← Eesti

3-3-1-82-03

Obsah (4)§ 66§ 64§ 40§ 37

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-82-03 Otsuse kuupäev 14. jaanuar 2004 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtuasi Menetluse alus Riigikohtus

) § 40 lg 2 kohast ärakuulamise õigust ning otsus ei sisalda korrektset faktilist ja õiguslikku põhjendust.

  1. Tallinna Halduskohus jättis
  2. oktoobri
  3. a otsusega A. Ploomi kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et kuigi tuleb küll eeldada, et isikutele, kes olid Omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 8 järgi õigustatud taotlema hoonete tagastamist, tagastati need koos hoonete juurde kuulunud teenindamiseks vajaliku maaga ehk krundiga, ei kehti see A.-M. Bloomi suhtes, kuna seaduse järgi ei olnud tal avalduse esitamise ajal õigust nõuda ehitiste tagastamist. Maareformi seaduse (MRS) § 5 lg 1 p 2 alusel avalduse esitanud isikute puhul on maa märkimine avalduses olulise tähtsusega, kuna nende isikute hoonete tagastamisele suunatud tahe ei kuulunud avalduse esitamise ajal kehtinud seaduste kohaselt rahuldamisele. Halduskohus märkis, et isiku suhtes soodustava haldusakti muutmisel tuleb

§ 66

lg 1 järgi arvestada

§-s 67 sätestatut, mille kohaselt on haldusorgan kohustatud silmas pidama

§ 64

lg-s 3 sätestatud kaalutlusõiguse teostamise reegleid ning arvestama isiku usaldust haldusakti kehtimajäämise suhtes, avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamise suhtes. Kohus asus seisukohale, et käesoleval juhul kaalusid avalik huvi (haldusakti seaduslikkuse tagamine) ja kolmandate isikute huvi õigusvastase haldusakti muutmiseks (korterite omanikud ei saanud nende omandis olevaid kortereid võõrandada ja asjaõigusega koormata ning üürnikul oli keelatud eluruumi erastada) üles kaebuse esitaja huvi haldusakti kehtimajäämise vastu. Ei ole tõendatud, et kaebuse esitaja on soodustava haldusakti kehtimajäämist usaldades võtnud endale mingeid kohustusi või teinud kulutusi. Samuti ei saa haldusakti andmisest kuni selle muutmiseni möödunud aega pidada omandireformi üldist kulgu arvestades pikaks. Lisaks ei ole õigustatud subjektiks tunnistamise otsus omandireformi protsessis antavaks lõplikuks haldusaktiks, mistõttu sellest ei saa tekkida tõsikindlat teadmist vara tagastamise kohta. Halduskohus leidis, et A. Ploomile oli tagatud

§ 40lg 2 kohane võimalus arvamuse ja vastuväidete esitamiseks.

Tallinna Maa-amet teavitas A. Ploomi kõigist haldusakti muutmise aluseks olnud asjaoludest ja kuna korterite omanike taotlus vaadati läbi alles pärast A. Ploomi vastuväidete saamist, siis ei saanud olla eelnevalt selge ka planeeritava otsuse sisu. Kavandatava otsuse sisu puudumine ei saanud takistada A. Ploomi omapoolse arvamuse esitamist.

  1. Tallinna Halduskohtu
  2. oktoobri
  3. a otsuse peale esitas A. Ploom apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule, paludes halduskohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega rahuldada tema kaebus.
  4. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium jättis
  5. septembri
  6. a otsusega A. Ploomi apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus toetas halduskohtu seisukohta, mille kohaselt oli A.-M. Bloomil Võru Maavalitsusele avalduse esitamise ajal MRS § 5 lg 1 p 2 alusel õigus nõuda tema onult õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist, asendamist või kompenseerimist, mitte aga sellel maal asuva elamu tagastamist. Alles
  7. jaanuaril 1993 vastu võetud Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seadus andis endise omaniku õdedele, vendadele ja nende alanejatele sugulastele ORAS §-s 8 nimetatud pärijate puudumisel tähtaegselt vormikohase maa tagastamise avalduse esitamise korral võimaluse taotleda maal asuvate hoonete ja rajatiste tagastamist. A.-M. Bloom taotles avalduses Tallinnas Lasteaia tänaval asuva elamu tagastamist. Pole veenvalt tõendatud, et Võru Maavalitsuses ei oleks tehtud vahet maa ja muu vara tagastamise avaldustel ning elamu tagastamise taotlust oleks käsitletud ka maa tagastamise taotlusena. Avalduses on sõnaselgelt märgitud, et see on esitatud elamu suhtes ja kuna see riivab kolmandate isikute õigusi, ei saa avaldust laiendavalt tõlgendada. Ringkonnakohus ei nõustunud apellandi väitega, et talle ei tagatud ärakuulamise õigust. A. Ploomi enda vastusest Tallinna Maa-ameti
  8. märtsi
  9. a kirjale nr 6-8/1548 nähtub, et tal oli piisavalt informatsiooni omapoolse arvamuse ja põhjalike vastuväidete esitamiseks. Kaevatava otsuse preambulas on muuhulgas osundatud Tallinna Ringkonnakohtu
  10. oktoobri
  11. a kohtuotsusele haldusasjas nr II-3/237/00 ning õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimiku nr 7815 materjalidele, mille hulgas oli ka korterite omanike taotlus. Taotlusele viite puudumine otsuses endas ei muuda ebaõigeks halduskohtu seisukohta, et soodustava haldusakti muutmise aluseks oli ka korterite omanike taotlus. Halduskohus on õigesti järeldanud, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon oli õigustatud muutma oma varasemaid
  12. augusti
  13. a ja
  14. novembri
  15. a otsuseid ning avalik huvi ja kolmandate isikute õigused kaaluvad käesoleval juhul üles apellandi huvi õigusvastase haldusakti kehtimajäämise suhtes. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  16. A. Ploom taotleb kassatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu
  17. oktoobri
  18. a otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  19. septembri
  20. a otsuse tühistamist ja asja saatmist uueks arutamiseks Tallinna Halduskohtule. Kassaator leiab, et kohtud on A.-M. Bloomi avalduses väljendatud tegeliku tahte väljaselgitamisel andnud avalduse esitamise ja selle vastuvõtmisega seotud asjaoludele ebaõige tähenduse või teinud nendest asjaoludest põhjendamatuid järeldusi. Avalduse vastu võtnud Võru Maavalitsus kui haldusorgan oleks haldusmenetluse põhimõtete järgi pidanud osutama avalduse esitajale tema õiguste teostamiseks vajalikku igakülgset abi, eriti kuna avalduse esitaja oli väga kõrges eas inimene. Ringkonnakohus on põhjendamatult arvestanud tunnistaja ning kassaatori ütlusi üksnes valikuliselt. Kassaator peab vääraks ka ringkonnakohtu seisukohta, mille kohaselt temale oli tagatud piisav informatsioon selle kohta, millistel põhjustel taotleti tema omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse tühistamist ning et talle anti võimalus omapoolse arvamuse esitamiseks. Kassaator märgib, et talle saadeti üksnes Magdaleena tn 14 korterite omanike taotlus, kuid talle ei olnud teatatud Tallinna Maa-ameti seisukohti, mistõttu pidi ta sisuliselt vastama kolmandate isikute avaldusele. Haldusorgani arvamuse sai ta teada alles ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  21. aprilli
  22. a otsusest ja seega oli tema ärakuulamine puudulik. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuses ei sisaldu viidet selle aluseks olevale kolmandate isikute avaldusele ega ka A. Ploomi vastuväidetele, mistõttu on otsuse motivatsioon puudulik ja otsus pole kontrollitav. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  23. augusti
  24. a otsuse nr 10124 muutmine ligi neli aastat hiljem ei ole millegagi põhjendatud. Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt tuleb kaitsta isiku usaldust temale soodsa haldusakti kehtimajäämise suhtes. Kohtud ei ole põhjendanud, miks avalik huvi on antud asjas kaalukam kui kaebuse esitaja huvi, märkides ühepoolselt, et põhjendatud huvi omavaid kolmandaid isikuid on palju ning nad ei saa kortereid võõrandada ega asjaõigustega koormata ning üks üürnik ei saa eluruumi erastada.
  25. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele peab Tallinna Linnavalitsus esitatud kaebust põhjendamatuks ning vaidleb sellele vastu, paludes jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused muutmata. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
  26. Ringkonnakohus ja halduskohus on õigesti leidnud, et A.-M. Bloomil oli
  27. novembril 1991 Võru Maavalitsusele õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse esitamise ajal MRS § 5 lg 1 p 2 alusel õigus nõuda üksnes tema onule kuulunud ning õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist, asendamist või kompenseerimist, mitte aga sellel maal asuva elamu tagastamist. Alles
  28. jaanuaril 1993 vastu võetud ja
  29. jaanuaril 1993 jõustunud Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse § 1 andis endise omaniku õdedele, vendadele ja nende alanejatele sugulastele ORAS §-s 8 nimetatud pärijate puudumisel tähtaegselt vormikohase maa tagastamise avalduse esitamise korral võimaluse taotleda ka maal asuvate hoonete ja rajatiste tagastamist. Avaldus hoonete ja rajatiste tagastamiseks tuli sama seaduse § 2 kohaselt esitada kolme kuu jooksul seaduse väljakuulutamise päevast arvates (s.o hiljemalt
  30. aprillil 1993).
  31. A.-M. Bloom taotles
  32. novembri
  33. a avalduses muuhulgas tema isa vennale O. Elsteinile kuulunud "elamu Tallinnas Lasteaia tn" tagastamist. Täiendavat avaldust A.-M. Bloom hiljem ei esitanud, sest leidis, et varasem avaldus on esitatud kogu õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes. Asjaolust, et Võru Maavalitsus võttis avalduse vastu ega pidanud vajalikuks seda täpsustada ning edastas A.-M. Bloomi avalduse elamu tagastamiseks
  34. jaanuaril 1998 Tallinna Linnavarade Ametile, nähtub, et Võru Maavalitsus käsitas avaldust nõuetekohasena. Ka ÕVVTK Tallinna linnakomisjon mõistis avaldust samamoodi, sest tunnistas
  35. augusti
  36. a otsuse nr 10124 punktiga 3 vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks A.-M. Bloomi. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  37. aprilli
  38. a otsusega nr 12375 muudeti komisjoni varasemad otsused, mis puudutasid A.-M. Bloomi Magdaleena tn 14 elamu suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamist. Otsuse kohaselt tegi komisjon muuhulgas kindlaks, et A.-M. Bloom taotles avalduses Tallinnas Lasteaia tn 14 asuva elamu tagastamist ja kuna A.-M. Bloom ei ole esitanud MRS § 5 lg 1 p 2 nõuetele vastavat vormikohast avaldust maa tagastamiseks, siis ei ole tal õigus taotleda ka sellel maal asuvate ning maa endisele omanikule kuulunud hoonete ja rajatiste tagastamist. Sel põhjusel asus ÕVVTK Tallinna linnakomisjon otsuse punktis 3 seisukohale, et A.M. Bloomi taotlus tuleb jätta rahuldamata.
  39. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni ning esimese ja teise astme kohtute käsitlusega, mille kohaselt A.-M. Bloom taotles küll
  40. novembri
  41. a avalduses elamu, aga mitte selle juurde kuuluva maa tagastamist.
  42. Vabariigi Valitsuse
  43. augusti
  44. a määrusega nr 161 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra" (Kord) punkti 8 kohaselt selgitatakse avalduse vastuvõtmisel taotlejale vara tagastamise või kompenseerimise korda ning tehakse kindlaks täiendavate tõendite kogumise võimalused. Kui avalduse läbivaatamiseks või täiendavate tõendite kogumiseks olulised asjaolud on avaldusse jäetud märkimata, tuleb taotlejale teha ettepanek avaldust vajalike andmetega täiendada. Korra punkti 9 kohaselt juhul, kui esitatakse avaldus, millest nähtub, et vara tagastamist või kompenseerimist taotlev isik ei ole ORAS järgi omandireformi õigustatud subjekt või taotletakse sellise vara tagastamist või kompenseerimist, mis ei ole ORAS järgi omandireformi objekt, selgitab avalduse vastuvõtja avalduse esitamise mitteotstarbekust. Korra punkti 11 kohaselt peab avalduse vastuvõtja andma taotlejale juriidilist, organisatsioonilist ja muud tema õiguste teostamiseks vajalikku abi. Avalduse vastuvõtmise toimingust ei saa teha küll järeldust taotluse põhjendatuse kohta, kuid see toiming kinnitab, et avaldus on nõuetekohane. Võru Maavalitsus võttis A.-M. Bloomi avalduse vastu, mistõttu ta võis põhjendatult eeldada, et tema avaldus oli vastuvõtjatele arusaadav ja avalduses väljendatud tahe selgelt mõistetav.
  45. Kolleegium leiab, et A.-M. Bloomi
  46. novembri
  47. a avaldust tuleb tõlgendada heas usus ja kooskõlas A.-M. Bloomi tegeliku tahtega. Mõistlikult ei ole võimalik eeldada, et isik esitaks taotluse elamu tagastamiseks ilma selle juurde kuuluva maata (krundita). Nõustuda ei saa kohtute seisukohaga, et MRS § 5 lg 1 p 2 alusel avalduse esitanud isikute puhul oli avalduses maa märkimine otsustava tähtsusega. Kui avalduses taotleti elamu tagastamist, tuleb taotlusega lugeda hõlmatuks ka elamu juurde kuuluv maa. Kuna A.-M. Bloomil enne
  48. jaanuari 1993 hoonete tagastamise nõudeõigus puudus, tuli tema avaldust selle hetkeni käsitada Magdaleena tn 14 maa tagastamise avaldusena, vastasel juhul puudunuks avalduse esitamisel ja selle vastuvõtmisel igasugune mõte. Avalduses väljendatud tahte selline väljaselgitamine ei saa kaasa tuua kolmandate isikute õiguste rikkumist.
  49. Käesolevas asjas on kaebus esitatud omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise varasema otsuse muutmise peale. Uue otsusega jäeti varem rahuldatud omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise taotlus rahuldamata. Sisuliselt tähendas see varasema otsuse kehtetuks tunnistamist. Käesolevas haldusasjas vaidlustatud
  50. aprilli
  51. a otsuse tegemisel tugines ÕVVTK Tallinna linnakomisjon kahele teineteisest sõltumatule asjaolule: Tallinna Ringkonnakohtu
  52. oktoobri
  53. a otsusele haldusasjas nr II-3/237/00, millega tuvastati, et A.-M. Bloomil on õigus taotleda tagasi üksnes 1/2 Magdaleena tn 14 hoonetest, ning sellele, et A.-M. Bloom märkis
  54. novembri
  55. a avalduses varana, mille tagastamist ta taotleb, üksnes elamu. A. Ploom on neist asjaoludest vaidlustanud üksnes komisjoni tuginemise A.-M. Bloomi
  56. novembri
  57. a avalduse varasemast erinevale tõlgendusele. Kuna kolleegium asus seisukohale, et A.-M. Bloomi avaldust tuleb käsitada esitatuna nii Magdaleena tn 14 elamu kui ka selle juurde kuuluva maa kohta, siis ei saa ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  58. augusti
  59. a otsust lugeda selles osas õigusvastaseks haldusaktiks. Otsus ei olnud nimetatud osas õigusvastane sisuliselt ega ka oluliste vormi- või menetlusvigade tõttu. Seetõttu on kohtud käesolevas haldusasjas ebaõigesti leidnud, et kohaldamisele kuulub

§ 66

lg 1, mis näeb ette võimaluse õigusvastase haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamiseks, arvestades

§-s 67 sätestatut. Alused õiguspärase haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamiseks on sätestatud

§ 66

lg-s 2.

§ 64

lg 1 järgi kohaldatakse haldusakti kehtetuks tunnistamise kohta sätestatut ka haldusakti muutmise suhtes.

§ 66

lg 2 näeb õiguspärase haldusakti kehtetuks tunnistamiseks ette väga piiratud võimalused. Ühtegi selles sättes loetletud tingimustest käesoleval juhul ei esine.

  1. Neil põhjustel on ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  2. aprilli
  3. a otsuse nr 12375 punkt 3 õigusvastane. Kuigi kassaator on taotlenud asja saatmist uueks arutamiseks Tallinna Halduskohtule, peab kolleegium siiski võimalikuks lahendada haldusasi sisuliselt ja teha uus otsus. Ülaltoodut arvestades tuleb rahuldada A. Ploomi kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  4. aprilli
  5. a otsuse nr 12375 punkti 3 tühistamise nõudes.
  6. A. Ploom on taotlenud ka ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  7. aprilli
  8. a otsuse nr 12375 punkti 4 tühistamist. Nimetatud punktiga tühistas komisjon oma
  9. novembri
  10. a otsuse nr
  11. Tühistatud otsus oli antud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  12. augusti
  13. a otsuse nr 10124 punktis 1 sisaldunud eksimuse (omandireformi objektiks oleva vara asukoha ebaõige aadress) parandamiseks. Kuivõrd oma
  14. aprilli
  15. a otsuses ÕVVTK Tallinna linnakomisjon muutis ka
  16. augusti
  17. a otsuse punkti 1, sätestades selles vara asukoha õige aadressi, ning selle punkti osas vaidlus puudub, ei saa komisjoni poolt
  18. novembri
  19. a otsuse tühistamine rikkuda kaebuse esitaja õigusi. Selles osas tuleb A. Ploomi kaebus jätta rahuldamata. II
  20. Ebaõige on kassaatori seisukoht, et Magdaleena tn 14 korterite omanike
  21. veebruari
  22. a avalduse menetlemisel ei olnud temale tagatud

§ 40kohane ärakuulamise õigus.

Õige on kohtute ja Tallinna Linnavalitsuse seisukoht, et viidatud paragrahvist tuleneb, et haldusorgan ei pea ärakuulamise õiguse tagamiseks esitama isikule haldusakti projekti, vaid andma võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused. Menetlusosalisel on

§ 37

alusel õigus tutvuda haldusorganis säilitatavate asjas tähtsust omavate dokumentide ja toimikuga. Menetlusosalise õigusele olla ära kuulatud vastab haldusorgani kohustus menetlusosaline ära kuulata ning võtta tema poolt esitatud teave haldusakti andmisel arvesse.

  1. Tallinna Maa-amet saatis
  2. märtsi
  3. a kirjaga nr 6-8/1548 A. Ploomile arvamuse ja vastuväidete esitamiseks Magdaleena tn 14 erastatud korterite omanike kollektiivse taotluse, mille alusel ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  4. augusti
  5. a otsus nr 10124 muudeti. Arvamuse ja vastuväidete esitamiseks anti A. Ploomile aega üks kuu. A. Ploom vastas Tallinna Maa-ametile
  6. märtsil 2002, esitades põhjaliku omapoolse seisukoha korterite omanike taotluse suhtes ning paludes jätta taotlus rahuldamata. A. Ploom ei märkinud haldusmenetluses kordagi, et tal oli ebapiisavalt andmeid arvamuse ja vastuväidete esitamiseks ega taotlenud Tallinna Maa-ametilt selleks täiendavat informatsiooni. A. Ploomi vastusest nähtub, et ta teadis, millise sisuga haldusakt korterite omanike avalduse alusel võidakse anda ning ta oli kursis ka ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  7. aprilli
  8. a otsuse tegemise aluseks olnud asjaoludega.
  9. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu kassaatoriga ka selle väite osas, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  10. aprilli
  11. a otsusest nr 12375 ei nähtu selle tegemise aluseks olnud dokumendid, mistõttu ei ole otsus motiveeritud ega kontrollitav. Kaevatavas otsuses on viidatud nii õiguslikele alustele, millest selle tegemisel on lähtutud, kui ka Tallinna Ringkonnakohtu
  12. oktoobri
  13. a otsusele haldusasjas nr II-3/237/00 ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikule nr
  14. Toimikus olid muuhulgas Magdaleena tn 14 korterite omanike
  15. veebruari
  16. a taotlus ning A. Ploomi
  17. märtsi
  18. a arvamus.

§-s 56 ettenähtud haldusakti põhjendamise kohustus ei tähenda, et haldusaktis tuleb viidata eraldi kõigile toimikus olevatele dokumentidele, mida akti andmisel arvesse võeti. Korterite omanike avalduse sisu on ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

  1. aprilli
  2. a otsuse põhjendustes kajastatud. III
  3. Ülaltoodut arvestades tuleb A. Ploomi kassatsioonkaebus rahuldada ning tühistada ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused. Riigikohtu halduskolleegium teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab A. Ploomi kaebuse osaliselt ning tühistab ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  4. aprilli
  5. a otsuse nr 12375 punkti
  6. Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.