← Eesti

3-1-1-148-03

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-148-03 Otsuse kuupäev

  1. jaanuar
  2. a Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi J. B. süüdistuses KarS § 201 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu
  3. septembri
  4. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-254/2003 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik J. B. kaitsja vandeadvokaat Margus Mõttus, kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  5. detsember
  6. a Istungil osalenud isikud J. B. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas, riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon
  7. Jätta muutmata Tartu Ringkonnakohtu
  8. septembri
  9. a otsus J. B. süüdistusasjas.
  10. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
  11. Välja mõista J. B.-lt 1416 (üks tuhat nelisada kuusteist) krooni kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  12. J. B. vastu alustati kriminaalmenetlus KarS § 201 lg 1 järgi selles, et ta
  13. septembril
  14. a müüs H. P.le viinamarjakobaratega puhvetkapi maksumusega 6000.- krooni ja kahe lisaplaadiga lahtikäiva söögilaua maksumusega 3000.- krooni, mille eest H. P. tasus J. B.-le kokku 9000.- krooni. Kokkuleppel müüjaga jättis H. P. eelnimetatud esemed hoiule J. B. korterisse Tartus, X
  15. Ajavahemikul 20.-
  16. september
  17. a müüs J. B. (tema valduses oleva H. P.-le kuuluva) puhvetkapi 7000.- krooni eest eeluurimisel tuvastamata isikule, tekitades H. P.-le kahju 6000.- krooni.
  18. Tartu Maakohtu
  19. juuni
  20. a otsusega mõisteti J. B. süüdistuses KarS § 201 lg 1 järgi õigeks kuriteo sündmuse ja koosseisu puudumise tõttu. Kohus leidis, et kannatanut on ekslikult peetud puhvetkapi omanikuks.
  21. aastal kehtestatud asjaõigusseaduses ja
  22. a.
  23. juulist kehtestatud võlaõigusseaduses tehakse vahet võlaõiguslikul põhitehingul ja asjaõiguslikul lepingul, s.o käsutustehingul. Kapi ja laua valduse üleandmist kannatanule ei toimunud. Seega pole J. B. valduses võõrast vallasasja olnud. J. B. müüs enda legaalses valduses ja omandis oleva asja uuele ostjale, kes maksis kõrgema hinna, s.o 7000.- krooni, ja andis kapi ka uuele ostjale üle, mistõttu puuduvad J. B. teos KarS § 201 lg 1 järgi kuriteo sündmus ja koosseis.
  24. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas Tartu Prokuratuuri prokurör Margit Pärn apellatsioonprotesti, milles vaidlustas J. B. õigeksmõistmise. Prokurör taotles J. B. süüdimõistmist ja karistamist KarS § 201 lg 1 järgi.
  25. Tartu Ringkonnakohtu
  26. septembri
  27. a otsusega Tartu Maakohtu otsus J. B. õigeksmõistmises tühistati. J. B. tunnistati süüdi KarS § 201 lg 1 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 50 päevamäära, s.o 2500.- krooni. Ringkonnakohus asus seisukohale, et Tartu Maakohtu otsuses sisalduvad järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele, mis tõi endaga kaasa kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise. J. B. kirjalik kinnitus (eriti selle viimane lause, mille kohaselt esemed pidid kuni transpordi saabumiseni jääma tema juurde) näitab võõrandaja ja omandaja kokkulepet vastavalt AÕS §-le 94, mille kohaselt omandi üleandmisel võib asi võõrandaja ja omandaja kokkuleppel jääda võõrandaja valdusesse. Sel juhul loetakse omandajat kaudseks ja võõrandajat otseseks valdajaks. Ringkonnakohus leidis, et alusetu on maakohtu seisukoht, et tsiviilasjade kohtupraktikas fikseeritakse üleandmistehing lepingus lausetega "müüja annab ostjale vallasasja üle" ja "millega loetakse omand üle antuks". Kuigi esemed olid J. B. otseses valduses, oli laua ja puhvetkapi omanikuks H. P., ning J. B.-l puudus seaduslik alus nende võõrandamiseks kolmandale isikule. Ringkonnakohus leidis, et seega pööras J. B. tema valduses oleva vallasasja ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks. Ringkonnakohus leidis ühtlasi, et H. P. tsiviilhagi tuleb läbi vaadata tsiviilkohtupidamise korras, kuna antud juhul on kriminaalasjas võimatu tuvastada, milline oli kummagi eseme maksumus. MENETLUS RIIGIKOHTUS
  28. Tartu Ringkonnakohtu
  29. septembri
  30. a otsuse peale esitas süüdimõistetu J. B. kaitsja vandeadvokaat Margus Mõttus kassatsioonkaebuse. 5.
  31. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti tõlgendanud AÕS § 92 lõiget 1, mis sätestab, et vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et puhvetkapi ja laua üleandmist ei toimunud, ning omandi üleandmise kokkulepet ei kinnita süüdimõistetu J. B. ega kannatanu H. P. Seega oli asi J. B. omandis ning tal puudus tahtlus võõrandada võõrast vallasasja ning J. B. teos puudub kuriteo sündmus ja koosseis KarS § 201 lg 1 järgi.
  32. Riigikohtu istungil taotles J. B. kaitsja kassatsioonkaebuse rahuldamist. Prokurör vaidles kaebusele vastu ja leidis, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  33. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust ringkonnakohtu kohtuotsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata. Siiski peab Riigikohus seaduse ühetaolise kohaldamise seisukohalt vajalikuks märkida järgmist.
  34. Tartu Ringkonnakohtu otsusega on J. B. tunnistatud süüdi KarS § 201 lg 1 järgi, mis nägi ette kriminaalvastutuse õiguspärases valduses oleva, leitud või juhuslikult oma valdusse sattunud võõra vallasasja enda või kolmanda isiku kasuks pööramise eest. 8.1 Riigikohus märgib esmalt, et selle kriminaalasja lahendamise juures ei oma tähendust seadusandja poolt KarS § 201 objektiivse koosseisu muutmine
  35. detsembri
  36. a seadusega (RT I 2003, 83, 557, jõustunud
  37. jaanuaril
  38. a), sest lahendatava kriminaalasja mõttes süüteokoosseisu tunnuseid muudetud ei ole. 8.2 Kriminaalasja lahendamisel on peamine küsimus selles, kas kannatanu oli saanud vaidlusaluse vallasasja (puhvetkapi) omanikuks ning kas J. B. valdas võõrast vallasasja KarS § 201 lg 1 koosseisu objektiivse külje tähenduses. Asjaoludest nähtub, et J. B. ja kannatanu vahel sõlmiti suuline ostu-müügileping, millega J. B. nõustus kannatanule müüma talle kuuluvad vallasasjad - laua ja puhvetkapi. J. B. kinnitas kirjalikult (tl 10), et sai asjade eest kannatanu käest raha ning nõustus asju enda juures hoidma, kuni kannatanu need ära viib. Enne asjade äraviimist kannatanu poolt müüs aga J. B. puhvetkapi teisele ostjale. 8.3 Kassaator väidab, et vallasomand tekib vaid AÕS § 92 lg 1 järgi võõrandaja poolt asja valduse üleandmisega omandajale ja nende omavahelise kokkuleppega omandi üleminekus omandajale. Kassaatori arvates käesoleval juhul vallasasja omandi üleminekut ei toimunud ning J. Borina valduses ei olnud temale võõrast vallasasja. Esitatud väitega seoses märgib Riigikohus järgmist. 8.3.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et antud juhul jõudis ringkonnakohus õigele järeldusele, et J. B. valduses olnud vallasasi (puhvetkapp) oli talle võõras. Õigussuhte kvalifitseerimine ringkonnakohtu poolt toimus AÕS § 94 alusel, mis näeb ette vallasasja omandi ülemineku erijuhu, mil asi jäetakse võõrandaja ja omandaja kokkuleppel võõrandaja otsesesse valdusse ning omandajat loetakse kaudseks valdajaks. Seega oli J. B. toodud asjaoludel kannatanule kuuluva ehk võõra asja otsene valdaja. Müües puhvetikapi edasi kolmandale isikule, manifesteeris J. B. sellega enda omastamistahtlust ja realiseeris KarS § 201 lg 1 koosseisu. 8.3.2 Riigikohus ei nõustu kassaatori väitega, et AÕS §-s 94 nimetatud kokkuleppe sõlmimise eelduseks on eelnev asjade üleandmine. Selle sättega on seadusandja soovinud reguleerida just vallasomandi üleminekut ilma vallasasja valdust üle andmata. Seega piisab kokkuleppest omandi üleminekus, et lugeda vallasasja omand üleläinuks. Sõnaselgelt on Riigikohtu tsiviilkolleegium kinnitanud seda seisukohta otsuses 3-2-1-62- 01 (RT III 2001, 15, 165), leides, et omand võib tekkida AÕS § 94 järgi koos väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale.
  39. Küll aga peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks korrigeerida ringkonnakohtu seisukohta, et puhvetkapi edasimüümisel pööras J. Borina vallasasja kolmanda isiku kasuks (tl 107). Kui asi võõrandatakse kolmandale isikule tasu eest, on tegemist asja enda kasuks pööramisega asja võõrandaja poolt. Riigikohus märgib seejuures, et sellel märkusel ei ole sisulist tähendust, kuna kuriteokoosseis on realiseeritud sõltumata sellest, kas asi pöörati omastaja või kolmanda isiku kasuks.
  40. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab õigusliku küsimuse lahendamise taustal vajalikuks kriitiliselt osutada ka Tartu Maakohtu
  41. juuni
  42. a otsuses sisalduvatele puudustele kriminaalasja analüüsimisel. 10.1 Karistusseadustiku kehtimahakkamisel
  43. septembril
  44. a rakendus ka kolmeastmeline deliktistruktuur, mis seab kindlad nõuded õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale. Karistusseadustik sätestab, et karistatakse teo eest, mis vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi (KarS § 2 lg 2). See tähendab, et isiku käitumises karistatava teo olemasolu või puudumise kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust, seejuures lõpuleviidud tagajärjedelikti korral süüteokoosseisu objektiivsest küljest. Seda kinnitab ka Karistusseadustiku
  45. peatüki "Süütegu" sisemine ülesehitus. 10.2 Eeltoodule vastavalt on maakohtu otsuse alguses märgitud, et kohtualuse süü analüüsimisel tuleb lähtuda objektiivsest ja subjektiivsest elemendist (tl 87). Sellele järgnevalt muutub otsus aga kaootiliseks ja raskesti jälgitavaks, kusjuures kohtunik märgib esmalt, et "subjektiivses mõttes on see kohtualuse psüühika ehk hing, mis oli tegev teatud resultaadi tekitamisel ja objektiivses mõttes moodustab tahtesüü kuriteo mehaanika, resultaadi tekkimine, mis on ühenduses inimese käitumisega" (tl 87). Riigikohtu kriminaalkolleegiumile jääb selle lause tähendus arusaamatuks. Vastuolus eelnevalt märgituga paneb kohtunik edasiselt J. B. vastutuse sõltuvusse juba a) vastutusvõimest b) tahtluse või ettevaatamatuse olemasolust ja c) vabandavate põhjuste puudumisest (tl 88). Nii jätkabki kohtunik kriminaalasja lahendamist kohtualuse vastutusvõimelisusest, analüüsides seejuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi jaoks kummastavalt kriminaalasja tehiolusid. Alles seejärel pöördutakse otsuses objektiivse külje analüüsi poole ja leitakse, et J. B. käitumises puudub kuriteosündmus - ja koosseis.
  46. Riigikohtu kriminaalkolleegium taunib sellist lahenduskäiku ja märgib, et kriminaalasja analüüs peab vastama õiguspraktikas ja - teoorias omaksvõetud reeglitele. Olulisena tuleb kohtuotsuse selguse ja mõistetavuse seisukohalt silmas pidada lahenduskäigu vastavust deliktistruktuurile.
  47. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
  48. septembri
  49. a kohtuotsuse J. B. süüdistuses muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata. Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Peeter Vaher

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.