Obsah (6)

§ 1481§ 166§ 143§ 40§ 47§ 39

MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-3-13-03 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 24. september 2003 Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Hannes Ki

§ 1481

lg 7, § 166 lg 1 ja § 143 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-50-98, Tartu Ringkonnakohtu
3. jaanuari
4. a otsus 2-1-16-98 ja Tartu Linnakohtu
5. oktoobri
6. a otsus kriminaalasjas nr 1-356-96 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik T.V. kaitsja vandeadvokaadi abi Karina Lõhmus-Ein, kohtuvigade parandamise avaldus Asja läbivaatamise kuupäev
7. september 2003 Istungil osalenud isikud T.V. kaitsja vandeadvokaat Andrus Lillo, riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon Anda kriminaalasi T.V. süüdistuses

§ 1481lg 7, § 166 lg 1 ja § 143 lg 1 järgi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Linnakohtu
2. oktoobri
3. a otsusega tunnistati T.V. süüdi

§ 1481lg 7, § 166 lg 1 ja § 143 lg 1 järgi.

Linnakohus karistas T.V.

§ 1481

lg 7 järgi 3-aastase vabadusekaotusega,

§ 166

lg 1 järgi 6-kuulise vabadusekaotusega koos riigi- ja omavalitsuse asutustes ning riigi- ja omavalitsuse osalusega ettevõtetes ametiisikuna tegutsemise õiguse äravõtmisega.

§ 143

lg 1 järgi mõistis kohus T.V-le karistuseks 6 kuud vabadusekaotust.

§ 40lg 1 järgi liitis linnakohus mõistetud karistused osaliselt ja karistas T.V.

3 aasta ja 6 kuu pikkuse vabadusekaotusega.

§ 47

alusel jättis kohus vabaduskaotusliku karistuse tingimuslikult kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata. Samuti mõistis linnakohus T.V-lt välja 853 550 krooni Tartu Linna maksuameti kasuks ja 8669 krooni ja 50 senti AS T kasuks. Kohus tunnistas Tartu Linnavalitsuse 100 000 krooni suurust tsiviilhagi, kuid jättis selle läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Kohtuotsusega vabastati aresti alt AS G asutamisdokumendid ja AS D asutamis- ning tegevusdokumendid. 2.1

§ 1481lg 7 järgi tunnistati T.V.

süüdi selles, et ta: 1) AS G omanikuna ja juhatuse esimehena võltsis tahtlikult ja jätkuvalt

1. ja
2. a majandusaastate maksustamisperioodil AS G ja AS O vahelisi ostu-müügi lepinguid, vähendades nii riigile tasumisele kuuluvat tulu- ja käibemaksu 793 706 krooni võrra; 2) AS G omanikuna ja juhatuse esimehena andis novembris-detsembris 1994 maksustamisobjektide varjamise eesmärgil tahtlikult korralduse vormistada töötasude väljamaksmine AS-s G tööd teinud isikutele fiktiivsete ostu-müügilepingutena, mille tagajärjel jäi riigile tasumata sotsiaal- ja ravikindlustusmaksu kokku 44 994 krooni; 3) AS T juhatuse esimehena sõlmis
3. mail
4. a maksustamisobjektide varjamise eesmärgil tahtlikult tööettevõtu lepingu asemel ostu-müügilepingu, mille alusel tellis K-P.B-lt ja T.K-lt töö elektrijaama ehituse otstarbekuse uurimiseks ning maksis neile tehtud uuringute eest töötasu kokku 45 000 krooni, mille tulemusena jäi riigile tasumata sotsiaal- ja ravikindlustusmaksu kokku 14 850 krooni. Kohus märkis oma otsuses muuhulgas, et on eeltoodud kolme kuriteoepisoodi osas T.V-le esitatud süüdistuse kvalifitseerimisel

§ 1481lg 7 järgi võtnud arvesse seda, et kuriteo toimepanemine on alanud 1993.

a kolmandas kvartalis ja viimane episood on alanud

1. mail
2. a. Kohtu arvates oli T.V. poolt toimepandu näol tegemist jätkuva kuriteoga, kuna tema tegudel olid sama kuriteokoosseisu tunnused, need olid suunatud sama objekti - riigi maksusüsteemi - vastu ja põhjustasid ühtse kuritegeliku tagajärje. Samuti olid kõik maksupettused pandud toime tahtlikult ja samal viisil. Veel märkis linnakohus, et

§ 1481

lg-s 7 ettenähtud kuriteo koosseisuliseks tunnuseks ei ole isiku eelnev karistatus halduskorras. 2.2

§ 166lg 1 järgi tunnistati T.V.

süüdi selles, et ta 1994. a AS G ainuomaniku ja juhatuse esimehena võltsis tahtlikult ning jätkuvalt kolm ostu-müügi lepingut olematu AS-ga O, kirjutades lepingutele ise alla ka AS O direktorina näidatud J.J. nimelt. Sellise käitumisega tekitas T.V. riigile saamatajäänud tulu- ja käibemaksu näol kahju 576 615 krooni, s.o suure varalise kahju. 2.3

§ 143lg 1 järgi tunnistas kohus T.V.

süüdi selles, et ta

1. a märtsis AS T aktsiate omandamise eesmärgil esitas AS T raamatupidamisele X Metskonna poolt AS-le G
2. juulil
3. a väljastatud arve nr 45 summale 8669 krooni ja 5 senti, kuigi teadis, et nimetatud arve järgi ei ole tasutud ja arve on X Metskonna poolt annulleeritud. Samuti valetas T.V., et nimetatud arve järgi on AS G tasunud X Metskonnale AS-i T kohustuste eest. Sel viisil omandas AS-le G pettuse teel 8669,5 krooni väärtuses AS-i T aktsiaid, millega tekitati viimasele oluline materiaalne kahju.
4. Tartu Linnakohtu
5. oktoobri
6. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tartu abiprokurör Ene Timmi ja apellatsioonkaebuse T.V. kaitsja vandeadvokaat Uno Lõhmus. Apellatsioonprotestis taotleti T.V-le mõistetud karistuse karmistamist ja lõpliku karistusena nelja-aastase vabadusekaotuse mõistmist poolkinnises vanglas ühes temalt riigi- ja omavalitsuse asutustes ning riigi- ja omavalitsuse osalusega ettevõtetes ametiisikuna tegutsemise õiguse äravõtmisega kaheks aastaks. Apellatsioonkaebuses taotleti linnakohtu otsuse tühistamist ja T.V. õigeksmõistmist kõigis süüdistustes tema käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu.
7. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
8. jaanuari
9. a otsusega tühistati Tartu Linnakohtu
10. oktoobri
11. a otsus osaliselt, s. o T.V-le

§ 166lg 1 järgi mõistetud lisakaristuse osas.

Veel tehti täpsustus linnakohtu otsuses ja loeti T.V-le mõistetud lõplikust karistusest kantuks tema poolt kohtueelsel uurimisel vahi all viibitud ajavahemik. Muus osas jäeti linnakohtu otsus muutmata. Muuhulgas asus ringkonnakohus seisukohale, et kuna T.V. pani talle

§ 1481

lg 7 järgi inkrimineeritud teod toime tahtlikult, ei oma tähtsust asjaolu, et kohtualust ei ole varem selliste rikkumiste eest halduskorras karistatud. Kohtukolleegium pidas ekslikuks kaitsja seisukohta, et T.V. ei saa 1993. - 1994. a toimepandud tegude eest

§ 1481lg 7 järgi süüdi tunnistada, kuna see säte jõustus alles 13.

jaanuaril 1995. a. Erinevalt linnakohtust asus aga ringkonnakohus seisukohale, et kõikide T.V-le

§ 1481lg 7 järgi inkrimineeritud tegude puhul on tegemist vältavate kuritegudega.

Ringkonnakohus leidis, et alates

1. a kolmandast kvartalist, mil T.V. vormistas esimese fiktiivse ostu-müügi lepingu AS-ga O, varjas ta tahtlikult süüdistuses märgitud maksustamisobjekte ning ei maksnud ettenähtud makse. Seega tekkis kohtualusel juba
2. aastast vältav kuritegelik seisund, mis kestis kuni rikkumiste avastamiseni maksuameti poolt
3. aastal.
4. Tartu Ringkonnakohtu
5. jaanuari
6. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse T.V. kaitsja vandeadvokaat U. Lõhmus ja kassatsioonprotesti Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Kassatsioonkaebuses taotleti ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassatsioonprotestis paluti tühistada linnakohtu ja ringkonnakohtu otsus karistuse mõistmise osas ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. aprilli
9. a otsusega rahuldati kassatsioonkaebus ja kassatsioonprotest osaliselt. Kriminaalkolleegium tühistas ringkonnakohtu ja linnakohtu otsused T.V-le

§ 166

lg 1 järgi mõistetud lisakaristuse osas jättes

§ 39alusel T.V-le lisakaristuse mõistmata.

Samuti täpsustas Riigikohus T.V. eelvangistusaja pikkust. Muus osas jäeti kohtuotsused muutmata. Muuhulgas ei nõustunud kohtukolleegium kassatsioonkaebuses esitatud väitega, et tulude või maksustamisobjektide varjamine ei saa olla vältav kuritegu. Riigikohus asus seisukohale, et isik võib luua seisundi, milles ta pidevalt varjab maksustamisobjekti või tulusid ja sellises seisundis rikub ta pidevalt ja kestvalt kohustust avalikustada oma tuluallikad ja maksta ettenähtud makse.

2. septembril
3. a esitas T.V. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 34 alusel Eesti Vabariigi vastu kaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Kaebaja väitis eelkõige, et tema süüdimõistmine
4. -
5. a toimepandud tegude eest kriminaalõigusnormide alusel, mis jõustusid
6. jaanuaril 1995, kujutas endast kriminaalõiguse tagasiulatuvat kohaldamist, mis on vastuolus EIÕK artikli 7 lõikega
8. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis oma
9. jaanuari
10. a otsuses V versus Eesti nr 2, mis jõustus
11. aprillil
12. a, et Eesti Vabariik rikkus EIÕK artikli 7 lõiget
13. Kohus leidis, et kriminaalkoodeksi paragrahvi 1481 kohaselt enne selle muutmist
14. aastal võis isiku võtta kriminaalkorras vastutusele maksudest kõrvalehoidumise eest üksnes juhul, "kui samasuguse rikkumise eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust". Kohus järeldas sellest, et maksudest kõrvalehoidumise eest kriminaalkorras süüditunnistamine eeldas selle tingimuse täidetust. Veel tõdes inimõiguste kohus, et märkimisväärne hulk tegusid, milles T.V. süüdi tunnistati, toimusid üksnes enne
15. aasta jaanuari. Kaebajale mõistetud karistuses, milleks oli 3 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust tingimisi katseajaga, võeti arvesse nii enne kui ka pärast
16. aasta jaanuari toimepandud tegusid. Kohtu arvates ei saa kindlalt väita, et siseriiklike kohtute lähenemisviis ei mõjutanud karistuse raskust ega põhjustanud kaebajale tegelikke negatiivseid tagajärgi. Nendel asjaoludel leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et siseriiklikud kohtud kohaldasid
17. aastal jõustunud õigusnorme tagasiulatuvalt käitumise suhtes, mis varem ei olnud kuritegu, mistõttu on rikutud konventsiooni artikli 7 lõiget
18. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
20. juunil
21. a esitas T.V. kaitsja K. Lõhmus-Ein Riigikohtule avalduse kohtuvea parandamiseks, milles palutakse tühistada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
22. aprilli
23. a, Tartu Ringkonnakohtu
24. jaanuari
25. a ja Tartu Linnakohtu
26. oktoobri
27. a otsused ning mõista T.V.

§ 143lg 1, § 1481 lg 7 ja § 166 järgi õigeks.

Tsiviilhagid palub kaitsja jätta rahuldamata.

1. Kaitsja on seisukohal, et tema poolt esitatud avaldust tuleks menetleda kohtuvigade parandamise avaldusena AKKS § 777 lg 1 p 1 alusel. Avalduse esitaja palub kohtuvea parandamise avalduse esitamise tähtaja ennistada seoses Euroopa Inimõiguste Kohtu
2. jaanuari
3. a otsusega V versus Eesti nr 2, mis jõustus
4. aprillil
5. a. Kaitsja arvates on tegemist piisava alusega nimetatud tähtaja ennistamiseks, kuna rikutud on inimõigusi, mille tagamine on õigusriigi tunnuseks. Avalduses asutakse seisukohale, et kui rahvusvahelised kohtud on kontrollinud siseriiklike kohtute tegevust ja tuvastanud siseriiklike kohtute tegevuses isiku õiguste rikkumisi, on kohtuvigade parandamise menetluse esemeks ka isiku õigusi rikkuv Riigikohtu otsus. Kaitsja märgib, et EIÕK-ga ühinemisega on Eesti Vabariik võtnud endale kohustuse kaitsta enda elanike inimõigusi ja lubada Euroopa Inimõiguste Kohtul hinnata oma tegevust. Avaldaja arvates ei oleks nimetatud kohustuse täitmine Eesti Vabariigi poolt täielik, kui isikul puuduks võimalus rahvusvahelisel tasandil saavutatud õigust siseriiklikult realiseerida. Asudes seisukohale, et Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus, millega on tuvastatud seaduse ebaõige kohaldamine ja isiku seadusevastane süüdimõistmine, ei anna alust vigade parandamiseks Riigikohtu otsuses, loodaks kaitsja seisukoha kohaselt olukord, kus inimõiguste kohtu otsusel ei oleks mingisugust praktilist tähendust. Avalduses leitakse, et T.V. kriminaalasjas oleks Riigikohtu otsuse uuesti läbivaatamata jätmine eriti kurioosne, kuna käesoleval juhul tuvastas inimõiguste kohus, et Eesti kohtud on rikkunud karistusõiguse üht aluspõhimõtet - kedagi ei tohi süüdi mõista kuriteos, mis selle toimepanemise ajal kehtinud siseriikliku õiguse järgi ei olnud kuritegu.
6. Kaitsja arvates tuleb T.V. õigeks mõista kõigis talle esitatud süüdistustes. 11.1 Avaldaja leiab, et kuni
7. jaanuarini
8. a sai isikut

§ 1481

järgi kriminaalvastutusele võtta vaid siis, kui teda oli varem samasuguse rikkumise eest halduskorras karistatud. Kuna T.V. ei olnud varem maksualaste õiguserikkumiste eest halduskorras karistatud, ei saa tulenevalt

§-st 1481 tema poolt enne

1. jaanuarit 1995 toimepandud tegusid talle süüks arvata. Kaitsja märgib, et ka ainsas episoodis, mis toimus pärast
2. jaanuarit
3. a - s.o teose üleandmine ostumüügi lepinguga - puudub kuriteo koosseis. Seetõttu tuleks T.V. kaitsja arvates

§ 1481lg 7 järgi õigeks mõista.

11.2 Avaldaja märgib, et ehkki inimõiguste kohus ei saanud hinnata T.V. süüditunnistamist

§ 143lg 1 järgi, on süüdistus ka selles osas põhjendamatu.

Kaitsja leiab, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsuses on jäetud vastamata kassatsioonkaebuses esitatud väidetele kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise kohta. Seega tuleb avaldaja arvates T.V. õigeks mõista ka

§ 143lg 1 järgi.

11.3 Samuti on kaitsja seisukohal, et kassatsioonkaebuses toodud põhjustel on ebaõige T.V. süüditunnistamine

§ 166järgi.

1. Kaitsja leiab, et kuna T.V. süüditunnistamine oli ebaseaduslik, kuulub kohtuotsus tühistamisele ka tsiviilhagi osas, sest tsiviilhagi rahuldamise eelduseks on isiku süüditunnistamine talle esitatud süüdistuses. Äriühingu poolt maksude maksmata jätmise või väiksemas ulatuses maksmise eest võib avaldaja arvates vastutada üksnes äriühing, mitte aga selle töötaja.
2. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas vandeadvokaat A. Lillo kohtuvea parandamise avaldust ja leidis, et kriminaalasi tuleks anda läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. Riigiprokurör toetas vaidlustatud kohtulahendite revideerimist osaliselt, s.o

§ 1481lg 7 järgi esitatud süüdistuse osas.

Ka prokurör pidas vajalikuks kriminaalasja üleandmist Riigikohtu üldkogule. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Enne, kui asuda lahendama T.V. kaitsja avalduses esitatud sisulist taotlust, tuleb leida vastus küsimusele, kas Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt tuvastatud EIÕK-ga tagatud õiguste rikkumine isiku süüdimõistmisel annab aluse Eestis siseriiklikult lõplikult jõustunud kohtulahendi (sh Riigikohtu lahendi) uueks läbivaatamiseks.
2. Asjas V versus Eesti nr 2 asus Euroopa Inimõiguste Kohus seisukohale, et T.V. süüditunnistamisel kohaldasid siseriiklikud kohtud
3. aastal jõustunud õigusnorme tagasiulatuvalt käitumise suhtes, mis varem ei olnud kuritegu, mistõttu on rikutud konventsiooni artikli 7 lõiget
4. Eesti kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei reguleeri otsesõnu, kas isikul on õigus Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse järel nõuda siseriiklikult jõustunud kohtulahendi uut läbivaatamist.
5. T.V. kaitsja poolt Riigikohtule esitatud avalduses leitakse, et Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus annab aluse kohtuvea parandamiseks. 17.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku § 777 lg-st 1 tulenevalt võib süüdimõistetu, tema kaitsja või seadusjärgne esindaja, kannatanu või tema seadusjärgne esindaja, samuti prokurör esitada Riigikohtule ühe aasta jooksul kohtulahendi jõustumisest avalduse kohtuvea parandamiseks, kui tema arvates on kohus ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust või kui kriminaalkohtumenetluses leidis aset AKKS §-s 39 sätestatud kriminaalmenetluse seaduse normide oluline rikkumine. 17.2 Kõnealuses asjas vaidlustatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus T.V. süüdistuses jõustus vastavalt AKKS § 65 lg-le 5
6. aprillil
7. a. Seega on praeguseks ajaks möödunud AKKS § 777 lg-s 1 sätestatud kohtuvea parandamise avalduse esitamise üheaastane tähtaeg. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et üldjuhul on kohtulahendi vaidlustamistähtaegadel tähtis roll tagamaks õiguslike vaidluste lõplikkust ja õigusrahu. Arvestades Euroopa Inimõiguste Kohtus toimuva menetluse iseloomu ja aeganõudvust, samuti asjaolu, et AKKS-s sisalduvad kaebetähtajad on kehtestatud eeskätt siseriiklikku menetlust silmas pidades, ei oleks siiski õige välistada kohtuvea parandamise võimalust üksnes kaebetähtaja möödumise tõttu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. juuni
9. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-3-8-00 asuti seisukohale, et juhtudel, mil tuvastatakse isiku põhiõiguste rikkumine kriminaalmenetluses, ei saa prevaleerivad olla mitte kohtuvigade parandamise menetlusõiguslikud piirangud, vaid lähtuda tuleb põhiõiguste rikkumise heastamise vajadusest. Nimetatud asjas parandas kriminaalkolleegium kohtuvea vaatamata sellele, et avalduse esitamiseks ettenähtud tähtaeg oli mööda lastud. 17.3 AKKS § 777 lg 1 teksti pinnalt ei ole võimalik üheselt järeldada, kas seadus võimaldab taotleda kohtuvigade parandamist ka kassatsioonimenetluse tulemina tehtud Riigikohtu lahendis. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu
10. septembri
11. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-3-11-01 asuti seisukohale, et Riigikohtu kriminaalkolleegium võib vaadata läbi avalduse kohtuvea parandamiseks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi enese otsustes üksnes siis, kui leiab, et avalduses on piisavalt motiveeritult tõstatatud küsimus väidetavast põhiõiguste rikkumisest. Seega on Riigikohtu kriminaalkolleegium põhimõtteliselt jaatanud kohtuvea parandamise võimalust kriminaalasjades tehtud Riigikohtu lahendites.
12. Samas asus Riigikohtu halduskolleegiumi kogu koosseis oma
13. juuni
14. a määruses asjas nr 3-3-2-103 seisukohale, et "Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustik ei sätesta võimalust revideerida Eesti kohtulahendit pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendit".
15. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et Riigikohtu üldkogu on korduvalt rõhutanud Põhiseaduse §st 15 tulenevat põhiõigust oma õiguste lünkadeta kohtulikule kaitsele (Riigikohtu üldkogu
16. detsembri
17. a määrus asjas nr 3-3-1-38-00, p 15; Riigikohtu üldkogu
18. märtsi
19. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02, p 17). Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni praktika põhjal on üldkogu samuti kinnitanud, et Põhiseaduse §-dest 13, 14 ja 15 tuleneb õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks ning et kohtusse pöördumise õigus peab tagama põhiseaduslike õiguste võimalikult tõhusa kaitse (Riigikohtu üldkogu
20. detsembri
21. a määrus asjas nr 3-3-1-38-00, p 19; Riigikohtu üldkogu
22. märtsi
23. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02, p 17). Üldkogu
24. märtsi
25. a otsusest tuleneb seisukoht, et Põhiseaduse §-st 15 tulenevalt saab Riigikohus jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle Põhiseaduse samas paragrahvis ettenähtud õigust kohtulikule kaitsele (Riigikohtu üldkogu
26. märtsi
27. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02, p 17).
28. Põhiseaduse § 123 lg 2 sätestab, et kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid.
29. märtsil
30. a võttis Riigikogu vastu "Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (täiendatud protokollidega nr. 2, 3, 5 ja 8) ning selle lisaprotokollide nr. 1, 4, 7, 9, 10 ja 11 ratifitseerimise seaduse", mille Vabariigi President kuulutas välja
31. märtsil
32. a (RT II 1996, 11/12, 34). Seega on EIÕK näol tegemist Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepinguga, millel on prioriteet Eesti seaduste või muude aktide suhtes. Lähtudes EIÕK artiklitest 19, 32 ja 44 on konventsiooni lõpliku tõlgendamise pädevus üksnes Euroopa Inimõiguste Kohtul.
33. Seega on EIÕK-s sätestatud õigused nii, nagu neid tõlgendab Euroopa Inimõiguste Kohus, Eestile siduvad ja otsekohaldatavad. EIÕK-s sätestatud õiguste näol on tegemist isiku subjektiivsete õigustega, millede järgimist on ta õigustatud riigilt nõudma, kasutades selleks siseriiklike kaitsevõimaluste ammendumisel pöördumist Euroopa Inimõiguste Kohtu poole.
34. Ehkki EIÕK artiklist 41 tulenevalt ei ole liikmesriikidel üldist kohustust vaadata pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt konventsiooni rikkumise tuvastamist siseriiklik kohtulahend uuesti läbi, võib Eestis siseriiklikult vastavasisuline nõue põhineda Põhiseaduse §-s 15 sätestatud üldisel kohtusse pöördumise õigusel koostoimes Põhiseaduse §-ga 14 riigile pandud põhiõiguste tagamise kohustusega, samuti Põhiseaduse §-s 10 sisalduval õigusriigi printsiibil. Kriminaalkolleegium juhib tähelepanu ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee
35. jaanuari
36. a soovitusele nr R

§ 1481lg 7, § 166 lg 1 ja § 143 lg 1 järgi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Hannes Kiris, Peeter Vaher