Obsah (5)

§ 33§ 32§ 14§ 15§ 11

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetluse liik 3-3-2-1-04 6. jaanuar 2004 Eesistuja Jaa

§ 33

ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (Konventsioon) artiklit 8, samuti Kriminaalmenetluse koodeksi sätteid. Veel väideti, et Tartu Linnavalitsus on rikkunud

§ 32ja § 33 ning Konventsiooni artiklit 8.

Riigikohtu loakogu ei andnud

1. jaanuaril 1997 kassatsioonkaebusele menetlusluba.
2. Tiit Veeber esitas
3. juulil 1997 Euroopa Inimõiguste Komisjonile konventsiooni endise artikli 25 alusel avalduse (nr 37571/97) Eesti Vabariigi vastu. Avaldaja väitel rikkus politsei läbiotsimise ja dokumentide võetusega tema äriühingu ruumides hageja õigusi, mis tulenevad Konventsiooni artiklist
4. Avaldaja väitis ka, et politsei tegevust ei olnud tal kohtus võimalik vaidlustada ja sellega rikuti Konventsiooni artiklit
5. Avaldaja väitis veel, et tal ei olnud tõhusat abinõu enda kaitseks siseriiklike võimuorganite ees politsei teostatud läbiotsimise ja dokumentide võetuse vastu, nagu nõutakse Konventsiooni artiklis
6. Euroopa Inimõiguste Kohus asus
7. novembri
8. a otsuses Veeber versus Eesti (nr 1) seisukohale, et Eesti Vabariik rikkus Konventsiooni artikli 6 lõiget 1, kuna vastupidiselt selle sätte nõuetele ei olnud asja kohtulik arutamine kaebuse esitajale tõhusal viisil kättesaadav. Inimõiguste kohus ei käsitlenud Konventsiooni artikli 8 alusel esitatud kaebust sisuliselt. Kuna inimõiguste kohus leidis Konventsiooni artikli 6 lõike 1 rikkumise, siis ei pidanud ta vajalikuks otsustada Konventsiooni artikli 13 väidetava rikkumise üle. Kohus ei rahuldanud avaldaja 500 000 Eesti krooni suurust hüvitisenõuet rõhutud seisundi eest, mille põhjustasid viljatud katsed saavutada oma õiguste seaduslik kaitse. Inimõiguste kohus nõustus Eesti valitsusega, et Konventsiooni rikkumise avastamine kujutab endast piisavalt õiglast hüvitist avaldaja väidetava moraalse kahju eest.
10. jaanuaril 2003 esitas AS Giga Riigikohtule teistmisavalduse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu
11. septembri
12. a otsuse ja Tartu Ringkonnakohtu
13. novembri
14. a otsuse ning saata asja uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule.
15. Riigikohtu halduskolleegium andis
16. juunil
17. a asja läbivaatamise Riigikohtu üldkogule. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
18. AS Giga esindaja väidab järgmist: 1.

§ 14

koos §-ga 15 paneb seadusandjale kohustuse kehtestada menetlus, mis tagaks isikule õiguse pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtusse. Nimetatud menetlus peab olema piisav tagamaks isiku õiguste reaalse ja efektiivse kaitse. Kuna HKMS § 75 ega § 81 ei näe asja uue arutamise alusena ette isiku õiguste rikkumist seaduse ebaõige kohaldamisega kohtute poolt, siis pole isikule tagatud efektiivset kaitset. Seega on seadusandlik võim jätnud oma positiivse kohustuse täitmata. 2. Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt Konventsiooni artikli 6 lg 1 rikkumise tuvastamine ei kõrvalda isiku õiguste rikkumist. Inimõiguste kohtu otsus ei kõrvalda asjaolu, et AS Giga kaebust ei vaadatud seaduse ebaõige kohaldamise tõttu sisuliselt läbi. AS Giga kaebuse läbivaatamisel tehtud kohtuotsused rikuvad AS Giga põhiõigusi. Inimõiguste kohus ei saa tühistada siseriiklikke otsuseid, mistõttu isiku õiguste rikkumise reaalne kõrvaldamine peaks toimuma siseriiklikult. Halduskohtumenetluse seadustik ei paku probleemile lahendust. Kui inimõiguste kohus tuvastab artikli 6 lg 1 rikkumise, on

§ 15

lg-s 1 sätestatud põhiõigust võimalik tagada üksnes siis, kui seadusandja tagab tulenevalt

§-st 14 isikule uue kohtumenetluse võimaluse. Kui inimõiguste kohtu otsus ei võimaldaks algatada uuesti menetlust, siis jääks jõusse isiku õigust rikkuv otsus. 3. Halduskohtumenetluse seadustiku regulatsioon, mis ei võimalda kohtulahendit uuesti läbi vaadata pärast isiku õiguste rikkumise tuvastamist inimõiguste kohtu poolt, pole kooskõlas

§ga 15 koostoimes §-ga 14, sest see ei taga piisavaid menetlusõiguslikke garantiisid isiku õiguste rikkumise kõrvaldamiseks. 10. Tartu Linnavalitsus on seisukohal, et Halduskohtumenetluse seadustik pole vastuolus

§-ga 15 koostoimes §-ga 14.

§-d 15, 24 ja 148 koostoimes sätestavad Eesti kohtusüsteemis tehtud kohtuotsuste peale edasi kaebamise kõrgemalseisvale kohtule.

st ei tulene, et inimõiguste kohtu lahend annab õiguse kaevata kõrgemalseisvale kohtule.

1. Tartu politseiprefekt väidab:
2. Põhiseadus ei sätesta inimõiguste kohut Eesti kohtusüsteemi osana ega nimeta inimõiguste kohtu lahendite juriidilist jõudu. Võimalus kohaldada inimõiguste kohtu lahendit peab nähtuma

st. Inimõiguste kohtu lahendite täitmiseks tuleb muuta Põhiseadust ja teisi seadusi.

1. Põhiseadus ei deklareeri, et rahvusvaheline kohtusüsteem on lahutamatu Eesti kohtusüsteemist. Puudub õiguslik alus rahvusvahelise kohtu otsuste täitmiseks. Kohtute seadus ei maini rahvusvahelist kohut. Halduskohtumenetluse seadustik pole vastuolus ühegi viidatud seadusega.
2. Riigikogu põhiseaduskomisjon on seisukohal, et Halduskohtumenetluse seadustik on vastuolus

§-ga 15 koostoimes §-ga 14, kuna ei võimalda inimõiguste kohtu otsuste alusel revideerida Eesti kohtulahendeid. Probleemi on võimalik lahendada ainult seaduste täiendamise teel.

1. Õiguskantsler väidab järgmist:
2. Halduskohtumenetluse seadustik ei anna sõnaselget alust AS Giga avalduse läbivaatamiseks. Eesti riik on Konventsiooniga ühinenud ja võtnud kohustuse tagada inimõiguste kohtu lahendite täitmine. Kuid siseriiklik menetlusõigus käesoleva juhtumi menetlemist üheselt ei reguleeri. Tegemist on ehtsa õiguslüngaga. Lünga ületamiseks tuleb kohaldada kõrgemalseisvat õigust. Antud juhul tulenevad asjassepuutuvad õigusnormid ning põhimõtted

st, Konventsioonist ja Euroopa Nõukogu soovitustest Konventsiooni rakendamise osas. Analüüsides HKMS § 75 ja § 81,

§-e 13, 14, 15 ja 123 ning Konventsiooni artiklit 13 ja artikli 46 lg-t 1 ja Konventsiooni 7. lisaprotokolli artikli 4 lõiget 2, võib väita, et tegemist on pigem õiguslünga kui põhiseadusvastuoluga.

st ega Konventsioonist ei tulene riigi kohustust vaadata uuesti läbi asjassepuutuvad jõustunud kohtulahendid. Jõustunud lahendi läbivaatamine ei pruugigi alati olla rikutud õiguste taastamise parim vahend. Tõhusaim vahend, eriti haldus- või tsiviilasjades võib olla hoopis riigipoolne kompensatsiooni maksmine. Pole võimalik üheselt hinnata, kas Riigikogu on pärast Konventsiooni ratifitseerimist menetlusseadustike täiendamata jätmisel pidanud võimalikuks, et inimõiguste kohtu lahendit saab käsitada teistmise alusena HKMS § 75 lg 2 p 1 mõttes, või on Riigikogu otsustanud, et selle lahendi alusel ei ole võimalik jõustunud kohtuasja läbi vaadata. 2. Olulise otsuse jõustunud lahendite uuesti läbivaatamise ja

§-de 14 ja 15 otsekohaldamise võimalikkuse kohta tegi Riigikohtu üldkogu

1. märtsil 2003 asjas nr 3-1-3-10-
2. Siis asus üldkogu seisukohale, et kui menetlusseadused ei taga isikule piisavalt tõhusat kaitset tema põhiõiguste ja vabaduste rikkumise korral, võib Riigikohus menetleda isiku kaebust tulenevalt

§-st 15. Olukorras, kus Põhiseadust ja menetlusseadust koostoimes kohaldades on üldkogu jõudnud õiglase menetlusotsustuseni, mille kaudu tagatakse põhiõiguste tõhus kaitse, pole põhjendatud menetlusnormistiku

vastaseks tunnistamine. 3. Käesoleval juhul saab õiguslünka ületada kahel viisil. Esiteks on võimalik laiendavalt tõlgendada HKMS § 75 lg 2 p-s 1 sätestatud teistmise alust. Teine tee õiguslünk ületada on lähtuda

§-st 15 koostoimes §-ga 14 ning Konventsiooni artiklist 13 ja artikli 46 lg-st

1. See lahendus oleks kooskõlas ka üldkogu
2. märtsi
3. a otsusega, millest tulenevalt saab Riigikohus jätta isiku kaebuse sisuliselt menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada

§-s 15 ettenähtud õigust kohtulikule kaitsele. Halduskohtumenetluse seadustiku § 75 lg 2 p 1 koostoimes

§-ga 15, Konventsiooni artikliga 13 ja artikli 46 lg-ga 1 ning Riigikohtu praktikaga sarnastes asjades tagab jõustunud kohtulahendite uue läbivaatamise juhul, kui Riigikohus kohtuasjas leiab, et muud tõhusad õiguskaitsevahendid on ammendatud. 4. Jõustunud kohtulahendit saab läbi vaadata halduskohtumenetluses, kui Euroopa Inimõiguste Kohus on tuvastanud Konventsiooni artikli 6 lg 1 rikkumise. Halduskohtumenetluse seadustik pole selles osas vastuolus

§-ga 15 koostoimes §-ga 14. Õiguskantsler pidas vajalikuks anda oma seisukoht ka juhuks, kui üldkogu tuvastab, et kehtiv õigus ei võimalda kohtulahendeid uuesti läbi vaadata. Siin väidab õiguskantsler järgmist. Jõustunud kohtulahendite üle otsustamisel lähevad alati vastuollu kaks õigusriigis olulist printsiipi: õigus pöörduda kohtusse ja õigusrahu, mis seisneb kohtuotsuse lõplikus seadusjõus. Nende kahe printsiibi kokkupuutepunktis näevad nii õigusteooria kui ka kehtiv õigus ette kaks erimenetlust jõustunud kohtulahendite uueks läbivaatamiseks: teistmise ja kohtuvigade parandamise. Otsuse, kas ja mis tingimustel lubada siseriiklike kohtuotsuste revideerimist tulenevalt inimõiguste kohtu lahendist, peab langetama seadusandja. Kui riik tagab muud tõhusad õiguskaitsevahendid, siis ei pruugi teistmine olla vajalik ega lubatav. Teisest küljest ei saa mööda vaadata Euroopa Nõukogu korduvatest soovitustest, millega kutsutakse riike üles looma siseriiklikud menetlused kohtulahendite läbivaatamiseks tulenevalt inimõiguste kohtu lahendist. Meetmed, millega tagatakse isiku õiguste tõhusaim kaitse, on iga riigi enda otsustada. Erandlike asjaolude korral saab siseriikliku kohtulahendi läbivaatamine osutuda kõige efektiivsemaks, kuid mitte ainsaks õiglase tulemuse saavutamise vahendiks. Samuti on kohtulahendi läbivaatamine ainuvõimalik, kui inimõiguste kohtu tuvastatud Konventsiooni rikkumine seisnes tõsistes menetlusvigades või siseriikliku kohtumenetluse puudustes. AS Giga puhul on tegemist viimati nimetatud juhtumiga. Riigi ülesanne on hoolikalt kaaludes luua võimalused inimõiguste kohtu lahendite siseriiklikuks täitmiseks.

st ega Konventsioonist ei tulene otsesõnu riigi kohustus vaadata uuesti läbi asjassepuutuvad jõustunud kohtulahendid. Siiski on tõenäoline, et inimõiguste kohtu teatud lahendite puhul on siseriikliku kohtulahendi läbivaatamine ainus tõhus viis isiku õiguste taastamiseks. Kuigi Põhiseadust, Konventsiooni ja Halduskohtumenetluse seadustikku koostoimes rakendades saab Riigikohus ka praegu vastavaid avaldusi lahendada, on see vaid ajutine lahendus. 14. Justiitsminister leiab: 1.

§ 15

lg 1 esimeses lauses sisaldub põhiõigus, mis peab tagama lünkadeta kohtuliku kaitse. Samas ei ole kohtu poole pöördumise õigus piiramatu. Käesoleval juhul piiravad

§-s 15 sätestatud põhiõigust Halduskohtumenetluse seadustiku normid, mis ei võimalda isikul pöörduda kohtu poole eelnevalt jõustunud kohtulahendi läbivaatamiseks pärast seda, kui inimõiguste kohus on tuvastanud Konventsiooni artikli 6 lg 1 rikkumise. 2.

§ 11

pinnalt tõusetub küsimus, kas

§-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega on kooskõlas

§-s 15 sätestatud põhiõiguse piiramine, mis väljendub jõustunud kohtulahendite taasläbivaatamise keelus ulatuses, mis välistab lahendi uue läbivaatamise pärast seda, kui inimõiguste kohus on tuvastanud Konventsiooni artikli 6 lg 1 rikkumise.

1. Jõustunud kohtulahendite taasläbivaatamist reguleerivate ja seda piiravate normide eesmärgiks on õiguskindluse tagamine. Kehtestatud piirang on sobiv ja vajalik.
2. Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend, millega tuvastatakse Konventsiooni artikli 6 lg 1 rikkumine, pole Halduskohtumenetluse seadustiku järgi teistmise alus. Sellise teistmise aluse puudumine kui

§-s 15 sätestatud põhiõiguse piirang kahjustab isiku põhiõigust enam, kui see on põhjendatud piirangu eesmärgiga. Halduskohtumenetluse seadustik, mis ei võimalda kohtulahendit uuesti läbi vaadata pärast Konventsiooni artikli 6 lg 1 rikkumise tuvastamist inimõiguste kohtu poolt, pole kooskõlas

§-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. 5. Kui inimõiguste kohus on tuvastanud rikkumise, leides, et kaebuse esitajale polnud tagatud õigus asja arutamisele kohtus, kuid sama kaebuse läbivaatamisest keeldutakse sellele vaatamata veelkord, muutub inimõiguste kohtu lahend kaebuse esitaja jaoks tarbetuks ja tagajärjetuks. Konventsioon ei täpsusta, kuidas täita inimõiguste kohtu tuvastamisotsust. Inimõiguste kohtu lahendi täitmisest ei saa rääkida AS Giga kaebust halduskohtumenetluses läbi vaatamata.

§-st 123 tuleneb Riigikogu ratifitseeritud välislepingute prioriteet siseriikliku õiguse ees. Konventsiooni artikli 46 lgs 1 sätestatud lõplike otsuste täitmise kohustuslikkusest saab tuletada ka nendes otsustes sisalduvate seisukohtade kohustuslikkuse liikmesriikidele. Inimõiguste kohus leidis, et T. Veeberil kui AS Giga ainuaktsionäril on õigus vaidlustada Tartu Politseiprefektuuri toimingut halduskohtumenetluses. Kui keeldutakse AS Giga kaebust uuesti läbi vaatamast, minnakse vastuollu

§-ga

1. ÜLDKOGU SEISUKOHT I
2. AS Giga
3. aastal esitatud kaebused on jäänud Eesti halduskohtutes läbi vaatamata osas, mis puudutavad Tartu Politseiprefektuuri tegevuse seaduslikkust, s.o väited, et politseiprefektuur on rikkunud

§ 33

ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi Konventsioon) artiklit 8, samuti Kriminaalmenetluse koodeksi sätteid. Selles osas lõpetas ringkonnakohus haldusasja menetluse põhjendusega, et kaebuse läbivaatamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. AS Giga kaebus jäeti rahuldamata osas, milles ta palus tunnistada seadusevastaseks Tartu Linnavalitsuse tegevuse. Riigikohtu loakogu ei andnud AS Giga kassatsioonkaebusele

1. jaanuaril 1997 menetlusluba.
2. T. Veeber esitas
3. juulil 1997 Euroopa Inimõiguste Komisjonile Konventsiooni endise artikli 25 alusel avalduse (nr 37571/97) Eesti Vabariigi vastu. Avaldaja väitis, et politsei tegevust ei olnud tal kohtus võimalik vaidlustada ja sellega rikuti Konventsiooni artiklit
5. Euroopa Inimõiguste Kohus asus
6. novembri
7. a otsuses Veeber versus Eesti (nr 1) seisukohale, et Eesti Vabariik rikkus Konventsiooni artikli 6 lõiget 1, kuna vastupidiselt selle sätte nõuetele ei olnud asja kohtulik arutamine kaebuse esitajale tõhusal viisil kättesaadav. Üldkogu märgib, et ka Riigikohtu praktika alates
8. a lõpust on kinnitanud, et halduskohtu pädevuses on politsei tegevuse peale esitatud kaebuste läbivaatamine ning taolised kaebused tuleb ka sisuliselt läbi vaadata (Riigikohtu üldkogu
9. detsembri
10. aasta määrus asjas nr 3-3-1-38-00 RT III 2001, 2, 14).
11. juulil 2004 jõustuva Kriminaalmenetluse seadustiku §-de 230 ja 231 järgi lahendab kaebusi, milles vaidlustatakse uurimisasutuse tegevust, millega on rikutud isiku õigusi, maa- või linnakohtu eeluurimiskohtunik.
12. Riigikohtule esitatud teistmisavalduses taotleb AS Giga tema suhtes
13. aastal tehtud Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning asja saatmist uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule. Teistmisavalduses tugineb AS Giga Euroopa Inimõiguste Kohtu
14. novembri
15. a otsuses Veeber versus Eesti (nr 1) väljendatud seisukohale, et Eesti Vabariik rikkus Konventsiooni artikli 6 lõiget 1, kuna vastupidiselt selle sätte nõuetele ei olnud asja kohtulik arutamine kaebuse esitajale tõhusal viisil kättesaadav (otsuse punktid 74 ja 75).
16. Euroopa Inimõiguste Kohtu nimetatud otsus puudutas Tartu Politseiprefektuuri toimingute vaidlustamist Eesti halduskohtus. Tartu Linnavalitsuse toimingute menetlemist Eesti halduskohtus see kohtulahend ei puudutanud.
17. Seega on kujunenud olukord, kus AS Giga kaebus politseiprefektuuri tegevuse peale on Eesti halduskohtus läbi vaatamata ning AS Giga pole politseiprefektuuri tegevuse vaidlustamise osas tegelikult saanud kasutada Konventsiooni artikli 6 lõikega 1, samuti

§-ga 15 garanteeritud kaebeõigust Eesti halduskohtus. II

1. AS Giga väidab Riigikohtule esitatud teistmisavalduses, et Euroopa Inimõiguste Kohtu ülalnimetatud otsus on uueks asjaoluks HKMS § 75 lg 2 p 1 tähenduses.
2. Kõigepealt lahendab üldkogu küsimuse, kas AS Giga poolt Riigikohtule esitatud teistmisavaldus on lubatav olukorras, kus oma õiguste kaitseks pöördus halduskohtusse AS Giga, Euroopa Inimõiguste Kohtusse T. Veeber ja teistmisavaldusega Riigikohtusse pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendit asjas Veeber versus Eesti (nr 1) AS Giga. Üldkogu arvates on AS Giga avaldus lubatav. Euroopa Inimõiguste Kohus lähtus sellest, et äriühingu AS Giga kõik aktsiad kuuluvad T. Veeberile (otsuse Veeber versus Eesti (nr 1) punkt 9). Euroopa Inimõiguste Kohus ei eristanud eelmärgitud põhjustel T. Veeberi ja AS Giga õigusi.
3. Üldkogu arvates tuleb seejärel lahendada küsimused, kas AS Giga avalduse läbivaatamine on Riigikohtu pädevuses ja kas halduskohtumenetlus tuleb taasavada.
4. Halduskohtumenetluse seadustiku § 49 järgi vaatab Riigikohus haldusasju läbi kassatsioonkaebuse, samuti teistmisavalduse ja kohtuvea parandamise avalduse alusel. Seadusandja on Halduskohtumenetluse seadustikus jätnud reguleerimata Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste siseriikliku toime küsimuse. Kassatsioonimenetluse võimalused on AS Giga ammendanud, sest Riigikohtu loakogu ei andnud AS Giga kassatsioonkaebusele
5. jaanuaril 1997 menetlusluba. Teistmisalused halduskohtumenetluses sätestab HKMS §
6. Üldkogu on seisukohal, et AS Giga puhul puudub nii teistmisavalduses märgitud teistmisalus (HKMS § 75 lg 2 p 1) kui ka HKMS § 75 lg 2 p-des 2, 3 ja 4 sätestatud teistmisalused. Samuti pole HKMS §-s 81 sätestatud kohtuvigade parandamise avalduse esitamise alust. Seega puudub kehtivas halduskohtumenetlusõiguses alus AS Giga avalduse läbivaatamiseks.
7. Euroopa Inimõiguste Kohus asus lahendis Veeber versus Eesti (nr 1) järgmistele seisukohtadele. Peale AS Giga kaebuse, mis oli halduskohtute menetluses, oli Eesti üldkohtute menetluses ka kriminaalasi T. Veeberi vastu. Kriminaalasjas analüüsiti politseiprefektuuri poolt AS Giga dokumentide äravõtmise seaduslikkust. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses kriminaalasjas nr 31-1-50-98 (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. aprilli
9. aasta otsus - RT III, 1998, 15, 167) leiti, et dokumentide äravõtmisel ei ole järgitud täpselt kehtivaid kriminaalmenetluse eeskirju, kuid selline rikkumine ei ole oluline AKKS § 39 lg 4 mõttes: see rikkumine ei takistanud kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Üldkohtu poolt dokumentide äravõtmisele antud hinnangut käsitles Euroopa Inimõiguste Kohus asjas Veeber versus Eesti (nr 1) otsuse punktis
10. Euroopa Inimõiguste Kohus märkis, et dokumentide võetuse järel algatas politsei avaldaja suhtes kriminaalasja maksudest kõrvalehoidumise süüdistusega. Sellele järgnenud kohtupidamise ajal vaidlustas avaldaja dokumentide võetuse seaduslikkuse ja väitis, et see mõjutas ebasoodsalt tema kaebeõigust. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis, et on tõsi, et kriminaalkohtul oli võimalus hinnata politsei meetmete seaduslikkust ja selle mõju kriminaalmenetluse õiglusele, ja seda kohus ka tõepoolest tegi. See hinnang oli aga asjakohane ainult avaldaja vastu kriminaalsüüdistuse esitamiseks. Kriminaalkohus ei saanud tunnistada kehtetuks vastuväiteid esile kutsunud politsei tegevust ega pakkuda selle sobivat õigusvastaseks heastamist. Ka puudusid neil järelikult artikli 6 lõike 1 alusel nõutavad volitused. Euroopa Inimõiguste Kohus pidas Konventsiooni artikli 6 lõike 1 rikkumise avastamist piisavalt õiglaseks hüvitiseks avaldaja väidetava mitterahalise kahju eest. Nõuet 500 000 Eesti krooni suuruse hüvitise saamiseks rõhutud seisundi eest, mille põhjustasid viljatud katsed saavutada oma õiguste seaduslik kaitse, ei rahuldatud. Tagasi lükati ka avaldaja 4 286 000 krooni suuruse kahju hüvitamise nõue. Nii suurt kahju kandis avaldaja väitel tema äriühing dokumentide võetuse tõttu. Kohus arvas, et põhjuslikku seost oletatava kahju ja leitud rikkumise vahel pole kindlaks tehtud.
11. Riigikohtu üldkogu on kriminaalasjas möönnud kriminaalmenetluse võimalust Riigikohtus ka juhul, kui menetlusseadustik selleks alust ei anna (Riigikohtu üldkogu
12. märtsi
13. aasta otsus asjas 3-1-3-10-02 - RT III 2003, 10, 95).

§-st 15 tulenevalt saab Riigikohus jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle

samas paragrahvis ettenähtud õigust kohtulikule kaitsele (mutatis mutandis nimetatud otsuse punkt 17). Sellest kriminaalasjas tehtud otsusest ei saa aga automaatselt tuletada õigust menetluse taasavamisele haldusasjas pärast seda, kui Euroopa Inimõiguste Kohus on tuvastanud Konventsiooni artikli 6 lõike 1 rikkumise, mis seisnes kaebuse menetlemata jätmises Eesti halduskohtutes. 27. Euroopa Inimõiguste Kohtu tuvastatud Konventsiooni artikli 6 lõike 1 rikkumine, mis seisneb halduskohtule esitatud kaebuse menetlemata jätmises, kujutab endast ka

§ 15rikkumist.

Olukord, kus halduskohtule esitatud kaebust, milles väidetakse põhiõiguste rikkumist, pole sisuliselt läbi vaadatud, on üldkogu arvates

§ 15

jätkuv ja iseenesest oluline rikkumine.

§ 14kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine ka kohtuvõimu kohustus.

Üldkogu on seisukohal, et juhul, kui seadusandja pole kehtestanud tõhusat ja lünkadeta põhiõiguste kaitse mehhanismi, peab kohtuvõim tulenevalt

§-st 14 tagama põhiõiguste kaitse. 28. Kujunenud on olukord, kus AS Giga kaebus politseiprefektuuri tegevuse peale on

§ 15

vastaselt Eesti kohtutes läbi vaatamata ning AS Giga pole tegelikult saanud teostada kaebeõigust oma väidetavate õiguste rikkumise kaitseks. AS Giga on kohtumenetluses väitnud, et dokumentide äravõtmise tulemusena on häiritud firma majandustegevus, millest tekkinud kahju majandustegevusele on alles väljaselgitamisel. Kohtuotsuste tühistamine on AS Giga väitel ainus võimalus õiguste rikkumise kõrvaldamiseks.

1. Asja materjalidest ei nähtu, et politseiprefektuuri tegevuse peale esitatud kaebuse läbivaatamine võiks kuidagi kahjustada kolmandate isikute seisundi õiguskindlust. Ka ei nähtu, et on olemas selline avalik huvi jõustunud kohtulahendi kehtimajäämiseks, mis kaalub üle AS Giga huvi tema kaebuse menetlemiseks. Üldkogu arvates on oluline anda AS-le Giga võimalus asja sisuliseks menetlemiseks.
2. Nendel põhjustel leiab üldkogu, et halduskohtumenetlus tuleb taasavada AS Giga kaebuse selles osas, milles ringkonnakohus lõpetas haldusasja menetluse, s.o Tartu Politseiprefektuuri toimingute peale esitatud kaebuse osas. Tartu Linnavalitsuse tegevuse peale esitatud kaebuses menetluse taasavamiseks Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend põhjust ei anna. Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Jaano Odar, Jüri Põld, Harri Salmann, Peeter Vaher