← Eesti

3-3-1-71-03

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-71-03 Otsuse kuupäev

  1. november 2003 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtuasi Menetluse alus Riigikohtus Dagmar Pihla kaebus Viimsi Vallavolikogu
  2. augusti
  3. a otsuse nr 158 tühistamiseks Tallinna Ringkonnakohtu
  4. aprilli
  5. a otsus haldusasjas nr 2-3/240/2002 Dagmar Pihla kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine
  6. oktoober 2003 Vaidlustatud kohtulahend RESOLUTSIOON
  7. Rahuldada Dagmar Pihla kassatsioonkaebus.
  8. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  9. aprilli
  10. a otsus haldusasjas nr 2-3/240/2002 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
  11. Kautsjon tagastada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  12. D. Pihla ja K. Kruusmaa on kumbki tunnistatud omandireformi õigustatud subjektideks ¼ osas Viimsi vallas asuvast maaüksusest Vanatoa
  13. D. Pihla ja K. Kruusmaa on taotlenud kogu endise kinnistu tagastamist, v.a Lubja tee 19 ja 18a asuvate hoonete alune ning nende juures olev maa. K. Kruusmaale on tagastatud 35,59 ha, D. Pihlale 5,5123 ha ja kaasomandisse 0,3010 ha maad.
  14. Viimsi Vallavalitsus avaldas juunis 2002 Ametlikes Teadaannetes, Eesti Päevalehes ja Viimsi Teatajas kuulutuse, et on peremehetu varana arvele võtnud ka Viimsi vallas Lubja külas asuva kastmisvee basseini-tuletõrjeveehoidla, mille viimane teadaolev omanik oli Pirita Näidislillekasvatussovhoos. Vastuväited kuulutuses nimetatud ehitiste peremehetuks tunnistamise kohta paluti esitada Viimsi Vallavalitsusele hiljemalt
  15. augustiks
  16. Viimsi vallas Lubja külas asuv kastmisvee bassein-tuletõrjeveehoidla asub endisel Vanatoa 4 maaüksusel.
  17. augustil 2002 esitas D. Pihla vastuväite objekti hõivamisele põhjusel, et "endise Vanatoa talumaal asuva tiigi (kastmisvee basseini) valdusse võtmine Viimsi Vallavalitsuse poolt rikub tema kui õigustatud subjekti õigust selle all oleva maa tagastamisele. Tiik (kastmisvee bassein) ei ole hoone ega rajatis maareformi seaduse tähenduses, mis oleks maa mittetagastamise aluseks MRS § 6 lg 2 p 3 kohaselt" ning "tiiki tuleb vaadelda maatüki olulise osana". D. Pihla esitas
  18. augustil 2002 teistkordse vastuväite Viimsi vallas Lubja külas asuva kastmisvee basseini-tuletõrje veehoidla peremehetuks tunnistamisele. Teistkordses vastuväites lisas D. Pihla esimeses vastuväites toodule täiendavalt, et "ehitis nimetusega kastmisvee bassein-tuletõrje veehoidla ehk tiik ei ole MRS § 6 lg 3 alusel hoone ega rajatis, mis võiks olla maa mittetagastamise aluseks MRS § 6 lg 2 p 3 kohaselt. See on maasse kaevatud süvend, järelikult kinnisasi (st. maatükk koos selle oluliste osadega)."
  19. Viimsi Vallavolikogu võttis
  20. augustil 2002 vastu otsuse nr 158, millega tunnistas peremehetuks Lubja külas asuva kastmisvee bassein-tuletõrjeveehoidla. Otsuse kohaselt tuli Vallavalitsusel teostada toimingud ehitiste arvelevõtmiseks ja Viimsi valla kandmiseks Riiklikku Ehitusregistrisse ehitiste omanikuna. Otsuse aluseks on märgitud Vabariigi Valitsuse
  21. augusti
  22. a määrusega nr 211 kinnitatud Peremehetu ehitise hõivamise korra (Kord) punkt 10, asjaolu, et "Viimsi Teatajas"
  23. juunil 2002 ilmunud teatele ei esitatud vallavalitsusele
  24. augustiks ühtegi dokumentaalselt tõendatud vastuväidet ja asjaolu, et on vajalik tagada tuletõrjeveekoht Lubja külas.
  25. Viimsi Vallavalitsus vastas D. Pihla vastuväidetele
  26. septembril 2002, teatades, et Viimsi Vallavolikogu
  27. augusti
  28. a otsusega nr 158 on tunnistatud peremehetuks Lubja külas asuv kastmisvee bassein-tuletõrjeveehoidla. Kirja kohaselt "Viimsi Vallavalitsus ei väida, et nimetatud ehitis oleks MRS § 6 lg 3 ja MRS § 6 lg 2 p 3 alusel maa mittetagastamise aluseks."
  29. D. Pihla esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Viimsi Vallavolikogu
  30. augusti
  31. a otsuse nr
  33. Tallinna Halduskohus tühistas Viimsi Vallavolikogu vaidlustatud otsuse järgmiste põhjendustega: 1) kastmisvee bassein-tuletõrjeveehoidla peremehetuks tunnistamine võib rikkuda D. Pihla õigusi, kui objekt ei kuulugi kohaliku omavalitsuse või riigi poolt hõivamisele ning hõivamata kuuluks ta kaebuse esitajale tagastamisele tagastatava maa koosseisus; 2) vaidlust pole selle üle, et tegemist on peremehetu objektiga, vaid selle üle, kas tegemist on hõivatava ehitisega. Korra punkti 1 kohaselt reguleerib Kord hoone ja rajatise kui peremehetu ehitise hõivamist AÕS RakS § 13 lg 2 alusel. Kord ei laiene õigusliku aluseta püstitatud ehitisele; 3) Kord hoone ja rajatise mõistet ei sätesta. Maareformi seadus piiritleb täpsemalt hoone ja rajatise mõiste. Maareformi seaduse kohaselt saab maa mittetagastamise aluseks olla vaid teisele isikule kuuluvate hoonete või rajatiste alune maa. Vastavalt MRS § 6 lg-le 3 on Maareformi seaduse tähenduses hoone või rajatis maapinnaga püsivalt ühendatud ehitis Planeerimis- ja ehitusseaduse (PES) § 38 tähenduses, samuti lõpetamata ehitis ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba. MRS § 6 lg 31 kohaselt ei ole teed ning tehnovõrgud ja -rajatised, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekohast kasutamist, rajatised sama seaduse tähenduses; 4) kohalik omavalitsus rikuks õigustatud subjekti õigust maa tagastamisele, kui tunnistaks peremehetuks objekti, mis Maareformi seaduse kohaselt ei ole ehitis ning mille alune maa kuulub sama seaduse kohaselt tagastamisele. Kuigi Kord ei viita sellele, et ehitise peremehetuks tunnistamisel peab arvestama ka Maareformi seadust, tuleb tagastataval maal asuva ehitise määratlemisel arvesse võtta ka Maareformi seadust, kui selle eiramine võib kahjustada õigustatud subjekti õigusi ning huve; 5) maaparandusobjekti ekspluatatsiooni võtmise akti ja lisatud plaanidega on tõendatud, et tegemist on maapinnaga püsivalt ühendatud, inimtegevuse tulemusena valminud ehitisega, mis on rajatis. Aktist ei nähtu, et rajatis on püstitatud ainult teatud kindlaks tähtajaks kohustusega see hiljem lammutada. Lubja külas asuv kastmisvee bassein-tuletõrjeveehoidla on rajatis Planeerimis- ja ehitusseaduse tähenduses; 6) rajatise püstitamise õigusliku aluse kindlakstegemisel ei saa lähtuda Planeerimis- ja ehitusseadusega kehtestatud nõuetest (ehitusluba, kasutusluba), kuna see seadus võeti vastu
  34. juunil 1995, kastmisvee bassein-tuletõrjeveehoidla püstitati aga nähtuvalt Maaparandusobjekti ekspluatatsiooni võtmise aktist
  35. a, mil kehtis ENSV Ministrite Nõukogu
  36. septembri
  37. a määrus nr 410 Valmisehitatud elamute ja tsiviilobjektide ekspluatatsiooni vastuvõtmise korra kohta. Määruse punkti 4 kohaselt vormistati elamute ja tsiviilobjektide ekspluatatsiooni vastuvõtmine aktiga ning elamute ja tsiviilobjektide asustamine ja ekspluateerimine oli lubatud ainult pärast nende objektide vastuvõtmist riiklike vastuvõtukomisjonide poolt määrusega kehtestatud korras. Rajatise püstitamine õiguslikul alusel on tõendatud "Maaparandusobjekti ekspluatatsiooni võtmise aktiga"; 7) vastustaja seletuse kohaselt likvideeriti sovhoos
  38. a, hiljem on ehitis olnud peremehetu ja keegi ei saanud seda ehitusregistrisse kanda. Väide ehitusregistrisse kandmise võimatuse kohta on õige, kuna Eesti Riiklik Ehitusregister asutati Vabariigi Valitsuse
  39. veebruari
  40. a määrusega nr 38, seega pärast Pirita lillekasvatussovhoosi likvideerimist; 8) teed, tehnovõrgud ja -rajatised, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekohast kasutamist, ei ole rajatised MRS § 6 lg 31 tähenduses. Vaidlustatud vallavolikogu otsusest nähtuvalt on vald peremehetuks tunnistanud "Viimsi vallas Lubja külas asuva kastmisvee bassein-tuletõrjeveehoidla". Vallavalitsuse poolt eeltoodud objekti kohta kohtule esitatud materjalidest aga nähtub, et tegemist on Lubja maaparanduse objektiga, mille eesmärgiks on olnud ümbritsevate maade niiskuse- ja kuivusesisalduse reguleerimine. Seega on tegemist tehnorajatisega, mille eesmärgiks on olnud võimaldada maa otstarbekohast kasutamist. Kuna käesolevas haldusasjas puudub vaidlus selle üle, et eeltoodud maaparandusobjekt asub tagastataval Vanatoa 4 kinnistul, tuleb järeldada, et objekti eesmärgiks on võimaldada eelkõige tagastatava maa otstarbekohast kasutamist, mistõttu tegemist ei ole rajatisega Maareformi seaduse tähenduses; 9) olenemata rajatise ekspluatatsiooni võtmise aktis kajastatud otstarbest on vallavolikogu otsuses kajastanud maaparandusobjekti kastmisvee basseini-tuletõrjeveehoidlana ja otsusest nähtuvalt kavatseb vald seda kasutada tuletõrjeveevõtukohana. Seega on Viimsi Vallavolikogu meelevaldselt muutnud rajatise algset kasutusotstarvet, käsitledes teda esmajoones tuletõrjeveevõtuobjektina. Kui Riiklikus Ehitusregistris on rajatisena kastmisvee bassein-tuletõrjeveehoidla ja selle omanikuna Viimsi vald, siis on õigustatud subjektil hilisemas maade tagastamise menetluses praktiliselt võimatu tõendada, et tegemist on tagastatava maa otstarbekohast kasutamist võimaldava maaparandusobjektiga. Seega rikub objekti peremehetuks tunnistamise otsus õigustatud subjekti õigusi maa tagastamisele.
  41. Viimsi Vallavolikogu apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus ja jätta D. Pihla kaebus rahuldamata.
  42. Tallinna Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse ja jättis D. Pihla kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) vastavalt HKMS § 34 lg-le 2 kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Kuna D. Pihla ei esitanud apellatsioonkaebust ja Viimsi Vallavolikogu ei vaidlustanud halduskohtu otsust osas, milles leiti, et vallavolikogu otsusega peremehetuks tunnistatud objekt on rajatis PES § 38 tähenduses ja püstitatud õiguslikul alusel, siis jättis kolleegium tähelepanuta D. Pihla väite, et tegemist on õigusliku aluseta püstitatud ehitisega, mida ei saa hõivata ja millele Kord ei laiene; 2) halduskohus kohaldas peremehetu ehitise hõivamise õiguspärasuse kontrollimisel ebaõigesti Maareformi seadust ja pidas õiguslikul alusel püstitatud peremehetu rajatise peremehetuks tunnistamist võimatuks põhjusel, et rajatis ei ole käsitatav rajatisena Maareformi seaduse tähenduses, vaid tehnorajatisena MRS § 6 lg 31 tähenduses. Halduskohus on ekslikult seostanud rajatise peremehetuks tunnistamise võimalikkuse Maareformi seadusega ja teinud väära järelduse, et Viimsi Vallavolikogu on rajatise peremehetuks tunnistamisega rikkunud Maareformi seadust; 4) asjaolu, kas tegemist on rajatisega MRS § 6 lg 31 tähenduses või mitte, omab tähtsust maa tagastamisel, mitte aga rajatise peremehetuks tunnistamisel. Pealegi on vaidlusalust objekti ka algselt käsitletud teisaldatava pumbajaamaga veevõtu kohana (halduskohtu tl 33). Kuigi veevõtu koha nimetamist vallavolikogu otsuses kastmisvee bassein-tuletõrjeveehoidlaks võib käsitleda rajatise kasutusotstarbe muutmisena, ei riku see kaebuse esitaja õigusi, sest rajatis vastab AÕS RakS § 13 lg 2 ja selle alusel kinnitatud Korra nõuetele. Peremehetuks tunnistatud rajatise näol on tegemist õiguslikul alusel püstitatud rajatisega (Korra punktid 1 ja 2), mis on peremehetu, sest omanik on lõpetanud rajatise valduse, loobudes tegelikust võimust asja üle (Korra punktid 3 ja 4); 5) kuna rajatis on tunnistatud õiguspäraselt peremehetuks, ei riku vaidlustatud otsus D. Pihla õigusi. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  43. D. Pihla palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse halduskohtu otsus või saata asi uueks läbivaatamiseks teisele ringkonnakohtule. Kassaator väidab järgmist: 1) D. Pihla esitas oma vastuväited vastuses apellatsioonkaebusele. Ringkonnakohus ei kontrollinud halduskohtu lahendit osas, milles leiti, et ehitise õigusliku aluse tõendamisel tuleb lugeda piisavaks maaparandusobjekti ekspluatatsiooni vastuvõtmise akti. Asjaõigusseaduse rakendamise seadus ei sätesta, et ehitusloana tuleb käsitleda ka ülalnimetatud akti. D. Pihla on väitnud vastupidist ajast, kui selgus, et selletüübilistele ehitistele ei antud ehitusluba. D. Pihla ei apelleerinud halduskohtu otsust, sest selle resolutsioon ei rikkunud tema õigusi. Viimsi Vallavalitsusel polnud põhjust apelleerida kohtuotsust osas, milles leiti, et vaidlusalune rajatis on rajatis PES § 38 tähenduses ja püstitatud õiguslikul alusel, sest see oli vallavalitsusele kasulik; 2) ringkonnakohus ei tõlgendanud AÕS RakS § 13 lg-t 2 koos sama seaduse § 14 lg-ga 1, lg-ga 11 ja lg-ga 3, kui konstateeris, et tegemist on õiguslikul alusel püstitatud rajatisega, mis on peremehetu, sest omanik on lõpetanud rajatise valduse, loobudes tegelikust võimust asja üle. AÕS RakS § 13 lgs 2 on ehitise kui vallasasja all mõeldud eraomandit. Vaidlusaluse objekti valdaja oli Pirita lillekasvatussovhoos, mille tootmisvahendid olid riigi omandis. Kõik, mis sovhoosi likvideerimisest alles jäi, on riigi omandis; 3) vaidlusalune rajatis pole kunagi olnud ega saakski olla tsiviilkäibes maatükist eraldi. Seetõttu ei saa teda käsitleda vallasasjaks oleva ehitisena, vaid maatüki olulise osana; 4) esmakordselt on vaidlusalust ehitist nimetatud kastmisvee bassein-tuletõrjeveehoidlaks ja selle omanikuks Pirita lillekasvatussovhoosi juunis 2002 avaldatud ajalehekuulutuses. Tegelikkuses on olemas riigi omandis olev tiik, mis on omandireformi objekt.
  44. Viimsi Vallavolikogu on seisukohal, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Vallavolikogu väidab järgmist: 1) D. Pihla on vastuses apellatsioonkaebusele ja kassatsioonkaebuses esitanud täiesti uusi väiteid ja püüdnud sellega pärast kaebetähtaja möödumist laiendada tühistamiskaebust, esitamata apellatsioonkaebust. Ringkonnakohus on kooskõlas seadusega jätnud tähelepanuta D. Pihla uue käsitluse, mis lähtub AÕS RakS § 14 lg-st
  45. Kohaldamisele ei kuulu AÕS RakS § 14 lg 1 sellisel viisil, nagu leiab D. Pihla. Tegemist on õiguslikul alusel püstitatud rajatisega. Ringkonnakohus ei pidanud seda otsuses käsitlema, sest TsMS § 330 lg 5 kohaselt ei pea ringkonnakohus kordama väiteid ja põhjendusi, mille osas ta jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata; 3) ringkonnakohus ei kohaldanud ebaõigesti ORAS § 2 lg-t 1, AÕS RakS § 13 lg-t 2, Korda ega muid õigusakte. Kassaator on ilmselgelt põhjendamatul seisukohal, et peremehetuks tunnistatud ehitised on kellegi omandis. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  46. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕS RakS) § 13 lg-st 2 tulenevalt on kohalikul omavalitsusel ja riigil õigus ja kohustus hõivata õiguslikul alusel püstitatud peremehetu ehitis Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Selle sätte alusel on Vabariigi Valitsus
  47. augusti
  48. a määrusega nr 211 kinnitanud Peremehetu ehitise hõivamise korra (Kord). Korra punkti 1 järgi reguleerib Kord õiguslikul alusel püstitatud hoone ja rajatise kui peremehetu ehitise hõivamist. Hõivata saab vaid vallasasjaks olevat ehitist (Korra punkt 2). Pärast ettenähtud tingimustele vastavate protseduuride läbimist saab peremehetuks tunnistatud ehitise hõivaja kanda registrisse ehitise omanikuna (Korra punkt 14). Viimsi Vallavolikogu tunnistaski
  49. augusti
  50. a otsusega Lubja külas asuva objekti peremehetuks selleks, et kanda vald Riiklikku Ehitusregistrisse ehitiste omanikuna.
  51. Viimsi Vallavolikogu käsitles peremehetuks tunnistatud objekti vaidlustatud otsuses kastmisvee bassein-tuletõrjeveehoidlana. Halduskohus leidis, et Viimsi Vallavalitsuse poolt kohtule esitatud materjalidest nähtub, et tegemist on Lubja maaparanduse objektiga, mille eesmärgiks on olnud ümbritsevate maade niiskuse- ja kuivusesisalduse reguleerimine. Seega on halduskohtu arvates tegemist tehnorajatisega, mille eesmärgiks on olnud võimaldada maa otstarbekohast kasutamist. Olenemata rajatise ekspluatatsiooni võtmise aktis kajastatud otstarbest on vallavolikogu otsusega kajastanud maaparandusobjekti kastmisvee bassein-tuletõrjeveehoidlana ja otsusest nähtuvalt kavatseb vald seda kasutada tuletõrjeveevõtukohana. Seega on Viimsi Vallavolikogu meelevaldselt muutnud rajatise algset kasutusotstarvet, käsitledes seda esmajoones tuletõrjeveevõtuobjektina. Kord ei näe ette võimalust kajastada ehitise hõivamisel selle nime ega otstarvet teisiti, kui see nähtub ehitise püstitamise õiguslikuks aluseks olevatest dokumentidest. Halduskohus leidis, et vaidlusalune objekt on tehnorajatis Maareformi seaduse (MRS) § 6 lg 3¹ tähenduses ja seda ei saa seepärast peremehetu ehitisena hõivata. Hõivamine võib rikkuda õigustatud subjekti huve, kuna takistab maa tagastamist. Ringkonnakohus leidis, et vaidlusalust objekti on ka algselt käsitletud teisaldatava pumbajaamaga veevõtu kohana ja viitas seejuures halduskohtu toimiku lehele
  52. Kuigi veevõtu koha nimetamist kastmisvee bassein-tuletõrjeveehoidlaks võib käsitleda rajatise kasutusotstarbe muutmisena, ei riku see ringkonnakohtu arvates kaebuse esitaja õigusi, sest rajatis vastab AÕS RakS § 13 lg-le 2 ja selle alusel kinnitatud Korra nõuetele. Asjaolu, kas tegemist on rajatisega MRS § 6 lg 3¹ tähenduses või mitte, omab tähtsust maa tagastamisel, mitte aga rajatise peremehetuks tunnistamisel. Nimetatud rajatise peremehetuks tunnistamine ei riku D. Pihla õigusi.
  53. Seega on nii Viimsi vald kui ka haldus- ja ringkonnakohus vaidlusalust objekti käsitlenud õiguslikul alusel püstitatud tehnorajatisena. Kolmel erineval viisil on aga lähenetud selle objekti kasutusotstarbele. Viimsi vald käsitles objekti kastmisvee bassein-tuletõrjeveehoidlana, halduskohus maaparanduse objektina, mille eesmärgiks on olnud seda ümbritsevate maade niiskuse- ja kuivusesisalduse reguleerimine, ja ringkonnakohus teisaldatava pumbajaamaga veevõtu kohana. Erinevalt on halduskohus ja ringkonnakohus tõlgendanud ka MRS § 6 lg 3¹ tähendust peremehetu tehnorajatise hõivamisel.
  54. Kõigepealt lahendab kolleegium küsimuse, kas tehnorajatisi, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekohast kasutamist (MRS § 6 lg 31 esimene lause), saab tunnistada peremehetuks ja hõivata AÕS RakS § 13 lg 2 alusel kehtestatud korras (käesoleva otsuse punktid 15 ja 16).
  55. Asjaõigusseaduse rakendamise seadus ja Kord ei defineeri rajatist. Vaidlusaluse objekti peremehetuks tunnistamise ajal oli rajatise määratlus antud Planeerimis- ja ehitusseaduse § 38 lg-s 3 järgmiselt: "Rajatis käesoleva seaduse tähenduses on maapinnaga püsivalt ühendatud, inimtegevuse tulemusena valminud ehitis, mis ei ole hoone. Rajatiseks loetakse muu hulgas mere või siseveekogu põhja selle süvendamise teel õiguslikul alusel rajatud laevateed (laevakanal)." Maareformi seadus viitas rajatise määratluse osas otseselt Planeerimis- ja ehitusseadusele. Maareformi seaduse § 6 lg 3 redaktsioonis, mis kehtis
  56. jaanuarini 2003, sätestas: "Hoone või rajatis käesoleva seaduse tähenduses on maapinnaga püsivalt ühendatud ehitis planeerimis- ja ehitusseaduse § 38 tähenduses, samuti lõpetamata ehitis ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba." Maareformi seaduse sama paragrahvi lõige 31 loetleb aga rajatisi, mida Maareformi seaduse mõttes rajatistena ei käsitleta. Maareformi seaduse § 6 lg 31 sätestab: "Teed ning tehnovõrgud ja -rajatised, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekohast kasutamist, ei ole rajatised käesoleva seaduse tähenduses. Samuti ei käsitata ehitisena ajutisi hooneid või rajatisi ning lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi. Viimati nimetatud ehitised teeb omanik korda või kõrvaldab kohaliku omavalitsuse määratud tähtpäevaks. Tähtaeg ei või olla lühem kui üks aasta. Tähtpäevaks korrastamata või kõrvaldamata ehitised sundvõõrandatakse kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (RT I 1995, 30, 380; 59, 1006) § 3
  57. lõike punktis 8 sätestatu alusel. Kui kohalik omavalitsus määrab käesoleva lõike teises lauses nimetatud ehitise omanikule ehitise kordategemiseks tähtpäeva, määratakse ehitisele teenindamiseks vajalik maa, mida ehitise omanikul on õigus erastada pärast ehitise korrastamist."
  58. Ülalnimetatud sätete tõlgendamisel tuleb arvesse võtta, et käesoleval ajal toimub maareform, mille üheks eesmärgiks on õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine. Vaidlusaluse objekti peremehetuks tunnistamine toimuski maareformi ajal. Maareformiseadus välistab teatud juhtudel sellise maa tagastamise, mille peal asub teisele isikule kuuluv ehitis. Samas tuleneb Maareformi seadusest, et MRS § 6 lg 31 esimeses lauses nimetatud tehnorajatiste, s.o tehnorajatiste, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekohast kasutamist, all olev maa tagastatakse igal juhul. Peremehetu ehitise hõivamist reguleerivate sätete ja Maareformi seaduse üheks tõlgendusvõimaluseks oleks seisukoht, mille järgi MRS § 6 lg 31 esimeses lauses nimetatud tehnorajatisi küll saab Korra alusel hõivata, kuid ka pärast hõivamist tagastatakse need rajatised koos rajatiste aluse maaga. Sellise tõlgenduse korral oleks nimetatud rajatiste hõivamine aga mõttetu. Sellisel tõlgendusel on ka teine puudus. Nimelt ei võetaks sel juhul arvesse olukorda, mis võib kujuneda pärast rajatise hõivamist. Välistatud pole, et tehnorajatise hõivaja muudab pärast omanikuks saamist rajatise kasutusotstarvet, mistõttu rajatis ei vasta enam MRS § 6 lg 31 esimese lause tunnustele. Sellega tekiks olukord, kus tehnorajatise alune maa võib jääda tagastamata. Kolleegium on seisukohal, et maareformi toimumise tingimustes ei saa seadusi tõlgendada viisil, mis teeks õigustatud subjektile maa tagastamise ülemäära keerukaks või isegi võimatuks. Seega ei saa seadusi tõlgendada nii, et hõivata saab MRS § 6 lg 31 esimeses lauses nimetatud objekti, s.o tehnorajatist, mis võimaldab tagastatava maa otstarbekohast kasutamist. Seepärast on kolleegium seisukohal, et MRS § 6 lg 31 esimeses lauses nimetatud tehnorajatisi pole Korra alusel võimalik hõivata. Sellise rajatise püstitamise õiguslikule alusele ei omista MRS § 6 lg 31 õiguslikku tähendust.
  59. Kolleegium on seisukohal, et tehnorajatise, mida saab Korra alusel hõivata, püstitamise õiguslik alus ei piirdu AÕS RakS § 14 lg-s 1 ja lg-s 11 nimetatud ehitusloa või -projektidega. Nimetatud paragrahvi lõige 1 omistab õigusliku tähenduse ka maakasutusõigusele ja kasutusloale. Tehnorajatis on püstitatud õiguslikul alusel, kui on olemas tema ekspluatatsiooni võtmise akt. Vaidlusaluse objekti kohta on olemas maaparandusobjekti ekspluatatsiooni võtmise akt
  60. aastast.
  61. Kolleegium märgib, et ehitise hõivaja ei saa hõivamismenetluses muuta õiguslikul alusel püstitatud ehitisele määratud kasutusotstarvet. Lähtuda tuleb ehitise peamisest kasutusotstarbest. Kasutusotstarbe muutmine on võimalik pärast ehitise omandamist.
  62. Kui tegemist on tehnorajatisega, mida saab Korra alusel hõivata, siis omab tähtsust ka see, kas rajatis on ka tegelikult kasutatav rajatisena, milleks ta on püstitatud. Tehnorajatis ei pea tingimata kasutuses olema, kuid seda peab olema võimalik olemasoleval kujul sihtotstarbeliselt kasutada. Tehnorajatiseks ei saa lugeda püsivalt kasutusest välja langenud või mitte kunagi kasutusel olnud rajatisi (vt mutatis mutandis Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  63. mai
  64. a otsus asjas nr 3-2-1-67-02).
  65. Seega omab käesolevas asjas otsustavat tähtsust see, kas Viimsi Vallavolikogu vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal oli tegemist eesmärgipäraselt kasutatava tehnorajatisega, ja kui oli, siis kas see rajatis vastas või ei vastanud MRS § 6 lg 31 esimeses lauses nimetatud tunnustele. Ringkonnakohus on ühe lausega kummutanud halduskohtu käsitluse vaidlusaluse objekti sihtotstarbe kohta, viidates vaid ühele halduskohtu toimiku lehele - Maaparandusobjekti ekspluatatsiooni võtmise akti juurde kuuluva kaardimaterjali ühele lehele, millele on kantud vaidlusaluse objekti üks element veevõtukoht koos teisaldatava ratastel oleva pumbajaamaga. Kolleegium leiab, et vaidluse lahendamisel on oluline tõendeid kogumis hinnates jõuda selgusele, millise sihtotstarbega objektiga on käesoleval juhul tegemist ja kas see objekt oli vallavolikogu vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal käsitatav tehnorajatisena. Eeltoodu hindamine pole väljumine apellatsioonkaebuse ja sellele kirjalikult ja ringkonnakohtu istungil esitatud vastuväidete piirest. Apellatsioonikohtu istungil (ringkonnakohtu tl 27) ütles D. Pihla: "Tegelikult ei ole ühtegi dokumenti selle kohta, et tegemist on tuletõrje veevõtu kohaga."
  66. Ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele ja asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks saatmisele. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.