KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-129-03 Otsuse kuupäev Tartu, 3. detsember 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja J. Odar, liikmed J. Luik ja T. Tampuu Kohtuasi OÜ Kippling hagi Rocco

§ 164

lg 1 p 1 kohaselt selgitab kohus eelmenetluses muu hulgas välja hageja nõuded ja kostja vastuväited.

§ 171

lg 1 kohaselt tagab kohus kohtuistungil protsessiosalistele asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimaluse. 16.

§ 91

lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Eelduseks, et mingit asjaolu saaks tõendada, on omakorda see, et väide asjaolu kohta esitataks konkreetse väitena. Hagiavalduse lisas on hageja esitanud saamata jäänud tulu arvestuse (maakohtu toimiku leht 45). Asja materjalide kohaselt on kostja väitnud, et hagi on tõendamata (maakohtu toimiku leht 132), kuid ta ei ole täpsustanud, miks ta peab saamata jäänud tulu hüvitamise nõuet ebaõigeks.

1. Eespool nimetatud kohtu kohustusest tagada pooltele võimalus välja selgitada asjas tähtsad asjaolud (vt käesoleva otsuse p 15) tuleneb, et linnakohus oleks pidanud juhtima kostja tähelepanu asjaolule, et saamata jäänud tulu osas on tema vastuväide üldine ning põhjendamata, sest ta pole selle kinnituseks tõendeid esitanud. Alles siis, kui kostja oleks jäänud oma üldsõnalise vastuväite juurde, võinuks linnakohus asja lahendada hageja esitatud väiteid ja tõendeid analüüsides, arvestades hageja kasuks asjaolu, et kostja vastuväide jäi üldsõnaliseks. Eelneva tõttu on ebaõige kassatsioonkaebuse väide, et juhul, kui kostja on esitanud üldsõnalise väite hagi tõendamatuse kohta, kuigi hageja on hagis oma nõuet põhjendanud, peab kohus piirduma hageja esitatud tõendite analüüsiga. Kohus peab kooskõlas TsMS § 171 lg-ga 1 juhtima kostja tähelepanu vastuväite täpsustamise vajadusele.
2. Kuna kostja esitas hageja kahjuhüvitise arvestusele vastuväited apellatsioonkaebuses (vt otsuse p 5) ja linnakohus oli rikkunud TsMS § 171 lg 1 (vt otsuse punktid 15-17), siis oleks ringkonnakohus pidanud sisuliselt hindama neid kostja vastuväiteid. Seetõttu on õige kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg 6, jättes vastamata osale apellatsioonkaebuse põhjendustele, õigustades kujunenud olukorras vastamata jätmist ebaõigesti TsMS § 319 lg-s 2 sätestatuga.
3. Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et linnakohtu otsus ei vasta TsMS § 231 lg-s 4 sätestatud nõuetele seetõttu, et otsuse resolutsioon on vastuolus põhjendava osaga. Kolleegium märgib, et linnakohus on otsuse põhjendavas osas viidanud üksnes sellele, et saamata jäänud tulu arvestamise aluseks on mõistlik võtta samades ruumides sama tegevusalaga saadud tulu samal perioodil aasta tagasi. Sellest ei saa veel järeldada, et saamata jäänud tulu järgmisel aastal peab tingimata olema sama suur kui võrreldaval perioodil aasta tagasi. J. Odar, J. Luik, T. Tampuu