Obsah (6)

§ 1481§ 166§ 143§ 40§ 47§ 39

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-3-13-03 Otsuse kuupäev 6. jaanuar 2004 Kohtukoosseis Eesistuja Jaano Odar, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn Jõks, Hannes Kiris, Lea Kivi, Ind

§ 1481

lg 7, § 166 lg 1 ja § 143 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-50-98, Tartu Ringkonnakohtu
3. jaanuari
4. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-16-98 ja Tartu Linnakohtu
5. oktoobri
6. a otsus kriminaalasjas nr 1-356-96 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik T.V. kaitsja vandeadvokaadi abi Karina Lõhmus-Ein, kohtuvea parandamise avaldus Asja läbivaatamise kuupäev
7. november 2003 Istungil osalenud isikud T.V. kaitsja vandeadvokaat Andrus Lillo, riigiprokurör Norman Aas ning õiguskanstleri esindajad Madis Ernits ja Mihkel Allik RESOLUTSIOON
8. Taasavada kriminaalasja menetlus T.V. süüditunnistamises

§ 1481lg 7 järgi enne 1995.

aastat toimepandud tegudes.

1. Tühistada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. aprilli
3. a, Tartu Ringkonnakohtu
4. jaanuari
5. a ja Tartu Linnakohtu
6. oktoobri
7. a kohtuotsused T.V. süüditunnistamises

§ 1481lg 7 järgi selles, et ta vähendas 1993.

ja

1. a majandusaastate maksustamisperioodil alusetult AS G poolt tasumisele kuuluvat tulu- ja käibemaksusummat, kasutades selleks AS G ja AS O vahelisi fabritseeritud ostu-müügilepinguid; samuti selles, et ta andis
2. aasta novembris-detsembris korralduse vormistada töötasu väljamaksmine AS-s G töötanud isikutele fiktiivsete ostumüügilepingutena. Mõista T.V. selles osas õigeks.
3. Jätta Tartu Linna Maksuameti tsiviilhagi osaliselt, s.o 262 085 (kahesaja kuuekümne kahe tuhande kaheksakümne viie) krooni suuruses summas, läbi vaatamata.
4. T.V. kaitsja avaldus rahuldada osaliselt.
5. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Tartu Linnakohtu
7. oktoobri
8. a otsusega tunnistati T.V. süüdi Kriminaalkoodeksi (

) § 1481 lg 7, § 166 lg 1 ja § 143 lg 1 järgi. Linnakohus karistas T.V.

§ 1481

lg 7 järgi kolmeaastase vabadusekaotusega ja

§ 166

lg 1 järgi kuuekuulise vabadusekaotusega koos riigi- ja omavalitsuse asutustes ning riigi- ja omavalitsuse osalusega ettevõtetes ametiisikuna tegutsemise õiguse äravõtmisega kaheks aastaks.

§ 143

lg 1 järgi mõistis kohus T.V-le karistuseks kuus kuud vabadusekaotust.

§ 40lg 1 järgi liitis linnakohus mõistetud karistused osaliselt ja karistas T.V.

kolme aasta ja kuue kuu pikkuse vabadusekaotusega.

§ 47

alusel jättis kohus vabadusekaotusliku karistuse tingimuslikult kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata. Samuti mõistis linnakohus T.V-lt välja 853 550 krooni Tartu Linna Maksuameti kasuks ja 8669 krooni ja 50 senti AS T kasuks. Kohus tunnustas Tartu Linnavalitsuse 100 000 krooni suurust tsiviilhagi, kuid jättis selle läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras. 2.1 Kriminaalkoodeksi § 1481 lg 7 järgi tunnistati T.V. süüdi selles, et ta: 1) vähendas

1. ja
2. a majandusaasta maksustamisperioodil AS G omanikuna ja juhatuse esimehena tahtlikult ja jätkuvalt AS G ja AS O vahelisi fabritseeritud ostu-müügilepinguid kasutades riigile tasutavat tulu- ja käibemaksu 793 706 krooni võrra; 2) andis
3. aasta novembris-detsembris AS G omanikuna ja juhatuse esimehena maksustamisobjektide varjamise eesmärgil tahtlikult korralduse vormistada töötasu väljamaksmine AS-s G tööd teinud isikutele fiktiivsete ostu-müügilepingutena, mille tagajärjel jäi riigile tasumata sotsiaal- ja ravikindlustusmaksu kokku 44 994 krooni; 3) sõlmis
4. mail
5. a AS T juhatuse esimehena maksustamisobjektide varjamise eesmärgil tahtlikult tööettevõtulepingu asemel ostu-müügilepingu, mille alusel tellis K-P.B-lt ja T.K-lt töö elektrijaama ehituse otstarbekuse uurimiseks ning maksis neile tehtud uuringute eest töötasu kokku 45 000 krooni, mille tulemusena jäi riigile tasumata sotsiaal- ja ravikindlustusmaksu kokku 14 850 krooni. Kohus märkis muuhulgas, et eeltoodud kolme kuriteoepisoodi osas T.V-le esitatud süüdistuse kvalifitseerimisel

§ 1481lg 7 järgi on võetud arvesse seda, et kuriteo toimepanemine algas 1993.

aasta kolmandas kvartalis ja viimane episood oli

1. mail
2. a. Kohtu arvates pani T.V. toime jätkuva kuriteo, sest tema tegudel olid samad kuriteokoosseisu tunnused, need olid suunatud sama objekti - riigi maksusüsteemi - vastu ja põhjustasid ühtse kuritegeliku tagajärje. Samuti toimusid kõik maksupettused tahtlikult ja samal viisil. Veel märkis linnakohus, et

§ 1481

lg-s 7 ettenähtud kuriteo koosseisuliseks tunnuseks ei ole isiku eelnev karistatus halduskorras. 2.2 Kriminaalkoodeksi § 166 lg 1 järgi tunnistati T.V. süüdi selles, et ta

1. aastal AS G ainuomaniku ja juhatuse esimehena võltsis tahtlikult ning jätkuvalt kolm ostu-müügilepingut olematu AS-ga O, kirjutades lepingutele ise alla ka AS O direktorina näidatud J.J. asemel. Sellise käitumisega tekitas T.V. riigile saamata jäänud tulu- ja käibemaksu näol kahju 576 615 krooni, s.o suure varalise kahju. 2.3 Kriminaalkoodeksi § 143 lg 1 järgi tunnistas kohus T.V. süüdi selles, et ta
2. aasta märtsis esitas AS T aktsiate omandamise eesmärgil AS T raamatupidamisele X Metskonna poolt AS-le G
3. juulil
4. a väljastatud arve nr 45 summale 8669 krooni ja 50 senti, kuigi teadis, et seda arvet ei ole tasutud ja X Metskond on arve tühistanud. Samuti valetas T.V., et kõnealuse arve järgi on AS G tasunud X Metskonnale AS T kohustuste eest. Sel viisil omandas ta AS-le G pettuse teel 8669 krooni ja 50 sendi väärtuses AS T aktsiaid ja tekitas sellega viimasele olulise varalise kahju.
5. Tartu Linnakohtu
6. oktoobri
7. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti abiprokurör Ene Timmi ja apellatsioonkaebuse T.V. kaitsja vandeadvokaat Uno Lõhmus. Apellatsioonprotestis taotleti T.V-le mõistetud karistuse karmistamist ja lõpliku karistusena nelja-aastase vabadusekaotuse mõistmist poolkinnises vanglas ühes temalt riigi- ja omavalitsuse asutustes ning riigi- ja omavalitsuse osalusega ettevõtetes ametiisikuna tegutsemise õiguse äravõtmisega kaheks aastaks. Apellatsioonkaebuses taotleti linnakohtu otsuse tühistamist ja T.V. õigeksmõistmist kõigis süüdistustes, sest tema käitumises puudus kuriteokoosseis.
8. Tartu Ringkonnakohtu
9. jaanuari
10. a otsusega tühistati Tartu Linnakohtu
11. oktoobri
12. a otsus osaliselt, s.o T.V-le

§ 166lg 1 järgi mõistetud lisakaristuse osas.

Veel tehti täpsustus linnakohtu otsuses ja arvati T.V-le mõistetud lõplikust karistusest maha ajavahemik, mil ta viibis kohtueelsel uurimisel vahi all. Muus osas jäeti linnakohtu otsus muutmata. Muuhulgas asus ringkonnakohus seisukohale, et kuna T.V. pani talle

§ 1481

lg 7 järgi inkrimineeritud teod toime tahtlikult, ei oma tähtsust asjaolu, et kohtualust ei ole varem selliste rikkumiste eest halduskorras karistatud. Ringkonnakohus pidas ekslikuks kaitsja seisukohta, et T.V. ei saa 1993.-1994. aastal toimepandud tegude eest

§ 1481lg 7 järgi süüdi tunnistada, sest see säte jõustus alles 13.

jaanuaril 1995. a. Erinevalt linnakohtust asus ringkonnakohus aga seisukohale, et kõikide T.V-le

§ 1481lg 7 järgi inkrimineeritud tegude puhul on tegemist vältavate kuritegudega.

Ringkonnakohus leidis, et alates

1. aasta kolmandast kvartalist, mil T.V. vormistas esimese fiktiivse ostu-müügilepingu AS-ga O, varjas ta tahtlikult süüdistuses märgitud maksustamisobjekte ega maksnud ettenähtud makse. Seega tekkis kohtualusel juba
2. aastast vältav kuritegelik seisund, mis kestis
3. aastani, mil maksuamet rikkumised avastas.
4. Tartu Ringkonnakohtu
5. jaanuari
6. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse T.V. kaitsja vandeadvokaat U. Lõhmus ja kassatsioonprotesti Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Kassatsioonkaebuses taotleti ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassatsioonprotestis paluti tühistada linnakohtu ja ringkonnakohtu otsus karistuse mõistmise osas ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. aprilli
9. a otsusega rahuldati kassatsioonkaebus ja kassatsioonprotest osaliselt. Kriminaalkolleegium tühistas ringkonnakohtu ja linnakohtu otsuse T.V-le

§ 166

lg 1 järgi mõistetud lisakaristuse osas, jättes

§ 39alusel T.V-le lisakaristuse mõistmata.

Samuti täpsustas Riigikohus T.V. eelvangistusaja pikkust. Muus osas jäeti kohtuotsused muutmata. Muuhulgas ei nõustunud kohtukolleegium kassatsioonkaebuses esitatud väitega, et tulude või maksustamisobjektide varjamine ei saa olla vältav kuritegu. Riigikohus asus seisukohale, et isik võib luua seisundi, milles ta pidevalt varjab maksustamisobjekti või tulusid, ja sellises seisundis rikub ta pidevalt ja kestvalt kohustust avalikustada oma tuluallikad ja maksta ettenähtud makse.

2. septembril
3. a esitas T.V. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi ka Konventsioon) artikli 34 alusel Eesti Vabariigi vastu kaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtule. Kaebaja väitis, et tema süüdimõistmine 1993.-
4. aastal toimepandud tegude eest kriminaalõigusnormide alusel, mis jõustusid
5. jaanuaril
6. a, kujutas endast kriminaalõiguse tagasiulatuvat kohaldamist, mis on vastuolus Konventsiooni artikli 7 lõikega
8. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis
9. jaanuari
10. a otsuses V versus Eesti (nr 2), mis jõustus
11. aprillil
12. a, et Eesti Vabariik rikkus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 7 lõiget
13. Konventsiooni artikli 41 alusel mõistis kohus Eesti Vabariigilt T.V. kasuks välja 2000 eurot mitterahalise kahju eest. Kohus märkis, et Kriminaalkoodeksi § 1481
14. aastani kehtinud redaktsiooni kohaselt võis isiku võtta kriminaalkorras vastutusele maksudest kõrvalehoidumise eest üksnes juhul, "kui samasuguse rikkumise eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust". Kohus järeldas sellest, et maksudest kõrvalehoidumise eest kriminaalkorras süüditunnistamine eeldas selle tingimuse täidetust. Veel tõdes inimõiguste kohus, et märkimisväärne hulk tegusid, milles T.V. süüdi tunnistati, toimusid enne
15. aasta jaanuari. Kaebajale mõistetud karistuses, milleks oli kolm aastat ja kuus kuud vabadusekaotust tingimisi katseajaga, võeti arvesse nii enne kui ka pärast
16. aasta jaanuari toimepandud tegusid. Kohtu arvates ei saa kindlalt väita, et siseriiklike kohtute lähenemisviis ei mõjutanud karistuse raskust ega põhjustanud kaebajale tegelikke negatiivseid tagajärgi. Nendel asjaoludel leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et siseriiklikud kohtud kohaldasid
17. aastal jõustunud õigusnorme tagasiulatuvalt käitumise suhtes, mis varem ei olnud kuritegu, ja rikkusid seega Konventsiooni artikli 7 lõiget
20. juunil
21. a esitas T.V. kaitsja Karina Lõhmus-Ein Riigikohtule avalduse kohtuvea parandamiseks, milles palutakse tühistada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
22. aprilli
23. a, Tartu Ringkonnakohtu
24. jaanuari
25. a ja Tartu Linnakohtu
26. oktoobri
27. a otsused ning mõista T.V.

§ 143lg 1, § 1481 lg 7 ja § 166 järgi õigeks.

Tsiviilhagid palub kaitsja jätta rahuldamata.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegium andis
2. septembri
3. a määrusega T.V. kriminaalasja üle Riigikohtu üldkogule. Kriminaalkolleegiumi määruse kohaselt eeldab T.V. kaitsja avalduse lahendamine, et üldkogu leiaks vastuse küsimusele, kas Euroopa Inimõiguste Kohtu tuvastatud Konventsiooniga tagatud õiguste rikkumine isiku süüdimõistmisel annab aluse asja uueks läbivaatamiseks. Sellele küsimusele eitavalt vastates tuleks aga üldkogul kriminaalkolleegiumi arvates võtta seisukoht, kas Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustik (AKKS) on kooskõlas Põhiseaduse §-ga 15 koostoimes §-ga 14, samuti Põhiseaduse §-ga 10 osas, milles seadus ei võimalda jõustunud Riigikohtu lahendit uuesti läbi vaadata pärast seda, kui Euroopa Inimõiguste Kohus on tuvastanud, et isiku süüdimõistmisel rikuti Konventsioonist tulenevaid õigusi.
4. Kriminaalkolleegiumi põhjenduste tõttu kaasas Riigikohtu üldkogu menetlusse Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 10 lg 1 p-des 1, 3, 5 ja 6 nimetatud subjektid, et kuulata ära nende arvamus eeltoodud küsimuses. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS T.V. kaitsjate seisukoht
5. T.V. kaitsja K. Lõhmus-Ein on seisukohal, et tema esitatud avaldust tuleks menetleda kohtuvea parandamise avaldusena AKKS § 777 lg 1 p 1 alusel. Avalduse esitaja palub kohtuvea parandamise avalduse esitamise tähtaja ennistada seoses Euroopa Inimõiguste Kohtu
6. jaanuari
7. a otsusega V versus Eesti (nr 2), mis jõustus
8. aprillil
9. a. Kaitsja arvates on tegemist piisava alusega selle tähtaja ennistamiseks, sest rikutud on inimõigusi, mille tagamine on õigusriigi tunnuseks. Avalduses asutakse seisukohale, et kui rahvusvahelised kohtud on kontrollinud siseriiklike kohtute tegevust ja tuvastanud siseriiklike kohtute tegevuses isiku õiguste rikkumisi, on kohtuvea parandamise menetluse esemeks ka isiku õigusi rikkuv Riigikohtu otsus. Kaitsja märgib, et Konventsiooniga ühinemisega on Eesti Vabariik võtnud endale kohustuse kaitsta oma elanike inimõigusi ja lubada Euroopa Inimõiguste Kohtul hinnata oma tegevust. Avaldaja arvates ei täidaks Eesti Vabariik seda kohustust täiel määral, kui isikul puuduks võimalus rahvusvahelisel tasandil saavutatud õigust siseriiklikult realiseerida. Kui Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus, millega on tuvastatud seaduse ebaõige kohaldamine ja isiku seadusevastane süüdimõistmine, ei anna alust vea parandamiseks Riigikohtu otsuses, loodaks kaitsja arvates olukord, kus inimõiguste kohtu otsusel ei ole mingisugust praktilist tähendust. Avalduses leitakse, et T.V. kriminaalasjas oleks Riigikohtu otsuse uuesti läbivaatamata jätmine eriti kurioosne, sest kõnealusel juhul tuvastas inimõiguste kohus, et Eesti kohtud on rikkunud karistusõiguse üht aluspõhimõtet - kedagi ei tohi süüdi mõista kuriteos, mis selle toimepanemise ajal kehtinud siseriikliku õiguse järgi ei olnud kuritegu.
10. Kaitsja arvates tuleb T.V. õigeks mõista talle esitatud kogu süüdistuses. Avaldaja leiab, et kuni
11. jaanuarini
12. a sai isikut

§ 1481

järgi kriminaalvastutusele võtta vaid siis, kui teda oli varem samasuguse rikkumise eest halduskorras karistatud. Kuna T.V. ei olnud varem maksualaste õiguserikkumiste eest halduskorras karistatud, ei saa tulenevalt

§-st 1481 talle süüks arvata tegusid, mis ta pani toime enne

1. jaanuari
2. a. Kaitsja märgib, et ka selles teos, mis pandi toime pärast
3. jaanuari
4. a, puudub kuriteokoosseis. Seetõttu tuleks T.V. kaitsja arvates

§ 1481lg 7 järgi õigeks mõista.

Avaldaja märgib, et ehkki inimõiguste kohus ei saanud hinnata T.V. süüditunnistamist

§ 143lg 1 järgi, on süüdistus ka selles osas põhjendamatu.

Kaitsja leiab, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsuses on jäetud vastamata kassatsioonkaebuses esitatud väidetele kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise kohta. Seega tuleb avaldaja arvates T.V. õigeks mõista ka

§ 143lg 1 järgi.

Samuti on kaitsja seisukohal, et kassatsioonkaebuses toodud põhjustel on ebaõige T.V. süüditunnistamine

§ 166lg 1 järgi.

1. Kaitsja leiab, et kuna T.V. süüditunnistamine oli ebaseaduslik, tuleb kohtuotsus tühistada ka tsiviilhagi osas, sest tsiviilhagi rahuldamise eelduseks on isiku süüditunnistamine talle esitatud süüdistuses. Avaldaja leiab, et kui äriühing jätab maksud maksmata või ei maksa neid täies ulatuses, vastutab selle eest üksnes äriühing, mitte äriühingu töötaja.
2. Riigikohtule täiendavalt esitatud seisukohas leiab T.V. kaitsja vandeadvokaat A. Lillo, et kui lähtuda eeldusest, mille kohaselt Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustik ei näe asja taasläbivaatamise alusena ette isiku õiguste rikkumise tuvastamist Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt, ei ole isikule tagatud tema põhiõiguste efektiivne kaitse. Seadusandlik võim on jätnud täitmata Põhiseaduse §-dest 14 ja 15 tuleneva positiivse kohustuse tagada isikule tema põhiõigused. Kaitsja arvates ei ole õigusriigi põhimõttega kooskõlas olukord, kus riik teab, et ta on rikkunud isiku põhiõigusi, kuid keeldub seda rikkumist kõrvaldamast. Riigikogu seisukoht
3. Riigikogu nimel arvamust avaldanud põhiseaduskomisjon leiab, et Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste alusel Eesti kohtuotsuste uus läbivaatamine peaks toimuma seaduse alusel seaduses näidatud eesmärkidel ja piires. Ühtlasi osutab põhiseaduskomisjon asjaolule, et lähiajal on oodata vastava seaduseelnõu jõudmist Riigikogu menetlusse. Põhiseaduskomisjon jääb arvamuse juurde, mis esitati Riigikohtu üldkogu menetluses olevas haldusasjas nr 3-3-2-1-
4. Selles arvamuses märkis komisjon muuhulgas, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon on Eesti õiguskorra lahutamatu osa. Seega on ka Konventsioonis sisalduvad õigused ja vabadused Eesti õiguskorra osa ja nende õiguste ning vabaduste tagamine on ka kohtu kohustus. Olukorras, kus seadus ei näe ette võimalust Euroopa Inimõiguste Kohtus õiguse saanud isiku suhtes tehtud jõustunud kohtulahendit läbi vaadata, ei ole kohtul võimalik Põhiseaduse §-s 14 sätestatud kohustust täita. Põhiseaduskomisjoni arvates on probleemi lahendamine võimalik üksnes seaduste täiendamise teel. Õiguskantsleri seisukoht
5. Õiguskantsleri arvates ei ole Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustik Põhiseadusega vastuolus, sest kehtiv õigus võimaldab siseriiklikult jõustunud Riigikohtu lahendi uuesti läbi vaadata pärast seda, kui Euroopa Inimõiguste Kohus on tuvastanud, et isiku süüdimõistmisel rikuti Konventsioonist tulenevaid õigusi.
6. Õiguskantsler leiab, et AKKS § 777 lg 1 p 1 annab Riigikohtule aluse Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste alusel kohtuvigade parandamiseks. Õiguskantsler on seisukohal, et kohtuvea parandamine on võimalik ka pärast AKKS § 777 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist. Arvamuses leitakse samuti, et kohaldades AKKS § 777 koostoimes Konventsiooni artikliga 35, Põhiseaduse §-ga 15 ja § 123 lg-ga 2 ning Riigikohtu senise praktikaga, on võimalik kohtuvigu parandada ka Riigikohtu jõustunud lahendites.
7. Õiguskantsler märgib, et kui Riigikohtu üldkogu peaks asuma seisukohale, et Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusega tuvastatud konventsioonijärgsete õiguste rikkumine ei anna alust kohtuvigade parandamiseks, tuleb enne Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku Põhiseadusele vastavuse hindamist kontrollida, kas kehtiv õigus võimaldab kohtulahendi läbi vaadata mõnel muul alusel. Õiguskantsleri arvates võib sellisel juhul kõne alla tulla asja läbivaatamine teistmise korras AKKS § 771 lg 3 p-s 5 sätestatud alusel. Juhul, kui Riigikohus ei pea võimalikuks T.V. kaitsja avalduse menetlemist ei kohtuvea parandamise ega teistmise korras, on avaldus õiguskantsleri hinnangul võimalik menetlusse võtta lähtudes Põhiseaduse §-st 15 koostoimes §-ga 14, Konventsiooni artikliga 13 ja artikli 46 lõikega
9. Õiguskantsler nendib, et juhul kui Riigikohtu üldkogu arvates ei võimalda kehtiv õigus Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse alusel jõustunud kohtulahendite läbivaatamist, tuleb asuda seisukohale, et Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustik rikub Põhiseaduse § 15 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Arvamuses leitakse, et Põhiseaduse § 15 lg-s 1 ette nähtud põhiõiguse riive on iga kohtusse pöördumise õiguse kitsendamine. See võib seisneda nii põhiõiguste adressaadi tegevuses kui ka tegevusetuses, sest menetlusseadustikud kujutavad endast nii kohtusse pöördumise õiguse kujundamist kui ka selle kitsendamist. Antud juhul seisnebki Põhiseaduse § 15 lg 1 riive tegevusetuses - seadusandja ei ole loonud isikule võimalust pöörduda kohtusse olukorras, kus Euroopa Inimõiguste Kohus on tuvastanud, et isiku süüdimõistmisel rikuti Konventsiooni. Õiguskantsleri arvates on kirjeldatud riive legitiimsete põhjustena arvestatavad kohtuotsuse seadusjõud ja õigusrahu kui põhiseaduslikku järku õigusväärtused. Samas asub õiguskantsler seisukohale, et kriminaalasjades oleks keeld taotleda Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse alusel siseriikliku kohtulahendi taasläbivaatamist ebaproportsionaalne. Justiitsministri seisukoht
10. Justiitsminister leiab, et Riigikohtul pole seadusest tulenevat õiguslikku alust võtta T.V. avaldust menetlusse. Arvamuses märgitakse, et varasemate jõustunud kohtuotsuste läbivaatamist taotlevate avalduste menetlusse võtmine ja sisuline läbivaatamine peaks toimuma vaid juhul, kui isiku õiguste rikkumise oht on Riigikohtu hinnangul piisav. Minister juhib tähelepanu asjaolule, et T.V-le mõistetud karistuse täitmisele pööramise tähtaeg on tänaseks kustunud ning ka karistusregistrist on andmed tema karistatuse kohta Karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p 5 alusel kustutatud. Euroopa Inimõiguste Kohus on T.V. kasuks välja mõistnud õiglase suurusega moraalse kahju hüvitise. Inimõiguste kohus ei tuvastanud, et T.V. süüditunnistamine oli tervikuna Konventsiooniga vastuolus. Seetõttu ei anna Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend justiitsministri arvates alust asuda ümber hindama kustunud karistuse tähendust ja T.V-le karistusega osaks saanud sotsiaalset hinnangut. Seetõttu pole põhjust T.V. avaldust menetleda, kuna puudub vajadus toimunud rikkumist kõrvaldada või sellega tekitatud kahju hüvitada.
11. Samas on justiitsminister seisukohal, et Põhiseaduse §-ga 14 koostoimes §-ga 15 on vastuolus Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku regulatsioon, mis ei lase isikul pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusega konventsioonijärgsete õiguste rikkumise tuvastamist esitada kohtuvea parandamise- või teistmisavaldust tema õigusi rikkuva või sellist rikkumist võimaldava siseriikliku kohtulahendi peale. Ühtlasi juhib minister tähelepanu asjaolule, et lähiajal kavatseb justiitsministeerium esitada Vabariigi Valitsusele seaduseelnõu, millega tehakse muudatused kohtumenetluse seadustes. Teistmisalusena nähakse muuhulgas ette Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusega tuvastatud Konventsiooni rikkumine tingimusel, et rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ning seda ei ole võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju hüvitada muul viisil kui teistmise kaudu. Riigiprokuratuuri seisukoht
12. Riigiprokuratuur leiab, et Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustik ei võimalda T.V. kaitsja avaldust kohtuvigade parandamise korras sisuliselt menetleda, kuna see ei ole esitatud seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Arvamuses juhitakse tähelepanu asjaolule, et erinevalt kassatsiooni- ja teistmismenetlusest ei näe seadus ette võimalust AKKS § 777 lg-s 1 sätestatud üheaastase tähtaja ennistamiseks. Riigiprokuratuur on seisukohal, et kohus võib seda tähtaega rikkuvat avaldust menetleda üksnes tingimusel, kui AKKS § 777 lg 1 tunnistatakse vastavas osas põhiseaduslikkuse järelevalve korras põhiseadusevastaseks.
13. Samas on Riigiprokuratuur seisukohal, et kõnealusel juhul ei ole AKKS § 777 lg-s 1 sätestatud üheaastane kaebetähtaeg Põhiseadusega vastuolus. Riigiprokuratuuri arvates riivab nimetatud tähtaeg küll T.V-le Põhiseaduse § 15 lg-ga 1 tagatud õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse, kuid see riive võib olla õigustatud teiste põhiseaduslike väärtustega nagu kohtuotsuse seadusjõud ja kohtute efektiivsus. Arvamuses leitakse, et kõnealuses asjas ei ole Põhiseaduse § 15 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse kasutamisega enam võimalik materiaalselt kõrvaldada ühtegi põhiõiguse rikkumist, mistõttu AKKS § 777 lg-st 1 tulenev piirang on proportsionaalne abinõu õigusrahu ja kohtute efektiivsuse tagamiseks. Seejuures juhib Riigiprokuratuur tähelepanu asjaolule, et praeguseks ajaks on T.V-le mõistetud tingimuslik karistus täielikult kantud, samuti on katseaja lõppemisest möödunud üle kolme aasta, ning tema karistus on Karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p 5 alusel karistusregistrist kustutatud. Seetõttu ei ole Euroopa Inimõiguste Kohtu sedastatud kriminaalseaduse ebaõigel kohaldamisel T.V-le täna enam mingisugust karistusõiguslikku tähendust ega põhiõigusi rikkuvat toimet. Tsiviilhagejate seisukohad
14. Maksuamet leiab, et Euroopa Inimõiguste Kohtu tuvastatu võib anda aluse kohtuvea parandamiseks ka Riigikohtu otsuses. Samas on Maksuameti arvamuses asutud seisukohale, et argumendid, mis õigustavad AKKS §-s 777 sätestatud üheaastasest kaebetähtajast möödaminekut, peavad olema proportsionaalsed taotletava eesmärgiga. Seejuures tuleb arvestada õigusrahu nõuet ja teiste protsessiosaliste (näiteks kannatanute või tsiviilhagejate) õigusi. Oluline on kaaluda, kas ja mil määral toimub põhiõiguste riive praegusel ajal ja milliseid tagajärgi tooks isikute põhiõiguste seisukohalt kaasa kohtuotsuse uus läbivaatamine ja võimalik muutmine.
15. Tartu Linnavalitsuse arvates ei anna asjaolu, et Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustik ei võimalda jõustunud Riigikohtu lahendi läbivaatamist pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt konventsioonijärgsete õiguste rikkumise tuvastamist, alust pidada seda seadust Põhiseadusega vastuolus olevaks. Linnavalitsus leiab, et kehtiv seadus ei võimalda läbi vaadata jõustunud Riigikohtu otsust, samuti ei ole Euroopa Inimõiguste Kohus Eesti kohtusüsteemi osa.
16. Aktsiaselts T on seisukohal, et Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustik on Põhiseaduse §-dega 10, 14 ja 15 vastuolus juhul, kui see seadus ei võimalda siseriiklikku kohtulahendit uuesti läbi vaadata pärast seda, kui Euroopa Inimõiguste Kohus on teinud otsuse isiku kasuks. RIIGIKOHTU ÜLDKOGU SEISUKOHT I
17. Esmalt tuleb Riigikohtu üldkogul lahendada küsimus, kas ja millises menetluses on Riigikohus pädev T.V. kaitsja avaldust läbi vaatama. Kui üldkogu leiab, et Riigikohus on pädev seda avaldust läbi vaatama, tuleb vastata ka küsimusele, kas kriminaalmenetluse taasavamine on alati vajalik, kui Euroopa Inimõiguste Kohus on tuvastanud isiku Konventsioonist tuleneva õiguse rikkumise.
18. T.V. kaitsja leiab Riigikohtule esitatud kohtuvea parandamise avalduses, et kui rahvusvaheline kohus on tuvastanud siseriiklike kohtute tegevuses isiku õiguste rikkumisi, on kohtuvea parandamise menetluse esemeks Riigikohtu otsus, kui sellega on isiku õigusi rikutud. Kaitsja arvates on kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tuvastamine Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt ka piisav alus kohtuvea parandamise avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks.
19. Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku VIII ja IX peatüki kohaselt on jõustunud kohtulahendi taasläbivaatamine võimalik teistmisavalduste alusel ja kohtuvigade parandamise korras. Teistmisalused on sätestatud AKKS § 771 lg-s 3, kohtuvea parandamise alused sama seadustiku § 777 lg-s
20. Üldkogu hinnangul sisaldavad need teistmis- ja kohtuvea parandamise alused Eesti kohtute tuvastatavaid aluseid jõustunud kohtulahendite taasläbivaatamiseks. Üldkogu leiab, et ka Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustikus sätestatud teistmis- ja kohtuvea parandamise aluste laiendav tõlgendamine ei võimalda pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust kriminaalasja uuesti läbi vaadata.
21. Põhiseaduse § 123 lg 2 sätestab, et kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid.
22. märtsil
23. a võttis Riigikogu vastu "Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (täiendatud protokollidega nr 2, 3, 5 ja 8) ning selle lisaprotokollide nr 1, 4, 7, 9, 10 ja 11 ratifitseerimise seaduse", mille Vabariigi President kuulutas välja
24. märtsil
25. a (RT II 1996, 11/12, 34). Seega on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni näol tegemist Riigikogu ratifitseeritud välislepinguga, millel on prioriteet Eesti seaduste või muude aktide suhtes. Vaagides küsimust, kas kohus on pädev vaatama läbi T.V. kaitsja avaldust, olgugi et Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustikus puudub selleks alus, märgib Riigikohus, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon on eeltoodust tulenevalt Eesti õiguskorra lahutamatu osa, ning selles sisalduvate õiguste ja vabaduste tagamine on Põhiseaduse § 14 kohaselt ka kohtuvõimu kohustus. Üldkogu leiab, et selle kohustuse täitmine parimal viisil eeldaks kohtumenetluse seaduse täiendamist, nii et sellest üheselt nähtuks, kas, millistel juhtudel ja kuidas toimuks kriminaalasja taasläbivaatamine pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust. Üldkogu märgib seejuures, et justiitsministeeriumis on välja töötatud kohtumenetluse seaduste muutmise seaduse eelnõu, millega antakse võimalus vaadata Euroopa Inimõiguste Kohtu tuvastatud Konventsiooniga tagatud õiguse rikkumise järel Eesti kohtute lahendeid läbi teistmise korras.
26. Eelnevast ei järeldu aga, et Riigikohus pole pädev T.V. kaitsja avaldust läbi vaatama. Riigikohtu üldkogu on
27. märtsi
28. a otsuses asjas nr 3-1-3-10-02 (RT III 2003, 10, 95) möönnud kriminaalmenetluse võimalust Riigikohtus ka juhul, kui menetlusseadustik selleks otsest alust ei anna. Riigikohus saab jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle Põhiseaduse §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele. Viidatud kriminaalasjas tehtud otsusest ei saa aga otseselt tuletada õigust menetluse taasavamisele Eesti kohtutes pärast seda, kui Euroopa Inimõiguste Kohus on tuvastanud Konventsiooniga tagatud õiguse mis tahes rikkumise. Üldkogu hinnangul tuleb menetluse taasavamise üle otsustamisel teha kindlaks, kas menetluse taasavamine on Euroopa Inimõiguste Kohtu tuvastatud Konventsiooniga tagatud õiguse rikkumise või sellega põhjuslikus seoses oleva rikkumise heastamiseks vajalik ja kohane. Seejuures tuleb kaaluda, kas õiguse rikkumise tuvastamine iseenesest või õiglase hüvitise määramine inimõiguste kohtu poolt ei ole isiku jaoks piisav. Üldkogu leiab, et menetluse taasavamine on põhjendatud üksnes õiguse jätkuva ja olulise rikkumise korral ning vaid siis, kui selle abil saab parandada isiku õiguslikku seisundit. Kohtumenetluse taasavamise vajadus peab kaaluma üles õigusrahu ja teiste isikute õiguste võimaliku riive asja uuel läbivaatamisel. Samuti on jõustunud kohtulahendi revideerimise eelduseks asjaolu, et puuduvad muud tõhusad võimalused rikkumise heastamiseks. II
29. T.V. kaitsja taotleb kriminaalasja uut läbivaatamist täies ulatuses, vaidlustatud kohtuotsuste tühistamist ja T.V. õigeksmõistmist kogu süüdistuses. Tsiviilhagi palub kaitsja jätta rahuldamata.
30. Otsuses V versus Eesti (nr 2) asus Euroopa Inimõiguste Kohus seisukohale, et T.V. süüditunnistamine
31. jaanuaril
32. a jõustunud

§ 1481

lg 7 redaktsiooni järgi enne selle kehtima hakkamist toime pandud tegude eest oli vastuolus Konventsiooni artikli 7 lõikega 1. Konventsiooni artikli 7 lõike 1 rikkumine, mis seisnes isiku süüditunnistamises kuriteos, mis selle toimepanemise ajal kehtinud siseriikliku õiguse järgi ei olnud kuritegu, kujutab endast ka Põhiseaduse § 23 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse rikkumist. Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusest tulenevalt seisnes T.V. konventsioonijärgsete õiguste rikkumine selles, et ta tunnistati

§ 1481lg 7 järgi süüdi: 1) 1993.

ja

1. a majandusaastate maksustamisperioodil AS G poolt tasumisele kuuluva tulu- ja käibemaksusumma alusetus vähendamises AS G ja AS O vahelisi fabritseeritud ostu-müügilepinguid kasutades; 2)
2. a novembris-detsembris antud korralduse eest vormistada töötasu väljamaksmine AS-s G töötanud isikutele fiktiivsete ostu-müügilepingutena.
3. Euroopa Inimõiguste Kohus ei tuvastanud T.V. õiguste rikkumist tema süüditunnistamisel

§ 143lg 1 ja § 166 lg 1 järgi.

Samuti ei puuduta inimõiguste kohtu otsus T.V. süüditunnistamist selles, et ta AS T juhatuse esimehena sõlmis

1. mail
2. a maksustamisobjektide varjamise eesmärgil tahtlikult tööettevõtulepingu asemel ostu-müügilepingu. Järelikult puudub üldkogul alus nendes osades kriminaalmenetluse taasavamiseks.
3. Järgnevalt kaalub üldkogu, kas Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse V versus Eesti (nr 2) tõttu on põhjendatud T.V. suhtes toimunud kriminaalmenetluse taasavamine

§ 1481lg 7 järgi enne 1995.

aastat toime pandud tegudes süüditunnistamise osas (vt käesoleva otsuse punkti 34). Et sellele küsimusele vastata, tuleb üldkogu arvates esmalt selgitada, kas Euroopa Inimõiguste Kohtu tuvastatud T.V. Konventsioonist tulenevate õiguste rikkumine või selle rikkumisega põhjuslikus seoses olev rikkumine on jätkuv ja oluline ning kas kriminaalmenetluse taasavamise teel on võimalik rikkumine kõrvaldada. Samuti tuleb selgitada, kas pole muid abinõusid võimaliku rikkumise heastamiseks.

1. Üldkogu arvates ei anna T.V. kriminaalkorras süüditunnistamine tegude eest, mis teo toimepanemise ajal ei olnud kuriteona karistatavad, iseenesest alust väita, et praegusel ajal oleks tegemist T.V. õiguste jätkuva ja olulise rikkumisega. Seda põhjusel, et õiguste jätkuv ja oluline rikkumine eeldab isiku jaoks käegakatsutavate negatiivsete tagajärgede püsimist. Lisaks märgib üldkogu, et inimõiguste kohus mõistis Eesti Vabariigilt T.V. kasuks välja ebaõige süüditunnistamisega tekitatud mittevaralise kahju katteks 2000 eurot (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse V versus Eesti (nr 2) punkt 45).
2. Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuses on osutatud sellele, et märkimisväärne hulk tegusid, milles T.V. süüdi tunnistati, pandi toime enne
3. aasta jaanuari. Inimõiguste kohus asus seisukohale, et kuna T.V-le karistuse mõistmisel võeti arvesse nii enne kui ka pärast
4. aasta jaanuari toimepandud tegusid, ei saa kindlalt väita, et siseriiklike kohtute lähenemisviis ei mõjutanud karistuse raskust ega põhjustanud T.V-le käegakatsutavaid negatiivseid tagajärgi. Sellest tulenevalt kontrollib üldkogu, kas inimõiguste kohtu tuvastatud T.V. õiguste rikkumine võib praegusel ajal jätkuvalt ja oluliselt riivata T.V. õigusi talle mõistetud karistuse kaudu. Üldkogu märgib, et T.V-le mõisteti kõigi talle süüksarvatud kuritegude eest kokku liitkaristus kolm aastat ja kuus kuud vabadusekaotust. Sealhulgas mõisteti talle

§ 1481lg 7 järgi karistuseks kolm aastat vabadusekaotust.

Mõistetud liitkaristus jäeti

§ 47alusel tingimisi kaheaastase katseajaga kohaldamata.

Praegu ei kanna T.V. talle mõistetud karistust, möödunud on kohtu määratud kaheaastane katseaeg, samuti on T.V. karistusandmed karistusregistrist kustutatud. Seetõttu pole üldkogu arvates võimalik mõista T.V-le senisest kergemat karistust või kergendada mõistetud karistust. 39. Samaaegselt T.V. süüditunnistamisega

§ 1481

lg 7 järgi mõisteti temalt Tartu Linna Maksuameti kasuks välja ka selle kuriteoga tekitatud kahju - 853 500 krooni. Kohtuotsuse kohaselt tekitas T.V. nimetatud kahju sellega, et: 1) vähendas

1. a majandusaasta maksustamisperioodil AS G omanikuna ja juhatuse esimehena fabritseeritud lepinguid kasutades AS G poolt riigile tasutavat tulu- ja käibemaksusummat 217 091 krooni võrra; 2) vähendas
2. a majandusaasta maksustamisperioodil AS G omanikuna ja juhatuse esimehena fabritseeritud lepinguid kasutades AS G poolt riigile tasutavat tulu- ja käibemaksusummat 576 615 krooni võrra; 3) andis
3. aasta novembris-detsembris korralduse vormistada töötasu väljamaksmine AS-s G tööd teinud isikutele fiktiivsete ostu-müügilepingutena, mille tagajärjel jäi riigile tasumata sotsiaal- ja ravikindlustusmaksu kokku 44 994 krooni; 4) sõlmis
4. mail
5. a AS T juhatuse esimehena tööettevõtulepingu asemel ostu-müügilepingu, mille tulemusena jäi riigile tasumata sotsiaal- ja ravikindlustusmaksu kokku 14 850 krooni.
6. Tulenevalt Kriminaalmenetluse koodeksi (KrMK) §-st 269 on kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi võimalik rahuldada üksnes tingimusel, et isik tunnistatakse nende tegude eest, millega kahju tekitati, kriminaalkorras süüdi. Õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel kuriteokoosseisu puudumise tõttu jätab kohus tsiviilhagi läbi vaatamata. Kui ei ole tuvastatud kuriteo sündmus või ei ole tõendatud kohtualuse osavõtt kuriteo toimepanemisest, jätab kohus tsiviilhagi rahuldamata.
7. Euroopa Inimõiguste Kohus asus seisukohale, et lähtudes Konventsiooni artikli 7 lõikest 1, ei oleks tohtinud T.V.

§ 1481lg 7 järgi süüdi tunnistada enne 1995.

aastat toime pandud tegudes. Seega tuleks kriminaalmenetluse taasavamisel T.V. enne 1995. a toime pandud tegudes

§ 1481lg 7 järgi kuriteokoosseisu puudumise tõttu õigeks mõista. Kr

MK § 269 lg 3 kohaselt kaasneks sellise õigeksmõistmisega Tartu Linna Maksuameti poolt T.V. vastu esitatud tsiviilhagi osaline läbi vaatamata jätmine. Tsiviilhagi tuleks jätta läbi vaatamata nende nõuete osas, mis põhinevad T.V. tegevusel, millega ta vähendas

1. aastal fiktiivseid lepinguid kasutades alusetult AS G maksukohustust ja korraldas
2. aasta novembris-detsembris AS-s G töötanud isikutele töötasu väljamaksmise fiktiivsete ostu-müügilepingute alusel. Seega tuleks Tartu Linna Maksuameti tsiviilhagi jätta läbi vaatamata kokku 262 085 krooni suuruses summas. Samas ei mõjutaks kriminaalmenetluse taasavamine Tartu Linna Maksuameti tsiviilhagi rahuldamist AS G poolt
3. aastal riigile tasumata jäetud 576 615 krooni suuruse tulu- ja käibemaksusumma osas, sest selle kahju põhjustamine on T.V-le inkrimineeritud ka

§ 166lg 1 järgi.

1. Praegusel ajal on jõus siseriiklik kohtuotsus, mille alusel võidakse T.V-lt sisse nõuda ka ülalnimetatud 262 085 krooni, s.o summa, mille osas tuleks kriminaalmenetluse taasavamisel Tartu Linna Maksuameti tsiviilhagi jätta läbi vaatamata. Selle kohtuotsusega on T.V-le kriminaalmenetluses pandud varaline kohustus selliste tegude tõttu, milles ta tulnuks õigeks mõista. Järelikult ei oleks KrMK § 269 lg 3 kohaselt olnud kriminaalmenetluses võimalik rahuldada ka sellistel tegudel põhinevat tsiviilhagi. Kõnealusel juhul ei ole ülalnimetatud 262 085 krooni osas kohast menetlust järgides tuvastatud, kas ja millisel alusel on T.V-lt võimalik nõuda kahju hüvitamist AS G poolt täitmata jäetud maksukohustuse eest. Kirjeldatud olukorras jätkub üldkogu arvates T.V. omandiõiguse (Põhiseaduse § 32) rikkumine. Selline omandiõiguse rikkumine on põhjuslikus seoses Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusega tuvastatud T.V. Konventsioonist tulenevate õiguste rikkumisega. Riigikohtu üldkogu arvates on vaadeldav omandiõiguse rikkumine rikkumise laadi ja summa suurust arvestades ka piisavalt oluline kõnealuses asjas kriminaalmenetluse osaliseks taasavamiseks. Üldkogu märgib ühtlasi, et peale kriminaalmenetluse taasavamise puuduvad muud tõhusad võimalused T.V. omandiõiguse rikkumise heastamiseks. Kriminaalmenetluse taasavamisel ja Tartu Linna Maksuameti tsiviilhagi 262 085 krooni osas läbi vaatamata jätmisel on põhimõtteliselt võimalik kohast menetlust järgides selgitada, kas ja millises ulatuses saab T.V. vastutada tema poolt
2. ja
3. aastal toime pandud tegude tõttu AS G maksukohustuse täitmata jätmise eest.
4. Eeltoodud põhjustel leiab üldkogu, et menetlus T.V. kriminaalasjas tuleb taasavada tema süüditunnistamises

§ 1481lg 7 järgi enne 1995.

aastat toime pandud tegude osas. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a, Tartu Ringkonnakohtu
3. jaanuari
4. a ja Tartu Linnakohtu
5. oktoobri
6. a süüdimõistvad otsused tuleb selles osas tühistada. Riigikohtu üldkogu mõistab T.V.

§ 1481lg 7 järgi õigeks selles, et ta: 1) vähendas 1993.

ja

1. a majandusaastate maksustamisperioodil alusetult AS G poolt tasumisele kuuluvat tulu- ja käibemaksusummat, kasutades selleks AS G ja AS O vahelisi fabritseeritud ostumüügilepinguid; 2) andis
2. aasta novembris-detsembris korralduse vormistada töötasu väljamaksmine AS-s G töötanud isikutele fiktiivsete ostu-müügilepingutena. T.V-lt on Tartu Linna Maksuameti kasuks välja mõistetud 853 550 krooni. Seoses T.V. osalise õigeksmõistmisega jätab Riigikohtu üldkogu ka läbi vaatamata Tartu Linna Maksuameti tsiviilhagi selles osas, mis põhineb T.V. tegevusel, millega ta vähendas
3. aastal AS G ja AS O vahelisi fiktiivseid lepinguid kasutades alusetult AS G maksukohustust ja korraldas
4. aasta novembris-detsembris AS-s G töötanud isikutele töötasu väljamaksmise fiktiivsete ostu-müügilepingute alusel. Seega tuleb Tartu Linna Maksuameti tsiviilhagi jätta läbi vaatamata 262 085 krooni ulatuses ja rahuldada 591 465 krooni suuruses summas. Muus osas jätab Riigikohtu üldkogu kõnealuses kriminaalasjas menetluse taasavamata. Jaano Odar, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn Jõks, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu, Peeter Vaher