← Eesti

3-2-1-110-03

MÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-110-03 Määruse kuupäev Tartu,

  1. oktoober
  2. a Kohtukoosseis Eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Tampuu Kohtuasi Jüri Hiiemäe hagi Eesti Vabariigi vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, tööle ennistamiseks ning sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
  3. mai
  4. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/268/03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Jüri Hiiemäe kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  5. oktoober
  6. a, kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta läbi vaatamata Jüri Hiiemäe kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
  7. mai
  8. a otsus Jüri Hiiemäe hagis Eesti Vabariigi vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, tööle ennistamiseks ning sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga saamiseks ning anda asi lahendada Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. Jüri Hiiemäe töötas alates
  10. veebruarist
  11. a Järvamaa Päästeteenistuse Paide keskkomando pealikuna.
  12. oktoobril
  13. a osales ta Mäo külas toimunud tulekahju kustutamisel. Järvamaa Päästeteenistuse direktor M. Klaos algatas
  14. novembril
  15. a teenistusliku juurdluse seoses J. Hiiemäe väidetava teenistusdistsipliini ja tööohutuse nõuete rikkumisega kustutustööde käigus. Teenistusliku juurdluse kokkuvõte kinnitati
  16. novembril
  17. a.
  18. novembrist
  19. detsembrini
  20. a oli J. Hiiemäe töövõimetu. Järvamaa Päästeteenistuse direktori
  21. detsembri
  22. a käskkirjaga nr 97 määrati talle distsiplinaarkaristus: töölepingu lõpetamine töölepingu seaduse (edaspidi TLS) § 86 p 6 alusel. Poolte vahel puudus vaidlus selle üle, et tööandja sai J. Hiiemäele süüks pandud üleastumisest teada
  23. oktoobril
  24. a.
  25. J. Hiiemäe palus Järva Maakohtule Eesti Vabariigi vastu esitatud hagiavalduses tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, ennistada ta tööle ning mõista riigilt välja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmine palk. Hageja leidis, et töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik, kuna rikuti distsiplinaarkaristuse määramise korda ja tähtaegu.
  26. Järva Maakohtu
  27. novembri
  28. a otsusega hagi rahuldati. Kohus leidis, et tööandja ületas distsiplinaarkaristuse määramisel selleks ettenähtud tähtaega. Hageja oli
  29. novembrist
  30. detsembrini
  31. a töövõimetuslehel. Ajutise töövõimetuse ajaks oli tööleping TLS § 55 p 4 kohaselt peatunud. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (edaspidi TDVS) § 6 lg-st 3 tuleneb, et tööandja ei tohi ühekuulise tähtaja peatumisest välja arvata kogu ajutise töövõimetuse aega, vaid üksnes tööpäevi. Ajutise töövõimetuse perioodi jäänud neljal puhkepäeval (1.-
  32. detsember ja 8.-
  33. detsember
  34. a) kulges distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg edasi. Seega ületas kostja distsiplinaarkaristust määrates tähtaega 3 päeva võrra. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  35. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium tühistas
  36. mai
  37. a otsusega Järva Maakohtu otsuse materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu tõlgendusega distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja arvutamise kohta.
  38. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg 1 kohaselt tuleb karistus määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Seega oli kostjal aega hagejale distsiplinaarkaristust määrata üks kuu, s.o kuni
  39. novembrini
  40. a (k.a). Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg-st 3 tulenevalt ei arvata eelnimetatud ühekuuse tähtaja hulka aega, mil tööleping oli peatunud. Kuna hageja haigestus
  41. novembril
  42. a ning teda ei oldud selleks ajaks veel karistatud, siis distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja kulgemine peatus. Töölepingu peatumise osas on seaduseandja teinud TDVS § 6 lg-s 3 viite TLS § 55 p-dele 1-6, 9, 11 ja 12, lisades samas: "/.../välja arvatud puhkepäevade ja riiklike pühade aeg". Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg 3 teksti tõlgendamisel tuleb selle sisuliseks mõistmiseks lähtuda nimetatud sättest kui tervikust. Lõikes 3 sisalduvat lauset analüüsides nähtub, et tähtaja kulgemine ei peatu puhkepäevade ja pühade ajal, seega " tähtaja hulka jäävaid vastavaid päevi ei arvata tähtajast maha (nende päevade võrra ei pikene seadusest tulenev karistuse määramiseks ettenähtud tähtaeg). Seadusandja eesmärk oli rõhutada, et ka siis, kui töötaja on nimetatud päevadel töökohustuste täitmisest vabastatud (TLS § 55 p 12), ei arvata neid päevi tähtajast välja (näiteks ei pikene ühekuune tähtaeg nimetatud päevade võrra ega muutu seetõttu nt 38-40-päevaseks või veelgi pikemaks). Kuigi seadus ei käsitle töölepingu peatumist eraldi puhkepäevadel ja riiklikel pühadel, kuna need päevad ei pruugi alati olla töökohustuste täitmisest vabad päevad (töö- ja puhkeaja seaduse § 28), sätestab TLS § 55 p 12 töölepingu peatumise muudel juhtudel, mil töötaja on seadusega ettenähtud alustel ajutiselt vabastatud tööülesannete täitmisest. Tulenevalt töö- ja puhkeaja seadusest (edaspidi TPS) võivad selleks olla ka puhkepäevad ja riigipühad. Töö- ja puhkeaja seaduse § 6 lg 1 kohaselt on puhkeaeg aeg, mille kestel on töötaja vaba töökohustuste täitmisest ja võib seda kasutada oma äranägemise järgi, lg 2 kohaselt kuuluvad puhkeaja hulka ka puhkepäevad (iganädalane puhkeaeg) ja riigipühad. Seega tuleneb TDVS § 6 lg-st 3, et tähtajast ei arvata maha sinna hulka kuuluvaid puhkepäevi ega riigipühi, sõltumata sellest, kas töötaja oli nendel päevadel töökohustuste täitmisest vabastatud või mitte. Töötaja haigestumise korral ei peatu tööleping tööpäevade ajaks, vaid kogu haiguse ajaks. Selline käsitlus on mõistlik ning kooskõlas ka teiste töösuhteid reguleerivate seadustega. Järelikult oli kostjal hageja tervenemise järel aega karistuse määramiseks veel 3 päeva. Seega ei ületanud kostja tööandjana hagejale distsiplinaarkaristuse määramisel seadusest tulenevat ühekuust tähtaega.
  43. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi otsusele esitas kassatsioonkaebuse hageja J. Hiiemäe. Hageja leidis, et apellatsioonikohus on vääralt tõlgendanud TDVS § 6 lg
  44. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg-s 3 on seadusandja selgesõnaliselt välistanud distsiplinaarmenetluse kulgemise tähtaja peatumise töövõimetuse ajale langevatel puhkepäevadel ja seega on hagejaga töölepingu lõpetamine ebaseaduslik distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja rikkumise tõttu.
  45. Kassaator viitas Riigikohtu halduskolleegiumi
  46. veebruari
  47. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-4- 02 (RT III 2002, 7, 60), milles kolleegium leidis ATS § 87 ja TDVS § 6 lg 3 tõlgendades, et nende sätete kohaselt peatub distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg küll teenistussuhte peatumise ajaks, sh töötaja ajutise töövõimetuse ajaks, kuid vaid vastavale ajavahemikule langevate tööpäevade võrra, ja tähtaja kulgemine jätkub puhkepäevadel ning riiklikel pühadel. Distsiplinaarkaristuse määramisel ei tohi seega ühekuusest tähtajast välja arvata kogu perioodi, mil teenistussuhe oli ajutise töövõimetuse tõttu peatunud, vaid ainult sellesse ajavahemikku jäänud tööpäevi. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  48. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu lahendiga. Kolleegium leiab, et TDVS § 6 lg 3 tõlgendamisel tuleb lisaks selle sätte sõnastusele, lähtuda sättega taotletud eesmärgist. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg 3 kohaselt peatub distsiplinaarkaristuse määramiseks kehtestatud ühekuune tähtaeg ajaks, mil üleastumise toimepannud isik on puhkusel, töövõimetu või on tema tööleping peatunud muudel põhjustel. Kuna puhkepäevi ja riiklikke pühasid võib vastavalt TPS § 6 lg-le 2 (redaktsioonis, mis kehtis hagejale distsiplinaarkaristuse määramise ajal) ning TLS § 55 ple 12 samuti pidada ajaks, mil tööleping on peatunud (s.o aeg, mil töötaja on seadusega ettenähtud alustel ajutiselt vabastatud tööülesannete täitmisest), siis on TDVS § 6 lg-s 3 tahetud selguse huvides sätestada, et distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg ei peatu siiski puhkepäevadel ja riiklikel pühadel.
  49. Juhul, kui tõlgendada TDVS § 6 lg 3 selliselt, et töölepingu peatumise aega tuleb lühendada puhkepäevadele ja riiklikele pühadele langeva aja võrra, siis võib juhtuda nii, et töötaja võib üldse vabaneda distsiplinaarvastutusest, sest tema tööleping peatus pikemaks ajaks. Samas ei oleks sellise tõlgenduse korral tööandjal võimalik hinnata distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja kestust, sest tal pole võimalik ette näha ei töölepingu peatumist TDVS § 6 lg-s 1 ettenähtud ühekuuse tähtaja jooksul ega ka töölepingu peatumise kestust.
  50. Tsiviilkolleegiumi eeltoodud seisukoht ei ühti Riigikohtu halduskolleegiumi lahendis nr 3-3-1-402 väljendatud seisukohaga, mille kohaselt TDVS § 6 lg 3 sätestab selgelt, et distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg peatub küll teenistussuhte peatumise ajaks, s.h töötaja ajutise töövõimetuse ajaks, kuid ainult vastavale ajavahemikule langevate tööpäevade võrra, ja tähtaja kulgemine jätkub puhkepäevadel ning riiklikel pühadel. Kuna tsiviilkolleegium ei nõustu halduskolleegiumi otsusega TDVS § 6 lg 3 tõlgendamise osas, siis tuleb asi TsMS § 360 lg 1 kohaselt anda lahendamiseks tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule. J. Luik, L. Laarmaa , T. Tampuu

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.