Kohtunik Uno Lõhmuse eriarvamus Soostun üldkogu enamuse arvamusega, et KodS § 35 lg 2 p 2 ja lg 4 on vastuolus põhiseaduse §-ga 12, kuid ma ei nõustu otsuse resolutsiooni punktides 1 ja 2 väljendatud

§-s 6. Muu hulgas peab kodakondsust taotlev välismaalane oskama eesti üldkeelt igapäevaeluks vajalikul määral, tundma Eesti Vabariigi põhiseadust ja kodakondsuse seadust. Seaduses on ette nähtud ka kodakondsuse saamise eritingimused.

§-s 35 sätestatud eritingimused peavad silmas eesmärki lihtsustada kodakondsuse saamist neile isikutele, kes anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise puude tõttu ei ole võimelised täitma kõiki seaduse §-s 6 loetletud tingimusi.

§ 35

lõiked 2 ja 4 käsitlevad neid isikuid, kelle puue ei võimalda omandada eesti keelt ja õppida tundma põhiseadust ja kodakondsuse seadust. Keele ja põhiseaduse tundmise nõudest vabastamine on sõltuvusse seatud puude astmest ja iseloomust. Raske ja sügava puudega isik on neist nõuetest vabastatud, kui ta tervisliku seisundi tõttu pole võimeline nõudeid täitma (KodS § 35 lg 2 p 1). Nõuetest on vabastatud ka selline keskmise puudega isik, kellel on nägemis-, kuulmis- või kõnepuue, mis ei võimalda tal neid nõudeid täita (KodS § 35 lg 2 p 2).

§ 35

lg 4 täpsustab, kuidas määratakse kindlaks keele ja põhiseaduse tundmisest vabastav puue. Puude astme määrab kindlaks arstliku ekspertiisi komisjon, raviarst aga peab kinnitama, et puue teeb võimatuks keele omandamise ja põhiseaduse tundmise.

1. Kodakondsuse seadus ei selgita, mida mõista raske, sügava või keskmise puude all ja milliste tunnuste abil puude aste kindlaks teha.
2. juulist 2000 kuni
3. novembrini 2002 kehtinud

§ 35

lg 4 redaktsiooni järgi tuli puude aste kindlaks teha riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel määratud korras, lõike hilisema redaktsiooni järgi tehakse puue kindlaks puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel määratud korras. Riikliku pensionikindlustuse seadus ei kirjeldanud puude astmete tunnuseid ega määramise korda. Üldkogu järeldas, et tegelikult oligi seadusandja eesmärk määratleda puudeastmed puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse abil. Viide riikliku pensionikindlustuse seadusele oli ekslik (vt otsuse p 18). Üldkogu oli õigustatult arvamusel, et praktikas on

§ 35

lõiget 4 sisustatud kogu aeg ühtviisi - keele oskusest ja põhiseaduse tundmisest vabastav puue määrati sel ajal, kui sotsiaaltoetuste vaidluskomisjon kontrollis V. Fedtšenko kohta tehtud arstliku ekspertiisi komisjoni otsust (2.märts 2001), ja määratakse ka praegu puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses kasutatud mõistete abil. Selle tõdemuse tõttu ei saa ma nõustuda otsuse punktis 36 väljendatuga, mis ilmselgelt mõjutas otsuse resolutsiooni teise punkti sõnastust, et KodS § 35 lg 4 kehtiv redaktsioon ei ole asjassepuutuv, mistõttu üldkogu ei võta seisukohta selle põhiseaduspärasuse kohta. Ma mõistan, kuid ei jaga üldkogu enamuse kartust anda hinnang normile, mis kehtib täna teises sõnastuses kui kohtus vaidlustatud haldusakti tegemise ajal. Praktikas sisustati vaidlusalust lõiget kogu aeg ühtviisi ja seadusemuudatusega õiendati vaid ekslik viide seadusele, mistõttu formalistlik enesepiirang ei ole õigustatud. Riigikohus täidab talle põhiseadusega antud põhiseaduse valvuri rolli vaid siis, kui tema otsused tõhusalt tagavad õiguskorra vastavuse põhiseadusele.

1. Üldkogu märgib õigesti, et rahvusvaheline õigus jätab üldjuhul iga riigi otsustada, kes on tema kodanikud. Täna ei kirjuta rahvusvaheline õigus riigile ette kriteeriume kodakondsuse omandamiseks ja kaotamiseks, kuigi riikide vabadus reguleerida kodakondsust võib olla piiratud rahvusvahelise lepingu või tavaga. Ka ei tunnista põhiseadus põhiõiguseks subjektiivset õigust saada naturalisatsiooni teel kodakondsus. Hoolimata vabadusest määrata kodakondsuspoliitika, seob seadusandjat kohustus arvestada kodakondsuse omandamist ja kaotamist reguleerivate normide sõnastamisel põhiseaduses sätestatud põhiõiguste ja -vabadustega. Üldkogu leidis, et KodS § 35 lg 2 p 2 ja lg 4 riivavad võrdsuspõhiõigust. Nõustun järeldusega, et need sätted rikuvad põhiseaduse § 12 esimese lõike esimeses lauses sätestatud võrdsuspõhiõigust, ehkki kõne alla võiks tulla rikkumise ulatumine diskrimineerimiseni.
2. Ma ei nõustu aga otsuse resolutsiooni punktidega 1 ja 2 nende praeguses sõnastuses. Olen arvamusel, et

ülalnimetatud sätteid tuleb hinnata koos.

§ 35

eesmärk kergendada nendel inimestel kodakondsuse omandamist, kes anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise puude tõttu ei ole võimelised täitma kõiki sama seaduse §-s 6 loetletud tingimusi, on kooskõlas nõudega kohelda ebavõrdses olukorras olevaid isikuid ebavõrdselt. Selle eesmärgi saavutamiseks on valitud ebasobiv moodus. Seadus eristab puude astmeid ja kohustab need kindlaks määrata teise seaduse normidega. Võrdsusõigus on tagatud, kui keeleoskusest ja põhiseaduse tundmisest vabastatakse isik, kes ei ole tal esineva puude iseloomu tõttu võimeline keelt omandama ja põhiseadust tundma. Seega oluliseks kriteeriumiks peaks olema puude iseloom. Mulle tundub ebatäpsena üldkogu arutlus, et "halva kuulmisega ja keskmise puudega isikutele on tagatud võimalus saada Eesti kodakondsus keeleeksamit sooritamata, ilma keskmise puudeta halva kuulmisega isikutele aga mitte". (vt p 26) Kui piirduda kuulmispuudega inimestega, siis seadus kohtleb erinevalt puudega inimesi, kelle puue takistab keelt omandada ja põhiseadust tundma õppida. Isikud, kelle puue ei küüni keskmise puudeni, ei saa arvestada kodakondsuse omandamise tingimuste kergendamisega, ehkki puue teeb võimatuks keele ja põhiseaduse õppimise. 6. Puude raskusastme määramine teenib puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses hoopis teist eesmärki. Eesmärki, mis pole ühildatav

eesmärgiga. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus sõnastab seaduse eesmärgiks puuetega inimeste iseseisva sissetuleku, sotsiaalse integratsiooni ja võrdsete võimaluste toetamise puudest tingitud lisakulude osalise hüvitamise kaudu (§ 1 lg 2). Probleeme ei tekita puude mõiste - inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri kaotus või kõrvalekalle -, mida on defineeritud meditsiiniliste kriteeriumite abil, vaid raskusastmete määramise kriteeriumid, mis seaduse eesmärki silmas pidades on suures osas sotsiaalse iseloomuga (kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadus, puudest tingitud lisakulud jne). Puude raskusastmest sõltub puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse järgi toetuse (nt puudega lapse toetus, puudega täiskasvanu toetus, hooldajatoetus) suurus.

eesmärki silmas pidades on oluline välja selgitada puue, mis takistab keelt omandada ja põhiseadust tundma õppida. Suure tõenäosusega ei saa tumma vabastada keeleeksamist, sest ta ei vaja regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elukohta vähemalt korra nädalas, kuigi ta pole oma puude iseloomu tõttu suuteline vestlema ega jutustama eesti keeles, nagu seda nõuab KodS § 8 lg 2. 7. Puuetega inimeste meelevaldne kohtlemine kodakondsuse saamisel naturalisatsiooni korras on programmeeritud

§ 352. ja 4.

lõike sõnastusse. Liiati saab neid lõike kohaldada vaid koos, sest

1. lõige sätestab, kuidas toimub
2. lõikes nimetatud puude astmete kindlakstegemine. Ka seetõttu on ühe lõike osaliselt kehtetuks ja teise osaliselt põhiseadusevastaseks tunnistamine poolik lahendus, mis pealegi võib tõstatada küsimuse sätete õigusselgusest üldkogu otsuse jõustumisel.
3. Olen arvamusel, et üldkogu pidanuks tunnistama

§ 35

lg 2 ja lg 4 põhiseadusevastaseks osas, milles need sätted ei võimalda

§ 6

punktides 3 ja 4 loetletud nõuetest vabastada isikut, kes pole tal esineva puude tõttu võimeline neid nõudeid täitma.

1. Teine võimalus on tunnistada need sätted osaliselt kehtetuks. Põhiseadus annab Riigikohtule erinevalt teistest kohtutest pädevuse tunnistada seadus või selle säte kehtetuks. Kehtetuks ei saa tunnistada sellist seadust, mis kohtuotsuse tegemise ajaks on juba kehtivuse kaotanud. Taolisel juhtumil piirdub Riigikohus seaduse põhiseadusevastasuse tuvastamisega. Variandi valiku probleem tõusetub seetõttu, et kehtetuks ei saa tunnistada vaidlusaluste lõigete teksti või tekstiosa, sest siis kaoks võimalus taotleda kodakondsust lihtsustatud korras ka keskmise, raske ja sügava puudega inimesel. Sellest ka küsimus: kas kohus on pädev tunnistama kehtetuks normi või seaduse teksti, mis normi sõnaliselt edasi annab? Kui kehtetuks tunnistada seadus või selle struktuuri element (paragrahv, lõige, punkt), siis koos tekstiga kaob ka norm. Näiteks sõnastas põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium
2. aprilli
3. a otsuse asjas nr 3-4-1-2-02 järgmiselt: "Tunnistada Kriminaalkoodeksi § 40 lg 3 osaliselt kehtetuks, jättes välja sõnad "ärakandmata osa"." Teises otsuses (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus
4. veebruarist 2003 asjas nr 3-4-1-1-03) tunnistas kohus kehtetuks õigusakti ühe lause osas, milles see kohustas korraldada igal juhul uus enampakkumine, kui enampakkumise tulemus jäetakse kinnitamata. Ka kõneksolevas kohtuasjas ei tunnistanud üldkogu enamus kehtetuks normi, vaid osa ühe lõike punktist. Mõnel juhul ei saagi sätet kehtetuks tunnistada, sest selle tagajärjeks oleks poliitiline otsus, mida kohus pole pädev vastu võtma (vt Riigikohtu üldkogu otsus
5. oktoobrist 2002 asjas nr 3-4-1-5-02). Söandan arvata, et neil juhtudel, kui norm ei ole kooskõlas põhiseadusega, kuid normi väljendav säte tervikuna ei ole põhiseadusega vastuolus, tuleks normi sisaldav säte tunnistada põhiseadusevastaseks.
6. Sõltumata sellest, kas

sätted tunnistada osaliselt kehtetuks või põhiseadusevastaseks, eeldab KodS § 35 lg-te 2 ja 4 põhiseaduspäraseks muutmine seadusandja sekkumist. Seadusandja peab määrama, kes teeb kindlaks puude ja otsustab, kas puue takistab keelt ja põhiseadust õppida kodakondsuse saamiseks nõutaval määral.