15, 167.)
  49. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis märkis oma
  50. detsembri
  51. a määruses tsiviilasjas 3-2-1103-02 (RT III 2003, 2, 22) muuhulgas järgmist: "Maksuvaidlus on avalik-õiguslik vaidlus. HKMS § 3 lg 1 p 1 järgi kuulub avalik-õiguslik vaidlus halduskohtu pädevusse. Ka
  52. juulist
  53. a kehtiva maksukorralduse seaduse (edaspidi uus MKS) § 151 alusel on maksuvaidlust lahendavaks kohtuks halduskohus. /--/ Eesti kohtusüsteemis eristatakse üldkohut ja halduskohut. Neil on erinev pädevus ja eri liiki kohtuasjade arutamiseks erinevad menetlusreeglid. Eelnev tingib vajaduse vältida võimalust, et samaliigilisi või isegi sama vaidlust lahendavad erineva pädevusega kohtud erinevate menetlusreeglite järgi. /--/ Arvestada tuleb ka seda, et erineva pädevusega kohtute moodustamisel ja erinevate menetluspõhimõtete sätestamisel on peetud silmas vajadust tagada õigusvaidluse asjatundlikum ja kiirem lahendamine ning kohtumenetluse vastavus erinevat liiki õigussuhete erisustele." Nimetatud põhjustel asus tsiviilkolleegium viidatud asjas seisukohale, et pankrotimenetluses on maksusuhtest tuleneva nõude või selle rahuldamisjärguga seotud vaidlusi pädev lahendama HKMS § 3 lg 1 p-de 1 ja 3 ning MKS § 151 lg 1 alusel halduskohus. PankrS § 74 lg 1 on kohaldatav üksnes sellistest õigussuhetest tekkinud nõuete tunnustamiseks, millest tekkinud vaidlused kuuluvad üldkohtu pädevusse tsiviilkohtumenetluse korras TsMS § 1 lg-te 1-3 alusel.
  54. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et tsiviilkolleegiumi
  55. detsembri
  56. a määruses väljendatud seisukoht, mille kohaselt õigusvaidluse asjatundlikum ja kiirem lahendamine ning kohtumenetluse vastavus erinevat liiki õigussuhete erisustele eeldavad, et samaliigilisi või isegi sama vaidlust ei lahendaks erineva pädevusega kohtud erinevate menetlusreeglite järgi, on esitatud sedavõrd üldiselt, et selle tähendus ei ammendu kitsalt pankrotimenetlusega. Kõnealused põhimõtted võivad olla mõistetavad üldiste piiritlemiskriteeriumitena eristamaks üld- ja halduskohtu pädevust ja seada seega kahtluse alla, kas üldkohus on ühelgi juhul pädev tuvastama maksuõigussuhtest tulenevaid kohustusi ja nende rikkumist. Eeltoodust lähtudes võib kriminaalkolleegiumi arvates tekkida küsimus käesoleva määruse punktides 8 ja 9 viidatud Riigikohtu kriminaal- ja tsiviilkolleegiumi seisukohtade omavahelisest kooskõlast, kuna tulenevalt KrMK § 23 lg-st 1 kuulub üldkohtute pädevusse ka kriminaalasjade lahendamine. Tsiviilkolleegiumi seisukoha pinnalt tõusetub probleem, kas maksualaste kuritegude puhul on üldkohus kriminaalmenetluse käigus pädev ise tuvastama neid kuriteo koosseisulisi tunnuseid, mis seisnevad maksuõigussuhtest tulenevate kohustuste rikkumises, samuti välja selgitama tasumata maksusumma suurust, või peavad nimetatud küsimused olema eelnevalt tuvastatud haldus- ja halduskohtumenetluses. Vastus sellele küsimusele on eelduseks käesoleva kriminaalasja lahendamisele.
  57. Arvestades Riigikohtu kriminaal- ja tsiviilkolleegiumi ülalviidatud seisukohti ja asjaolu, et küsimus üldkohtute volituste ulatusest maksualaste kuritegude menetlemisel seondub otseselt halduskohtute pädevusega, samuti probleemi olulisust seaduse ühetaolise kohaldamise seisukohast, tuleb kriminaalkolleegiumi arvates anda käesolev kriminaalasi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. Kuna käesolevas kriminaalasjas on tõusetunud küsimus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  58. detsembri
  59. a määruses esitatud seisukohtade kooskõlast juba jõustunud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustega (vt punkt 8), ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks käesoleva kriminaalasja eelnevat suunamist kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule ja annab selle AKKS § 59 lg 2 p 2 alusel ise üle Riigikohtu üldkogule. Ott Järvesaar Eerik Kergandberg Uno Lõhmus

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.