← Eesti

3-3-1-46-03

KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahendid Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Resolutsioon Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-46-03 19. aprill 200

vastaseks tunnistamiseks Tallinna Halduskohtu

  1. augusti
  2. a otsus haldusasjas nr 3656/2002 ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  3. jaanuari
  4. a otsus haldusasjas nr 2-3/160/2003 Avanduse Vallavalitsuse kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus Jätta Avanduse Vallavalitsuse kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  5. jaanuari
  6. a otsus haldusasjas nr 2-3/160/2003 muutmata ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. Riigikogu võttis
  8. detsembril 2001 vastu seaduse "
  9. aasta riigieelarve", mille §-s 2 on sätestatud toetusfondist kohalike omavalitsuste eelarvesse eraldatava toetuse arvutamise valem.
  10. Vabariigi Valitsuse
  11. veebruari
  12. a määrusega nr 66 kinnitati ""Seaduses "
  13. aasta riigieelarve"" valla- ja linnaeelarvete toetusfondi määratud vahendite jaotamise kord", mille Lisas 1 on kirjas igale omavalitsusüksusele määratud toetuse kogusuurus ja eraldi raha toimetulekutoetusteks.
  14. Avanduse Vallavalitsus esitas
  15. märtsil 2002 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Vabariigi Valitsuse
  16. veebruari
  17. a määruse nr
  18. Kaebuses väideti, et Avanduse vallale eraldati
  19. aastaks riigieelarvest 1,3 miljonit krooni vähem kui kolmel eelneval eelarveaastal keskmiselt. Valitsus võttis toetuse arvutamisel arvesse 2,28 miljoni kroonise erakorralise tulu, mis laekus vallale vallaelaniku väärtpaberite müügitehingu pealt
  20. aastal tulumaksuna.
  21. a vallale sellist tulu enam ei laekunud. Toetusfondist eraldatud summa vähenemise tõttu ei suuda vald täita seadusest tulenevaid ülesandeid ja teda ähvardab maksejõuetus. Seaduse "
  22. aasta riigieelarve" § 1 kulude osa 159 ja § 2, millele vaidlustatud määrus tugineb, on vastuolus

(PS) §-de 3 lg-ga 1, 12 lg-ga 1, 116 lg-ga 2, 123 lg-ga 2, Euroopa kohaliku omavalitsuse harta (edaspidi Harta) artikli 9 lg-tega 4 ja 5, Valla- ja linnaeelarve ning riigieelarve vahekorra seaduse (VLRVS) §-de 2 lg-ga 1 ja 5 lg-ga 3, Teeseaduse § 16 lg-ga 3, Ühistranspordiseaduse § 28 lg-ga 1 ning see tuleb jätta kohaldamata.

  2. märtsi
  3. a korraldusega nr 197-k eraldas Vabariigi Valitsus reservist Avanduse vallale 200 000 krooni ja
  4. juuni
  5. a määrusega nr 207 lisaeelarvest 500 000 krooni üksikisiku tulumaksu laekumise vähenemise kompenseerimiseks.
  6. Avanduse Vallavalitsus muutis kohtumenetluse käigus kaebust ja palus tunnistada õigusvastaseks Vabariigi Valitsuse nimetatud määruse osas, mis lähtub toetusfondi jagamisel kohalikele omavalitsustele laekuva füüsilise isiku tulumaksu
  7. ja
  8. a tegeliku laekumise keskmisest ega võimalda kohalike omavalitsuste eelnevate eelarveaastate tulubaasi arvestamisel jätta välja ühekordseid erakorralisi laekumisi. Sellega rikutakse valla õigusi piisavatele rahalistele vahenditele riikliku majanduspoliitika raames (Harta artikkel 9 lg 1),

ja seadustega seatud kohustustega vastavuses olevatele rahalistele vahenditele (Harta artikkel 9 lg 2), piisavalt mitmekülgsele ja paindlikule rahaliste vahendite tagamise süsteemile (Harta artikkel 9 lg 4), rahalise ühtlustamise mehhanismide või analoogiliste meetmete rakendamisele riigi poolt selleks, et tasandada potentsiaalsete finantsallikate ja kulutuste ebaühtlast jagunemist (Harta artikkel 9 lg 5), saada vallaja linnaeelarvete toetusfondist eraldisi lähtuvalt üksikisiku tulumaksu eeldatavast laekumisest (VLRVS § 5 lg 3). Vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemist taotleti selleks, et esitada hiljem nõue õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamiseks.

  1. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata järgmistel motiividel: 1) seaduse "
  2. aasta riigieelarve" § 2 ei ole vastuolus kaebaja osundatud õigusaktide sätetega. Ükski neist sätetest ei käsi riigil kohalikule omavalitsusele toetuse määramisel jätta osa sellele omavalitsusele laekunud tulust arvesse võtmata. Kaebaja ei olnud kohustatud ega erakorraliste asjaolude tõttu sunnitud
  3. a laekunud 2,2 miljonit krooni ära kulutama, vaid võinuks jätta selle järgmisteks aastateks, kompenseerimaks riigi poolt vähem eraldatavat toetust. Kaebajale oli teada, kuidas arvutatakse toetusfondist kohaliku omavalitsusüksuse eelarvesse eraldatav toetus, sest sama valem oli kasutusel ka
  4. a. Kohalike omavalitsuste tulubaas tugineb mitmekülgsel ja paindlikul süsteemil. Nende tulu ei sõltu ainult riigieelarvest ülekantavatest vahenditest, vaid esmajärjekorras kohalike omavalitsuste eelarvetesse laekuvatest riiklikest maksudest ja majandustegevusest; 2) kuna Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 5 järgi peab riik katma kohalikele omavalitsustele seadustega pandud riiklike kohustuste täitmise kulud, siis peab muud omavalitsusüksuse ülesannetega seotud kulud katma kohalik omavalitsus enda leitud vahenditest ning toetusfond on sellele üksnes toeks; 3) valem pole vastuolus VLRVS § 5 lg-ga 3, mille kohaselt võetakse toetusfondi jaotamisel aluseks eeldatavad laekumised eelarvetesse riiklikest maksudest. Väljend "eeldatavad laekumised" tähendab laekumiste prognoosimist, mida võib teha eelnevate aastate laekumisi arvestades või mingitel muudel alustel. Kuna seadus "
  5. aasta riigieelarve" on õiguspärane, siis on seda ka selle seaduse alusel kehtestatud määrus.
  6. Avanduse Vallavalitsus palus apellatsioonkaebuses tühistada kohtuotsus ja teha uus otsus. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata.
  7. Avanduse Vallavalitsus palub kassatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse ja ringkonnakohtu otsuse ning teha uus otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata.
  8. Riigikohtu halduskolleegium leidis, et haldusasja lahendamine eeldab Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel läbivaadatava küsimuse - seaduse "
  9. aasta riigieelarve" § 2

§-le 154 vastavuse - lahendamist, ja andis HKMS § 70 lg 11 alusel asja läbivaatamise üle Riigikohtu üldkogule. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

  1. Avanduse Vallavalitsus taotleb jätta kohaldamata seaduse "
  2. aasta riigieelarve" § 2 osas, mis sunnib toetusfondi jagamisel lähtuma kohalikele omavalitsustele laekuva füüsilise isiku tulumaksu
  3. ja
  4. a tegeliku laekumise keskmisest ega võimalda kohalike omavalitsuste eelnevate aastate tulubaasi arvestamisel jätta välja ühekordseid erakorralisi laekumisi. Vallavalitsus väidab, et nimetatud valem on vastuolus PS § 3 lg-ga 1 ja § 123 lg-ga 2, Harta artikkel 9 lg-tega 4 ja 5 ning VLRVS § 5 lg-ga
  5. Kassatsioonkaebust põhjendatakse järgmiselt: 1) Eesti kohalike omavalitsuste rahastamise süsteem on vastuolus Harta artikkel 9 lg-ga 4, sest toetusfondi valem on liiga jäik. Ringkonnakohus tõlgendas Harta artikkel 9 lg-t 4 formaalselt, leides, et selles sätestatud kohalike omavalitsuste rahastamise süsteemi paindlikkuse nõue on täidetud, kui riigieelarvest tehtavate eraldiste suurus määratakse iga-aastase riigieelarvega; 2) paindlik pole omavalitsuste rahastamise süsteem, mis ei võta arvesse finantsallikate ebaühtlast jagunemist aastate lõikes. Erakorraline tulu, samuti omavalitsuse peamise tööandja pankrotistumine võivad põhjustada finantsallikate ebaühtlase jagunemise erinevatel aastatel. Sellistel juhtudel on mõistusevastane, et hoolimata võrdlemisi kindlalt prognoositavast tulumaksu laekumise vähenemisest, arvestatakse omavalitsuse tulubaas jäigalt kahe viimase aasta keskmise laekumise põhjal; 3) ei saa nõustuda ringkonnakohtuga, et võimalus katta ettenägematud kulud Vabariigi Valitsuse reservist suurendab süsteemi paindlikkust. Väiksemas osas lahendati Avanduse valla probleem reservi abil. Kuid pole õige, et olukorra lahendamise ainus võimalus on Vabariigi Valitsuse reserv, mis pole mõeldud olukordade lahendamiseks, mille tekkimine on enne riigieelarve vastuvõtmist kindlalt teada. Normaalne pole olukord, kus omavalitsuse ülesannete täitmiseks vajalike vahendite olemasolu sõltub üksnes valitsuse suvast; 4) väär on seisukoht, et omavalitsusüksusel pole õiguspärast ootust, et erakorralist tulu ei arvataks järgmise aasta tulubaasi. Avanduse vald teavitas
  6. aasta suvel Rahandusministeeriumi tulumaksu võimalikust erakorralisest laekumisest. Ministeeriumi riigieelarve osakonna kohalike omavalitsuste talitus kinnitas Avanduse vallale, et
  7. a erakorralist laekumist
  8. aastal ei arvestata. Senise praktika järgi olid erakorralised laekumised põhjendatud taotluse korral alati tulubaasist välja jäetud. Ringkonnakohus nimetab neid kinnitusi "väidetavateks", ehkki kohtuvaidluses pole keegi nende olemasolu kahtluse alla seadnud ning kohtule esitatud tõenditest nähtub, et nende olemasolu on tunnustatud ka omavalitsusliitude ja Vabariigi Valitsuse eelarve läbirääkimistel; 5) omavalitsus ei tea, milline on järgmise aasta toetusfondi valem, sest see valem määratakse kindlaks iga-aastase riigieelarvega. Absurdne on nõuda, et omavalitsus peab erakorralisi tulusid reserveerima järgnevateks aastateks, teadmata seda, kuidas võib erakorraline laekumine mõjutada toetusfondi laekumisi. Toetusfondi jaotamisel tuleb lähtuda järgmise aasta reaalsest tulubaasist; 6) ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lõiget 6, jättes hindamata toetusfondi valemi kooskõla Harta artikkel 9 lg-ga 5 ja kohaldamata nimetatud artiklis sisalduvaid printsiipe ka VLRVS § 5 lõike 3 tõlgendamisel. Ringkonnakohus moonutas seeläbi Avanduse valla seisukohti; 7) toetusfondi valem on

vastane, sest ei võimalda tulubaasist välja arvata erakorralisi laekumisi. Harta artikkel 9 lõigetest 4 ja 5 ning VLRVS § 5 lõikest 3 tulenevalt peaks omavalitsuse tulude suurenemine ühel eelarveaastal mõjutama järgmise aasta toetusfondi vahendite jagamist vaid siis, kui selle alusel saab ennustada suuremat tulu järgmisel aastal. Toetusfondi valem aga välistab võimaluse teha erandeid, kui on ilmne, et jäik lähtumine eelnevate aastate laekumistest annab selgelt vale prognoosi; 8) ringkonnakohus rikkus HKMS § 15 lõiget 1, tuvastades asjaolusid, mille kohta pooled ei saanud avaldada arvamust. Kohus järeldas omavalitsusliitude ja Vabariigi Valitsuse eelarve läbirääkimiste protokollidest, et Avanduse vald pidi teadma, et 2001. a erakorraline tulu arvatakse 2002. a tulubaasi. Ringkonnakohus pidanuks andma Avanduse vallale võimaluse avaldada selles küsimuses arvamust, sest tuvastatud asjaolusid ei saa kassatsiooniastmes vaidlustada. 11. Riigikogu põhiseaduskomisjon leiab, et

vastast olukorda pole võimalik tõendada, sest pole selge, millises osas on Avanduse vallal jäänud 2002. a riiklikud kohustused rahastamata. Kohaliku omavalitsuse finantsgarantii rikkumise tuvastamiseks tuleb tuvastada, millised riiklikud kohustused pidi vald

vastaselt katma omatulu arvelt. Kuna toetusfond polnud 2002. a ainuke allikas, millest finantseeriti riiklike kohustuste täitmist, siis ei saa üksnes toetusfondi jaotamise valem viia

vastase olukorrani. Kohalike omavalitsuste ja riigi omavaheliste ülesannete jaotus ja finantssuhted vajavad selgemat piiritlemist.

  1. Vabariigi Valitsus on seisukohal, et seaduse "
  2. aasta riigieelarve" § 2 on kooskõlas Harta ja

ga ning halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused on õiged. Valitsus väidab järgmist: 1) Avanduse vald pole esitanud tõendeid selle kohta, et ta pole

  1. a suutnud täita talle pandud ülesandeid. Avanduse vallale laekus
  2. a tegelikult kulutatust 366 000 krooni rohkem, lisaks jäi puutumata kassatagavara ja osa
  3. a jäägist kogusummas 21 400 krooni; 2) igal konkreetsel juhul pole võimalik tuvastada tulumaksu laekumise erakorralisust. Ka pole võimalik prognoosida erakorralist tulumaksu laekumist või mittelaekumist järgneval eelarveaastal. Riik on leidnud, et kõige tõepärasem on kasutada eeldatavate laekumiste prognoosimisel eelmiste aastate reaalseid laekumisi. Kuna toetusfondi valem on üldnorm, siis võib reaalsetele laekumistele tuginev eeldatavate laekumiste prognoos mõnele tuua kaasa vähem sobiva lahenduse. Mõne adressaadi väiksem heaolu ei tähenda automaatselt normi õigusvastasust. Üldakt ei saa arvestada kõigi subjektidega ja sisaldada absoluutselt parimat regulatsiooni kõigile subjektidele. Konkreetsele kohalikule omavalitsusele erakorralise tulumaksu laekumise arvestamata jätmine oleks ebaõiglane enamiku kohalike omavalitsuste suhtes, kellele ei laeku erakorralist tulumaksu; 3) Harta artikkel 9 lõikes 5 ei peeta silmas kulude ja tulude tasandamist ühe kohaliku omavalitsuse piires erinevate aastate lõikes, vaid erinevate kohalike omavalitsuste tulu- ja kulubaasides eksisteerivate vahede tasandamist. Toetusfondi idee seisneb täiendavate rahaliste vahendite eraldamises väiksemate rahaliste vahenditega kohalikele omavalitsustele.
  4. a toetusfondi valem tasandab Avanduse valla
  5. a suuremat tulubaasi võrreldes teiste omavalitsustega. Kohalikul omavalitsusel pole ajatut subjektiivset õigust ega õiguspärast ootust eraldusele toetusfondist. Avanduse vald sai raha, mis tal jäi
  6. a riigieelarvest saamata,
  7. a erakorraliselt laekunud tulumaksuna; 4) toetusfondi valemi sätestamine pole, arvestades riigieelarve koostamist ja toetusfondi jaotamismehhanismi mõjutavaid reforme, Riigieelarve seaduses võimalik. Valemi sätestamine igaaastases riigieelarves suurendab kohalike omavalitsuste finantseerimissüsteemi paindlikust. Kohalikele omavalitsustele on antud piisavad võimalused kaasa rääkida toetusfondi valemi koostamisel, mistõttu toetusfondi valemi oluline muutmine ei riku õiguskindluse põhimõtet; 5)
  8. a riigieelarves sätestatud toetusfondi valemi

vastaseks tunnistamine mõjutab ka järgnevate aastate riigieelarvetes kehtestatud toetusfondi valemeid. Valemi

vastaseks tunnistamine võib kaasa tuua ulatuslike kahjunõuete esitamise riigi vastu.

  1. Õiguskantsler väidab järgmist: 1) Valla- ja linnaeelarve ning riigieelarve vahekorra seaduses ei täpsustata, kuidas prognoositakse eeldatavaid laekumisi. Seetõttu on selle seaduse § 5 lg 3 mitmeti tõlgendatav. Tulumaksu kahe viimase aasta tegeliku laekumise keskmise arvesse võtmine toetusfondi suuruse arvestamisel on VLRVS § 5 lg-s 3 sätestatud eeldatava laekumise väljaselgitamise üks võimalus; 2) nii Riigieelarve seaduses kui ka iga-aastase riigieelarve seaduses on lünk. Reguleerimata on juhtum, kui valdade või linnade eelarvetes on erandlikult tulusid, mis mõjutavad järgneva aasta riigieelarves arvutatava toetuse määra. Seaduse "
  2. aasta riigieelarve" §-s 2 sisalduv toetusfondi jagamise valem ei sisalda eeldamatu tulu korral võimalust teha erandit, vaid näeb ette lähtumise füüsilise isiku tulumaksu
  3. ja
  4. a tegeliku laekumise keskmisest. See tähendab, et prognoosimatu tulu toob kaasa järgmise aasta toetuse vähenemise. Õigusaktide hierarhiat arvestades peaks riigieelarve seadus kui konstitutsiooniline seadus sätestama toetusfondi jaotamise valemi üldpõhimõtted ja kriteeriumid, mille osas võib valemit üldpõhimõtteid kahjustamata muuta igaaastaselt; 3)

§ 154

lg 2 ja § 157 ning Harta koostoimes annavad kohalikule omavalitsusele õiguspärase ootuse, et riik tagab kohalikule omavalitsusele pandud ülesannete täitmiseks piisava tulubaasi nii perspektiivis kui ka iga-aastaselt. Toetusfondi eesmärgiks on väiksemate rahaliste vahenditega kohalikele omavalitsustele täiendavate vahendite eraldamine ning seadusega ettenähtud kohustuste täitmise ja arengueelduste loomise finantseerimine (VLRVS § 5 lg-d 1 ja 2). Toetusfondi jaotamise valem peab alati tagama kohalikule omavalitsusele piisava tulubaasi, sh erandlike tulude ja saamatajäänud tulude arvestamise mehhanismi järgmise aasta tulumaksu eeldatava laekumise planeerimisel. Ülalmainitud juhtude reguleerimata jätmine ei aita kaasa selle eesmärgi täitmisele, mida riik on võtnud kohustuseks Harta artikkel 9 lg-te 2, 4 ja 7 alusel.

§ 154

ja Harta artikkel 9 eesmärgi täitmist ei aita ka jäik reegel, mis lähtub tegeliku laekumise keskmisest. Harta artikkel 9 lg-te 2 ja 4 tagamiseks on võimalik sobivam vahend kui seaduse "

  1. aasta riigieelarve" §-s 2 sisalduv toetusfondi jagamise valem. Selleks on erandite süsteem, mis garanteeriks toetusfondist eraldatava toetuse keskmise mahu säilitamise erakorraliselt laekunud tulumaksu puhul; 4) seaduse "
  2. aasta riigieelarve" §-s 2 sisalduva riive intensiivsusel ja toetusfondi jagamise valemi iga-aastasel muutmisel ei ole vaidlustamatuid põhjusi. Seetõttu eeldab toetusfondi jaotamise valemi oluline muutmine vacatio legis't.
  3. Justiitsminister on seisukohal, et seaduse "
  4. aasta riigieelarve" §-s 2 sätestatud toetusfondi jaotamise valem ja Vabariigi Valitsuse
  5. veebruari
  6. a määrus nr 66 on vastuolus

§ga 154 osas, mille järgi toetusfondi jagamisel võetakse igal juhul arvesse ka erakorraliselt laekunud tulumaks.

vastasust põhjendab minister kokkuvõtlikult sellega, et puudusid kohased õiguslikud alternatiivid taolise kitsenduse võimalike tagajärgede tasakaalustamiseks. Justiitsminister väidab järgmist: 1) kuigi Harta artikkel 9 lg-d 4 ja 5 pole iserealiseeruvad, on neis sätestatu juhtnöör, millest lähtuvalt hinnata riigi poolt endale võetud rahvusvaheliste kohustuste täitmist. Samuti aitab artikkel 9 sisustada piisava tulubaasi põhimõtet. Artikkel 9 lg-te 4 ja 5 sisu on Eesti õigusesse üle kantud eelkõige VLRVS §-ga 5; 2) kui

  1. aasta riigieelarve §-st 2 oleks jäetud välja võimalus arvestada toetusfondi eraldiste tegemisel erakorralisi laekumisi, oleks see võinud kaasa tuua võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise - erakorralist tulu saanud kohaliku omavalitsuse üksus oleks seatud paremasse olukorda võrreldes kohaliku omavalitsuse üksustega, kellel taolist laekumist ei ole olnud. Seaduse "
  2. aasta riigieelarve" § 2 pole vastuolus kohaliku omavalitsuse piisava tulubaasi nõudega, kui on olemas muud kohased võimalused arvestada konkreetse juhtumi asjaolusid, et tagada piisava tulubaasi nõude täitmine. Ka Harta artikkel 9 lg 5 ei sätesta kohustuslikke meetmeid, mida riik peab rakendama, et tasandada finantsallikate kulutuste ebaühtlast jagunemist. Samas tuleb tagada, et rahalised vahendid vastaksid kohalikele omavalitsustele seatud kohustustele (artikkel 9 lg 2); 3) vaidlust pole selle üle, et Avanduse vald ei suutnud raha vähesuse tõttu täita seadusest tulenevaid ülesandeid ja et raha vähesuse põhjustas
  3. a riigieelarves sisalduva valemi alusel eraldise tegemisel erakorralise tulu arvessevõtmine. Just seepärast
  4. a taotleti ja saadi lisaraha; 4)
  5. a toetusfondi kaotamise valemi jäikuse leevendamise ainsateks õiguslikeks võimalusteks olid Vabariigi Valitsuse reserv ja eraldised lisaeelarvest. Lisaeelarve vajadus on eelarve vastuvõtmisel hüpoteetiline. Reservfondist raha eraldamine on Vabariigi Valitsuse diskretsiooniotsus, mille ulatust seadus ei piira.

§ 154

kohaselt peaks kohalike omavalitsuste piisava tulubaasi tagamiseks kehtestatav regulatsioon olema seaduses. Seadusandja ei saa piisava tulubaasi tagamist seada sõltuvusse täitevvõimu otsusest. Laekumine Vabariigi Valitsuse reservist on juhusliku iseloomuga ja pole kooskõlas õiguskindluse põhimõttega. VAIDLUSTATUD SÄTTED 15. Seaduse "2002. aasta riigieelarve" (RT I 2002, 4, 8) § 2, mille vastavust

le on vaidlustatud, kehtis järgmises redaktsioonis: "§ 2. Toetusfondist kohaliku omavalitsusüksuse eelarvesse eraldatav toetus (Tn) arvutatakse järgmiselt: Tn = ((m " ak - an)0,9"

  1. cn)+ Ts / S Ts " 338400000 , kus avaldise ((m " ak - an)0,9"
  2. cn)negatiivne väärtus arvestatakse toetusfondi arvestamisel 0-na; m - toetustaseme koefitsient; ak - kohalikele omavalitsustele laekuva füüsilise isiku tulumaksu 2000. ja 2001. aasta tegeliku laekumise keskmise, 2002. aasta arvestusliku maamaksu ning 2002. aasta arvestuslike loodusvarade kasutustasude kogusumma kroonides ühe elaniku kohta Eestis; an - kohaliku omavalitsuse üksusele laekuva füüsilise isiku tulumaksu 2000. ja 2001. aasta tegeliku laekumise keskmise, 2002. aasta arvestusliku maamaksu ning 2002. aasta arvestuslike loodusvarade kasutustasude kogusumma ühe elaniku kohta omavalitsusüksuses; cn - kohaliku omavalitsusüksuse elanike arv. Ts=0,7 " tt2001+0,3 " tt2000 Ts - kohaliku omavalitsuse üksusele 2002. aastal eraldatavad vahendid toimetulekutoetuste maksmiseks; tt - toimetulekutoetuseks eraldatud vahendite hulk konkreetses omavalitsusüksuses konkreetsel aastal." 16. Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 2002. a määruse nr 66 Lisaga 1 (RT I 2002, 16, 95) eraldati kohalikele omavalitsustele raha toetusfondist. Avanduse Vallavalitsus vaidlustas nimetatud määruse Avanduse valda puudutavas osas, s.o kirje 518 000 krooni, millest toimetulekutoetusteks oli määratud 243 000 krooni. ÜLDKOGU SEISUKOHT I 17. 2002. a riigieelarve vastuvõtmise ja Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 2002. a määruse nr 66 andmise ajal oli kohalike omavalitsuste eelarve kujundamine ja kohalike omavalitsuste rahastamine reguleeritud Valla- ja linnaeelarve seadusega ja Valla- ja linnaeelarve ning riigieelarve vahekorra seadusega. Viimati nimetatud seadus kaotas kehtivuse 20. juulil 2002 (RT I 2002, 64, 393). 18. Valla- ja linnaeelarve ning riigieelarve vahekorra seaduse § 2 lg 2 nõudis, et kohalike omavalitsuste rahalised vahendid peavad olema vastavuses neile

s ja seadustes sätestatud kohustustega. Valla- ja linnaeelarve seaduse § 2 lg 1 järgi koosneb valla ja linna iseseisev eelarve vastava omavalitsusüksuse ühe eelarveaasta kõigist tuludest ja kuludest, mis kokkuvõttes viiakse tasakaalu. Valla- ja linnaeelarve seaduse § 5 järgi olid kohaliku omavalitsuse eelarve tuludeks laekumised maksudest, laekumised munitsipaalettevõtetest, -asutustest ja -varadest, rahalised toetused ja sihtotstarbelised laekumised, laenud ja intressi ning muud laekumised. Riiklikest maksudest laekus kohaliku omavalitsuse eelarvesse residendist füüsilise isiku tulumaksust 56% (Tulumaksuseaduse § 5 lg 1) ja maamaks (Maamaksuseaduse § 6). Kohaliku omavalitsuse eelarvesse laekus ka maardlate kaevandamisõiguse ja vee erikasutuse tasu (VLRVS § 5 lg 3).

  1. Valla- ja linnaeelarve ning riigieelarve vahekorra seaduse § 2 lõike 1 järgi eraldati kohalikele omavalitsustele riigieelarvest raha eelarvete toetusfondi eraldistena ning sihtotstarbeliste eraldistena. Toetusfondi moodustamine oli ettenähtud VLRVS §-ga
  2. Toetusfond moodustati iga-aastases riigieelarves kohalike omavalitsuste eelarvetele täiendavate vahendite eraldamiseks ja sellest finantseeriti seadusega ettenähtud kohustuste täitmist ja arengueelduste loomist. Toetusfondi jaotamisel võeti aluseks eeldatavad laekumised eelarvesse riiklikest maksudest, maardlate kaevandamisõiguse ja vee erikasutuse tasust, valdade ja linnade alaliste elanike arv ning muud valdade ja linnade erisused. II
  3. Kohaliku omavalitsuse finantstagatised on sätestatud

§-des 154 ja 157. Käesoleva asjaga seonduvalt vajab üldkogu arvates selgitamist PS § 154, mille järgi: "Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Kohalikule omavalitsusele võib panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. Seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest." 21.

§ 154

järgi jagunevad kohalike omavalitsuste ülesanded olemuslikult omavalitsuslikeks ülesanneteks (kohaliku elu küsimuste otsustamine ja korraldamine) ja riiklikeks kohustusteks, mida kohalikule omavalitsusele saab panna kas seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. Nii kohalike omavalitsuslike ülesannete kui ka riiklike kohustuste nõuetekohane täitmine eeldab, et kohalikul omavalitsusel on selleks piisavalt raha. Kohalike omavalitsuste rahastamise mehhanism, mis tagaks kohalikele omavalitsustele piisavad rahalised vahendid, on PS §-st 154 tulenevalt riigi ülesanne. 22.

§ 154

järgimise eelduseks kohalike omavalitsuste rahastamisel on selgus selles, missugused riiklikud kohustused on kohalikele omavalitsustele riigi poolt seadusega pandud. Kuid kehtiv õigus jätab selgelt määratlemata, millised on kohalikele omavalitsustele seadusega pandud riiklikud kohustused. Seetõttu pole ka teada, kui palju on kohalikel omavalitsustel tervikuna ja üksikutel kohaliku omavalitsuse üksustel tarvis raha riiklike kohustuste täitmiseks. 23. Seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulude katmist reguleerib PS § 154 lg 2 teine lause, mille järgi kaetakse sellised kulud riigieelarvest.

§ 154

lõike 2 täitmise seisukohalt on oluline, kas kohalike omavalitsuste rahastamise süsteem tervikuna tagab selle, et kohalike omavalitsuste üksused saavad riigilt piisavalt rahalisi vahendeid. Olukorras, kus olemuslikult omavalitsuslikud ülesanded ja seadusega kohalikele omavalitsustele pandud riiklike kohustuste piiritlemine on ebaselge, võib konkreetse aasta riigieelarves ettenähtud toetusfondi kaudu ning vajadusel konkreetse aasta riigieelarvest täiendavate rahaliste vahendite andmine kohalikele omavalitsustele olla üldkogu arvates piisav PS § 154 lg-s 2 sätestatu täitmiseks. 24.

§ 154

lg 1 nõuab, et riik peab looma regulatsiooni, mis kindlustaks kohalikele omavalitsustele omavalitsuslike ülesannete täitmiseks piisavad rahalised vahendid. Seadusandja otsustada on, kas rahaliste vahendite saamine tagatakse muuhulgas kohalike maksude kehtestamise, riiklike maksude otse kohalikku eelarvesse laekumise või riigieelarvest tehtavate eraldiste abil.

  1. Üldkogu leiab, et kohalike omavalitsuste finantseerimise süsteemi stabiilsus on oluline väärtus. Stabiilne ja eelnevalt teadaolev finantseerimissüsteem võimaldab kohaliku omavalitsuse üksustel suurema täpsusega koostada pikemaajalisi arengukavasid ning neid tulemuslikumalt ellu viia. Teisalt ei saa aga kohalike omavalitsuste finantseerimissüsteemi stabiilsus olla eesmärk omaette. III
  2. Kassatsioonkaebuses väidab Avanduse Vallavalitsus, et seaduse "
  3. aasta riigieelarve" §-s 2 nimetatud valem on vastuolus Euroopa Kohaliku omavalitsuse harta (Harta) artikliga
  5. Riigikogu ratifitseeris Harta
  6. septembril
  7. a (RT II 1994, 26, 95). Kohalike omavalitsuste rahastamist käsitletakse Harta artiklis 9 ("Kohalike võimuorganite rahalised vahendid") järgmiselt:
  8. Kohalikel võimuorganitel on riikliku majanduspoliitika raames õigus piisavatele rahalistele vahenditele, mida nad võivad oma volituste piires vabalt kasutada.
  9. Kohalike võimuorganite rahalised vahendid on vastavuses neile

ja seadusandlusega seatud kohustustega.

  1. Vähemalt osa kohalike võimuorganite rahalistest vahenditest tuleb kohalikest maksudest ja koormistest, mille suuruse nad võivad seadusega lubatud piires ise määrata.
  2. Rahandussüsteem, millel tuginevad kohalike võimuorganite rahalised vahendid, peab olema piisavalt mitmekülgne ja paindlik, et pidada sammu neile pandud ülesannete täitmiseks tarvilike kulutuste tegeliku muutumisega.
  3. Väiksemate rahaliste vahenditega kohalike võimuorganite kaitseks on vajalik rakendada rahalise ühtlustamise mehhanisme või analoogilisi meetmeid, et tasandada potentsiaalsete finantsallikate ja kulutuste ebaühtlast jagunemist. Need mehhanismid või meetmed ei kahanda kohalike võimuorganite otsustamisvõimet oma volituste piires.
  4. Kohalike võimuorganitega konsulteeritakse, kuidas ümberjaotatavad rahalised vahendid neile eraldada.
  5. Kui võimalik, ei seostata kohalikele võimuorganitele eraldatavaid toetusi konkreetsete projektide finantseerimisega. Toetuste saamine ei võta kohalikult võimuorganilt ära tema põhivabadust tegutseda oma jurisdiktsiooni piires omal äranägemisel.
  6. Laenu võtmiseks kapitali investeerimise otstarbel on kohalikel võimuorganitel juurdepääs riiklikule kapitaliturule seadusega lubatud piires.
  7. Harta artikkel 9 lõiked 1 ja 2 panevad riigile kohustuse tagada kohalikele omavalitsustele nende ülesannete täitmiseks vajalikud rahalised vahendid. Eesti Vabariigis tuleneb kohaliku omavalitsuse õigus piisavatele rahalistele vahenditele

§-st 154 (vt ülalpool p-d 20-24). On seadusandja otsustada, kas rahalised vahendid tagatakse kohalike maksude kehtestamise võimaluse, riiklike maksude otse kohalikku eelarvesse laekumise või riigieelarvest tehtavate eraldistega.

  1. Harta artikkel 9 lg 4 näeb ette, et rahandussüsteem, millel tuginevad kohalike võimuorganite rahalised vahendid, peab olema piisavalt mitmekülgne ja paindlik, et pidada sammu neile pandud ülesannete täitmiseks tarvilike kulutuste tegeliku muutumisega. Üldkogu leiab, et rahandussüsteemi mitmekülgsus oli tagatud eelpool loetletud erinevate laekumistega kohalikule omavalitsusele ja täiendavalt riigieelarvest määratud eraldistega (vt käesoleva otsuse p-d 18 ja 19). Paindlikkuse nõue oli muuhulgas tagatud Riigieelarve seaduse § 9 lõikega 2, mille kohaselt sätestati, et juhul, kui pärast riigieelarve vastuvõtmist kehtestatakse Riigikogu või Vabariigi Valitsuse õigusakte, mille alusel valla- ja linnaeelarvete tulud vähenevad või kulud suurenevad, hüvitatakse vastavad summad riigieelarvest. Kohalike omavalitsuste rahastamise süsteemi paindlikkuse nõue tähendab ka seda, et kohalikele omavalitsustele rahaliste vahendite eraldamisel saab arvesse võtta kõiki kohalikele omavalitsustele laekuvaid tulusid, sh erakorralisi tulusid.
  2. Harta artikkel 9 lg 5 näeb ette täiendavad tagatised väiksemate rahaliste vahenditega kohalike võimuorganite kaitseks ning nõuab rahalise ühtlustamise mehhanismide või analoogiliste meetmete rakendamist, et tasandada potentsiaalsete finantsallikate ja kulutuste ebaühtlast jagunemist. See artikkel ei kirjuta ette, milliseid kriteeriume peab riik arvestama rahaliste vahendite ühtlustamiseks. Oluline on, et rakendatavad meetmed tasandaksid erinevusi potentsiaalsete kulude ja tulude ebaühtlasel jagunemisel. IV
  3. Avanduse Vallavalitsus esitas tuvastamiskaebuse Vabariigi Valitsuse
  4. veebruari
  5. a määruse nr 66 Lisa 1 vaidlustamiseks teda puudutavas määruse lisa 1 kirje osas, millega eraldati Avanduse vallale seaduse "
  6. aasta riigieelarve" §-s 2 sätestatud korras valla- ja linnaeelarvete toetusfondi määratud vahenditest 518 000 krooni, sh vahendid toimetulekutoetusteks 243 000 krooni. Need kirjed reguleerivad üksikjuhtumeid ja on seega HKMS § 4 lg 1 järgi vaidlustatavad halduskohtus. Seega oli Avanduse valla kaebuse läbivaatamine halduskohtu pädevuses.
  7. Seaduse "
  8. aasta riigieelarve" § 2 sätestab üldise iseloomuga regulatsiooni (toetusfondi valemi), mille alusel Vabariigi Valitsus andis vaidlustatud määruse. Tulenevalt PS §-st 15 saab koos haldusaktiga vaidlustada ka haldusakti andmise aluseks olnud üldakti vastavust

le. Avanduse Vallavalitsus esitas kaebuse halduskohtule 1993. aastal vastuvõetud Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse kehtivuse ajal. Selle seaduse kehtimise ajal oli halduskohtumenetlus ainsaks kohtumenetluseks, milles kohalik omavalitsus sai taotleda Vabariigi Valitsuse määruses sisalduva üksikregulatsiooni

vastasuse tuvastamist.

  1. Halduskohtumenetluse seadustiku §-d 6 ja 7 ei välista haldusakti õigusvastaseks tunnistamise kaebuse (tuvastamiskaebuse) läbivaatamist ühes halduskohtumenetluses ja kahjunõude esitamist riigi vastu teises halduskohtumenetluses. Sama seadustiku § 7 lg 1 teise lause järgi võib kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Kui tuvastamiskaebus on esitatud selleks, et hiljem esitada kahju hüvitamise nõue, siis tuleb tuvastamiskaebuse rahuldamise ühe eeldusena kindlaks teha kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine. Kahjuhüvitise suuruse saab seejärel kindlaks teha kahju hüvitamiseks esitatud kaebuse lahendamisel.
  2. Avanduse Vallavalitsus esitas tuvastamiskaebuse vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks selleks, et hiljem esitada kahjunõue. Sellise kaebuse rahuldamiseks pidi Avanduse Vallavalitsus osundama subjektiivsete õiguste rikkumisele vaidlustatud haldusakti tõttu.
  3. Vallavalitsus väitis halduskohtule esitatud kaebuses, et toetusfondist eraldatud summa vähenemise tõttu ei suuda ta täita seadusest tulenevaid ülesandeid ja teda ähvardab maksejõuetus.
  4. juulil
  5. a esitatud kaebuse muudatustes väitis Avanduse Vallavalitsus, et vaidlusalune regulatsioon rikub valla õigusi piisavatele rahalistele vahenditele (Harta artikkel 9 lg 1) ning

ga ja seadustega seatud kohustustega vastavuses olevatele rahalistele vahenditele (Harta artikkel 9 lg 2). Seega on vallavalitsus tuginenud sellele, et vaidlustatud haldusakt on õigusvastane seetõttu, et sellega eraldati talle toetusfondist vähem raha, kui oleks olnud vajalik tema põhiseaduslike ülesannete täitmiseks. Õigusvastasuse kontrolli käigus peab järelikult kindlaks tegema, kas Avanduse vallal tuli

  1. aastal oma ülesannete ja riiklike kohustuste täitmisel vaidlustatud haldusakti tõttu rahast puudu. Juhul, kui rahast puudu ei tulnud, on alusetu Avanduse Vallavalitsuse väide, et vaidlustatud haldusakt rikkus tema õigust saada riigilt piisavaid rahalisi vahendeid.
  2. Vaatamata väidetele rahaliste raskuste kohta, ei ole Avanduse Vallavalitsus kohtumenetluse käigus nimetanud ühtegi seadusest tulenevat ülesannet, mis rahapuudusel täitmata oleks jäänud. Ka kohtud ei ole tuvastanud, et Avanduse valla ülesanded oleksid jäänud rahapuuduse tõttu täitmata.
  4. aastal taotles Avanduse vald riigilt raha juurde.
  5. märtsi
  6. a korraldusega nr 197-k eraldas Vabariigi Valitsus reservist Avanduse vallale 200 000 krooni ja
  7. juuni
  8. a määrusega nr 207 lisaeelarvest 500 000 krooni üksikisiku tulumaksu laekumise vähenemise kompenseerimiseks. Avanduse vald ei ole väitnud, et pärast neid laekumisi oleks tal siiski mõni ülesanne täitmata jäänud.
  9. Eeltoodust nähtuvalt (vt käesoleva otsuse p-d 33-37) ei ole kohtud tuvastanud, et vaidlustatud haldusakt rikuks Avanduse valla õigust piisavatele rahalistele vahenditele. Seaduse "
  10. aasta riigieelarve" § 2 pole asjassepuutuv säte, sest Avanduse Vallavalitsuse kaebus tulnuks sellest sättest sõltumata jätta rahuldamata. Kuna seaduse "
  11. aasta riigieelarve" § 2 pole kaebuse lahendamisel otsustava tähtsusega, ei ole Riigikohtu üldkogul alust hinnata selle vastavust

le.

  1. Eelmärgitu tõttu puudub vajadus käsitleda ka kassaatori väiteid kohtumenetluse normide rikkumise kohta.
  2. Avanduse Vallavalitsuse kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Uno Lõhmus, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu, Peeter Vaher

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.