← Eesti

3-1-1-140-03

KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse tegemise kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud Eesti Vabariigi nimel 3-1-1-140-03

  1. detsember 2003 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher Kriminaalasi Vladimir Penarti süüdistuses KrK § 611 lg 1 järgi Tartu Ringkonnakohtu
  2. septembri
  3. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-177/2003 Vladimir Penarti kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski kassatsioonkaebus
  4. november 2003 Riigiprokurör Marge Püss ja Vladimir Penarti kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski Resolutsioon
  5. Jätta Tartu Ringkonnakohtu
  6. septembri
  7. a otsus Vladimir Penarti süüdistuses KrK § 611 lg 1 järgi muutmata.
  8. Vladimir Penarti kaitsja kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. Vladimir Penart anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 611 lg 1 järgi selles, et olles NSVL Siseministeeriumi ja riikliku julgeoleku teenistuses ja töötades ENSV Siseministeeriumi Elva Rajooniosakonna ülemana pani ta toime inimsusevastase kuriteo.
  10. a suvel valmistas V. Penart ette ja korraldas okupatsioonivõimude repressioonide eest end metsas varjanud Oskar Rudolf Rummi tapmise. Selleks kohtus V. Penart
  11. juunil
  12. a Elvas kriminaalvastutuse eest end metsas varjanud Rudolf Tuviga, värbas viimase NSVL Siseministeeriumi agendiks ning tegi talle ülesandeks O. R. Rummi tapmise. Selle täideviimiseks andis ta R. Tuvile püstoli TT ja 16 lahingpadrunit. Samuti instrueeris V. Penart R. Tuvi sellest, mida R. Tuvi peab tapmise täideviimiseks tegema, kuidas siseministeeriumi töötajatega sidet pidama ja ohvriga kontakti saavutama. V. Penarti tegevuse tulemusena, kasutades V. Penarti poolt antud püstolit, tappis R. Tuvi
  13. augustil
  14. a O. R. Rummi lasuga kuklasse. Olles isiklikult sidemes agent R. Tuviga, tegi V. Penart R. Tuvile ülesandeks okupatsioonivõimude repressioonide eest end metsas varjanud Vendo Saksa asukoha ning teda abistavate isikute väljaselgitamise ja andis R. Tuvile vastavad instruktsioonid. Selle tulemusena R. Tuvilt saadud andmete põhjal viis ENSV Siseministeeriumi Elva Rajooniosakond
  15. septembril
  16. a Palupera vallas Kure külas (praegune Kähri küla) Kasemäe talus läbi "t"ekistlik-sõjaväelise operatsiooni" eesmärgiga V. Saks kinni võtta või tappa. Operatsiooni käigus tapeti vastupanu mitteosutanud V. Saks sihilikult tulirelvalaskudega. Operatsiooni läbiviimise eest vastutas ENSV Siseministeeriumi Elva Rajooniosakonna ülemana V. Penart. Järgnevalt tegi V. Penart R. Tuvile ülesandeks okupatsioonivõimude repressioonide eest end metsas varjanud Paul Miksi asukoha väljaselgitamise.
  17. veebruaril
  18. a viis ENSV Siseministeeriumi Elva Rajooniosakond V. Penarti juhtimisel ja isiklikul aktiivsel osavõtul läbi "t"ekistliku operatsiooni" Palupera vallas Astuvere külas Piiri talus. Operatsiooni käigus tapeti vastupanu mitteosutanud P. Miks tulirelvalaskudega, kusjuures V. Penart võttis isiklikult tulistamisest osa. V. Penart, jättes eeltoodud isikud ilma õigusest elule ja õiglasele kohtupidamisele, pani ülalkirjeldatud tegevusega korduvalt toime inimsusevastased kuriteod, mis on Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirja artiklis 6 c sätestatud kui ükskõik missuguse tsiviilelanikkonna vastu suunatud mõrv ja muu inimsusevastane kuritegu. Samas asjas anti kohtu alla R. Tuvi, kes tunnistati Tartu Ringkonnakohtu
  19. septembri
  20. a otsusega süüdi KrK § 611 lg 1 järgi, kuid tema osas ei ole kohtuotsust kassatsiooni korras vaidlustatud.
  21. Valga Maakohtu
  22. aprilli
  23. a otsusega tunnistati V. Penart süüdi ja teda karistati KrK § 611 lg 1 järgi vangistusega kaheksaks aastaks. KarS § 73 lg 1 kohaselt jäeti vangistus tingimisi kohaldamata, kui ta kolmeaastase katseaja kestel ei pane toime uut kuritegu. V. Penart tunnistati süüdi okupatsioonivõimude repressioonide eest end metsas varjanud O. R. Rummi tapmise ettevalmistamises ja korraldamises
  24. aasta suvel. Maakohus leidis, et V. Penarti süüdistus ei ole V. Saksa ja P. Miksi suhtes toimepandud tegude osas tõendatud. 2.
  25. Maakohus asus seisukohale, et KrK § 611 lg-t 1 tuleb sisustada Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirja artikliga 6 c. Selle põhikirja väljatöötamisest võttis osa ka Nõukogude Liidu esindaja ja kirjutas põhikirjale alla
  26. augustil
  27. a. 2.
  29. augustil
  30. a ühines Nõukogude Liit Tsiviilisikute sõjaaegse kaitse Genfi (IV) konventsiooniga, mis reguleerib tsiviilisikute kaitset kõigi kuulutatud sõdade või muude relvakonfliktide korral. Lähtudes nimetatud konventsiooni
  31. juuni
  32. a (I) lisaprotokolli artikkel 50 punktist 1 leidis maakohus, et O. R. Rumm kuulus tsiviilisikute hulka ja talle tulnuks võimaldada konventsiooni artiklites 2, 3 ja 5 ettenähtud kaitse. Maakohus leidis, et O. R. Rummi tapmise põhjuseks olid tema poliitilised veendumused ja tsiviilisikuna vastupanu osutamine nõukogude võimule. 2.
  33. Maakohus märkis, et V. Penart töötas ENSV Siseministeeriumi Elva Rajooniosakonna ülemana, kes pidi muu hulgas maha suruma mistahes vastupanu nõukogude võimule n.ö likvideerima banditismi. Selle ülesande täitmise käigus korraldas V. Penart O. R. Rummi tapmise, sest viimane varjas ennast poliitiliste veendumuste tõttu. V. Penart eeldas, et kuigi tema taoline tegevus on vastuolus nii siseriikliku (hukkamist ilma kohtupidamiseta avalikkusele teada olevad õigusaktid ei lubanud) kui ka rahvusvahelise õigusega, teda ei karistata, sest ta täidab oma ametikohustusi ning pidas oma tegevust õigustatuks eelkõige ideoloogilistel kaalutlustel. Tema tegevust O. R. Rummi tapmise korraldamisel ei ajendanud isiklikud motiivid ega objektiivne olukord. Seega ei olnud O. R. Rummi tapmine V. Penarti jaoks vältimatu ning seda tuleb käsitleda kui tsiviilelanikkonna vastu suunatud mõrva, s.o inimsusevastast kuritegu. 2.
  34. Maakohus märkis ka, et Eesti Vabariik ühines
  35. novembril
  36. a Konventsiooniga aegumistähtaja mittekohaldamisest sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude suhtes, mis võeti vastu
  37. novembril
  38. a. Selle konventsiooni artikkel I punkti b kohaselt ei kohaldata aegumistähtaegu inimsusevastaste kuritegude suhtes, nii nagu nad on määratletud Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirjas
  39. augustist
  40. a ja kinnitatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee resolutsioonidega 3 (I)
  41. veebruarist
  42. a ja 95 (I)
  43. detsembrist
  44. a. Sama põhimõte on fikseeritud ka KrK § 6 lg-s 4 ja KarS § 5 lg-s
  45. Nii Kriminaalkoodeks kui ka Karistusseadustik näevad inimsusevastase kuriteo toimepanemise eest ette kriminaalvastutuse.
  46. Valga Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse süüdimõistetu V. Penart ning apellatsioonprotesti prokurör. 3.
  47. V. Penart palus maakohtu otsuse tühistada ja mõista ta KrK § 611 lg 1 järgi õigeks tema tegevuses kuriteo koosseisu puudumise tõttu. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei vasta maakohtu järeldused uurimisega kindlaks tehtud faktilistele asjaoludele. Samuti ei saanud O. R. Rummi vaadelda inimsusevastase kuriteo ohvrina, sest ta ei olnud tsiviilisik. 3.
  48. Apellatsioonprotestis taotleti maakohtu otsuse osalist tühistamist. Prokurör taotles V. Penarti suhtes kohtuotsuse tühistamist KrK § 611 lg 1 järgi süüdistuse vähendamise ja karistuse mõistmise osas ning V. Penarti süüditunnistamist ja karistamist KrK § 611 lg 1 järgi inimsusevastaste kuritegude toimepanemise eest ka P. Miksi ja V. Saksa suhtes. Protesti põhjendas prokurör sellega, et kuna V. Penarti juhtis V. Saksa ja P. Miksi tagaotsimist, oli ta Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali tribunali põhikirja artikkel 6 viimase lõigu kohaselt vastutav ka oma alluvate poolt V. Saksa ja P. Miksi suhtes toime pandud inimsusevastaste kuritegude eest.
  49. Tartu Ringkonnakohtu
  50. septembri
  51. a otsusega tühistati Valga Maakohtu
  52. aprilli
  53. a otsus V. Penarti õigeksmõistmises V. Saksa ja P. Miksi episoodides. V. Penart tunnistati KrK § 611 lg 1 järgi süüdi ka V. Saksa ja P. Miksi suhtes toimepandud tegude eest, kuid maakohtu poolt mõistetud karistus jäeti muutmata. 4.
  54. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega V. Penarti käitumise osas O. R. Rummi suhtest toimepandud tegude osas. 4.
  55. V. Saksa ja P. Miksi tapmisega lõppenud julgeolekuoperatsioonide osas oli maakohus leidnud, et ainuüksi asjaolu, et V. Penart oli nimetatud operatsioonide läbiviimise ajal rajooniosakonna ülem, vastutas osakonna töö eest ja kirjutas alla eriteadetele, ei anna alust tema süüdimõistmiseks KrK § 611 lg 1 järgi. Ringkonnakohus leidis, et see järeldus on vastuolus maakohtu seisukohaga, mille kohaselt V. Penart just eeltoodud asjaoludest lähtudes on süüdi O. R. Rummi suhtes kuriteo toimepanemises KrK § 611 lg 1 järgi. Maakohus on seega ühest ja samast tõendite kogumist lähtudes teinud kaks vastandlikku järeldust. Käsitletud tõendite kogum seda ringkonnakohtu arvates ei võimaldanud. 4.
  56. Ringkonnakohus leidis, et V. Penart organiseeris julgeolekutöötajana kannatanute tapmist banditismivastaseks võitluseks väljatöötatud plaanide alusel, mille eesmärk oli jätta okupeeritud riigi kodanikud ilma õigusest elule ja õiglasele kohtupidamisele. V. Saksa ja P. Miksi tapmine toimus riikliku julgeoleku ning siseasjade organite poolt V. Penarti organiseerimisel läbiviidud haarangute käigus ning need tapmised pandi toime okupatsioonivõimu huvides ja teadmisel arvestusega, et nende tegude eest ei järgne kriminaalvastutust ning seda ka ei järgnenud. Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirja artikkel 8 kohaselt ei vabane süüdlane vastutusest ka siis, kui ta tegutses valitsuse või endast kõrgemalseisva isiku käsul. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  57. Tartu Ringkonnakohtu
  58. septembri
  59. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse V. Penarti kaitsja vandeadvokaat A. Jaroslavski. Kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks. Kassatsioonkaebuses leitakse, et ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele motiivide puudumise, kohaldamisele mittekuulunud kriminaalseaduse kohaldamise ning asja objektiivse, igakülgse ja täieliku uurimise nõude rikkumise tõttu. Kassatsioonkaebuses leitakse, et kohtud pole põhjendanud tapetud isikute kuulumist tsiviilisikute hulka. Seega ei ole V. Penarti käitumises ka inimsusevastase kuriteo koosseisu. Seejuures viitab kaitsja seoses isikute rehabiliteerimisega tehtud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile kriminaalasjades nr III-1/3-11/94, nr III-1/3-14/94 ja nr III-1/3-33/
  60. Kaitsja leiab, et kohtud pole põhjendanud ka järeldust, et kannatanud tapeti nende poliitiliste või ideoloogiliste veendumuste tõttu. Samuti ei ole tuvastatud tavakuriteo ja inimsusevastase kuriteo piiritlemise aluseks olevaid kriteeriume, sest pole näidatud, miks võis V. Penarti tegevuse tagajärjel osutuda kannatanuks suvaline inimene ja mis motiivil ja eesmärgil V. Penart tegutses. Veel leitakse kaebuses, et kohtud ei järginud nullum crimen nulla poena sine lege põhimõtet ega lahendanud V. Penarti osas kohustuste kollisiooni ja etteheidetavusega seonduvalt tõusetuvaid küsimusi. Kassaatori hinnangul on V. Penarti süüdimõistmine V. Saksa ja P. Miksi suhtes toimepandud tegudes motiveerimata. Lõpuks leiab kassaator, et selle kriminaalasja arutamine ei kuulu Eesti Vabariigi kohtute pädevusse.
  61. Riigikohtu istungil toetas V. Penarti kaitsja kassatsioonkaebust ja taotles selle rahuldamist. Prokurör vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  62. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse seisukohad ei anna alust Tartu Ringkonnakohtu
  63. septembri
  64. a otsuse tühistamiseks.
  65. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub juba maakohtu otsuses toodud järeldusega, et O. R. Rumm, V. Saks ja P. Miks olid tsiviilisikud. Kassaatori seisukoht, et väidetavalt terroristlikusse gruppi kuulumise ja kuritegude toimepanemise tõttu ei kuulunud kannatanud tsiviilisikute hulka, on ekslik. Isiku poolt kuriteo (ka kehtiva riigikorra vastu suunatud teo) toimepanemine ning terroristlikusse gruppi kuulumine võib olla tema suhtes kriminaalmenetluse alustamise, kuid mitte temalt tsiviilisiku staatuse võtmise aluseks. Tsiviilisiku ja võitleja eristamiseks
  66. a õiguslikus kontekstis on oluline analüüsida rahvusvahelise tavaõiguse kodifikatsiooniks oleva Haagi
  67. a (IV) Maasõja õiguste ja tavade konventsiooni lisa artikleid 1 ja
  68. Nende sätete kohaselt ei laiene sõja seadused, õigused ja kohustused mitte üksnes regulaararmeedele, vaid ka maakaitseväele ja vabatahtlikele korpustele, kui seda juhatab oma alluvate eest vastutav isik, sellel on fikseeritud eemalt äratuntav eristav embleem, liikmed kannavad avalikult relvi ja nad viivad sõjalisi operatsioone läbi kooskõlas sõjapidamise seaduste ja tavadega. Okupeerimata territooriumi elanikke, kes on vaenlase lähenemisel omal algatusel relvastunud, et osutada sissetungijale vastupanu ning kes ei ole jõudnud eelpool kirjeldatud viisil formeeruda, loetakse võitlejateks eeldusel et nad kannavad relvi avalikult ning austavad sõjapidamise seadusi ja tavasid. Kõik isikud, keda ei mainita eeltoodud artiklites on käsitatavad tsiviilisikutena. O. R. Rumm, V. Saks ja P. Miks nendele tunnustele ei vastanud. Kassaatori viited Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustele metsavendade rehabiliteerimise asjades, pole asjakohased, sest nendes otsustes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr III-1/3-11/94, III-1/3-14/94 ja III-1/3-33/94 (RKL 1993/1994 lk-d 222-223, 226-227 ja 250-252)) ei käsitletud metsavendade rahvusvahelis-õiguslikku staatust, vaid analüüsiti, kas konkreetsete metsavendade tegevus oli suunatud kohalike elanike või üksnes nõukogude võimu esindajate vastu.
  69. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu otsuses motiveeritud (V kd tl 766 j.p ) nii V. Penarti süüdimõistmine V. Saksa ja P. Miksi tapmises, tema tegevuse eesmärk kui ka see, miks kannatanute tapmise põhjuseks olid nende poliitilised või ideoloogilised veendumused. Sellest tulenevalt on alusetu kassaatori väide ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumise kohta. Kaitsja väite osas, et kohtud pole näidanud, miks võis V. Penarti tegevuse tagajärjel osutuda kannatanuks suvaline inimene ning seetõttu ei ole V. Penarti käitumises inimsusevastase kuriteo koosseisu, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et tingimustes, kus V. Penarti tegude tagajärjel oli kannatanutelt võetud võimalus kaitsele ja õiglasele kohtupidamisele võis kannatanuks osutuda igaüks, keda V. Penart kahtlustas nn banditismis.
  70. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei tuvastanud V. Penarti KrK § 611 lg 1 järgi süüdimõistmisel määratletuspõhimõtte rikkumist. Vastavalt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 7 lõikele 2 ei takista sama artikli esimeses lõikes sätestatud määratletuspõhimõte isiku vastutusele võtmist teo eest, mis selle toimepanemise ajal oli kuritegu tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi. V. Penarti poolt toimepandud teod - tsiviilisikute tapmise organiseerimine banditismivastase võitluse egiidi all, oli
  71. a tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete kohaselt käsitatav inimsusevastase kuriteona. Vastavad teod määratleti kuritegudena
  72. augustil
  73. a allakirjutatud Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirja artikli 6 lõike 2 punktis c ja rahvusvahelise õiguse printsiipidena kinnitati neid Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee
  74. detsembri
  75. a resolutsiooniga nr 95 ja ÜRO rahvusvahelise õiguse komisjoni poolt
  76. a. Seega olid V. Penartile inkrimineeritud teod nende toimepanemise ajal keelatud tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi. Niisugusel juhul ei saa isik oma käitumist õigustada määratletusnõude rikkumisega ega vastava karistusnormi puudumisega siseriiklikus õiguses.
  77. Kriminaalasjas ei ole tõendatud, et V. Penartit oleks ähvardanud repressioonid, kui ta oleks jätnud süüdistuses kirjeldatud teod kannatanute suhtes toime panemata. Seega ei ole V. Penarti tegutsemises tuvastatud kohustuste kollisiooni. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib aga, et isegi juhul, kui V. Penartit oleks kannatanute tapmisest keeldumise korral ähvardanud kriminaalvastutus, ei välistaks see tema poolt toimepandu õigusvastasust, sest Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirja artikkel 8 kohaselt ei vabane süüdlane vastutusest ka siis, kui ta tegutses valitsuse või endast kõrgemalseisva isiku käsul.
  78. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et selle kriminaalasja arutamine ei kuulu Eesti Vabariigi kohtute pädevusse. KrK § 4 lg 1 ja KarS § 6 lg 1 järgi kohaldatakse Eesti territooriumil toimepandud teo ja selle toimepannud isiku suhtes Eestis kehtivat kriminaalseadust. Asjaolu, et teo toimepanija on teise riigi kodanik, ei ole tema kriminaalvastutusest vabastamise aluseks. Kassaatori viide Genotsiidi vältimise ja karistamise konventsiooni artikkel 6 sätetele pole aga asjassepuutuv, sest V. Penartit ei süüdistata genotsiidikuriteos vaid inimsusevastaste kuritegude toimepanemises.
  79. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
  80. septembri
  81. a otsuse V. Penarti süüdistusasjas muutmata. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Peeter Vaher

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.