KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-4-1-22-03 Otsuse kuupäev 1. 19. detsember 2003 Kohtukoosseis Eestistuja Uno Lõhmus, liikmed Tõnu Anton, Ants Kull, Villu Kõve ja Jüri Põld Kohtuasi

le Menetluse alus Tallinna Linnakohtu

1. oktoobri
2. a määrus tsiviilasjas nr 2/33-3238/03 ja Põlva Maakohtu
3. oktoobri 2003.a määrus tsiviilasjas nr 2-151
4. a Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Resolutsioon Tunnistada, et Kohtutäituri seaduse § 21 lg 2 (
5. märtsist 2001 kuni
6. oktoobrini 2003 kehtinud redaktsioonis) ning justiitsministri
7. veebruari
8. a määrus nr 16 "Kohtutäiturite tasumäärad" olid vastuolus

ga. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kohtutäitur Reet Voki
2. märtsi
3. a otsusega täiteasjas nr 032/2003/1015 mõisteti Kaupo Türgilt välja kohtutäituri tasu 295 krooni (tasu 250 krooni ja käibemaks 45 krooni). K. Türk esitas kohtutäiturile selle otsuse peale kaebuse ja leidis, et nimetatud summa väljamõistmiseks puudus alus. Kaebuse kohaselt ei ole

§-ga 113 kooskõlas, et justiitsministrile on seadusega delegeeritud õigus kehtestada kohtutäituri tasumäärad, sest

§ 3

lg 1 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes

ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kohtutäitur jättis

1. aprillil
2. a otsusega K. Türgi kaebuse rahuldamata. Selle otsuse peale esitas K. Türk kaebuse Tallinna Linnakohtule, kes tema kaebuse
3. oktoobri
4. a määrusega (tsiviilasi nr 2/33-3238/03) rahuldas ja otsuse tühistas. Kohus tunnistas Kohtutäituri seaduse (edaspidi KTS) § 21 lg-d 2 ja 3 (
5. märtsil
6. a kehtinud redaktsioonis) osas, milles nähti ette kohtutäituri õigus võtta tasu Kohtutäituri seaduse alusel kehtestatud õigusaktiga sätestatud ulatuses ja korras, ning justiitsministri
7. veebruari
8. a määruse nr 16 "Kohtutäiturite tasumäärad" §-d 1 ja 2

ga vastuolus olevaiks ja jättis need kohaldamata.

1. Kohtutäitur Aive Kolsari
2. mai
3. a otsustega täiteasjades nr 170/2002/7502, 170/2002/7504 ja 170/2002/7506 mõisteti Janar Tilgalt välja iga otsuse järgi kohtutäituri tasu 295 krooni (tasu 250 krooni ja käibemaks 45 krooni). Lisaks sellele mõistis kohtutäitur samades asjades kaebajalt välja täitekulu - 55 krooni igas asjas. J. Tilga esitas kohtutäituri otsuste peale kaebuse Põlva Maakohtule, leides, et kohtutäituri otsused kohtutäituri tasu ja täitekulude väljamõistmise kohta on seadusevastased ja tuleb tühistada. Põlva Maakohus rahuldas
4. oktoobri
5. a määrusega (tsiviilasi nr 2-151 2003 a.) J. Tilga kaebuse ning tühistas kohtutäituri otsused. Kohus tunnistas KTS § 21 lg 2 (
6. märtsist 2001 kuni
7. oktoobrini
8. a kehtinud redaktsioonis) ja justiitsministri
9. veebruari
10. a määrus nr 16 "Kohtutäituri tasumäärad"

ga vastuolus olevaks ja jättis need kohaldamata

1. Need põhiseaduslikkuse järelevalve asjad liideti Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
2. detsembril
3. a määrusega. KOHTUTE JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4. Tallinna Linnakohus tugines oma otsuses

§-le 113, mille kohaselt sätestatakse riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed seadusega. See norm keelab sätestada avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi seadusest alamalseisvate aktidega. Kohtutäituri tasu avalik-õigusliku rahalise maksekohustusena peaks olema kehtestatud seadusega. Kohtutäituri tasumäärad on kehtestatud aga justiitsministri

1. veebruari
2. a määrusega nr
3. Volitusnorm selleks tulenes KTS § 21 lg-st
4. Seetõttu on PS §-ga 113 vastuolus nii KTS § 21 lg 2 kui ka justiitsministri määrus nr
6. Põlva Maakohus viitab samuti PS §-le 113, mille kohaselt tuleb kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused sätestada seadusega. Kohtutäitur on avalik-õiguslikku ametit pidav sõltumatu isik, kelle ametitoimingud on samuti avalik-õigusliku iseloomuga. Kohtutäituri seaduse § 21 lg 1 kohaselt on kohtutäituri ametitoiming tasuline ja sellise toimingu tegemise eest võetavat tasu võib vaadelda riikliku lõivuna.

§ 94lg 2 kohaselt annab minister määrusi seaduse alusel ja täitmiseks.

Täitevvõim on õigustatud andma üksnes seadust täpsustavaid määrusi. Kohtutäituri tasu määra kehtestamise õiguse delegeerimine justiitsministrile on sisuliselt delegatsioon praeter legem määrusandluseks. Selline delegatsiooninorm ei ole kooskõlas PS § 94 lg-ga 2.

vastase delegatsiooninormi alusel vastuvõetud justiitsministri määrus on samuti

ga vastuolus.

1. Riigikogu põhiseaduskomisjon leidis, et
2. märtsist
3. a kuni
4. oktoobrini
5. a oli kohtutäiturite tasumäärade regulatsioon vastuolus PS §-ga 113, sest avalik-õigusliku rahalise kohustuse oluline osa - tasumäär - oli sätestatud justiitsministri määruses. Põhiseaduskomisjon rõhutas aga, et vastuolu oli formaalne. Õiguslik puudus ei toonud tegelikkuses kaasa tasu maksjate ebasoodsamat kohtlemist ja seadusandja on puuduse kõrvaldanud.
6. septembril 2003 võttis Riigikogu vastu Kohtutäituri seaduse muutmise seaduse, mis jõustus
7. oktoobril 2003 ja millega toodi kohtutäituri tasumäärad Kohtutäituri seadusse. Kohtutäituri seaduse osalise

vastaseks tunnistamise tagajärjeks ei saa olla juba tasutud kohtutäituri tasude tagasinõudmine isikute poolt, kes tasu maksmise kohustust õigel ajal ei vaidlustanud.

1. Õiguskantsler nõustus kohtute seisukohaga ning leidis, et
2. märtsil 2003 kehtinud KTS § 21 lg 2 ja justiitsministri
3. veebruari
4. a määrus nr 16 olid vastuolus

§-ga

1. Õiguskantsleri arvates ei ole asjassepuutuvaks sätteks KTS § 21 lg
3. Justiitsministri arvates olid kuni
4. oktoobrini
5. a kehtinud KTS § 21 lg-d 2 ja 3 ning nende alusel kehtestatud justiitsministri määrus nr 16 vastuolus PS §-ga 113 osas, milles nähti ette kohtutäituri õigus võtta tasu üksnes kohtutäituri seaduses ning selle alusel kehtestatud õigusaktidega sätestatud ulatuses. See tähendab aga omakorda vastuolu PS § 3 lg-ga 1 ja § 94 lg-ga
7. K. Türgi esindaja leidis, et Tallinna Linnakohtu taotlus on põhjendatud ning see tuleb rahuldada. Lisaks Tallinna Linnakohtu poolt kohaldamata jäetud sätetele on asjassepuutuv ka justiitsministri
8. veebruari
9. a määruse nr 16 §
10. See sätestab põhimõtte, et kui kohtutäitur on käibemaksukohuslane Käibemaksuseaduse tähenduses, lisandub kohtutäituri tasule ja kohtutäituri tasu ettemaksule käibemaks. K. Türgi esindaja on arvamusel, et

vastane on ka vastav määruse säte. 10. J. Tilga nõustus Põlva Maakohtu käsitlusega ning leidis, et KTS § 21 lg 2 ja selle alusel antud justiitsministri määrus nr 16 olid vastuolus

§-ga 113 ja § 94 lg-ga

1. VAIDLUSTATUD ÕIGUSAKTID
2. Kohtutäituri seaduse
3. märtsist 2001 kuni
4. oktoobrini 2003 kehtinud redaktsioonis (RT I 2001, 16, 69) § 21 lg 2 ja 3: "§
5. Kohtutäituri tasu [...]

vastaseks ja jättis kohaldamata KTS § 21 lg 2 ning justiitsministri

1. veebruari
2. a määruse nr
3. Tallinna Linnakohus tunnistas

vastaseks ja jättis kohaldamata KTS § 21 lg-d 2 ja 3 osas, milles nähti ette kohtutäituri õigus võtta tasu Kohtutäituri seaduse alusel kehtestatud õigusaktiga sätestatud ulatuses ja korras, samuti justiitsministri 16. veebruari 2001. a määruse nr 16 §-d 1 ja 2. 14.

§ 15

ja Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 järgi tunnistab kohus õigusakti

vastaseks ja jätab kohaldamata, kui ta jõuab kohtuasja lahendamisel järeldusele, et kohaldamisele kuuluv seadus või muu õigusakt on

ga vastuolus. Seega kontrollib põhiseaduslikkuse järelevalve kohus konkreetse normikontrolli raames vaid kohaldamisele kuuluva ehk asjassepuutuva sätte põhiseaduspärasust. Riigikohus kontrollib, kas taotluse esitanud kohus kohaldas vaidluse lahendamiseks sätet, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Õigusakt on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades seaduse

le mittevastavuse korral otsustama teisiti kui seaduse

le vastavuse korral (vt Riigikohtu üldkogu

1. oktoobri
2. a otsus asjas 3-4-1-5-0 - RT III 2002, 28, 308 p 15 ).
3. Kohtud leidsid, et seadusandlik võim on PS § 113 rikkudes delegeerinud kohtutäituri tasumäärade kehtestamise õiguse justiitsministrile. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi arvates sisaldus see delegatsioon KTS § 21 lg-s
4. Kohtutäituri seaduse § 21 lg 3, mis lubab kohtutäituril tasu võtta vaid seaduses ja seaduse alusel kehtestatud õigusaktidega sätestatud ulatuses ja korras, ei oma tähendust, kui KTS § 21 lg 2 ei kehti. Selle sätte sisuks on keelata kohtutäituril oma toimingute eest nõuda tasu, mis ei tulene Kohtutäituri seadusest. Asjasse puutub ka KTS § 21 lg 2 alusel antud justiitsministri määrus nr 16, millega kehtestati kohtutäiturite tasumäärad. Seega leiab põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, et asjassepuutuvateks õigusaktideks on KTS § 21 lg 2 ja selle alusel antud justiitsministri määrus nr
6. Järgnevalt peab Riigikohus vastama küsimusele, kas selline delegatsiooninorm ja delegatsiooni alusel antud määrus on kooskõlas

ga. 17.

§ 113

sätestab, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et PS § 113 kaitsealas on avalik-õiguslikud rahalised kohustused, sõltumata sellest, kuidas neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse.

§ 113

eesmärgiks on saavutada olukord, kus avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogu poolt vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga. Sellest sättest tuleneb ka isiku subjektiivne õigus riigi vastu (vt Riigikohtu üldkogu

1. detsembri 2000 a otsus asjas 3-4-1-10-2000 - RT III 2001, 1, 1).
2. Kohtutäituri täidab riiklikke funktsioone, mille riik on otsustanud anda täitmiseks sõltumatule eraisikule. Hoolimata asjaolust, et kohtutäitur ei ole riigiametnik, täidab ta avalik-õiguslikke ülesandeid (KTS § 2 lg 1). Kohtutäituri tegevus on reguleeritud avaliku õiguse normidega ning ta tegutseb avalik-õiguslikes suhetes, kasutades talle riigi poolt antud võimuvolitusi (vt Riigikohtu erikogu
3. märtsi
4. a otsus asjas 3-3-4-3-02 - RT III 2002, 10, 98). Riigi ülesannete täitmist tuleb rahastada eeskätt riiklike maksude ja lõivude arvelt. Lähtudes kohtutäituri ülesannetest ja tasu olemusest, leiab Riigikohus, et kohtutäituri tasu on avalik-õiguslik kohustus

§ 113mõttes.

Kohtutäituri tasumäärad kehtestab riik ja neid ei ole võimalik muuta kohtutäituri menetluses osalejate taotlusel. 19. Kuna kohtutäituri tasu kuulub

§ 113kaitsealasse, tuleb selline tasu sätestada seadusega.

Seega on KTS § 21 lg 2

1. märtsist 2001 kuni
2. oktoobrini 2003 kehtinud redaktsioonis vastuolus

ga. Avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täidesaatvale võimule võib olla lubatav tingimusel, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms. 20.

§ 94lg 2 kohaselt annab minister määrusi seaduse alusel ja täimiseks.

Justiitsminister kehtestas oma määrusega kohtutäiturite tasumäärad. Selle määruse aluseks oli aga

vastane volitusnorm. Kuna Kohtutäituri seaduse § 21 lg 2 oli vastusolus

ga, oli

vastane ka selle normi alusel

1. veebruaril 2001 antud justiitsministri määrus nr
3. Kolleegium märgib, et KTS § 21 lg 2 ja justiitsministri
4. veebruari
5. a määruse nr 16

vastaseks tunnistamisega ei kaasne kohustust tagastada juba tasutud kohtutäituri tasud. Õigus saada tagasi täitemenetluses makstud tasu on vaid neil võlgnikel, kes vaidlustasid tähtaegselt kohtutäituri tasu määramise otsuse õiguspärasuse. Uno Lõhmus, Tõnu Anton, Ants Kull, Villu Kõve, Jüri Põld