lg-s 2 ettenähtud sanktsiooni alammäära kohaldamine piiraks ebaproportsionaalselt W. Laanevälja ja A. Tamme Põhiseaduse (PS) § 20 lg-s 1 sätestatud põhiõigust vabadusele. Kaaludes ühelt poolt kohtualuste tekitatud kahju ja õiguskorra kaitse vajadust ning teiselt poolt isikute põhiõigust vabadusele, asus maakohus seisukohale, et vähemalt kaheaastane vangistus ei ole A. Tamme ning W. Laanevälja toime pandud asja omavolilise kasutamise eest mõõdukas. Kohus märkis, et omand on kaitstud vangistusega 30 päevast kuni 5 aastani (KarS § 199 lg 2), omandist tulenev õigus - valdus - on aga kaitstud 2- kuni 10-aastase vangistusega. Omandist tuleneva ühe õiguse tugevam kaitse, võrreldes omandi kui terviku kaitsega, ei vasta maakohtu arvates Põhiseaduse mõttele, kuna rikkudes omandit, rikutakse samaaegselt kõiki omandist hõlmatud õigusi (või valdust kui faktilist seisundit). Jõgeva Maakohus asus seisukohale,
S § 61 lg-ga
Põhiseaduskomisjoni arvamuses märgitakse,
lg 2 kooskõla Põhiseadusega sõltub sellest, kas see säte võimaldab mõista süüteoga proportsionaalset karistust. Proportsionaalsust ei saa konkreetse normikontrolli raames hinnata võrdluses teiste süütegude eest ette nähtud karistustega. Analüüsida saab üksnes konkreetset tegu ja selle eest ette nähtud karistust. Olukorras, kus erandlike asjaolude esinemisel on võimalik mõista karistus alla alammäära, on kohtul väga piiratud võimalus lugeda karistus süüteo suhtes ebaproportsionaalseks ja seepärast põhiseadusevastaseks. Tegemist peab olema ilmselge disproportsiooniga süüteo ja selle eest ette nähtud karistuse vahel. Põhiseaduskomisjoni arvates sellise ebakõlaga käesoleval juhul tegemist ei ole. Karistatavate tegude ja karistuste raskuse määramine on väärtusotsustus, mille tegemiseks on rahvalt mandaadi saanud Riigikogu. Arvamuses märgitakse,
septembril 2002. a vastuvõetud seadusega suurendada, sest nimetatud lõikes kirjeldatud kuritegusid pannakse väga palju toime. Põhiseaduskomisjon juhib tähelepanu asjaolule,
lg 2 p-des 1-3 sätestatud raskendavate asjaolude loetelu sisaldab lisaks korduvusele ja teo toimepanemisele grupi või kuritegeliku ühenduse poolt ka teo toimepanemist vägivallaga. Seetõttu piirneb KarS § 215 lg 2 toimeala KarS § 200 lg-ga 1, mis näeb võõra vallasasja äravõtmise eest selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga, karistusena ette kahe- kuni kümneaastase vangistuse. Põhiseaduskomisjon ei nõustu Jõgeva Maakohtu seisukohaga,
lg-s 1 sätestatud erandlikud asjaolud, mille esinemine annab aluse karistuse kohaldamiseks alla seaduses sätestatud alammäära, peavad "olema seotud kuriteo toimepanemisega, mitte ainult kurjategija isikuga". Põhiseaduskomisjon peab väidet ekslikuks, sest KarS § 61 lg-s 1 on loobutud KrK §-s 39 sisaldunud kitsendavatest tingimustest, nagu süüdlase isik ja kuriteo raskust oluliselt vähendavad tehiolud. Seetõttu oleks kohtul olnud võimalik kaasuse lahendamisel mõista süüdlastele KarS § 61 alusel karistus alla KarS § 215 lg 2 sanktsioonis sätestatud alammäära. Riigikogu põhiseaduskomisjoni täiendavas arvamuses märgitakse, et Karistusseadustiku eriosa normid on üles ehitatud selliselt, et erinevate kvalifitseerivate tunnustega koosseisude eest nähakse ette ühesugune karistuse alam- ja ülemmäär. See on seadusandja õiguspoliitiline valik. Seadus on abstraktne, kuid võimaldab kohtul mõista igale konkreetsele isikule konkreetse teo eest õiglase karistuse. Seesuguse võimaluse loob kohtu õigus mõista karistus alla alammäära, tingimisi või see asendada. Riigikogu arvates oleks Karistusseadustik põhiseadusevastane juhul, kui kohtul ei oleks lubatud mõista karistust alla alammäära või tingimisi või see asendada. Riigikogu meelest ei saa üheselt väita, et § 215 lg 2 p-des 1, 2 ja 3 kirjeldatud tegude toimepanemisel on teo toimepanija süü raskus koosseisuti olemuslikult erinev. Selle väite põhjendamiseks peaks olema võimalik esitada ainuvõimalik väärtuste hierarhia või Eesti ühiskonnas kujunenud väärtushinnangute veatu peegeldus. Väärtuste objektiivset hierarhiat ei saa luua erinevate hüvede formaalloogilise analüüsi teel ega kohtu või õiguskantsleri subjektiivse hinnangu alusel erinevaid kuriteokoosseise võrreldes. Õiguskantsleri seisukoht 6. Õiguskantsler leiab,
S § 215 lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatud tunnustele vastavate isikute osas vastuolus PS § 20 lg-s 1 sätestatud õigusega vabadusele ja isikupuutumatusele koosmõjus PS §-ga 11. Õiguskantsler on seisukohal, et Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 teisest lausest ja Riigikohtu senisest praktikast tulenevalt ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses võimalik hinnata, kas Jõgeva Maakohtu seisukoht KarS § 61 lg 1 mittekohaldatavuse kohta käesolevas asjas on õige. Seega tuleb põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses lähtuda eeldusest,
S § 215 lg 2 sanktsiooni alammääraga põhjustatava vabadusõiguse riive proportsionaalsust, märgib õiguskantsler,
Teo üldkoosseis on aga õigushüvesid vähem kahjustav kui näiteks KarS §-s 199 tähendatud vargus või KarS §-s 200 tähendatud röövimine. Seda seetõttu, et asja omavolilise ajutise kasutamise puhul omastamise kavatsuseta ei ole koosseisutunnuseks asja omastamine ega ka vägivald. Järelikult ei tohiks karistuse alam- ja ülempiir asja omavolilise kasutamise korral olla suuremad, kui teiste eelnimetatud varavastaste kuritegude puhul. Õiguskantsler on seisukohal, et karistuse raamid peavad vastama teo olemusele ja raskusele ning nägema raskemate kuritegude eest ette raskemad karistuse võimalikud määrad, sealhulgas minimaalmäärad. Õiguskantsler möönab, et võõra vallasasja vägivaldne omavoliline kasutamine (KarS § 215 lg 2 p 2) on õigushüvede kahjustamise seisukohalt ligilähedane röövimise koosseisule ja sellisel juhul on ehk põhjendatud ka röövimisele sarnase sanktsiooni alammäära rakendamine. Teisiti tuleb aga hinnata KarS § 215 lg-s 2 sätestatud vangistuse alammäära kohaldamist nende asja omavoliliselt kasutanud isikute suhtes, kes on varem toime pannud teatud varavastase kuriteo või kes panevad teo toime grupis. Õiguskantsler märgib,
lg 2 rakendamisel tekib olukord, kus asja omavolilise kasutamise eest juhul, kui isik on eelnevalt toime pannud varavastase kuriteo või tegutseb grupi koosseisus, on võimaliku karistuse alammäär tunduvalt suurem kui samasuguse varguse kvalifitseeritud koosseisu korral. Samas on õigushüvede kahjustamine asja omavolilise kasutamise korral potentsiaalselt väiksem, kuna puudub tahtlus omanik asjast kestvalt ilma jätta. Õiguskantsler on seisukohal, et lähtuvalt KarS § 215 lg-s 2 sätestatud erinevatest kvalifitseerivatest alustest tuleb hinnata ka nende proportsionaalsust. Kui KarS § 215 lg 2 p 2 osas võib, lähtudes nimetatud sättes formuleeritud koosseisu ohtlikkusest õigushüvedele, asuda seisukohale, et kaheaastane vangistus on sanktsiooni alammäärana proportsionaalne, siis KarS § 215 lg 2 p-de 1 ja 3 osas on selline sanktsiooni alammäär ilmselgelt ebaproportsionaalne vabadusõiguse (PS § 20 lg 1) riive ja seega ka Põhiseadusega vastuolus. Justiitsministri seisukoht 7. Justiitsminister on seisukohal,
Karistusseadustiku üldosa regulatsioon võimaldab kohtul hinnata teo raskust ja sellest lähtuvalt otsustada karistuse proportsionaalsuse üle, mis võib väljenduda ka eriosa konkreetses sättes sisalduva sanktsiooni alammäärast väiksema karistuse mõistmises. Arvamuses juhitakse tähelepanu sellele, et Jõgeva Maakohus on KarS § 215 (asja omavoliline kasutamine) sanktsiooni KarS § 199 (vargus) sanktsiooniga võrreldes jätnud tähelepanuta asjaolu,
S § 200 (röövimine) sanktsiooniga. Minister märgib, et Karistusseadustiku eriosa on üles ehitatud selliselt, et sanktsiooni piirid arvestavad raskeimat kvalifitseerivat tunnust. Igal üksikjuhtumil karistust individualiseerides on aga kohtuniku käsutuses piisavalt Karistusseadustiku üldosas sätestatud instrumente. Samuti on justiitsminister seisukohal, et KrK § 39 ja § 61 lg 1 sõnastuse võrdlusest tuleneb selgelt seadusandja soov anda kohtule suurem diskretsioon karistuse mõistmisel alla eriosa sanktsioonis ettenähtud alammäära. Riigiprokuratuuri seisukoht 8. Riigiprokuratuur leiab,
lg-s 2 sätestatud tegude eest ette nähtud karistuse alammäär ei ole vastuolus PS §-ga 11 ja § 20 lg-ga 1, kuna seadusandja ei ole selle sätestamisel väljunud temale Põhiseadusega antud piiridest. Riigiprokuratuuri arvamuses märgitakse, et seaduste abstraktse iseloomu tõttu tuleb erinevate regulatsioonide vajalikkust hinnata eelkõige n-ö üldises plaanis. Seadusandjal on mingi teo eest ette nähtud karistuse liigi ja määra valikul suhteliselt suur mänguruum, kus kohtuliku kontrolli võimalused on piiratud. Lisaks sellele ei tohi Riigiprokuratuuri arvates seadusandja tegevust hinnata üksnes selle järgi, kas mingi kuriteo eest ette nähtud karistus on kooskõlas karistuse mõistmise või selle täideviimise eesmärkidega. Nii näiteks ei arvestata karistuse mõistmisel ja selle täideviimisel enam negatiivse üldpreventsiooniga, mis on aga kriminaalpoliitilise argumendina karistusmäärade sätestamisel küllaltki tähtsal kohal. Riigiprokuratuuri arvates on kaheaastane vangistus sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu soovitava eesmärgi - vallasasjade omavoliliste kasutamiste ärahoidmise - saavutamiseks. Seadusandjat ei seo karistuse liigi ja määra vajalikkuse üle otsustamisel mitte ainult kaitstava õigushüve väärtus, võrreldes teiste õigushüvedega, vaid ta võib arvesse võtta ka näiteks vastava kuriteoliigi taset ja dünaamikat, selle kriminoloogilisi karakteristikuid ja üldpreventiivseid kaalutlusi, mis võivad erinevate tegude puhul olla erinevad. Riigiprokuratuur jagab Riigikogu ja justiitsministri arvamust, et erinevalt KrK §-st 39 ei seo KarS § 61 karistuse alla alammäära mõistmist enam üksnes teo erandlike tehioludega, vaid kõne alla tulevad ka muud erandlikud asjaolud. Riigiprokuratuuri arvates on üheks erandlikuks asjaoluks ka olukord, kus isegi karistuse alammääras mõistmine ei vastaks isiku süü suurusele ega aitaks saavutada karistuse eesmärke. Riigiprokuratuuri arvates võiks seadusandjale KarS § 215 lg 2 sanktsiooni alammäära liigset rangust ette heita juhul, kui tegelikus elus kujuneks KarS § 215 lg 2 puhul karistuse mõistmine alla alammäära reegliks. KOHALDAMATA JÄETUD NORM 9. Karistusseadustiku (RT I 2001, 61, 364; 2002, 86, 504; 105, 612; 2003, 4, 22) § 215 lg 2, mis jõustus 24. oktoobril 2002. aastal (RT I 2002, 82, 480): "§ 215. Asja omavoliline kasutamine
lg 2 sanktsiooni alammäära saab käesoleval juhul käsitada asjassepuutuva sättena PSJKS § 14 lg 2 esimese lause tähenduses üksnes tingimusel, et ilma nimetatud sanktsiooni alammäära põhiseadusvastaseks tunnistamata ei oleks Karistusseadustiku üldosa sätteid arvestades võimalik mõista A. Tammele 8-kuulist ja W. Laaneväljale 7 kuu ja 15 päevast vangistust nende poolt korduvalt ja grupis toime pandud asja omavolilise kasutamise eest.
K § 39 kohaldamisel, peavad KarS § 61 lgs 1 nimetatud erandlikud asjaolud "olema seotud kuriteo toimepanemisega, mitte ainult kurjategija isikuga".
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.