KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-47-03 10. detsember 2003 Eesistuja

§ 35lg 2 p 2 ja lg 4 olla vastuolus PS §-dega 11, 12 ja 13.

ASJASSEPUUTUVAD SÄTTED

2. juulist 2000 kuni
3. novembrini 2002 kehtisid KodS § 35 lg 2 p 2 ja lg 4 järgmises sõnastuses (RT I 2000, 51, 323): "Paragrahv
4. Eesti kodakondsuse saamise eritingimused [...]

§ 35

lg 2 p 2 ja lg 4 aga vastuolus PS § 12 lõikest 1 tuleneva ebavõrdsete võrdse kohtlemise keeluga koosmõjus PS § 28 lõikes 4 sätestatud puudega inimeste erilise kohtlemise kohustusega. Isikud, kelle puue ei olnud piisav Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel puudeastme määramiseks, pidid kodakondsuse saamiseks sooritama eesti keele ning Põhiseaduse ja Kodakondsuse seaduse tundmise eksami võrdsetel alustel inimestega, kellel seesugune puue puudus. Seega koheldi ebavõrdseid inimesi kodakondsuse taotlemisel võrdselt. Põhiseaduse § 28 lõike 4 kohaselt on lasterikkad pered ja puuetega inimesed riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. Põhiseaduse § 28 lõige 4 koosmõjus § 12 lõikes 1 sisalduva võrdse kohtlemise printsiibiga esitab riigile nõude kohelda puuetega inimesi õiglasel viisil - arvestada seadusandluse kujundamisel puuetega inimestega nii, et neile oleks võimaldatud riigi pakutavatest hüvedest osasaamine vastavalt nende eripärale. 10. Sotsiaalkindlustusameti vaidluskomisjoni arvates ei ole KodS § 35 lg 2 p 2 ja lg 4 olulisel määral rikkunud õigusselguse printsiipi. Erinevalt koheldakse aga kuulmispuudega kõrvalabi vajavaid inimesi ja kuulmispuudega kõrvalabi mittevajavaid inimesi, sest kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve hindamise kaudu ei ole võimalik hinnata isiku eesti keele õppimise võimet. 11. Riigikogu põhiseaduskomisjon leiab, et kuigi 10. juulist 2000 kuni 9.

§ 35lg-s 4 oli viiteviga, ei olnud tegu olulise õigusselguse põhimõtte rikkumisega.

Keeleõppevõime sidumine isiku kõrvalabi vajamisega ei ole mõistlik ning riivab Põhiseaduses sätestatud võrdsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid.

1. Justiitsminister leiab, et vaidlusalune regulatsioon, mis kehtis
2. juulist 2000 kuni
3. novembrini 2002, oli vastuolus PS §-ga 12 (võrdse kohtlemise põhimõte), §-ga 14 koosmõjus §-ga 11 (õiguse korraldusele ja menetlusele ebaproportsionaalne piirang) kui ka §-ga 13 lg 2 (õigusselguse põhimõte). Arvamuses leitakse, et KodS § 35 lg 4 ei kohelnud kuulmispuudega isikuid võrdselt, sest erinevalt koheldi abivajavaid ja ülejäänud kuulmispuudega isikuid. Kodakondsuse andmisel eesti keele oskuse nõude täitmisest vabastamise eesmärk on luua võimalused kodakondsuse omandamiseks neile isikutele, kes ei ole suutelised eesti keelt omandama, kuid kõrvalise abi vajamine ei oma seejuures tähtsust. PS §-d 11 ja 14 lubavad isikule seada haldusmenetluses vaid selliseid nõudeid, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Õigus omandada kodakondsus keeleeksamita peaks olema kõigil isikutel, kes oma tervise tõttu ei ole suutelised keeleoskust omandama. KodS § 35 lg 4 varasemas sõnastuses olnud ekslik viide Riikliku pensionikindlustuse seadusele, mis viidatud regulatsiooni ei sisaldanud, ei olnud kooskõlas õigusselguse ja õiguse arusaadavuse põhimõttega. ÜLDKOGU SEISUKOHT
4. Riigikohtu üldkogu esitab kõigepealt oma seisukoha vaidlusaluse regulatsiooni asjassepuutuvuse (I) ning selle regulatsiooni kohaldamise küsimuses (II). Seejärel võetakse seisukoht vaidlustatud sätete põhiseaduspärasuse kohta (III-IV) ning antakse lõppjäreldused asjas (V). Viimasena lahendab üldkogu V. Fedtšenko kassatsioonkaebuse (VI). I
5. Haldusasjas ei ole kohtud tuvastanud, millise eesmärgiga pöördus V. Fedtšenko kõrva-ninakurguarsti poole, kes palus oma
6. augusti
7. a konsultatiivses otsuses VEK-l määrata V. Fedtšenko puude aste. Kuid halduskohtule esitatud kaebuses märkis V. Fedtšenko, et ta selgitas VEK otsuse peale sotsiaaltoetuste vaidluskomisjonile kaebuse esitamisel, et ta ei taotle invaliidsuse tuvastamist, vaid otsust, kas tema kuulmispuue vastab KodS § 35 lg 2 p-s 2 sätestatule. Samuti märkis ta kaebuses: "VEK ja sotsiaaltoetuste vaidluskomisjon ilmselt lähtusid kõrvalabi hindamisel sellest, kas minu puude aste on selline, et ma ei tule materiaalselt omadega toime ja kas mul on vaja puudega inimese sotsiaaltoetust. Mina aga palusin hinnata oma puude astet Kodakondsuse seaduse § 35 lg 2 p 2 vaimus, et antaks hinnang selle kohta, kas mina oma kuulmispuudega olen võimeline ära õppima eesti keelt ja rahuldama selles osas kodakondsuse saamisel esitatavaid nõudeid." See lõik V. Fedtšenko kaebusest ning hilisemas kohtumenetluses poolte esitatud seisukohad võimaldavad järeldada, et vaidlus haldusasjas oli ajendatud sellest, et V. Fedtšenko soovis oma halva kuulmise tõttu saada Eesti kodakondsust keeleeksamit sooritamata. Eesti kodakondsuse saamisel keskmise kuulmispuude tõttu keeleeksamist vabastamise regulatsioon on sätestatud KodS § 35 lg 2 ps 2 ja lg-s
8. Seega on nimetatud sätted käesoleva haldusasja lahendamisel asjassepuutuvad. II
10. juulist 2000 kuni 9.

§ 35

lg 4 kohaselt tuli keeleeksamist vabastav raske, sügav või keskmine puue kindlaks teha Riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel määratud korras. Nimetatud seadus ega selle seaduse alusel kehtestatud õigustloovad aktid ei sätestanud, kuidas mõista sügavat, rasket või keskmist puuet, ega määratlenud ka selliste puudeastmete tuvastamise korda.

1. Riikliku pensionikindlustuse seadus ei defineerinud sügava, raske või keskmise puude mõistet ega sisaldanud ka volitusnormi selliste puudeastmete tuvastamise korra kehtestamiseks. Riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel oli küll kehtestatud mitmeid õigustloovaid akte, kuid ükski neist ei reguleerinud, kuidas mõista ja tuvastada keskmist puuet. Vabariigi Valitsuse
2. märtsi
3. a määrusega nr 94 kehtestatud "Püsiva töövõimetuse tekkimise aja, põhjuse ja kestuse arstliku töövõimetuse ekspertiisiga tuvastamise kord" reguleeris üksnes püsiva töövõimetuse tuvastamist VEK või ekspertarsti poolt. Kui VEK või ekspertarst tuvastas isikul püsiva töövõimetuse, siis väljendati selle korra § 10 lg 2 p 4 kohaselt töövõimetuse ulatus protsentides. Ka käesolevas asjas vaidlustatud haldusakti andmise ajal kehtinud RPKS § 11 lg-te 41-43 kohaselt väljendati püsiva töövõimetuse ulatust töövõime kaotuse protsentides, kusjuures täielikule töövõimetusele vastas 100-protsendiline töövõime kaotus, osalisele töövõimetusele aga 10-90protsendiline töövõime kaotus. Kuna Riikliku pensionikindlustuse seadus ja eelmainitud kord ei selgitanud, kuidas on võimalik ühildada protsentides väljendatud täielikku ja osalist töövõimetust ning sügavat, rasket või keskmist puuet, siis ei olnud Riikliku pensionikindlustuse seaduse või selle alusel kehtestatud korra kasutamine KodS § 35 lg-s 4 märgitud puuete kindlakstegemiseks võimalik.
4. Riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel kehtestatud korra kohaldamine KodS § 35 lg-s 4 sätestatud puude tuvastamiseks ei olnud võimalik, mistõttu VEK ja vaidluskomisjon kohaldasid sellist õigustloovat akti, mis ei olnud küll kehtestatud Riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel, kuid mis sisaldas sügava, raske või keskmise puude mõiste definitsiooni ja puudeastmete tuvastamise korda. V. Fedtšenko vaidlustatud vaidluskomisjoni otsuse tegemise ajal oli Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel sotsiaalministri
5. märtsi
6. a määrusega nr 32 kehtestatud "Lapse puude raskusastme ja tekkimise aja määramise ning 16-aastase ja vanema inimese puude raskusastme määramise ja lisakulude vajaduse tuvastamise kord". Nimetatud kord kasutas mõisteid sügav, raske ja keskmine puue, andis puudeastmete definitsioonid ning reguleeris ka nende tuvastamise korda. Puude raskusastmed olid ja on seaduse tasemel sätestatud Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses. Kodakondsuse seaduse vaidlusaluse regulatsiooni aluseks olnud seaduseelnõu varasema versiooni seletuskiri viitas samuti Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadusele. Samuti märgiti selle seaduseelnõu (319 SE) esimesel lugemisel
7. mail
8. a Riigikogus: "Kodakondsuse seaduse § 34 lõigete 2, 3 ja 4 kehtetuks tunnistamise vajadus tuleneb ka muudatustest sotsiaaltoetusi ja sotsiaalkindlustust reguleerivates seadustes. Kehtivast õigusest kaovad ära mõisted "esimese grupi invaliid" ja "teise grupi invaliid".
9. aasta
10. jaanuaril vastuvõetud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus kasutab mõisteid "sügav puue", "raske puue" ja "keskmine puue"."
11. Seetõttu järeldab üldkogu, et seadusandja eesmärk oligi, hoolimata ekslikust viitest Riikliku pensionikindlustuse seadusele, määratleda KodS § 35 lg-s 4 sätestatud puudeastmed Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses nimetatud puudeastmete kaudu. Seda kinnitab ka asjaolu, et alates
12. novembrist 2002 asendati KodS § 35 lg-s 4 antud viide Riiklikule pensionikindlustuse seadusele viitega Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadusele. Selle muudatuse aluseks olnud seaduseelnõu seletuskirjas märgiti muuhulgas, et KodS § 35 lõikes 4 toodud viide Riikliku pensionikindlustuse seadusele on ebaõige, kuna puude raskusastet saab määrata üksnes Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel määratud korras.
13. Eeltoodut arvestades on mõistetav, miks lähtusid VEK ja sotsiaaltoetuste vaidluskomisjon V. Fedtšenko taotluse lahendamisel Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadusest ja selle alusel kehtestatud korrast. Kuna seadusandja tahe oli sisustada KodS § 35 lg-tes 2 ja 4 nimetatud puudeastmed Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses sätestatud puudeastmete kaudu, siis tuleb üldkogul hinnata KodS § 35 lg 2 p 2 ja lg 4 ning Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel kehtestatud korra põhiseaduspärasust nende koostoimes. Üldkogu ei anna aga hinnangut Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses sätestatud puudeastmete tuvastamise regulatsiooni põhiseaduspärasusele.
14. Järgnevalt vaatleb üldkogu, milline regulatsioon tulenes Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest. V. Fedtšenko vaidlustatud Sotsiaalkindlustusameti vaidluskomisjoni
15. juuli
16. a otsuse tegemise ajal kehtinud PISTS § 2 lg 1 redaktsiooni terviktekst on esitatud käesoleva otsuse punktis
17. Samal ajal kehtinud sotsiaalministri
18. märtsi
19. a määrusega nr 32 kehtestatud "Lapse puude raskusastme ja tekkimise aja määramise ning 16-aastase ja vanema inimese puude raskusastme määramise ja lisakulude vajaduse tuvastamise korra" § 5 sätestas: "Puude raskusastme määramisel lähtutakse järgmistest kriteeriumidest: 1) sügava puude korral vajab inimene ööpäevaringselt pidevat kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet; 2) raske puude korral vajab inimene igal ööpäeval kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet; 3) keskmise puude korral vajab inimene vähemalt kord kuus regulaarset kõrvalabi või juhendamist; 4) inimene vajab kõrvalabi või juhendamist, kui ta ei tule iseseisvalt toime söömisega, hügieenitoimingutega, riietumisega või liikumisega või vajab suhtlemisel viipekeele tõlki; 5) inimene vajab järelevalvet, kui ta oma tegevusega või tegevusetusega võib tekitada kahju iseenda või teiste inimeste elule, tervisele või varale; 6) arvestatakse kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadust, mille võrra on ekspertiisi taotlenud inimese kõrvalabi vajadus suurem inimese vanusest tingitud kõrvalabi vajadusest; 7) arvestatakse kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadust, mis inimesel esineb tehniliste abivahendite kasutamisele vaatamata."
20. Eelnevast nähtub, et KodS § 35 lg 2 p-st 2 ja
21. juulist 2000 kuni 9.

§ 35

lg-st 4 tulenevalt oli isiku keeleeksamist vabastamise eelduseks asjaolu, et isik vajab kõrvalabi või juhendamist vähemalt kord kuus. III 22. Järgnevalt hindab üldkogu KodS § 35 lg 2 p 2 ja 10. juulist 2000 kuni 9.

§ 35lg 4 vastavust Põhiseadusele.

1. Üldkogu märgib kõigepealt, et rahvusvaheline õigus jätab üldjuhul iga riigi otsustada kodakondsuse saamise täpsed tingimused. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandamise tingimused määrab riigi kodakondsuspoliitika, mille kujundamine on Riigikogu pädevuses. Põhiseadus ei näe põhiõigusena ette subjektiivset õigust omandada kodakondsus naturalisatsiooni teel. Kodakondsuse omandamist ja kaotamist reguleerivate normide kehtestamisel peab aga seadusandja arvestama Põhiseaduses sätestatud põhiõiguste ja -vabadustega. Olulisteks põhiõigusteks, mida seadusandja kodakondsuse reguleerimisel peab arvestama, on võrdsuspõhiõigus ja diskrimineerimise keeld.
2. Võrdsuspõhiõigus tuleneb PS § 12 lg 1 esimesest lausest, mille kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Selle sätte järgimine eeldab, et võrdses olukorras olevaid isikuid koheldakse võrdselt ning ebavõrdses olukorras olevaid isikuid ebavõrdselt. Nimetatud säte tähendab ka õigusloome võrdsust, mis nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
3. aprilli
4. a otsus asjas nr 3-41-2-02 - RT III 2002, 11, 108).
5. Võrdsuspõhiõiguse riive kontrollimiseks tuleb kõigepealt määratleda kõiki võrreldavaid isikuid iseloomustavad olulised tunnused. Nendeks on keeleõpet takistav halb kuulmine ning vajadus õppida kodakondsuse saamiseks eesti keelt. Nimetatud tunnustele vastavaid inimesi tuleb kohelda võrdselt. Võrdne kohtlemine eeldab seda, et sellistele inimestele loodaks kodakondsuse saamiseks võrdsed tingimused, mis arvestaksid nende keeleõpet takistava halva kuulmisega.
6. KodS § 35 lg 2 p 2 ja lg 4 ei lähtu aga keeleeksamist vabastamisel üksnes asjaolust, et isikute kuulmine on halb. Vaidlusalune regulatsioon seab keeleeksamist vabastamise sõltuvusse sellest, kas isikul on keskmine puue Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse tähenduses või mitte. Seega on isikuid, kes keeleõpet takistava halva kuulmise tõttu on võrdses olukorras, koheldud ebavõrdselt, sest halva kuulmisega ja keskmise puudega isikutele on tagatud võimalus saada Eesti kodakondsus keeleeksamit sooritamata, ilma keskmise puudeta halva kuulmisega isikutele aga mitte. Selliselt riivavad KodS § 35 lg 2 p 2 ja lg 4 võrdsuspõhiõiguse kaitseala. Võrdsuspõhiõiguse kaitseala riive avaldub ka selles, et kuna vaidlusalune regulatsioon ei võimalda kõrvalabi mittevajavaid ehk siis keskmise puudeta isikuid keeleeksamist vabastada, siis oleksid nad sunnitud kodakondsuse saamiseks keele omandama võrdsetel alustel normaalse kuulmisega isikutega. Selliselt on aga ebavõrdses olukorras olevaid isikuid koheldud võrdselt.
7. Kuna Riigikohtu üldkogu on tuvastanud võrdsuspõhiõiguse kaitseala riive, siis tuleb järgnevalt tuvastada, kas tegemist on ka nimetatud põhiõiguse rikkumisega. Tuleb selgitada, kas ebavõrdseks kohtlemiseks on olemas mõistlik põhjus. Kui ebavõrdseks kohtlemiseks mõistlikku põhjust pole, on tegemist meelevaldse ebavõrdse kohtlemisega, mis on vastuolus PS § 12 lg 1 esimese lausega.
8. Riigikohtu üldkogu leiab, et KodS § 35 lg 2 p 2 eesmärk on vabastada keeleeksami sooritamisest eelkõige isikud, kes oma halva tervisliku seisundi, täpsemalt nägemis-, kuulmis- või kõnehäire tõttu ei ole võimelised ära õppima eesti keelt. Seda kinnitab KodS § 35 lg 4, mille kohaselt on üheks keeleeksamist vabastamise aluseks raviarsti teatis, mis kinnitab "võimetust täita käesoleva seaduse § 6 punktides 3 ja 4 sätestatud nõudeid". Kuid KodS § 35 lg 2 p 2 eesmärk ei piirdu üksnes täielikult keeleõppevõimetute isikute keeleeksamist vabastamisega. On selge, et nägemis-, kuulmis- või kõnehäire tõttu täielikult keeleõppevõimetute isikute hulk on väike, võrreldes isikutega, kes hoolimata nägemis-, kuulmis- või kõnehäirest on küll põhimõtteliselt võimelised keelt omandama, kuid üksnes väga suurte pingutustega. Seetõttu tuleb Riigikohtu üldkogu arvates KodS § 35 lg 2 p 2 eesmärgiks pidada ka sellistele isikutele keeleeksamist vabastuse võimaldamist, kes ei ole nägemis-, kuulmis- või kõnehäire tõttu küll täielikult keeleõppevõimetud, kuid kelle jaoks on keeleõpe, võrreldes normaalses tervislikus seisundis olevate inimestega, oluliselt rohkem aega või pingutust nõudev või kulukam. KodS § 35 lg-s 4 sätestatud fraasi "võimetus täita käesoleva seaduse § 6 punktides 3 ja 4 sätestatud nõudeid" tuleb tõlgendada võimetusena täita neid nõudeid võrdsetel tingimustel normaalses tervislikus seisundis olevate inimestega.
9. Nagu eespool märgitud, sõltub kodakondsuse saamisel keeleeksamist vabastamine sellest, kas isikul on puue Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse tähenduses. Puue määratakse isikule lähtuvalt kõrvalabi või juhendamise vajadusest. Riigikohtu üldkogu leiab, et isiku keeleõppevõime seisukohalt ei ole tähtis, kas isik vajab igapäevaelus kõrvalabi või juhendamist. Halva kuulmisega isik võib igapäevases elus toime tulla kõrvalabi või juhendamiseta, kuid halva kuulmise tõttu ei ole ta keeleõppeks normaalse kuulmisega isikutega võrdsetel alustel võimeline. Mõningatel juhtudel võiski keeleõpet takistava halva kuulmisega isik saada keeleeksamist vabastuse - seda juhul, kui ta vajas kõrvalabi või juhendamist ja talle oli määratud puue Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse tähenduses. See aga ei tähenda, et seadusandja valitud kriteerium keeleksamist vabastamisel - kõrvalabi või juhendamise vajamine - oleks mõistlik. Keeleeksamist vabastamise sõltuvusse seadmine kõrvalabi vajamisest ei arvesta piisavalt kõigi halva kuulmisega isikute tegeliku keeleõppevõimega. Seetõttu ei võimalda seadusandja valitud kriteerium realiseerida KodS § 35 lg 2 p 2 eesmärki tervikuna. Eeltoodust nähtuvalt puudub mõistlik põhjus halva kuulmisega isikute eristamiseks keeleeksamist vabastamisel sõltuvalt sellest, kas nad vajavad kõrvalabi või mitte. Seetõttu rikub Kodakondsuse seaduse vaidlusalune regulatsioon PS § 12 lg 1 esimeses lauses sätestatud võrdsuspõhiõigust. IV
10. Järgnevalt peab Riigikohtu üldkogu vajalikuks anda ka hinnang, kas
11. juulist 2000 kuni 9.

§ 35lg 4 oli kooskõlas PS §-st 10 tuleneva õigusselguse põhimõttega.

Õigusselguse osas on vaja hinnang anda juba seepärast, et selgitada nimetatud põhimõtet ja seda, millal on õigustloova akti säte õigusselguse põhimõttega vastuolus. Sellise hinnangu andmist ei takista asjaolu, et üldkogu võttis eelnevalt (otsuse II osas) seisukoha, millist puude tuvastamise korda seadusandja Kodakondsuse seaduse vaidlusaluses regulatsioonis tegelikult silmas pidas. Seadusandja kinnitas oma tahet

1. novembril 2002 jõustunud KodS § 35 lg 4 muutmisega (vt käesoleva otsuse p 18). Seega polnud kohtumenetlusele eelnenud haldusmenetluses haldusorganitel ega V. Fedtšenkol võimalik sellest seadusemuudatusest lähtuda.
2. Riigikohus on varasemas praktikas pidanud õigusselguse põhimõttega vastuolus olevaks sätet, mis kohustas eri- või ainuõigusi või loomulikku monopoli omavat ettevõtjat järgima Riigihangete seaduses sätestatud korda, kuid samal ajal ei olnud Riigihangete ametil ega ka Konkurentsiametil volitusi teha Riigihangete seaduses sätestatud korra järgseid toiminguid ettevõtja suhtes. Riigikohtu arvates tekitas selline olukord ettevõtjas kindlusetuse oma käitumisviisi määramisel, sest riigihangete teostamise korda ei olnud võimalik täies mahus järgida ja oli ebaselge, milline käitumisviis on õiguspärane (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
3. oktoobri
4. a otsus asjas nr 3-4-1-8-2000 - RT III 2000, 21, 232).
5. Nagu ülalpool märgitud, nägi
6. juulist 2000 kuni 9.

§ 35

lg 4 ette, et keeleeksamist vabastamiseks vajalik puue tuvastatakse Riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel sätestatud korras. Eespool jõudis üldkogu ka järeldusele, et selline viide oli ekslik, kuna Riikliku pensionikindlustuse seaduse ega selle alusel antud õigustloovate aktide alusel ei olnud sügava, raske või keskmise puude tuvastamine tegelikult võimalik. Eksliku viitega blanketse normi otsene järgimine on võimatu, sest normi täielikuks mõistmiseks ei piisa üksnes viite järgimisest. Isik peab sellisest normist arusaamiseks kõigepealt mõistma, et selles tehtud viide on vale. Seejärel peab ta aga suutma kehtivast õiguskorrast leida vajaliku õigustloova akti, mida saaks koos blanketse normiga kohaldada. Seega on sellisest regulatsioonist arusaamine ja selle järgimine oluliselt keerulisem, kui õige viitega blanketse normi järgimine. Riigikohtu üldkogu leiab, et 10. juulist 2000 kuni 9.

§ 35

lg-s 4 sisaldunud viide ja ülejäänud sõnastus ei olnud omavahel sisulises kooskõlas ja ei vastanud seetõttu õigusselguse põhimõttele.

1. Õiguskantsler on käesolevas asjas leidnud, et ehkki KodS § 35 lg-s 4 sisaldunud viide ei olnud korrektne, ei olnud see reaalseks takistuseks puude raskusastmete ning nende määramise regulatsiooni mõistmisel, mistõttu vaidlustatud sätete teatav ebaselgus ei ole piisav, et nentida nende vastuolu õigusselguse põhimõttega. Seaduses sisalduv ebaõige viide ei olnud sisuliseks takistuseks, et adressaadid saaksid aru neile laienevatest õigustest ja kohustustest. Põhimõtteliselt sarnastele seisukohtadele asusid ka Sotsiaalkindlustusameti vaidluskomisjon ja Riigikogu põhiseaduskomisjon. Üldkogu osundab haldusasja toimikus olevale Tallinna Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebusele, milles V. Fedtšenko ei nõustunud halduskohtu seisukohaga, et Riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel ei ole kehtestatud korda puude olemasolu ja raskusastme tuvastamiseks. Apellatsioonkaebuses märgiti: "Apellant on vastupidisel arvamusel - see kord on olemas. RPKS § 11 lg 5 sätestab, et püsiva töövõimetuse (analoogselt - kuulmiskao tõttu eesti keele püsiva õppimisvõimetuse) tekkimise aeg, põhjus ja kestus tuvastatakse arstliku töövõimetuse ekspertiisiga kehtestatud korras." V. Fedtšenko pidas apellatsioonkaebuses silmas Vabariigi Valitsuse
2. märtsi
3. a määrusega nr 94 kehtestatud "Püsiva töövõimetuse tekkimise aja, põhjuse ja kestuse arstliku töövõimetuse ekspertiisiga tuvastamise korda". Seega nähtub asja materjalidest, et KodS § 35 lg 4 eksitav viide on põhjustanud segadust ning arusaamatusi. See kinnitab seisukohta, et KodS § 35 lg 4 oli õigusselguse põhimõttega vastuolus. V
4. PS § 15 teisest lausest tulenevalt saab konkreetse normikontrolli raames kontrollida üksnes kohtuasja lahendamisel asjassepuutuva sätte põhiseaduspärasust. V. Fedtšenko poolt algatatud haldusasja lahendamisel olid asjassepuutuvad kehtiv KodS § 35 lg 2 p 2 ja
5. juulist 2000 kuni 9.

§ 35lg 4 osades, milles käsitleti keskmise kuulmispuudega isikut.

Seetõttu võtab ka üldkogu seisukoha üksnes nende sätete selle osa suhtes, milles puudutati keskmise kuulmispuudega isikut.

1. KodS § 35 lg 2 p 2 kehtib seniajani muutumatul kujul, mistõttu tuleb see säte Põhiseadusega vastuolus olevas osas kehtetuks tunnistada. Üldkogu ei pea võimalikuks tunnistada see säte tervikuna kehtetuks, kuna sellisel juhul ei oleks enam võimalik kodakondsuse saamisel vabastada keeleeksamist neid halva kuulmisega isikuid, kellele on määratud keskmine puue Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse tähenduses. Seetõttu tuleb see säte tunnistada kehtetuks osas, milles see ei võimalda KodS § 6 punktides 3 ja 4 sätestatud nõuete täitmisest vabastada isikuid, kes halva kuulmise tõttu ei ole võimelised neid nõudeid täitma. KodS § 35 lg 4 redaktsioon, mis kehtis
2. juulist 2000 kuni
3. novembrini 2002, oli Põhiseadusega vastuolus osas, milles nõuti, et KodS § 6 punktides 3 ja 4 sätestatud nõuete täitmisest vabastamiseks pidi isik, kes halva kuulmise tõttu ei olnud võimeline neid nõudeid täitma, olema keskmise puudega ja et keskmise puude olemasolu tuli kindlaks teha arstliku ekspertiisi otsusega Riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel määratud korras.
4. Kuivõrd KodS § 35 lg 4 kehtiv redaktsioon ei ole käesoleva kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv, siis ei võta üldkogu selle sätte põhiseaduspärasuse osas seisukohta. VI
5. Üldkogu tunnistab käesoleva otsusega KodS § 35 lg 2 punkti 2 osaliselt kehtetuks ja
6. juulist 2000 kuni 9.

§ 35lg 4 osaliselt Põhiseadusega vastuolus olevaks.

Põhiseadusega vastuolus oleval regulatsioonil põhinev haldusakt on samuti Põhiseadusega vastuolus. V. Fedtšenkol hakati puuet tuvastama selleks, et lahendada küsimust, kas teda saab kodakondsuse saamisel nõutavast keeleeksamist vabastada. Seega põhines V. Fedtšenko poolt vaidlustatud Sotsiaalkindlustusameti vaidluskomisjoni

1. juuli
2. a otsus nr 382 ka Kodakondsuse seaduse vaidlusalusel regulatsioonil. Seetõttu tuleb see otsus tühistada ja V. Fedtšenko kaebus selles osas rahuldada.
3. V. Fedtšenko palus kaebuses halduskohtule teha ka arstlik ekspertiis selgitamaks, kas tal on KodS § 35 lg 2 p-le 2 vastav puue, mis võimaldaks taotleda kodakondsust keeleksamit sooritamata. Hoolimata sellest, et üldkogu tunnistab KodS § 35 lg 2 p 2 osaliselt kehtetuks ja lg 4 osaliselt põhiseadusevastaseks, ei saa üldkogu antud asjas kohustada täitevvõimu lahendama V. Fedtšenko keeleõppevõime küsimust. Käesoleval ajal puudub niisugune regulatsioon, mis annaks täitevvõimu organeile pädevuse ja sätestaks menetluse isiku keeleõppevõime hindamiseks. Kuna selline regulatsioon puudub, siis ei saa ka Riigikohus kohustada täitevvõimu hindama V. Fedtšenko keeleõppevõimet. Seda tehes sekkuks kohus õigusvastaselt täitevvõimu tegevusse.
4. Olukord laheneb, kui seadusandja kehtestab korra, mis võimaldaks halva kuulmisega isikuid kodakondsuse saamisel keeleeksamist vabastada lähtuvalt sellest, kas kuulmispuue takistab neil keele omandamist või mitte. Riigikohtu üldkogu märgib, et Kodakondsuse seadus on konstitutsiooniline seadus, mille olemuslikku reguleerimisesemesse kuuluvat ei saa reguleerida lihtseadusega.
5. Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused selles haldusasjas tuleb tühistada. Riigikohus teeb uue otsuse, millega tühistab Sotsiaalkindlustusameti vaidluskomisjoni
6. juuli
7. a otsuse nr 382, kuid jätab rahuldamata V. Fedtšenko kaebuse tema suhtes arstliku ekspertiisi teostamiseks kohustamise osas. Uno Lõhmus, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Jaano Odar, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu, Peeter Vaher