Obsah (4)

§ 332§ 330§ 319§ 308

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-103-03 Otsuse kuupäev Tartu, 15. detsember 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja T. Tampuu, liikmed H. Jõks ja A. Kull Kohtuasi Ljubov Jakovleva hagi

§ 332, jättes põhjendamata, miks ta hindas eksperdiarvamust teisiti kui maakohus.

17.

§ 330lg 6, jättes tähelepanuta apellatsioonkaebuse p-s 3 esitatud väited.

Samuti ei vastanud ringkonnakohus apellatsioonkaebuse p-dele 4 ja

2. Ringkonnakohus tõlgendas valesti asja olemust AÕS § 78 mõttes, viidates otsuses sellele, et ühisomand tekkis pärimise teel ja omanikud on sugulased ning on siiamaani kasutanud maid ja hooneid ühiselt. Need asjaolud ei oma vaidluse lahendamise seisukohalt tähtsust. 19.

§ 330lg 4.

Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, milliste tõendite alusel kohus tuvastas, et rikutakse kõikide kaasomanike õigusi aiamaa, hoonete, eluruumi ja ühise tee kasutamisel ja milles need rikkumised seisnevad. 20.

§ 319lg-id 1 ja 2.

Maakohtu otsuse vaidlustasid üksnes M. Tsõganova ja V. Tsõganov. Teised kaasomanikud seda ei teinud ning vaidlesid kassaatori apellatsioonkaebusele ringkonnakohtus vastu ainult selles osas, et kassaatorile eraldatud reaalosa kaudu jääks tee läbisõiduks eluruumi selle osa juurde, mida nad kasutavad, ning rada järve äärde pääsemiseks. Nende õiguste rikkumise osas aiamaa, ülejäänud hoonete ja eluruumi kasutamisel nad maakohtus konkreetseid vastuväiteid ei esitanud ja otsust edasi ei kaevanud. Ka M. Tsõganova ja V. Tsõganov ei viidanud maakohtus õiguste rikkumisele aiamaa, ülejäänud hoonete ja eluruumi kasutamisel. Seetõttu ei saanud ringkonnakohus otsustada, kas V. Polipartovi, V. Popovi, R. Drozdiku, T. Lesnikova, V. Tsõganovi ja M. Tsõganova õigusi aiamaa, ülejäänud hoonete ja eluruumi kasutamisel rikuti või mitte. 21. Kohus rikkus TsMS § 95 lg 1, andes valikulise hinnangu toimikus olevatele tõenditele. Kohtule esitatud plaani ning hageja L. Jakovleva pakutud osa reaalosana kaasomandist eraldamise variandi kohaselt ei rikuta teiste kaasomanike õigusi. 22.

§ 308

lg 1, jättes ebaõigesti rahuldamata taotluse lisada Alajõe Vallavalitsusest saadud dokumentaalsed tõendid asja materjalide juurde. Materjalidest nähtub, et maatükil on kaks teed läbisõiduks eluruumide juurde. Maakohtus nende asjaolude üle vaidlust ei olnud ning kohus ei küsinud protsessiosaliste arvamust.

1. Vastustajad ei ole vastust kassatsioonkaebusele esitanud. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu ning asi tuleb saata tagasi samale kohtule uueks läbivaatamiseks.
3. Kolleegium analüüsib esmalt kassatsioonkaebuse väidet, et ringkonnakohus tõlgendas ebaõigesti asja olemust AÕS § 78 mõttes. Asjaõigusseaduse § 78 järgi on kaasomanikul õigus nõuda oma osa eraldamist ühisest asjast reaalosana, kui see ei ole vastuolus kaasomandi tekkimise aluse või asja olemusega. Seega sätestab AÕS § 78 osa eraldamise võimalikkuse hindamise kriteeriumitena vaid kaasomandi tekkimise aluse ja asja olemuse. Apellatsioonikohus on alusetult põhjendanud hagi rahuldamata jätmist kaasomanike sugulussuhete ja maade ning hoonete senise ühise kasutamisega. Ringkonnakohtu märkus, et kaasomand tekkis pärimise teel, puudutab osa eraldamise võimalikkuse teist kriteeriumit kaasomandi tekkimise alust. Samas ei ole ringkonnakohus tuvastanud, et kaasomandi tekkimise aluseks oleks olnud testament või pärimisleping, mis keelaks kaasomandist osa eraldamise. Seega ei saa ringkonnakohtu otsuses toodud põhjused olla hagi rahuldamata jätmise aluseks.
4. Hageja nõudis oma osa eraldamist maatükist sel viisil, et reaalosana jääks tema omandisse maatükk ja osa sellel asuvast ehitisest. Seega tuleb asja lahendamiseks vastata muuhulgas küsimusele, kas maatüki ja selle olulise osa - ehitise - olemus võimaldavad maatükist reaalosa eraldamist hageja soovitud viisil. Maatükist reaalosa eraldamisel e kinnisasja jagamisel tuleb arvestada maatüki olemust ja maakorralduse nõudeid. Näiteks on kinnisasi maakorraldusseaduse § 13 lg 4 kohaselt jagamatu, kui jagamise tulemusena muutub võimatuks kinnisasja kasutamine vastavalt sihtotstarbele või kui ei ole võimalik moodustada katastriüksust. Küsimuse lahendamine, kas asja olemus võimaldab selle jagamist, hõlmab muuhulgas ka elukeskkonna ja maastiku omapära hoidmise, otstarbeka juurdepääsutee tagamise, kinnisasja kiildumise ja ribasuse vältimise ning teede, liinide, muude ehitiste ja maaparandussüsteemide otstarbeka kasutamise võimaluse hindamist. Analüüsimaks asja olemust AÕS § 78 mõttes, tuleb ehitise osas eelkõige kindlaks teha, kas ehitustehniliselt on võimalik ehitisest reaalosa eraldada nii, et eraldatud osad säilitaksid oma komplekssuse ning kasutusotstarbe ka juhul, kui üks osadest näiteks häviks. Asjaõigusseaduse § 152 lg 1 võimaldab maatüki jagada ka selliselt, et ehitise piiril asuv sein jääb kaasomandisse. Küll ei saa kinnisasja jagada nii, et ehitise kandev sein jääb näiteks naaberkinnisasjale. Seetõttu tuleb AÕS § 78 kohaldamisel arvestada, et kaasomandis olevast ehitisest saab osa eraldada vaid erandjuhtudel. Seega on käesoleval juhul muuhulgas vaja kindlaks teha, kas hageja soovitav eraldatav ehitise osa saaks eksisteerida ilma kostjatele kuuluva hoone osata. Kui see pole võimalik, tuleb hagi jätta rahuldamata. Kui aga asja olemus võimaldab reaalosa eraldada, siis ei takista ehitise olemus hagi rahuldamist. Kui eraldatav reaalosa ei vasta kaasomanikule kuuluvale mõttelisele osale, saab kohus kaasomaniku nõudel kohaldada AÕS § 77 lg
5. Nii maatükist kui ka sellel asuvast ehitisest reaalosa eraldamise võimaluse hindamine nõuab tavaliselt eriteadmisi ja põhjendatud eksperdiarvamust. Samas ei ole ka eksperdi arvamusel TsMS § 95 lg 2 kohaselt kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu.
6. Otsuse p-s 25 märgitud põhjustel pole asjakohased ringkonnakohtu põhjendused teiste kaasomanike õiguste rikkumise kohta. Seetõttu ei ole erinevalt kassatsioonkaebuses väidetust vajalik uurida tõendeid, mis tõendaksid kaasomanike õiguste rikkumist.
7. Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus rikkunud TsMS §
8. Ringkonnakohus on põhjendanud maakohtu otsuse tühistamist muu hulgas viitega teiste kaasomanike õiguste rikkumisele. Kuna maakohtu otsus toetus ka eksperdiarvamusele, on ringkonnakohus eelnevaga põhjendanud eksperdiarvamuse teisiti hindamist. Seetõttu on ebaõige kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole vastanud apellatsioonkaebuse p-le
9. Ringkonnakohtu põhjenduse sisulist õigsust on kolleegium analüüsinud otsuse p-des 25 ja
11. Kuna otsuse p-st 25 tulenevalt ei pidanud kohtud analüüsima, milliseid kostjate õigusi rikutakse hageja soovitud viisil asjast osa reaalosana eraldades, ei ole ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks asjaolu, et ringkonnakohus ei vastanud sellekohasele apellatsioonkaebuse p-s 4 esitatud väitele. Samuti ei ole otsuse tühistamise aluseks iseenesest asjasolu, et ringkonnakohus ei ole vastanud apellatsioonkaebuse p-le
12. Kuna kohus otsustas, et hagi ei ole võimalik rahuldada, sest asjast ei ole selle olemuse tõttu soovitud viisil võimalik reaalosa eraldada, siis ei pidanud ringkonnakohus analüüsima väiteid servituutide seadmise võimaluse kohta.
13. Asjakohane ei ole kassatsoonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei põhjendanud otsuses, milliseid protsessiõigusnorme on maakohus rikkunud. Ringkonnakohus ei tuvastanud protsessiõigusnormide rikkumist. Maakohtu otsus tühistati materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu.
14. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele TsMS § 319 lg-te 1 ja 2 rikkumise kohta märgib kolleegium järgmist. Asja materjalide kohaselt on kõik kaaskostjad (v. a R. Drozdik) lisaks väitele, et nad soovivad endises korras kasutada juurdepääsuteed maanteele ja Peipsi järvele, väitnud ka seda, et ehitustehniliselt on osa eraldamine majast võimatu. R. Drozdik on oma esindaja kaudu esitanud vastuväite osa eraldamise kohta majast kohtu eelistungil. Seega on ebaõige kassatsioonkaebuse väide, et kaasomanikud ei tuginenud maakohtus sellele, et hagis nõutud viisil reaalosa eraldamisel on takistatud aiamaa ja eluruumi kasutamine. Samuti on eespooltoodu tõttu ebaõige kassatsioonkaebuse väide, et ka M. Tsõganova ja V. Tsõganov ei viidanud maakohtus aiamaa, ülejäänud hoonete ja eluruumi kasutamise takistustele. Lisaks L. Jakovlevale esitasid apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse peale ka M. Tsõganova ja V. Tsõganov. V. Tsõganovi apellatsioonkaebuses on esitatud väide, et ehitustehniliselt on osa eraldamine majast võimatu. Samuti on V. Tsõganovi apellatsioonkaebuses vaidlustatud teest läände jääva maatüki nr 1 osa eraldamine ja maatüki nr 2 eraldamine. M. Tsõganova apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maatükkide nr 1 ja 2 eraldamine ja esimese korruse ruumide kohal asuvate sama suurte ruumide eraldamine. Ringkonnakohtu istungil on teised protsessiosalised toetanud M. Tsõganova ja V. Tsõganovi apellatsioonkaebust, va T. Lesnikova, kes istungil isiklikult ega esindaja kaudu ei osalenud. Seega ei rikkunud ringkonnakohus TsMS § 319 lg-eid 1 ja
16. Ringkonnakohtu istungi protokolli kohaselt on ringkonnakohus lükanud tagasi hageja taotluse teise juurdepääsutee tõendamiseks täiendava skeemi lisamiseks põhjendusel, et apellatsioonkaebuses ei olnud esitatud taotlust skeemi lisamiseks. Kolleegium märgib, et kuna tegemist oli täiendava tõendiga, pidi ringkonnakohus TsMS §-s 308 sätestatu alusel võtma seisukoha, kas tõend tuleb vastu võtta või mitte. Kuna TsMS § 308 lg 2 kohaselt peab apellant uute tõendite esitamist põhjendama apellatsioonkaebuses, ei ole ringkonnakohus rikkunud TsMS §
18. Vastuseks kassaatori väitele TsMS § 95 lg 1 rikkumise kohta märgib kolleegium, et apellatsioonikohus ei ole otsuses viidanud, millistest tõenditest ta tegi järelduse, et hagi rahuldamise korral rikutakse teiste kaasomanike õigusi. Seega puudub võimalus kontrollida, kas tõendeid on hinnatud kooskõlas protsessiseadusega. Eelnevaga on apellatsioonikohus rikkunud TsMS § 330 lg
19. See ei ole aga otsuse tühistamise alus, sest ringkonnakohus ei pidanud analüüsima mitte kaasomanike õiguste rikkumist, vaid seda, kas asja olemus võimaldab selle jagamist (otsuse p 25). T. Tampuu, H. Jõks, A. Kull