3-2-1-136-03

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-136-03 Otsuse kuupäev Tartu,

1. detsember
2. a Kohtukoosseis Eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja T. Tampuu Kohtuasi Nordea Kindlustuse Eesti AS hagi Eesti Liikluskindlustuse Fondi vastu 409 735 krooni ja 5 sendi nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
3. juuni
4. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/877/2003 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Nordea Kindlustuse Eesti AS kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
5. november
6. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
7. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
8. juuni
9. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
10. Kassatsioonkaebus rahuldada.
11. Tagastada Nordea Kindlustuse Eesti AS-le
12. juunil
13. a kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon, 4 098 (neli tuhat üheksakümmend kaheksa) krooni. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
14. Hagiavalduse kohaselt põhjustas Nikoloz Muradov
15. märtsil
16. a Kreekas liiklusõnnetuse. N. Muradovi tsiviilvastutus oli kindlustatud hageja õiguseellase Nordika Kindlustuse AS-ga sõlmitud rahvusvahelise liikluskindlustuse lepinguga. Kreeka kindlustusselts Allianz Insurance Company maksis Kreeka kohtu otsuse alusel kannatanule välja kahjuhüvitise. Rahvusvahelisest liikluskindlustuse lepingust tulenevate kohustuste reguleerimiseks sõlmitud kokkuleppe kohaselt hüvitas hageja Kreeka kindlustusseltsile liikluskahju 3 583 eurot ja 34 493,93 eurot. Hageja kantud kulutustele lisandusid rahavahetusega ning kahju käsitlusega seonduvad kulud. Kokku kulus hagejal kahju hüvitamiseks 609 735 krooni 5 senti.
17. detsembril
18. a oli hageja ja kostja vahel sõlmitud edasikindlustusleping nr 43/99, mille punktide 2 ja 3.3 kohaselt tekkis hagejal õigus nõuda 409 735 krooni 5 sendi hüvitamist kostjalt. Kostja keeldus edasikindlustushüvitist välja maksmast. Hageja palus kostjalt välja mõista edasikindlustushüvitise 409 735 krooni 5 senti ja kohtukulud.
19. Vastuses hagiavaldusele ei tunnistanud kostja hagi ja vaidles sellele vastu. Poolte vahel sõlmitud edasikindlustuslepingu p 3.1 järgi kompenseerib Eesti Liikluskindlustuse Fond (edasikindlustuse andja) Nordika Kindlustuse AS-le (edasikindlustuse võtjale) kõik kehtivate rahvusvaheliste liikluskindlustuslepingute ("rohelise kaardi") alusel, ajavahemikus
20. jaanuar
21. a kell 00.00 kuni
22. detsember
23. a kell 24.00, sõltumata lepingu sõlmimise ajast, toimunud liikluskahjud. N. Muradovile väljastatud Nordika Kindlustuse AS rohelise kaardi poliisi nr T0245241 kehtivusaeg
24. detsembrist
25. a kuni
26. aprillini
27. a - on võltsitud. Vastavalt kostja andmebaasi väljatrükile ning Nordea Kindlustuse AS poolt kostjale esitatud poliisi T0245241 koopiale on nimetatud poliisi kehtivusaeg
28. detsember
29. a kuni
30. jaanuar
31. a. Seega ei ole tegemist edasikindlustusjuhtumiga, kuna rohelise kaardi poliis liiklusõnnetuse ajal ei kehtinud.
32. Tallinna Linnakohtu
33. aprilli
34. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Linnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tõendatud, et vaidlusalune kindlustuspoliis ei olnud liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtiv. Kostja esitatud kindlustuspoliisil on kehtivusajaks märgitud
35. detsember
36. a kuni
37. jaanuar
38. a. Samasugune kehtivusaeg on ka kostja andmebaasi väljavõttes, mille järgi on kindlustusperioodi pikkuseks nimetatud 30 päeva ning kindlustusmakse suuruseks märgitud 2 340 krooni. Hageja kindlustatud sõiduki kindlustusmakse suurus oleks sõiduki tehnilisi andmeid ja riskigruppi arvestades olnud nelja kuu pikkuse kindlustusperioodi puhul oluliselt suurem kui 2 340 krooni. Seega ei tekkinud kostjal kohustust hüvitada hagejale edasikindlustuslepingu p 3.1 alusel Kreeka kindlustusseltsile väljamakstud liikluskahju. Kreeka kindlustusselts on aktsepteerinud kindlustuspoliisi tulenevalt ühtse büroodevahelise lepingu art III pst
39. Pooltevahelisi suhteid reguleerib erinormina edasikindlustusleping. Hageja väited, et Kreeka kohus aktsepteeris kindlustuspoliisi, on paljasõnalised, sest kohtule pole viidatud otsust esitatud.
40. Hageja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
41. Tallinna Ringkonnakohus jättis
42. juuni
43. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus on tõendeid õigesti hinnanud ja teinud neist õiged järeldused. Linnakohus on õigesti tuvastanud, et vaidlusaluse kindlustuspoliisi kehtivusaeg oli liiklusõnnetuse toimumise ajaks möödunud. Apellatsioonkaebuse väide, et linnakohus jättis kohaldamata kindlustustegevuse seaduse § 9 lg 1, kindlustusseaduse § 9 ja § 12 lg 1 ning liikluskindlustuse seaduse § 1 lg-d 1 ja 2, § 4 lg-d 1 ja 3, § 11 ja § 27 lg 1, on ekslik. Kohtuotsuse põhjendavas osas ei ole neile sätetele viidatud, kuid neid on asja sisulisel lahendamisel arvestatud koos muu materjaliga. Nimetatud sätted ei andnud alust jätta kohaldamata edasikindlustuslepingu tingimusi, milles pooled olid kokku leppinud. Hageja nõue tuleneb edasikindlustuslepingust, seega puudub alus hagi rahuldamiseks ühtse büroodevahelise lepingu järgi. Hageja on ühtse büroodevahelise lepingu art III p 5 alusel maksnud välja kahjuhüvitise. See asjaolu ei tähenda, et kostja peaks hagejale välja maksma edasikindlustuslepingust tuleneva hüvitise. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
44. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tervikuna tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus ebaõigesti kohaldamata kindlustustegevuse seaduse § 9 lg 1, kindlustusseaduse § 9 ja § 12 lg 1 ning liikluskindlustuse seaduse § 1 lg-d 1 ja 2, § 4 lg-d 1 ja 3, § 11 ja § 27 lg 1, kuigi hageja oli neile sätetele viidanud hagiavalduses ja apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et linnakohus on osundatud sätteid arvestanud. Ringkonnakohus leidis samuti ekslikult, et puudub alus hagi rahuldamiseks ühtse büroodevahelise lepingu järgi. Edasikindlustuslepingu p 1.1 kohaselt leppisid pooled kokku, et nad juhinduvad rahvusvahelise liikluskindlustuse lepingu tingimustest. Edasikindlustuslepingu p 2 järgi on edasikindlustuse objektiks hageja sõlmitud rahvusvahelise liikluskindlustuse lepingute alusel hüvitatud liikluskahjude kompenseerimine kostja poolt. Seega tuli edasikindlustuslepingu järgi kohaldada ka ühtset büroodevahelist lepingut, mille art III p 5 määratles kehtiva kindlustuspoliisina ka võltsitud kindlustuspoliisi. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja on ühtse büroodevahelise lepingu art III p 5 alusel maksnud välja kahjuhüvitise. Seega tuvastas ringkonnakohus ka kindlustusjuhtumi edasikindlustuslepingu p 2 tähenduses. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 231 lg 4, kui jättis märkimata materiaalõiguse normi, mida kohaldas. Ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 227 lg 1 nõuetele, sest kohus andis tuvastatud asjaoludele põhjendamatult väära õigusliku hinnangu.
45. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas kostja ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ning õigeks. Vastuse kohaselt pole ringkonnakohus rikkunud protsessiõiguse norme ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme. Tegemist pole edasikindlustusjuhtumiga, sest kindlustuspoliis liiklusõnnetuse hetkel ei kehtinud ning puudub edasikindlustuslepingu p-s 3.1 sätestatud liikluskahju kompenseerimise tingimus. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
46. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel protsessiõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.
47. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et apellatsioonikohtu otsus ei vasta TsMS § 330 lg-s 4 ja § 231 lg-s 4 sätestatule. Nimetatud sätted nõuavad kohtuotsuses osutamist seadustele, mida kohus kohaldas. Ringkonnakohtu otsuses pole märgitud mitte ühtegi materiaalõiguse normi, mida kohus vaidluse lahendamisel kohaldas. Selline protsessiõiguse normi rikkumine viis tuvastatud asjaoludest väära järelduse tegemiseni ning materiaalõiguse normi väära kohaldamiseni.
48. Hageja on rajanud oma nõude sellele, et kostja rikkus nendevahelist edasikindlustuslepingut. Vastavalt
49. juulil
50. a jõustunud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-le 11 tuleb vaidluse lahendamisel lähtuda eelkõige tsiviilkoodeksi sätetest, mis reguleerivad vastutust kohustiste rikkumise eest. Pooltevahelise edasikindlustuslepingu sõlmimise ajal ei reguleerinud Eesti Vabariigi seadused niisugust lepinguliiki. Seetõttu tuli kohtutel tõlgendada pooltevahelist edasikindlustuslepingut ja selgitada välja tehingu teinud isikute tegelik tahe.
51. Poolte vahel sõlmitud edasikindlustuslepingut ei saanud vaadelda lahus edasikindlustatud rahvusvahelise liikluskindlustuse lepingutest. Edasikindlustuslepingu täitmine oli sõltuv rahvusvahelise liikluskindlustuse lepingutest tulenevate kohustuste täitmisest. Seega tuli käesolevas asjas kohaldada ka liikluskahju tekkimise ajal kehtinud liikluskindlustuse seadust.
52. juunini
53. a kehtinud liikluskindlustuse seadus sätestas liikluskindlustuse lepingu (s.h rahvusvahelise lepingu) alusel liikluskahju hüvitamise põhimõtted. Rahvusvahelise liikluskindlustuse lepingutele laienes ka rahvusvahelise lepinguna Uniform Agreement between Bureaux (ühtne büroodevaheline leping), mille Büroode Nõukogu Üldassamblee võttis vastu Casablancas 30.-
54. mail
55. a. Eesti Liikluskindlustuse Fond kui Büroode Nõukogu liige on
56. veebruaril
57. a seltsidele saadetud ringkirja kohaselt ühinenud nimetatud lepinguga
58. jaanuaril
59. a. Seega ei saanud rahvusvahelise liikluskindlustuse lepingu tingimusi vaadelda lahus ühtses büroodevahelises lepingus märgitust.
60. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on edasikindlustuslepingu tõlgendamisel rikkunud materiaalõiguse norme.
61. juulini
62. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 64 lg 1 kohaselt lähtutakse tehingu tõlgendamisel tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisti. Edasikindlustuslepingu p 1.1 kohaselt juhinduvad pooled lepingu täitmisel Eesti Vabariigi liikluskindlustuse seadusest, sellega seonduvatest õigusaktidest, rahvusvahelise liikluskindlustuse lepingute tingimustest ja edasikindlustuslepingu sätetest. Edasikindlustuslepingu ps 2 nimetasid pooled lepingu objektiks hageja sõlmitud rahvusvahelise liikluskindlustuse lepingute alusel hüvitatud liikluskahjude kompenseerimise Eesti Liikluskindlustuse Fondi poolt. Seega väljendub edasikindlustuslepingus poolte tahe aktsepteerida ühtse büroodevahelise lepingu tingimusi ning lugeda edasikindlustusjuhtum saabunuks kahjuhüvitise väljamaksmisega nimetatud rahvusvahelise lepingu alusel. Edasikindlustuslepingu p-le 3.1 kohtute poolt antud tõlgendus pole kooskõlas ühtse büroodevahelise lepinguga. Ühtse büroodevahelise lepingu art III p 5 loeb kehtivaks kindlustuspoliisiks ka võltsitud poliisi. Edasikindlustusleping ei andnud kindlustuspoliisi kehtivusele teistsugust tähendust, kui see oli määratletud vaidlusaluses asjas kohaldatavas rahvusvahelises lepingus.
63. Hageja kui rahvusvahelise liikluskindlustuse poliisi väljastaja on hüvitanud tulenevalt ühtsest büroodevahelisest lepingust liiklusõnnetuse asukohariigi hüvitisetaotluse käsitlejale - Kreeka kindlustusseltsile - liiklusõnnetusega põhjustatud kahju. Kolleegium nõustub hageja seisukohaga, et tema poolt kahjuhüvitise väljamaksmisega on saabunud edasikindlustuslepingu objektiks olev edasikindlustusjuhtum.
64. Kohtud on tuvastanud, et hageja ja liiklusõnnetuse põhjustanud N. Muradovi vahel sõlmitud kindlustuslepingu perioodiks oli
65. detsember
66. a kuni
67. jaanuar
68. a. Seega oli rahvusvahelise liikluskindlustuse poliis kindlustusperioodiga
69. detsember
70. a kuni
71. aprill
72. a, mille N. Muradov esitas liiklusõnnetuse hetkel Kreeka kindlustusseltsile, ilmselt võltsitud. Kolleegium märgib, et kui N. Muradov osutub kindlustushüvitise alusetult saanud isikuks, on Eesti Liikluskindlustuse Fondil võimalus kaaluda tema vastu regresshagi esitamist.
73. juunil
74. a jõustunud liikluskindlustuse seaduse § 48 lg 1 p 1 kohaselt on Eesti Liikluskindlustuse Fondil õigus esitada regressinõue sõiduki valdaja vastu, kui liikluskahju tekitati sõidukiga, mille kohta liikluskahju tekitamise ajal ei olnud lepingut. J. Odar, A. Kull, T. Tampuu