← Eesti

3-2-1-131-03

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-131-03 Otsuse kuupäev Tartu,

  1. november 2003 Kohtukoosseis Eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja T. Tampuu Kohtuasi TÜ Madara hagi AS Lasref vastu kohustuste täitmisele sundimiseks ja 4 672 500 krooni väljamõistmiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
  2. juuni
  3. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/753/03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS Lasref kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  4. oktoober
  5. a Istungil osalenud isikud AS Lasref esindaja vandeadvokaat A. Alas ja TÜ Madara esindaja vandeadvokaat L. Glikman Resolutsioon
  6. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
  7. juuni
  8. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
  9. AS Lasref kassatsioonkaebus rahuldada.
  10. Tagastada Izotovile AS Lasrefi kassatsioonkaebuselt
  11. juulil
  12. a tasutud kautsjon 16 200 (kuusteist tuhat kakssada) krooni. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  13. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid TÜ Madara ja AS Lasref
  14. oktoobril
  15. a ostumüügi eellepingu, mille järgi kohustus kostja müüma hagejale 1 000 000 krooni eest Tallinnas Majaka põik 17a asuva kinnistu osa suurusega vähemalt 5000 m2 ja seal asuvad pooleliolevad kaarhallid pindalaga 720 m
  16. Maksmine pidi toimuma 5 aasta jooksul ja müügihinnast tuli maha arvata tasutud rent. Eellepingut muudeti
  17. juulil
  18. a sõlmitud kapitalirendilepinguga, mille järgi võttis hageja
  19. augustist
  20. a viilhallid ja asfalteeritud teenindusmaa rendile. Lepinguobjekti müügihinnaks määrati 1 500 000 krooni. Renditud vara ostu-müügileping pidi olema sõlmitud hiljemalt
  21. juuliks
  22. a. Pooled kirjutasid
  23. novembril
  24. a alla kapitalirendilepingu lisale, millega loeti hageja maksekohustused kostja ees täidetuks ja kostja kohustus sõlmima notariaalselt tõestatud asjaõiguslepingu hiljemalt
  25. aprilliks
  26. a ning vabastama lepingu objekti kõigist koormatistest ja eraldama moodustatavast kinnistust Majaka põik 17a. Vastavalt
  27. novembri
  28. a kapitalirendilepingu lisale kohustus kostja kapitalirendilepingu p-s 3.1 näidatud kohustuse täitmisega viivitamisel tasuma viivist 0,5% päevas lepingu objekti hinnast ja lepingu p 3.2 täitmata jätmise või selles näidatud tähtaegade rikkumise korral kohustus kostja tasuma leppetrahvi 300 000 krooni.
  29. Hageja palus kohustada kostjat täitma
  30. juuli
  31. a kapitalirendilepingu p-ga 3.1 võetud kohustust sõlmida hagejaga lepingu objekti puudutav notariaalselt tõestatud asjaõigusleping ja p-s 3.2 nimetatud kohustust vabastada lepingu sõlmimise ajaks objekt kõigist koormatistest ja kolmandate isikute pretensioonidest ning eraldama vastavalt piiriprotokollile moodustatavast kinnistust objekt Majaka põik 17a, mille suurus ei saa olla väiksem kui 5000 m
  32. Kuna kostja ei ole täitnud oma kohustusi ja on hoidunud kõrvale asjaõiguslepingu sõlmimisest, siis palus hageja kostjalt välja mõista 300 000 krooni suuruse leppetrahvi ja viivise summas 4 372 500 krooni.
  33. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväite kohaselt ei ole
  34. oktoobri
  35. a leping ostu-müügi eelleping, vaid rendileping, mida täiendati
  36. juuli
  37. a kapitalirendilepinguga. Poolte vahel oli rendisuhe. Hageja rentis ehitised ja rajatised koos teenindusmaaga. Ehitised ja rajatised ei saa olla eraldi käibes, sest nende aluse maa on kostja nüüdseks erastanud ja see on kinnistatud.
  38. juuli
  39. a lepingu kohaselt oli hagejal hoonete ja rajatiste ostueesõigus, mis lõppes, kui need muutusid maatüki oluliseks osaks. Eraldi kinnistu moodustamine eeldab detailplaneeringu kinnitamist, mis on kohaliku omavalitsuse pädevuses. Hageja ei ole kostjaga sõlminud ühtegi piiriprotokolli, mis hagiavalduse kohaselt oleks objekti Majaka põik 17a kinnistust eraldamise aluseks. Viivise ja leppetrahviga saab tagada ainult tõelist nõuet. Tehingule, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, näeb asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 ette notariaalse vormi. Kui käsitada pooltevahelist rendilepingut kinnisasja omandi ülemineku aluseks oleva eellepinguna, siis peaks võlaõigusseaduse (VÕS) § 33 kohaselt ka see tehing olema sõlmitud notariaalselt. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕS RakS) § 13 lg 6 järgi pidi olema notariaalselt tõestatud ka ehitise või selle osa võõrandamise tehing.
  40. juuli
  41. a kapitalirendileping ja selle lisa on tühised kinnisomandi ning ehitiste ja rajatiste võõrandamise kohustuse osas.
  42. Tallinna Linnakohtu
  43. veebruari
  44. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt soovis hageja renditud vara osta ja kostja soovis seda müüa. Pooled sõlmisid
  45. oktoobril
  46. a rendilepingu, millega kostja andis hagejale rendile Majaka põik 17 asuva territooriumi pindalaga 5000 m2 ja kaks kaarhalli pindalaga 720 m
  48. juulil
  49. a sõlmisid pooled sama vara osas kapitalirendilepingu. Lepingu kohaselt andis kostja hagejale ostueesõigusega rendile Majaka põik 17a asuvad viilhallid üldpinnaga 720 m2 ja asfalteeritud teenindusmaa pindalaga vähemalt 5000 m
  50. Lepingu p 6.2.4 kohaselt kohustus kostja andma lepingu objekti omandina hagejale üle pärast seda, kui hageja on rendina maksnud 1 500 000 krooni, või enne seda, kui pooltevahelisel kokkuleppel sõlmitakse lepingu objekti omandiõiguse üleminekuks notariaalselt tõestatud ostu-müügileping.
  51. juulil
  52. a sõlmisid pooled ostu-müügi eellepingu Tuha 3c ja Majaka põik 17 asuvate hoonestatud maatükkide suhtes kogumaksumusega 5 812 500 krooni.
  53. novembri
  54. a kokkuleppega sõlmiti
  55. juuli
  56. a lepingu lisa ja jäeti
  57. juuli
  58. a kapitalirendileping kehtima koos lisaga ning lõpetati
  59. juuli
  60. a leping. Eelnevast nähtub poolte suhte areng, mis algas rendisuhtest, kuid oli suunatud renditud objektide müügile hagejale. Õige ei ole kostja väide, et poolte vahel oli ainult rendisuhe. Lepingus ja kostja
  61. märtsi,
  62. juuli ja
  63. augusti
  64. a kirjades väljendub kostja soov rendiobjekt müüa.
  65. juuli
  66. a lepingu objektiks ei olnud mitte ainult ehitised, vaid ka nende teenindamiseks vajalik maa. Seega oli lepingu objektiks kinnistu. Kapitalirendilepingus oli küll märgitud, et hageja võtab rendiobjekti ostueesõigusega rendile, kuid lepingu ja selle lisa sisust ei saa teha järeldust, et poolte tahteks oli anda hagejale ostueesõigus. Kuna pooled leppisid kokku ehitiste ning hilisema kinnisasja müügitingimustes, siis on
  67. juuli
  68. a leping müügileping. Pooled kinnitasid
  69. novembri
  70. a kokkuleppes, et hageja on
  71. juuli
  72. a lepingust tulenevad kohustused täitnud ja kostja kohustus sõlmima
  73. aprilliks
  74. a asjaõiguslepingu.
  75. Kapitalirendilepingu sõlmimise ajal ei olnud lepingu objekt veel kinnisasi ning AÕS §-s 119 sätestatud vorminõuet ei tulnud ehitiste võõrandamisel järgida. Samas pidid pooled järgima AÕS RakS § 13 lg-s 6 sätestatud vorminõuet, mis kohustas pooli sõlmima kapitalirendilepingu notariaalselt, kuna lepingu objektiks olid ka ehitised. Kapitalirendilepingu lisa sõlmisid pooled
  76. novembril
  77. a, s.o samal päeval, mil lepingu objekt kanti kinnistusraamatusse, mis tõi lepingu vormistamise suhtes kaasa AÕS §-s 119 ette nähtud vorminõude. Tulenevalt
  78. juulini
  79. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 93 lg-st 3 oli ehitiste ja kinnistu võõrandamisele suunatud kapitalirendilepingu vastav säte tühine. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66 lg 4 järgi ei pea tühist tehingut täitma. Seetõttu ei saanud kohus kohustada kostjat sõlmima hagejaga asjaõiguslepingut Majaka põik 17a asuva objekti suhtes. Kuna
  80. juuli
  81. a lepingu p 3.1 on tühine, siis puudub ka alus leppetrahvi nõude rahuldamiseks.
  82. Hageja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse ja palus tühistada otsuse ning hagi 1 500 000 krooni nõudes rahuldada. Poolte vahel oli kapitalirendileping, s.o tehing, kus üks pool tasub liisingperioodi jooksul kogu vara maksumuse ja saab seejärel vara omanikuks. Iga kapitalirendileping on vaadeldav eellepinguna, sest pooled lepivad kokku hilisema võõrandamistehingu (asjaõiguslepingu) teatud tingimuste osas. Kapitalirendileping ja selle lisa olid suunatud kinnistu ostu-müügilepingu sõlmimisele tulevikus. Võõrandamistehingu sõlmimine ei olnud võimalik enne maa esmakinnistamist. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  83. Tallinna Ringkonnakohtu
  84. juuni
  85. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osaliselt ning hagi rahuldati 1 500 000 krooni nõude osas. Ülejäänud osas jäeti linnakohtu otsus muutmata.
  86. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu seisukohaga, et poolte vahel sõlmitud lepingutest järeldub hageja soov osta renditud vara ning kostja soov seda müüa. Tuvastatud asjaolust, et rendisuhtest kujunes välja hilisem kahepoolne soov renditud objekt võõrandada, tegi linnakohus ebaõige järelduse, et kuna lepingu objektiks olid nii ehitised kui teenindamiseks vajalik maa ja eesmärk nende võõrandamine, siis vajas
  87. juuli
  88. a kapitalirendileping kui ehitiste ostu-müügileping notariaalset kinnitust. Pooltevaheline leping ei olnud ostu-müügileping.
  89. Kostja võttis
  90. oktoobri
  91. a lepinguga, mida muudeti
  92. juuli
  93. a lepinguga, mida veelkord muudeti
  94. novembri
  95. a kokkuleppega, kohustuse sõlmida hiljemalt
  96. aprilliks
  97. a asjaõigusleping, vabastada lepingu objekt kõigist koormatistest ja kolmandate isikute pretensioonidest ning jagada kinnistu osadeks, s.o eraldada vastavalt piiriprotokollile moodustatavast kinnistust objekt Majaka põik 17a. Seega oli lepingu objektiks poolte vastavasisulised õigused ja kohustused. Notariaalselt ei olnud vaja tõestada rendilepingut, milles määrati kindlaks renditud vara väljaostmise tingimused.
  98. Linnakohus tuvastas, et kostja ei ole endale võetud kohustusi täitnud, jättes samas käsitlemata hagi aluseks olevad asjaolud. Hageja nõudis kokkulepitud sanktsioonide kohaldamist, tuginedes asjaolule, et kostja rikkus lepingut. Leping, millega kohustutakse jagama kinnistu ning vabastama see koormatistest ja kohustustest ei pea olema sõlmitud notariaalses vormis. Samas ei näinud seadused ette ka seda, et kokkulepe, millega võetakse kohustus sõlmida tulevikus mingi leping (sh asjaõigusleping) vajaks notariaalset kinnitust. Lihtkirjalikud lepingud, mis olid suunatud vara võõrandamise kohustusele, olid praktikas laialt kasutatavad ja tavapärased. Vaidlusaluste tehingute tegemise ajal ei pidanud leping, millega isik võtab endale kohustuse koos selle täitmist tagava leppetrahviga, olema sõlmitud notariaalses vormis. Tehing, mis oli suunatud vara ostu-müügilepingu (sh asjaõiguslepingu) sõlmimisele tulevikus, ei olnud vastuolus kehtinud tsiviilseaduste sisu ega mõttega ning on seetõttu kehtiv. Kohustuste täitmise tagamiseks leppisid pooled
  99. novembril
  100. a kokku leppetrahvi (trahvi ja viivise) tasumise tingimused. Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja oli kapitalirendilepingu p-st 3.1 tuleneva kohustuse - sõlmida objekti võõrandamiseks notariaalselt tõestatud asjaõigusleping - täitmisega viivitanud 583 päeva. Seega tuleb hageja 1 200 000 krooni suurune viivise nõue rahuldada. Lisaks sellele on põhjendatud ka hageja nõue 300 000 krooni suuruse leppetrahvi saamiseks. Kostja rikkus lepingu p 3.2, mille järgi tal lasus kohustus vabastada lepingu sõlmimise ajaks objekt kõigist koormatistest ja kolmandate isikute pretensioonidest ning eraldada vastavalt piiriprotokollile moodustatavast kinnistust kokkulepitud osa.
  101. Hageja nõuet kohustada kostjat täitma
  102. juuli
  103. a kapitalirendilepingu p-st 3.1 (arvestades
  104. novembri
  105. a lisa) tulenevaid kohustusi ei ole võimalik rahuldada. Kehtinud seaduste ning levinud praktika kohaselt võis lepingu sõlmimise kohustust küll leppetrahviga tagada, kuid kohustuse võtjat ei saa sundida tehingut tegema. Pealegi on kostja vaidlusaluse vara võõrandanud kolmandale isikule. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
  106. Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.
  107. Apellatsioonikohus ei ole põhjendanud ega andnud hinnangut sellele, kas kohustused, mille rikkumine pannakse kostjale süüks, olid reaalsed ja täidetavad ning milles seisnes kostja süü. Ringkonnakohus on hagi rahuldamisel tuginenud
  108. novembri
  109. a kokkuleppele. Sellest tulenes, et objekt Majaka põik 17a tuli eraldada vastavalt piiriprotokollile. Piiriprotokolli ei ole aga kohtule esitatud. Piiriprotokolli puudumise tõttu on kohustus puudulik ja kostja ei saa seda täita.
  110. Apellatsioonikohus ei ole otsuses märkinud, millisele materiaalõiguse normile ta hagi osalisel rahuldamisel tugines. Ringkonnakohus lähtus asjaolust, et poolte vahel oli leping, milles lepiti kokku vara väljaostu tingimused tulevikus, kinnistu teatud konditsiooni viimise tingimustes, nende tingimuste täitmise tagamises leppetrahviga ning seadus ei näinud ette sellisele lepingule notariaalset vormi. Kui apellatsioonikohus leidis, et
  111. juuli
  112. a leping on rendileping, mida poolte õiguste ja kohustuste järgi saab pidada ostu-müügi eellepinguks, mis nägi ette asjaõiguslepingu sõlmimise, oleks ta pidanud TsÜS § 4 ja § 93 lg 3, TsK § 165 lg 1, AÕS § 119 lg 1 ja § 120 lg 1 ning AÕS RakS § 13 lg 6 kohaldades jõudma järeldusele, et ostu-müügi eelleping pidi olema sõlmitud notariaalses vormis.
  113. Kinnisasja omandamisel eristatakse võlaõiguslikku müügilepingut ja asjaõiguslepingut. Apellatsioonikohus on ekslikult lugenud asjaõiguslepingu võõrandamislepinguks. Poolte vahel puudub üldse võlaõiguslik müügileping. Kuna kokkulepe sõlmida
  114. aprilliks
  115. a notariaalselt tõestatud asjaõigusleping on tühine, siis ei riku hageja õigusi see, kas kostja vabastab rendiobjekti kõigist koormatistest ja kolmandate isikute pretensioonidest ja eraldab kinnistust mingi osa. Tühise kokkuleppe täitmisega viivitamise eest ei saa viivist nõuda, sest TsÜS § 66 lg-te 3 ja lg 4 järgi ei pea tühist tehingut täitma.
  116. Ringkonnakohus ei ole määratlenud vaidlusalust vara, kuid on leidnud ühelegi tõendile viitamata, et kostja on vara võõrandanud kolmandale isikule. Kohtuotsus on vastuoluline, sest ringkonnakohtu otsusest nähtub, nagu oleks TÜ Madara esitanud ringkonnakohtule läbivaatamiseks 4 672 500 krooni nõude, kuigi hageja vähendas nõuet apellatsioonkaebuses 1 500 000 kroonile.
  117. Hageja palus kirjalikus vastuses jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Hageja leidis, et kostja kassatsioonkaebusest ei nähtu, milliseid materiaalõiguse norme ja protsessiõiguse norme on apellatsioonikohus rikkunud. Kostja on eiranud ka kassatsiooni piire, esitades uusi väiteid ning tõendite hindamise valdkonda kuuluvaid küsimusi. Linnakohus ei tuvastanud täitmise võimatust ning seda väidet ei esitatud ka apellatsioonkaebuses.
  118. Kolleegiumi istungil jäi kostja esindaja vandeadvokaat A. Alas kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde. Hageja esindaja vandeadvokaat L. Glikman palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja välja mõista kostjalt hageja kassatsiooniastme kohtukulust 29 107 krooni 30 senti õigusabikulude katteks 8000 krooni. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  119. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumine tõttu ning asi saata samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.
  120. Pooled vaidlevad selle üle, kas
  121. oktoobri
  122. a lepingust, sellele järgnevast
  123. juuli
  124. a kapitalirendilepingust ja
  125. novembril
  126. a lisakokkuleppest on tekkinud kostjal kohustus, mille täitmata jätmise eest on ta kohustatud maksma hagejale viivist 1 200 000 krooni ja 300 000 krooni suurust leppetrahvi.
  127. Linnakohus leidis, et
  128. oktoobri
  129. a rendileping,
  130. juuli
  131. a kapitalirendileping ja
  132. novembri
  133. a lisakokkulepe olid algselt suunatud renditud vallasasja Majaka põik 17a asuvate ehitiste võõrandamisele ja hiljem kinnisasjast Majaka põik 17 Majaka põik 17a eraldamisele ja võõrandamisele, seetõttu on tegemist ostu-müügilepinguga. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg 6 järgi peab ehitiste võõrandamise tehing olema sõlmitud notariaalses vormis. Kuna leping ja lisakokkulepe on aga lihtkirjalikus vormis, siis on tehing vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine. Seega pole kostjal tekkinud kohustusi, mille täitmata jätmise tõttu peaks ta nõutud viivist ja leppetrahvi maksma.
  134. Ringkonnakohus nõustus linnakohtuga selles, et poolte vahel sõlmitud lepingus sisaldus hageja soov osta renditud vara ning kostja soov seda müüa, st rendisuhtest kujunes välja soov võõrandada rendiobjekt hagejale. Ringkonnakohus asus seisukohale, et tegemist ei ole ehitiste võõrandamise tehinguga, vaid rendilepinguga, mis sisaldas tingimusi renditud vara väljaostuks tulevikus, kohustust jagada kinnistu ning vabastada see koormatistest ning kohustustest, samuti kohustust sõlmida rendile antud vara suhtes asjaõigusleping. Selline leping ei vajanud notariaalset tõestamist. Kuna kostja jättis oma kohustused täitmata, siis on ta kohustatud maksma kohustise rikkumise eest viivist ja leppetrahvi.
  135. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu eelnimetatud seisukohaga. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, millisel materiaalõiguslikul alusel ta leidis, et "tehing, mis oli suunatud renditud vara ostu-müügilepingu (sh asjaõiguslepingu) sõlmimisele tulevikus", on kehtiv ja kostja on kohustatud kohustuste täitmata jätmise tõttu maksma hagejale viivist ja leppetrahvi. See, et praktikas sõlmiti ehitiste võõrandamise tingimusi ja kohustust sisaldavaid lihtkirjalikke lepinguid, ei ole õiguslik põhjendus.
  136. Kolleegium nõustub kohtute tuvastatuga, et
  137. juulil
  138. a sõlmitud kapitalirendileping sisaldas renditud vara väljaostu tingimusi ning hageja soovi osta rendiobjekt ja kostja soovi seda müüa. Rendiseadusega (RenS) ei olnud vastuolus kapitalirendilepingus renditud vara väljaostu tingimustes kokkuleppimine, sest RenS § 13 lg 1 järgi võis lepingus ette näha tingimused renditud vara täielikuks või osaliseks väljaostmiseks rentniku poolt. Hageja on seda lepingut pidanud ostumüügilepinguks, kostja rendilepinguks, millele pidi järgnema notariaalselt tõestatud ostumüügileping. Ringkonnakohus on leidnud, seda küll sõnaselgelt välja ütlemata, et tegemist on ostumüügi eellepinguga. Kuid ringkonnakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu, et kohus oleks
  139. juuli
  140. a lepingu ja
  141. novembri
  142. a lisakokkuleppe tõlgendamisel arvestanud
  143. juulini
  144. a kehtinud TsÜS § 64, mille esimese lõike kohaselt lähtutakse tehingu tõlgendamisel eelkõige tehingu teinud isikute tegelikust tahtest.
  145. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole tuvastanud, millise pooltevahelise müügilepingu täitmiseks oli kostja kohustatud sõlmima asjaõiguslepingu.
  146. juuli
  147. a lepingu p 6.2.
  148. järgi kohustus rendileandja andma lepingu objekti omandi üle pärast 1 500 000 krooni maksmist või enne seda, kui on sõlmitud omandiõiguse üleminekuks notariaalselt tõestatud ostumüügileping. Omand ehitisele kui vallasasjale anti AÕS § 92 lg 1 järgi üle asjaõiguslepinguga ehk kokkuleppega omandi ülemineku kohta. Kuid ehitise kui vallasasja võõrandamise lepingu vormi osas kehtestas AÕS RakS § 13 lg 6 lepingu sõlmimise ajal kehtinud sõnastuses, et ehitise või selle osa võõrandamise tehing peab olema notariaalselt tõestatud. Poolte kokkulepitu võis tähendada ka seda, et pärast lepingust tulenevate maksete tasumist sõlmitakse notariaalne asjaõigusleping või et sõlmitakse notariaalne müügileping koos asjaõiguslepinguga. Kokkulepe sõlmida tulevikus notariaalne müügileping ei välista seda, et
  149. juulil
  150. a sõlmisid pooled ehitiste järelmaksuga ostu-müügilepingu seda notariaalselt tõestama.
  152. novembri
  153. a lisakokkuleppe p-s 4.1 muutsid pooled
  154. juuli
  155. a lepingu p 3.1, milles oli sätestatud rendilepingu lõppemine, ja leppisid kokku notariaalselt tõestatud asjaõiguslepingu sõlmimise tähtaja. Sama kokkuleppega lõpetasid pooled ka
  156. juuli
  157. a ostumüügi eellepingu ja otsustasid sõlmida rendiobjekti osas notariaalse asjaõiguslepingu hiljemalt
  158. aprilliks
  159. a. Ka
  160. novembri
  161. a lisakokkulepe võib tähendada seda, et pooled pidasid kapitalirendilepingut ehitiste järelmaksuga ostu-müügilepinguks, mille täitmiseks tuleb sõlmida asjaõigusleping.
  162. aprillist
  163. a kehtinud AÕS § 119 sõnastuse järgi peab tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud.
  164. juulini
  165. a kehtinud TsÜS § 93 lg 3 kohaselt on seaduses või poolte kokkuleppega nõutud tehingu notariaalse tõestuse nõude järgimata jätmise korral tehing tühine. Tühine tehing oli TsÜS § 66 lg 3 järgi kehtetu algusest peale ja sama paragrahvi
  166. lõike järgi ei pea tühist tehingut täitma. Sellest järeldub, et kui müügileping on vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine, siis ei teki kohustust, mille täitmisega viivitamise eest peaks maksma viivist ja leppetrahvi.
  167. Ringkonnakohus ei ole kaalunud, kas kohustus jagada kinnistu ning vabastada see koormatistest ja kohustustest oleks mõjunud ka kostja teistele kohustustele. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 järgi ei toonud tehingu ühe osa kehtetus kaasa teiste osade kehtetust, kui võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka kehtetu osata.
  168. Kassatsioonkaebuse väited ringkonnakohtu otsuse vastuolulisuse kohta on põhjendamatud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 319 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi kaevati. Esitatud hagis taotles hageja kostjalt 4 672 500 krooni väljamõistmist. Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuses vaidlustas hageja linnakohtu otsuse 1 500 000 krooni väljamõistmata jätmise osas ja apellatsioonikohus sai otsuse teha vaid vaidlustatud nõude osas.
  169. Kassatsioonkaebuse väited, kohustuse täitmise võimatuse kohta seoses piiriprotokolli puudumisega jätab kolleegium tähelepanuta, sest vastavalt TsMS § 353 lg-le 3 ei või Riigikohus tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid. Riigikohtu otsus põhineb alama astme kohtu otsusega tuvastatud asjaoludel. J. Odar, L. Laarmaa, T. Tampuu

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.