KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-132-03 Otsuse kuupäev 9. detsember 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi

§ 100järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 2.

juuni

1. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-190/2003 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Riigiprokurör Marge Püssi kassatsioonprotest Asja läbivaatamise kuupäev
2. oktoober
3. a Istungil osalenud isikud Riigiprokurör Marge Püss ja V. S. kaitsja vandeadvokaat Aleksander Glikman Resolutsioon
4. Tartu Ringkonnakohtu
5. juuni
6. a otsus V. S.-i õigeksmõistmises tühistada.
7. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada.
8. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Kaitsepolitseiameti Lõuna-Eesti osakonna assistent V. S. anti KrK §

§ 100

järgi kohtu alla süüdistatuna selles, et ta püüdis varjata oma eelnevat informeeritust

1. märtsil
2. a toimepandud A. O. tapmisest ja selleks organiseeris ta J. P. tahtlikku tapmist.
3. Tartu Maakohtu
4. septembri
5. a otsusega mõisteti V. S. KrK §

§ 100järgi õigeks kuriteosündmuse ja kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

3. Maakohtu otsuse peale esitas prokurör Heili Sepp apellatsioonprotesti, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist, V. S.-i süüdi tunnistamist KrK §

§ 100järgi ning karistamist vangistusega kuueks aastaks.

Ringkonnakohtu istungil muutis prokurör osaliselt apellatsioonprotestis esitatud taotluse sisu ja palus kohtualuse süüdi tunnistada KrK § 15 lg 1 ja § 100 järgi, s.o tapmise ettevalmistamises.

1. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas V. S.-i kaitsja vandeadvokaat Aleksander Glikman kassatsioonkaebuse, milles ta palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus, õigeksmõistev otsus.
2. Riigikohtu
3. mai
4. a otsusega tühistati Tartu Ringkonnakohtu
5. novembri
6. a otsus V. S.-i süüdistusasjas KrK § 15 lg 1 ja § 100 järgi ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks samasse ringkonnaohtusse teises kohtukoosseisus. 5.
7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis, et ringkonnakohus pidanuks käsitletava kriminaalasja eripära arvestades asja tehiolude igakülgse ja objektiivse uurimise tagamiseks järgima kohtuliku arutamise vahendituse ja suulisuse nõuet. Apellatsioonikohtus tulnuks üle kuulata nii kohtualune kui tunnistajad. 5.
8. Eeluurimisel esitati V. S.-le süüdistus tahtliku tapmise organiseerimises KrK §

§ 100järgi.

Maakohtu istungil taotles prokurör kohtualuse süüdimõistmist tahtlikule tapmisele kihutamises ja sellele kaasaaitamises KrK § 17 lg-te 5 ja 6 ning § 100 järgi. Protestis maakohtu otsuse peale leidis prokurör, et kui tegu on Kriminaalkoodeksi järgi kvalifitseeritav tahtliku tapmise organiseerimisena, siis on see Karistusseadustiku järgi karistatav ettekavatsetud tapmiskatsena teist isikut ära kasutades. Ringkonnakohtu istungil taotles prokurör V. S.-i süüdimõistmist tahtliku tapmise ettevalmistamise eest, millega kohus ka nõustus ning mõistis V. S.-i süüdi KrK § 15 lg 1 ja § 100 järgi. Ringkonnakohtul tuli Karistusseadustiku rakendamise seadusest tulenevalt lahendada oluline karistusõiguslik küsimus: kas need teod, mis Kriminaalkoodeksi järgi olid hinnatavad tapmise ettevalmistamisena, on Karistusseadustiku järgi karistatavad kuriteo katsena. Ringkonnakohus piirdus selles osas väitega, et Karistusseadustiku kohaselt on avardunud süüteokatse mõiste, ega analüüsinud, kas kohtu poolt tuvastatuks peetud teod on KarS § 25 lg 2 järgi hinnatavad tapmise katsena. Seetõttu puuduvad otsuses põhjendid, kes oli ringkonnakohtu arvates täideviija, millise täideviimise liigiga oli tegemist ja milliste tegude toimepanemisega algas tapmise katse. Riigikohus leidis, et ringkonnakohtu otsuses puudusid motiivid. Kohtuotsuses motiivide puudumine on AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine, mis sama seaduse § 64 p 1 kohaselt on kohtuotsuse tühistamise aluseks. 5.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegium osutas, et ringkonnakohtu otsusest võib välja lugeda, et Karistusseadustiku järgi hõlmab süüteokatse mõiste ka teod, mis Kriminaalkoodeksi järgi olid hinnatavad kuriteo ettevalmistamisena. Karistusseadustik ei tunnista teo toimepanemise erinevaid staadiume ettevalmistamine ja katse - üheks, katse staadiumiks. Erinevalt Kriminaalkoodeksist loeb Karistusseadustik süüteo ettevalmistamise üldjuhul mittekaristatavaks. Kuna Karistusseadustiku järgi saab karistada isikut, kelle tegu on jõudnud katse staadiumi, siis on oluline igal konkreetsel juhul määratleda katse algus. Katse algusmoment sõltub omakorda sellest, kas täideviija paneb süüteo toime ise, teist isikut ära kasutades või on tegemist kaastäideviijate poolt süüteo toimepanemisega. Ringkonnakohus oleks pidanud kõigepealt selgitama, kas V. S. tegutses vahendliku täideviijana või kavandati kuriteo toimepanemist kaastäideviimisena.
2. Tartu Ringkonnakohtu
3. juuni
4. a otsusega jäeti Tartu Maakohtu
5. septembri
6. a otsus V. S.-i õigeksmõistmises KrK §

§ 100järgi muutmata ja prokuröri apellatsioonprotest rahuldamata.

6.

1. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kriminaalasjas puuduvad veenvad ja usaldusväärsed tõendid, mis kahtluseta kinnitaksid süüdistuses väidetud asjaolusid. V. S.-le esitatud süüdistus rajaneb peamiselt tunnistajate ütlustel. Maakohus on analüüsinud tunnistajate ütlusi, kõrvutanud neid teiste tõenditega ning põhjendatult lugenud need mitteusaldusväärseteks. Ringkonnakohus leidis samuti, et tunnistaja M. O. ütlused on ebajärjekindlad ja need ei saa olla süüdimõistva kohtuotsuse aluseks. Prokuröri taotluse, kuulata ringkonnakohtu istungil veelkordselt üle süüdistust kinnitavad tunnistajad, jättis ringkonnakohus rahuldamata. Ringkonnakohtu istungil taotles prokurör V. S.-i süüditunnistamist KrK § 15 lg 1 ja § 100 järgi, s.o tahtliku tapmise ettevalmistamises. Prokuröri põhjenduste kohaselt vastab V. S.-i poolt toimepandu KarS § 25 lg 3 tunnustele. Ringkonnakohus leidis, et prokuröri taoline põhjendus ei ole kooskõlas kriminaalseadusega. Karistusseadustik ei sätesta üldosas eraldi vastutust kuriteo ettevalmistamise eest. Üksnes siis, kui kuriteo ettevalmistamine on hinnatav Karistusseadustiku järgi kuriteo katsena, on võimalik isikut süüdi tunnistada. Käesolevas asjas ei olnud V. S.-le süüksarvatud teod jõudnud katse staadiumi. Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti leidnud, et süüdistusest tulenevalt pani V. S. talle inkrimineeritava kuriteo toime osavõtu vormis. Aktsessoorsuse põhimõttest lähtuvalt on osavõtt võimalik ainult siis, kui esineb põhitegu ehk täideviimine. Kriminaalasjas kogutud tõenditest ei nähtu, et esineks põhitegu või et nimetatud põhitegu oleks jõudnud katse staadiumi. Süüdistuse kohaselt ei pidanud V. S. ise tapmist toime panema. Selle pidi toime panema M. O., kel aga tapmise tahtlust ei tekkinud ja kes ei pannud toime ei J. Poljanski tapmist ega tapmiskatset. Lisaks märkis ringkonnakohus, et kihutamine kui kuriteost osavõtt ei ole täideviimisteo puudumise tõttu karistatav. 6.
2. Seoses V. S.-le esitatud süüdistusega märkis ringkonnakohus, et V. S.-le esitati eeluurimisel süüdistus KrK § 15 lg 1 ja § 100 järgi. Maakohtu istungil esitati V. S.-le muudetud süüdistus KrK §

§ 100järgi. Kohtulikes vaidlustes palus prokurör V. S.-i süüdi tunnistada Kr

K § 17 lg-te 5, 6 ja § 100 järgi. Seoses õigeksmõistva kohtuotsusega esitas prokurör apellatsioonprotesti, milles palus V. S.-i süüdi tunnistada KrK §

§ 100järgi. Apellatsioonprotesti läbivaatamisel ringkonnakohtus palus prokurör V. S.-i süüdi tunnistada Kr

K § 15 lg 1 ja § 100 järgi. Riigikohtu istungil leidis prokurör, et tegemist on kõlbmatu süüteokatsega KarS § 26 lg 1 järgi. Kriminaalasja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus palus prokurör V. S.-i süüdi tunnistada KrK § 15 lg 1 ja § 100 järgi. Lisaks esitas prokurör ringkonnakohtu istungil alternatiivse taotluse tühistada maakohtu otsus ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Taotlust põhjendas prokurör sellega, et kui V. S.-le esitatud süüdistus isikuvastases kuriteos ei leia tõendamist, siis võivad tema tegevuses esineda ametialase kuriteo tunnused. Prokuröri taotluse kohaselt on maakohus rikkunud KrMK § 263 lg 1 p 3 nõudeid ega ole andnud hinnangut, kas V. S.-i teos võivad esineda ametialase kuriteo tunnused. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsuses on antud juriidiline hinnang kõigile kohtualuse süüdistuses kirjeldatud tegudele olenemata sellest, kas süüdistuses toodud juriidiline kvalifikatsioon neid hõlmab või mitte. Sellekohaseid järeldusi on maakohus põhjalikult motiveerinud. Muuhulgas on maakohus kaalunud, kas V. S.-i teos võib olla KrK §-s 162 nimetatud kuriteo koosseis ning põhistatult leidnud, et kohtualune on küll toime pannud ametialaste kohustuste mittenõuetekohase täitmise, s.o distsiplinaarüleastumise, mitte aga ametialase kuriteo. Ringkonnakohus märkis, et kriminaalmenetluses on isiku süüdistamine riigi ülesanne, mida teostab prokurör. Prokurör peab tagama, et isikule esitatud süüdistus oleks õiguslikult põhjendatud. V. S.-le esitatud süüdistuse ebajärjekindluse taustal ei ole õiglane teha maakohtule etteheiteid, miks kohus riikliku süüdistaja asemel ei otsinud mingit muud süüdistust, mis võimaldaks V. S.-i ikkagi süüdi tunnistada. Kriminaalasja teistkordsel apellatsioonikohtu istungil läbivaatamise ajal uute võimaluste otsimine selleks, et V. S. siiski mingis süüdistuses süüdi mõista, oli ringkonnakohtu arvates vastuolus ausa õigusemõistmise ja asja mõistliku aja jooksul arutamise põhimõtetega. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. juuni
3. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti riigiprokurör Marge Püss, kes taotles ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning asja samale kohtule teises kohtukoosseisus uueks arutamiseks saatmist. Kassaator leidis, et ringkonnakohus, jättes prokuröri vastavasisulisest taotlusest hoolimata üle kuulamata tunnistajad ning kannatanud, ei järginud kriminaalasja igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimise põhimõtet ning sellega rikkus oluliselt kriminaalmenetlusnorme, mis tõi kaasa kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise. Samuti rikkus ringkonnakohus sellega AKKS §-s 66 sätestatut, mille kohaselt on Riigikohtu seisukohad seaduse kohaldamise osas asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Kassaator ei nõustunud ringkonnakohtu seisukohaga, et alles kriminaalasja teistkordsel arutamisel ringkonnakohtus esitas prokurör alternatiivse taotluse KrMK § 263 lg 1 p 1 rikkumise tõttu maakohtu otsuse tühistamiseks ja samasse kohtusse uueks arutamiseks saatmiseks. Kassatsioonprotestis leiti, et V. S.-i kriminaalvastutusest vabastamise aluseks ei saa olla tema suhtes distsiplinaarkaristuse kohaldamine.
4. Prokuröri kassatsioonprotesti peale esitas vastuväited V. S.-i kaitsja vandeadvokaat Aleksander Glikman, kes leidis, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puuduvad alused selle tühistamiseks. Kaitsja leiab, et kassaatori väide ringkonnakohtu poolt AKKS § 66 rikkumise kohta pole õige. Asja teistkordsel arutamisel ringkonnakohtus kehtib üldine apellatsioonmenetluse kord. Kriminaalmenetluse seadus ei kehtesta nõuet, et ringkonnakohus vahenditult uuriks kriminaalasjas kogutud tõendeid ning kuulaks teistkordselt üle tunnistajaid, keda on juba üle kuulatud esimese astme kohtus. Kassaator on ekslikult asunud seisukohale, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. mai
6. a otsuses tehti ringkonnakohtule ettekirjutus tunnistajate kordusülekuulamiseks. Kassatsioonprotesti seisukoht, et Riigikohus on tunnistajate korduvalt ülekuulamata jätmise ringkonnakohtus tunnistanud kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks ei ole asjassepuutuv, sest see puudutas kasseeritavast erinevat menetluslikku olukorda. Kassaatori väide, et kriminaalmenetlusnormide rikkumine tõi kaasa kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise on motiveerimata ning kassatsioonprotestist ei selgu ka, millist kriminaalseaduse sätet on ebaõigesti kohaldatud. Vastuväite esitaja arvates on asjassepuutumatu kassaatori väide, et ringkonnakohus pidi KarSRS § 3 lg 2 kohaselt kontrollima, kas kuritegu on karistatav ka Karistusseadustiku järgi, sest maa- ja ringkonnakohus on motiveerinud, miks pole V. S.-le süüksarvatud teod kuriteona karistatavad ei Kriminaalkoodeksi ega Karistusseadustiku järgi. Kassatsioonprotesti seisukoht, et kriminaalvastutusest vabastamise aluseks ei saa kindlasti olla distsiplinaarvastutuse kohaldamine ei ole kooskõlas sama süüteo eest teistkordse karistamise keelatuse põhimõttega. Samuti juhtis kaitsja Riigikohtu tähelepanu sellele, et kõnealuses asjas prokuröri poolt asja teistkordsel ringkonnakohtus läbivaatamisel isiku suhtes uue süüdistuse esitamine rikuks kriminaalasja mõistliku aja jooksul arutamise põhimõtet ja raskendaks isiku kaitseõiguse teostamist.
7. Riigikohtu istungil toetas prokurör kassatsioonprotesti.
8. Kaitsja vaidles prokurörile vastu ja leidis, et Riigikohtu ettekirjutust ringkonnakohtus tõendite vahenditu uurimise kohta tulnuks mõista kontekstis sellega, kas ringkonnakohus soovis hinnata tõendeid esimese astme kohtust erinevalt või mitte. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tartu Ringkonnakohtu
10. juuni
11. a otsus tuleb tühistada kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu.
12. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13. mai
14. a otsusega nr 3-1-1-17-03 (RT III 2003, 17, 159) tühistati Tartu Ringkonnakohtu
15. novembri
16. a otsus V. S.i KrK § 15 lg 1 ja § 100 järgi süüditunnistamises ringkonnakohtu poolt kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu AKKS § 39 lg 4 mõttes. Menetlusseaduse rikkumine seisnes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul selles, et ringkonnakohus ei suutnud tagada asja tehiolude igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seetõttu ei olnud asja arutamine ringkonnakohtus tervikuna õiglane. Ringkonnakohus asus maakohtust kardinaalselt erinevale positsioonile tõendite tähenduse osas ja ka põhjendas oma seisukohti, kuid Riigikohus leidis, et "ei saa siiski rahulduda üksnes sellega, et ringkonnakohus on tõenditest teistsuguse järelduse tegemist põhjendanud. Kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Veenvuse üle otsustamisel tuleb arvestada ka kohtuliku arutamise erisusi esimese astme ja apellatsioonikohtus ning tõendite iseloomu. Nende tegurite põhjal saab otsustada, kas protsess tervikuna oli õiglane" (p 13).
17. Tulenevalt sellise rikkumise tuvastamisest saatis Riigikohtu kriminaalkolleegium kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks ja andis juhise, kuidas tagada uurimise igakülgsus, täielikkus ning objektiivsus. Riigikohtu otsuses märgiti seejuures, et Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustik annab ringkonnakohtule: "õiguse kutsuda kohtuistungile tunnistaja ja ekspert, kui kutsutud tunnistaja või ekspert on jäänud esimese astme kohtu kutsel ilmumata või kui kohus leiab, et ülekuulatud tunnistaja või eksperdi kordusülekuulamine on olulise tähtsusega (§ 17 lg 5). Taolise sätte olemasolu osutab asjaolule, et teatud juhtudel on õiglase kohtumõistmise huvides, et ringkonnakohus uuriks kriminaalasja tõendeid vahenditult. Milline olukord tingib tõendite vahenditu uurimise ja milliseid tõendeid vahenditult uurida, selle määrab igal konkreetsel juhul protsessi iseloom" (p 14). Riigikohus jätkab allpool: "Käesolevas asjas oli V. S.-le esitatud süüdistus raske kuriteo organiseerimises. Kohtualune eitas oma süüd ja maakohus mõistis ta õigeks kuriteosündmuse ja tema käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Apellatsioonprotesti esitanud prokurör taotles tunnistajate ütluste ümberhindamist ja kohtualuse süüditunnistamist" (p 15). Selle tõdemuse pinnalt kirjutaski Riigikohus ringkonnakohtule asja teistkordseks läbivaatamiseks ette järgmist: "Selliste asjaolude tõttu tulnuks kriminaalasja igakülgseks, täielikuks ja objektiivseks uurimiseks vahenditult üle kuulata nii kohtualune, kannatanu kui ka tunnistajad" (p 15). Just ülaltoodud põhjustel pidanuks ringkonnakohus asja teistkordsel arutamisel obligatoorselt vahenditult uurima kriminaalasjas kogutud tõendeid ning ringkonnakohtu otsusest pidanuks nähtuma, millised faktilised asjaolud tuvastati. Alles seejärel oli võimalik otsustada, kas V. S.i käitumises esineb süüteokoosseis.
18. Vastavalt AKKS §-s 64 sätestatule võivad kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks olla võrdsel määral nii kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine kui ka kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine. Kohtukaebesüsteemi loogika, aga ka AKKS §-s 66 otseselt sätestatu eeldab, et kohus, kellele on kriminaalasi kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise järgselt saadetud uueks arutamiseks, lähtub uuel arutamisel konkreetsest tühistamise alusest. See tähendab, et juhul, mil kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks oli kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, peab kriminaalasja uuesti arutav kohus igal juhul astuma menetluslikke samme Riigikohtu poolt osutatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise kõrvaldamiseks ja on alles seejärel pädev otsustama, kas arutamise tulemina antud materiaalõiguslikud hinnangud jäävad endiseks või tuleks neid muuta.
19. Riigikohtu etteheide, et ringkonnakohus pole tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt uurinud, tähendas seega selles kriminaalasjas, et ringkonnakohus pidi asja uuel arutamisel sisuliselt tõendeid hindama. Seda ka siis, kui ta asus maakohtu otsusega nõustuvale seisukohale. Tähtis on ka asjaolu, et prokurör on korduvalt taotlenud keskse tähtsusega tunnistaja G. O. ülekuulamist. Ringkonnakohus põhjendas tema ülekuulamata jätmist üksnes sellega, et tunnistaja on esimese astme kohtus juba üle kuulatud. Samas nähtub kriminaalasja materjalidest, et tunnistajat pole Eestis üldse üle kuulatud. G. O. on üksnes ühel korral andnud ütlusi Vene Föderatsiooni miilitsa uurija juures, kusjuures ei ole selge isegi see, milliseid küsimusi talle ülekuulamisel esitati.
20. Arvestades eeltoodut ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Peeter Vaher