← Eesti

3-1-1-120-03

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-120-03 Otsuse kuupäev 17. veebruar 2004 Kohtukoosseis Eesistuja Uno Lõhmus, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Ker

§-s 1481 sätestatud koosseisulistele tunnustele. Kaitsja leiab, et linna- ja ringkonnakohus pole eristanud A. V. BHI esindajana tehtud õigustoiminguid A. V. enda toimingutest. A. V. kui füüsiline isik ei saanud käsutada BHI arvelduskontot. A. V. võttis BHI kontolt raha välja, tegi ülekandeid ning tehinguid ainult BHI nimel ja arvel selle esindajana. Juriidilise isiku nimel tehtud toimingutega ei muutunud A. V. varaliste õiguste maht, kuna vastavad õigused ja kohustused tekkisid BHI-l kui juriidilisel isikul. Kaitsja arvates on kohtud valesti määratlenud maksumaksja isiku, kuna BHI nimel tehtud toimingutest võis tulu saada üksnes BHI, mitte A. V. Kassaator märgib, et BHI on registreeritud Bahamal.

  1. jaanuarist
  2. a jõustunud Tulumaksuseaduse § 22 kohaselt maksustatakse selles piirkonnas registreeritud äriühingute tulu kui madala maksumääraga territooriumil asuva juriidilise isiku tulu. Kaitsja leiab, et seega tekkis
  3. jaanuarist
  4. a õiguslik alus BHI võimaliku tulu maksustamiseks. Kuid sellise maksustamise eelduseks on asjaolu, et madala maksumääraga territooriumil asuv juriidiline isik on Eesti residendi kontrolli all ning et see juriidiline isik on saanud tulu. Kassaator märgib, et käesolevas kriminaalasjas on vaatluse all aastad 1997 ja 1998, mil puudus õiguslik alus BHI võimaliku tulu maksustamiseks. Lisaks on kaitsja arvates tõendatud, et BHI ei saanud tulu. Tallinna Ringkonnakohus on asunud seisukohale, et BHI poolt tulu mittesaamine ei ole oluline. Sellega on ringkonnakohus kaitsja arvates välistanud esialgse süüdistusteesi, mille kohaselt tegutses A. V. BHI kaudu eesmärgiga saada kasu väärtpaberitehingutest ja see kasu sularahas välja võtta. Kaitsja juhib tähelepanu ka asjaolule, et ringkonnakohus on jätnud vastamata enamikule apellatsioonkaebuse punktidest ja on seega eiranud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. veebruari
  6. a otsuses kohtuasjas nr 3-1-1-6-02 esitatud seisukohta, et ringkonnakohtul puudub õigus eirata apellatsioonkaebuse väiteid ja taotlusi ning jätta need hinnanguta. Kassaator märgib, et süüdistuse mahu muutmisel KrMK § 215 lg 4 alusel tuleb tagada isiku kaitseõigus. Süüdistuse mahu vähendamise korral peab kohtualusele ja tema kaitsjale andma võimaluse esitada vajadusel täiendavaid tõendeid. Kassaator on seisukohal, et pärast seda, kui linnakohus oli A. V-le esitatud süüdistusest välja jätnud enne
  7. juulit 1997 BHI kontolt väljavõetud summa (484 992 krooni 65 senti), pidanuks ringkonnakohus andma kaitsjale võimaluse tõendada ka pärast
  8. juulit
  9. a BHI kontolt väljavõetud summade seost A. V. poolt 5 739 710 krooni eest BHI nimel aktsiate ostmisega. Selleks tulnuks ringkonnakohtul lugeda lubatavaks tõendiks kaitsja esitatud A. S-i kirjalik kinnitus selle kohta, et ta andis
  10. a juuni alguses BHI esindajale A. V-le ettemaksuna sularahas 3,5 miljonit Eesti krooni, kuid A. V. tagastas selle summa aasta jooksul, sest A. S. loobus aktsiate ostmisest. Kassaator leiab, et ringkonnakohus rikkus ülalnimetatud tõendit vastu võtmata jättes oluliselt menetlusõiguse norme, kuna kriminaalasja menetlemise ajal linnakohtus ei saanud kaitsja teada ega võinud oletada, et kohus muudab süüdistust. Kassaator märgib, et Tallinna Ringkonnakohus täiendas esimese astme kohtu otsuse motiive viidetega kehtiva Tulumaksuseaduse sätetele ja kontrollis esmakordselt süüdistuse kvalifikatsiooni vastavust kriminaalseaduse ajalise kehtivuse printsiibile. Kaitsja arvates peavad aga nimetatud asjaolud sisalduma juba süüdistuses.
  11. Riigikohtu kriminaalkolleegium andis
  12. oktoobri
  13. a määrusega käesoleva kriminaalasja läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. Kriminaalkolleegium leidis, et kriminaalasja lahendamine eeldab üldkogu vastust küsimusele, kas maksualaste kuritegude puhul on üldkohus kriminaalmenetluse käigus pädev ise tuvastama neid kuriteo koosseisulisi tunnuseid, mis seisnevad maksuõigussuhtest tulenevate kohustuste rikkumises, samuti välja selgitama tasumata maksusumma suurust, või peavad nimetatud asjaolud olema enne tuvastatud haldus- ja halduskohtumenetluses.
  14. Üldkogu istungil toetas kaitsja kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust, prokurör taotles ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse muutmata jätmist. RIIGIKOHTU ÜLDKOGU SEISUKOHT I
  15. Kõigepealt vaeb üldkogu kassaatori tõstatatud küsimust, kas üldkohus on pädev tuvastama kõiki maksukuriteo koosseisulisi tunnuseid või peab maksukohustuse rikkumine ja selle tagajärjel laekumata maksu suurus olema enne tuvastatud haldus- ja halduskohtumenetluses.
  16. Kassaator väidab, et õigusriigis peab olema välistatud olukord, kus sama vaidlust võivad lahendada erineva pädevusega kohtud erinevate menetlusreeglite järgi. Maksuhaldurile seaduses sätestatud informatsiooni, deklaratsiooni või dokumentide esitamine ning maksu määramine, samuti vastuväidete esitamine maksuhaldurile toimub haldusmenetluse korras, mis omakorda on allutatud halduskohtu kontrollile. Seetõttu leiab kaitsja, et maa- ja linnakohtud ei ole pädevad tuvastama juriidilisi fakte,

§-s 1481 sätestatud koosseisulistele tunnustele. Kassaatori arvates tuleneb Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

  1. detsembri
  2. a määrusest kohtuasjas nr 3-2-1-103-02 (RT III 2003, 2, 22), et maksunõuet on pädev kontrollima üksnes halduskohus. Üldkogu istungil märkis A. V. kaitsja täiendavalt, et isiku maksukuriteos süüditunnistamine eeldab alati jõustunud maksuotsust. Seejuures peaks haldus- või halduskohtumenetluses tuvastatu olema kriminaalasja arutavale üldkohtule siduv. Kaitsja märkis samuti, et üldkohus võib otsustada üksnes maksuhalduri ja halduskohtu tuvastatud faktiliste asjaolude karistusõigusliku tähenduse üle ning lahendada teisi maksuõiguseväliseid küsimusi.
  3. Üldkogu märgib esmalt, et Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  4. detsembri
  5. a määrusest ei saa üldkohtu ja halduskohtu pädevuse piiritlemiseks teha kaugeleulatuvaid järeldusi. Kõnealuses määruses on selgitatud üksnes seda, kuidas toimub pankrotimenetluses maksusuhtest tuleneva nõude ja selle rahuldamisjärgu tunnustamine. Kohtu järeldused puudutavad üksnes pankrotimenetlust ega ole laiendatavad kriminaalmenetlusele.
  6. Üldkogu ei nõustu kassaatoriga selles, et maa- ja linnakohtud ei ole pädevad tuvastama juriidilisi fakte,

§-s 1481 ettenähtud kuriteo koosseisulistele tunnustele; et isiku maksukuriteos süüditunnistamine eeldab alati jõustunud maksuotsuse olemasolu selles asjas ja et haldus- või halduskohtumenetluses tuvastatu peaks olema kriminaalasja arutavale üldkohtule siduv.

  1. Üldkogu märgib, et seadusandja on maksuõiguse normide rikkumise eest kehtestanud mitmesuguseid sunnivahendeid erinevate õigusharude normidega. Kui üldjuhul kohaldatakse maksuõiguse normide rikkumisega seonduvaid sunnivahendeid haldus- ja halduskohtumenetluses, siis osa maksuõiguserikkumisi on tunnistatud kuritegudeks. Nende menetlemine toimub kooskõlas KrMK § 11 lg-s 1 ja §-s 2 sätestatuga kriminaalmenetluses. Ei Kriminaalmenetluse koodeks ega Maksukorralduse seadus välista kriminaalmenetluse ja maksumenetluse (või maksuasjas halduskohtumenetluse) paralleelsust. Kriminaalmenetluse koodeksi § 93 lg 1 kohaselt alustatakse kriminaalmenetlust selle ajendi ja aluse olemasolul ning tingimusel, et puuduvad kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Seejuures pole menetlejal tulenevalt KrMK § 3 lg-s 1 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest kuriteo tunnustele viitavate küllaldaste andmete olemasolul õigust kriminaalmenetluse alustamisest keelduda. Kui ilmnevad maksukuriteo tunnused, peab menetleja alustama kriminaalmenetlust, sõltumata maksuotsusest. Õigushüvede efektiivne karistusõiguslik kaitse eeldab, et kriminaalmenetlus kui riigi reaktsioon kuriteo toimepanemisele ei oleks sõltuvuses haldusmenetlusest. Seega juhtudel, mil teo kriminaalkorras karistatavus sõltub hinnangust mingile haldusõiguslikule või mis tahes muule õigussuhtele, antakse ka see hinnang kriminaalmenetluse raames ja kriminaalmenetluse reeglite kohaselt. Kooskõlas KrMK §-s 50 sätestatuga otsustab kriminaalasja lahendav kohus siseveendumusele tuginedes iseseisvalt sellegi üle, kas ja kuivõrd arvestada mõnes muus menetluses tuvastatut kriminaalmenetluse eesmärkide saavutamisel.
  2. Kassaatori seisukohaga, et isiku süüditunnistamine maksukuriteos on võimalik alles pärast seda, kui kuriteokoosseisu kuuluvad maksuõiguslikud rikkumised on tuvastatud jõustunud maksuotsusega, ei saa nõustuda ka seetõttu, et teatud juhtudel ei olegi võimalik nimetatud rikkumiste osas maksuotsust teha. Samas võivad olemas olla alused isiku maksukuriteos süüditunnistamiseks. Nii võib tekkida olukord, mil maksusumma määramine on MKS § 98 alusel aegunud, kuid KarS §-s 81 sätestatud maksukuriteo aegumistähtaeg ei ole veel möödunud. Maksuotsuse tegemine võib olla välistatud ka põhjusel, et juriidilisest isikust maksumaksja on likvideeritud. Samuti on võimalik, et maksukuritegu on toime pandud pärast seda, kui maksuhaldur on tasumisele kuuluva maksusumma juba maksuotsusega kindlaks määranud. Näiteks võib KarS §-s 390 sätestatud maksuhalduri tegevuse takistamine aset leida alles täitemenetluses.
  3. Üldkogu märgib, et juhul, kui kriminaalmenetlust ei oleks võimalik alustada enne, kui asjas on tehtud maksuotsus, võiks maksukuriteo avastamine olla oluliselt raskendatud. Üldjuhul on uurijal kriminaalmenetluses tõhusamad võimalused õigusrikkumise asjaolude väljaselgitamiseks, kui maksuhalduril maksumenetluses. Nii näiteks on erinevalt maksumenetlusest kriminaalmenetluses tõendusteabe kogumiseks võimalik kasutada Jälitustegevuse seaduses ettenähtud jälitustoiminguid. Maksuotsuse puudumine ei saa aga takistada kuriteo tunnuste ilmnemisel samas asjas tõendite kogumist kriminaalmenetluslike vahenditega. Vastasel korral ei oleks võimalik avastada maksukuritegusid, mille puhul rikkumise tuvastamiseks ei piisa maksumenetluslike menetlustoimingutega kogutavatest tõenditest.
  4. Kriminaalmenetluse eripära haldus- ja halduskohtumenetlusega võrreldes ei piirdu üksnes avaramate tõendusteabe kogumise võimalustega. Kriminaalmenetluses on isikule tagatud mitmed menetluslike garantiidena käsitatavad põhiõigused, mida haldus- ega halduskohtumenetluses pole ette nähtud. Oluline koht selliste kriminaalmenetluslike garantiide hulgas on Põhiseaduse (PS) § 22 lg-s 2 sätestatud ja süütuse presumptsiooni ühe elemendina käsitataval põhimõttel, mille kohaselt ei pea isik kriminaalmenetluses tõendama oma süü puudumist. Samuti on isikul kriminaalmenetluses PS § 22 lg 3 järgi õigus keelduda ütluste andmisest enda või oma lähedaste vastu.
  5. Üldkogu arvab, et maksumenetlusel ja kriminaalmenetlusel on ka kokkupuutepunkte ning eksisteerib võimalus vastastikuseks tõendusteabe vahetuseks. Kriminaalmenetluses kogutud tõendid võivad olla tõenditeks ka haldusmenetluses, kui nende tõendite lubatavust ei välista Haldusmenetluse seadus või vastavat valdkonda reguleeriv muu menetlusseadus, näiteks Maksukorralduse seadus (vt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus kohtuasjas nr 3-3-1-2-03 - RT III 2003, 3, 26, punkt 10). Maksukuritegude uurimisel on tõenditena kasutatavad ka maksumenetluses kogutud tõendid, samuti maksuotsus või halduskohtu otsus. Kuid ka selliseid tõendeid tuleb uurida ja hinnata kriminaalmenetlusliku tõendamise üldisi reegleid järgides.
  6. Tähelepanu väärib ka asjaolu, et nõue, mille kohaselt peaks isiku süüditunnistamisele maksukuriteos alati eelnema maksuotsus, võiks viia selleni, et kriminaalasjas ei jõutaks kohtuotsuse tegemiseni mõistliku aja jooksul ja seetõttu rikutaks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 1 esimeses lauses sätestatud inimõigust.
  7. Tulenevalt ülalmärgitust ei ole üldkogu arvates asjakohane väita, et maksuõiguslike probleemide lahendamisel tuleks alati eelistada maksumenetlust kriminaalmenetlusele seetõttu, et maksumenetluses riivatakse isiku õigusi väiksemal määral. Kuriteo tunnuste ilmnemisega kaasneva avaliku huvi domineerimine ei võimalda rääkida õigusi suuremal määral tagava menetluse vabast valikust, vaid kohustusest alustada kriminaalmenetlust. Kuid juhul, kui seadusest ei tulene teisiti, on maksukohustuslasele Maksukorralduse seaduse ja teiste seadustega maksumenetluses tagatud õigusi võimalik kasutada ka kriminaalmenetluses sellest tulenevate erisustega. Näiteks on isikul võimalik kriminaalasja arutavas kohtus vaidlustada talle süüksarvatava maksukahju arvestamise õigsust.
  8. Üldkogu märgib, et ka maksukuritegude menetlemisel tuleb arvesse võtta kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid (MKS § 11 lg 1). Kriminaalasja arutaval kohtul ei tule tuvastada mitte üksnes seda, kas isik on süüdistuses kirjeldatud teo toime pannud. Kohus peab muuhulgas kontrollima, kas süüdistuses on isiku käitumisele antud õige maksuõiguslik hinnang ja kas laekumata maksusumma on arvestatud õigesti. Vajaduse korral võib kriminaalmenetluses maksualaste faktiliste asjaolude selgitamiseks määrata ka ekspertiisi. Kriminaalmenetluse koodeksi § 262 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustus tähendab maksukuritegude puhul muuhulgas seda, et kohtuotsuse tegemisel tuleb arvestada Maksukorralduse seaduses maksuotsuse (vastutusotsuse) sisule esitatavaid põhinõudeid. Kohtuotsusest peab selguma, kuidas on kuriteo tagajärjel laekumata jäänud maksusumma määratud. Samuti tuleb kohtuotsuses põhjendada maksukohustuslase esitatud tõendite täielikku või osalist arvestamata jätmist maksusumma määramisel. Samasugustele nõuetele peab vastama ka maksukuriteo asjas koostatav süüdistuskokkuvõte. II
  9. Riigikohtu üldkogu nendib, et üldjuhul määratakse maksuõiguserikkumise tagajärjel laekumata maksusumma maksumenetluses. Ka maksukuriteo tunnuste ilmnemisel kriminaalmenetluse alustamine ei tähenda seda, et selles asjas alustatud maksumenetluse võiks jätta lõpule viimata. Kui on tuvastatud kõik maksu määramiseks vajalikud asjaolud ega ole takistusi maksusumma määramiseks haldusmenetluses, ei ole maksuhalduril õigust jääda ootama kriminaalmenetluse tulemusi, vaid ta on tulenevalt MKS §-dest 10 ja 11 kohustatud tegema maksuotsuse. Kriminaalmenetluse eesmärk ei ole asendada maksumenetlust ja maksuhaldur ei saa samal ajal kulgeva kriminaalmenetluse tõttu jätta oma kohustusi täitmata. Kui maksuhalduri ettekirjutuse aluseks on asjaolu, mis viitab väärteole või kuriteole, siis ka sellise asjaolu puhul tuleb maksuhalduril koguda haldusmenetluse käigus tõendid maksumaksja tegevuse või tegevusetuse kohta. Tõenditeks haldusmenetluses võivad seejuures olla ka väärteoasjas või kriminaalasjas kogutud tõendid. (Vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  10. novembri
  11. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-54-01 - RT III 2001, 30, 318.) III
  12. Kooskõlas Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku § 65 lg-s 4 sätestatuga ei või Riigikohus ise tuvastada faktilisi asjaolusid, vaid peab õiguslike järelduste tegemisel lähtuma esimese ja teise astme kohtu tuvastatud asjaoludest. Küll aga on Riigikohus pädev kontrollima, kas kohtud on faktilised asjaolud tuvastanud menetlusõiguse normide kohaselt.
  13. A. V. kaitsja märgib, et Tallinna Ringkonnakohus on jätnud vastamata tema apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimusele, kas käesolevas kriminaalasjas saavad olla tõenditena kasutatavad AS Divec ruumides ajavahemikus 5.-
  14. juulini
  15. a aset leidnud läbiotsimise tulemina saadud dokumendid. Kaitsja juhtis apellatsioonkaebuses tähelepanu sellele, et läbiotsimine AS-s Divec ei toimunud seoses käesoleva kriminaalasjaga. Kaitsja viitas ka Riigikohtu halduskolleegiumi
  16. jaanuari
  17. a määrusele kohtuasjas nr 3-3-1-6-03 (RT III 2003, 3, 29).
  18. Üldkogu arvates puudub alus kahelda ülalnimetatud tõendite lubatavuses. Kaitsja märkis õigesti, et KrMK § 140 lg 1 kohaselt võetakse läbiotsimisel ja võetusel ära üksnes need dokumendid, millel on kriminaalasjas tähtsust. Kuid vastavalt KrMK § 90 lg 1 p-le 5 saab olla ja KrMK § 3 lg 1 kohaselt peab kriminaalmenetluse alustamise ajendiks olema ka kuriteo tunnuste avastamine uurija või prokuröri poolt. Seega ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, et uurija tohiks mingi kriminaalasja menetlemise raames jätta märkamata või lausa peaks jätma märkamata uue kuriteo tunnused. Riigikohtu üldkogu asus kohtuasjas nr 33-1-38-00 (RT III 2001, 2, 14), milles ta vaagis AS Divec ruumides ajavahemikus 5.-
  19. juulini
  20. a aset leidnud menetlustoimingu peale kaebuse esitamise problemaatikat, seisukohale, et isikul, kelle põhiõigusi ja vabadusi on menetlustoiminguga riivatud, on õigus esitada kaebus prokurörile või halduskohtule. Samas otsuses märkis üldkogu, et halduskohus ei ole pädev kontrollima kriminaalmenetlustoimingu vajalikkust ja otstarbekust ega seda, millised kogutud faktilised andmed on kasutatavad tõendina kriminaalasja lahendamisel. Kaitsja osutatud Riigikohtu halduskolleegiumi
  21. jaanuari
  22. a määruses pole võetud seisukohta AS Divec ruumides ajavahemikus 5.-
  23. juulini
  24. a asetleidnud menetlustoimingute tulemina saadud teabe kasutamise kohta kriminaalmenetluses. See kohtulahend sisaldab üksnes tõdemust, et mingi tõendite kogumise viis, mis on proportsionaalne kriminaalmenetluses, ei pruugi seda olla haldusmenetluses.
  25. Kaitsja väitel tegutses A. V. BHI esindajana, ta võttis BHI kontolt raha välja, tegi ülekandeid ning tehinguid ainult äriühingu nimel ja arvel. Nendest õigustoimingutest tekkisid õigused ja kohustused BHI-l kui juriidilisel isikul. Üldkogu nõustub, et üldjuhul tuleb eeldada, et äriühingu esindaja tegevus tekitab kohustusi, nende hulgas maksukohustusi äriühingule. Kui aga maksu- või kriminaalmenetluses selguvad asjaolud, mis sellise eelduse kahtluse alla seavad, siis tuleb nende asjaolude põhjal otsustada, kas tegelikult sai tulu äriühingu nimel tegutsenud füüsiline isik. Käesolevas kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et A. V. võttis ajavahemikul
  26. aprillist 1997 kuni
  27. detsembrini 1998 Bahama Ühenduses registreeritud äriühingu Brilliant Holdings Inc pangakontodelt välja erinevates valuutades sularaha kokku 5 368 140 krooni 60 sendi väärtuses. Samuti tasus A. V. ajavahemikul
  28. maist 1997 kuni
  29. jaanuarini 1998 viiel korral BHI kontolt enda ja A. M-i reisiarvete eest kokku 116 924 krooni.
  30. Tallinna Linnakohus ja Ringkonnakohus tuvastasid, et BHI kontolt väljavõetud sularaha ja reisiarvete tasumiseks kulunud summade näol oli 4 941 609 krooni 90 sendi ulatuses tegemist A. V. isikliku tuluga
  31. detsembrini 1999 kehtinud TuMS § 9 lg 1 tähenduses. Kohtud tegid kindlaks, et A. V. esitatud S. L. P-M-i
  32. veebruari
  33. a kirjalik kinnitus selle kohta, et tema on BHI direktorina võtnud A. V-lt vastu BHI raha ja dokumentatsiooni, ei ole tõene ja selle eesmärk oli varjata A. V. tulu. Üldkogu arvates on kohtud piisava põhjalikkusega motiveerinud, miks nad ei lugenud S. L. P-M-i kirjalikku kinnitust usaldusväärseks tõendiks (vt käesoleva otsuse punkt 3).
  34. Linnakohtu istungil esitasid A. V. ja tema kaitsja süüdistusele täiendava vastuväite, mille kohaselt oli BHI arvelduskontodelt välja võetud sularaha kogus samas suurusjärgus A. V. poolt BHI nimel väärtpaberite eest sularahas tasutud summaga. Linnakohus tuvastas, et ajavahemikus
  35. maist
  36. juulini 1997 tasus A. V. BHI nimel AS-le Männivana, AS-le Astri, Tarmo Jullinenile, Jaak Gilile, Maime Mardiojale ja Riho Suunale sularahas aktsiate eest 5 739 710 krooni. Samas asus linnakohus seisukohale, et süüdistuses märgitud BHI pangakontodelt väljavõetud 5 368 140 kroonist 55 sendist sai A. V. kasutada eelnimetatud isikutele BHI nimel aktsiate eest tasumiseks üksnes 484 992 krooni 65 senti. Seda seisukohta põhistas kohus asjaoluga, et
  37. juuliks
  38. a, s.o päevaks, mil toimusid viimased aktsiate ostu-müügitehingud, oli A. V. BHI kontolt sularahana välja võtnud ainult 484 992 krooni 65 senti. Selle summa ulatuses vähendati ka A. V. süüdistuse mahtu. Kohtud leidsid, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et A. V. kasutas BHI huvides ka pärast
  39. juulit 1997 äriühingu kontolt välja võetud 4 883 147 krooni 90 senti. Kassaator ei nõustu sellega, et kohtud on A. V. süüdistusest välja jätnud üksnes enne
  40. juulit 1997 BHI kontolt välja võetud summa. Ta leiab, et juriidiline fakt, mille kohaselt tasus A. V. aktsiate eest sularahas 5 739 710 krooni, tähendab seda, et A. V-l oli õigus see summa BHI-lt tagasi saada. Kassaator rõhutab, et A. V. ei ole midagi oma tuluks pööranud, sest tema poolt BHI nimel sularahas tehtud kulutused ületavad arvelduskontolt välja võetud summat.
  41. Üldkogu arvates ei kummuta kassaatori need väited linna- ja ringkonnakohtu seisukohta, et A. V. ei ole pärast
  42. juulit 1997 BHI kontodelt võetud summasid kasutanud BHI, vaid enese huvides. Kohtud on põhjendatult asunud seisukohale, et üksnes asjaolust, et A. V. tasus ajavahemikus
  43. maist
  44. juulini 1997 BHI nimel sularahas aktsiate eest 5 739 710 krooni, ei ole võimalik järeldada, et need kulutused oleksid mingil viisil seotud A. V. poolt pärast
  45. juulit 1997 (s.o ajavahemikus
  46. juulist 1997 kuni
  47. detsembrini 1998) BHI kontodelt välja võetud sularahaga. Kohtud ei pidanud usaldusväärseteks A. V. algselt Maksuametile esitatud väiteid raha üleandmise kohta S. L. P-M-ile. Eeluurimisel keeldus A. V. ütluste andmisest.
  48. septembri
  49. a Tallinna Linnakohtu istungi protokolli järgi ei soovinud A. V. ka kohtus ütlusi anda ega küsimustele vastata. Ta luges ette kirjaliku avalduse, mille palus võtta toimikusse. Linnakohtu istungil esitasid A. V. ja tema kaitsja täiendava kaitseversiooni, mille kohaselt võttis A. V. aastatel 1997 ja 1998 BHI kontolt küll välja sularaha 5 374 840 krooni, kuid tasus samal perioodil BHI nimel sularahas vabalt kaubeldavate väärtpaberite eest 5 739 710 krooni ning seetõttu ei olnud väljavõetud sularaha A. V. isiklik tulu. Samas ei selgitanud A. V., mil viisil oli pärast
  50. juulit 1997 väljavõetud sularaha seotud enne seda kuupäeva tehtud väärtpaberitehingutega. Linnakohtule esitatud viimases sõnas märkis A. V., et "see, millistest vahenditest antud tehinguid finantseeriti, ei oma antud kohtuasjas mingit tähendust. Toimikus olevate materjalidega on tõendatud, et väljavõetud sularaha on proportsioonis tõendatud väärtpaberitehingutega" (III köide, tl 43).
  51. Üldkogu märgib, et PS § 22 lg 3 ja KrMK § 351 lg 1 kohaselt oli A. V-l õigus keelduda ütluste andmisest. Vastavalt PS § 22 lg-le 2 ja KrMK § 19 lg-le 2 ei pidanud A. V. ja tema kaitsja tõendama A. V. süü puudumist ning samadest sätetest lähtudes tuleb kaitseversiooni pinnalt tõusetuvad kõrvaldamata kahtlused süüdistusversiooni õigsuses tõlgendada süüdistatava kasuks. Üldkogu leiab, et kuna A. V. võttis alates
  52. juulist 1997 BHI kontolt välja sularaha, kuid BHI samal perioodil sularaha eest väärtpaberitehinguid ei teinud, siis süüdistusversiooni kummutava kõrvaldamata kahtluse loomiseks pidanuks A. V. selgitama, mil viisil oli BHI kontodelt alates
  53. juulist 1997 välja võetud raha seotud enne seda kuupäeva tehtud BHI väärtpaberitehingutega. A. V. ei andnud selgitusi kontodelt väljavõetud raha ja varasemate väärtpaberitehingute seose kohta. Seetõttu jätsid kohtud, kes olid välistanud A. V. versiooni raha üleandmise kohta S. L. P-M-ile, põhjendatult tähelepanuta ka A. V. konkretiseerimata versiooni
  54. ja
  55. a toimunud sularaha väljavõtmise ja samal perioodil aset leidnud BHI väärtpaberitehingute omavahelise seose kohta. Üldkogu märgib, et kui kohtualune esitab versiooni raha kasutamisest äriühingu huvides, peab ta selle versiooni tõestuseks esitama tõendeid või vähemalt looma reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks. Juhul kui kohtualune ei loo reaalset võimalust oma väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  56. detsembri
  57. a otsus kohtuasjas nr 3-1-1-112-99 - RT III 2000, 2, 20 ja
  58. veebruari
  59. a otsus kohtuasjas nr 31-1-12-03 - RT III 2003, 6, 66, p 9.4.)
  60. Eeltoodud põhjustel ei nõustu üldkogu kassaatori seisukohaga, et kuna A. V. käsutas BHI kontosid BHI kui juriidilise isiku esindajana, on välistatud tema poolt isikliku tulu saamine. Käesolevas kriminaalasjas on kohtud motiveeritult tuvastanud, et A. V. esindussuhte kaudu BHI kontolt raha väljavõtmise eesmärgiks oli varjata esindussuhte abil A. V. tulu. Järelikult on kohtud põhjendatult lugenud sularaha, mille A. V. võttis BHI-lt saadud esindusõigust kasutades äriühingu kontodelt välja, samuti reisiarvete tasumiseks kulunud summad A. V. isiklikuks tuluks.
  61. Kassaator on kaebuses väitnud, et jättes A. V-le esitatud süüdistusest välja enne
  62. juulit 1997 BHI kontolt väljavõetud summa (484 992 krooni 65 senti), muutis linnakohus süüdistust. Seetõttu pidanuks ringkonnakohus andma kaitsjale võimaluse tõendada ka pärast
  63. juulit
  64. a BHI kontolt välja võetud summade seost A. V. poolt 5 739 710 krooni eest BHI nimel aktsiate ostmisega. Selleks tulnuks ringkonnakohtul lugeda lubatavaks tõendiks kaitsja esitatud A. S-i kirjalik kinnitus selle kohta, et A. S. andis
  65. a juuni alguses BHI esindaja A. V-le ettemaksuna sularahas 3,5 miljonit Eesti krooni, kuid A. V. tagastas selle summa aasta jooksul, sest A. S. loobus aktsiate ostmisest. Kassaator leiab, et ringkonnakohus rikkus ülalnimetatud tõendit arvestamata jättes oluliselt menetlusõiguse norme, sest kriminaalasja menetlemise ajal linnakohtus ei saanud kaitsja teada ega võinud oletada, et kohus muudab süüdistust.
  66. Üldkogu ei nõustu kassaatori seisukohaga. Süüdistuse mahu vähendamise sisuline põhjendatus ei ole kassatsioonimenetluse esemeks, kuid formaalselt toimus see täielikus kooskõlas KrMK § 215 lg-s 4 sätestatuga. Puudub alus lugeda kaitseõiguse rikkumiseks sellist kohtupoolset süüdistuse kergendamist, mille tulemina ei ole süüdistuse sisu oluliselt muudetud. Kassatsioonkaebusest tuleneb, nagu oleks
  67. juulini
  68. a BHI kontolt sularahas välja võetud summade arvestamine A. V. poolt BHI huvides tehtud kulutustena olnud kohtualusele ja tema kaitsjale üllatuslik. Samas väitis A. V. juba esimese astme kohtus toimunud menetluse ajal, et BHI kontolt väljavõetud sularaha kasutati vabalt kaubeldavate väärtpaberite ostmiseks BHI-le. Seega vähendas linnakohus süüdistuse mahtu, sest arvestas osaliselt A. V. väiteid. See, et kaitsjale oli kohtualuse ühe väite osaline arvestamine kohtu poolt ootamatu, ei ole asjaolu, mis õigustaks AKKS § 8 lg 2 mõttes seda väidet täiendavalt kinnitavate tõendite esitamist alles apellatsioonikohtus. Üldkogu peab siinjuures vajalikuks märkida, et vastavalt AKKS § 8 lgle 2 võib apellatsioonis tugineda uutele või esimese astme kohtus läbi vaatamata jäetud tõenditele ainult siis, kui põhjendatakse, miks ei olnud võimalik neid esitada esimese astme kohtus. Veenvat põhjendust selleks apellant üldkogu arvates ringkonnakohtule ei esitanud. Püstitades linnakohtus versiooni, mille kohaselt A. V. poolt pärast
  69. juulit
  70. a BHI kontodelt sularaha väljavõtmine oli seotud enne nimetatud kuupäeva BHI nimel tehtud tehingutega, pidid A. V. ja tema kaitsja eeldama, et ära tuleb näidata ka raha väljavõtmise ja raha väljavõtmisele eelnenud kulutuste omavaheline seos (vt käesoleva otsuse punkt 28). Üldkogu arvates on Tallinna Ringkonnakohus jätnud A. S-i kinnituse põhjendatult vastu võtmata, kuna A. V., kes ise ringkonnakohtu istungist osa ei võtnud, pole kunagi väitnud, et
  71. maist kuni
  72. juulini 1997 ostetud aktsiate eest tasuti A. S-ilt saadud rahaga ja pärast
  73. juulit
  74. a BHI kontolt välja võetud sularaha kasutati BHI võla tasumiseks A. S-ile. Samuti ei taotlenud A. V. kaitsja A. S-i tunnistajana ülekuulamist.
  75. Kassaator leiab, et ringkonnakohus, asudes seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas pole oluline, kas BHI kui juriidiline isik sai tulu või mitte, välistas esialgse süüdistusteesi, mille kohaselt tegutses A. V. BHI kaudu eesmärgiga saada kasu väärtpaberitehingutest ja see kasu sularahas välja võtta. Samuti märgib kassaator, et enne kehtiva TuMS § 22 jõustumist
  76. jaanuaril
  77. a puudus õiguslik alus BHI võimaliku tulu maksustamiseks.
  78. Üldkogu nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et asjaolul, kas BHI sai väärtpaberitehingutest kasu või mitte, ei ole käesolevas kriminaalasjas tähtsust. A. V-le esitatud süüdistuse tekstist nähtuvalt ei ole tema isikliku tulu määratlemisel lähtutud asjaolust, nagu oleks BHI olnud A. V. kontrolli all olev välismaine juriidiline isik, kelle tulu on võrdsustatav A. V. isikliku tuluga. Seetõttu ei olnud kohtutel vajalik A. V. tulu kindlaksmääramisel lähtuda BHI majandustegevuse tulemist. Üldkogu möönab, et A. V-le esitatud süüdistuse tekstis sisaldub tõepoolest lõik, milles märgitakse, et "A. V. tegi offshore ettevõtte Brilliant Holdings Inc kaudu väärtpaberitehinguid, mille tulemusel saadud kasu võttis Brilliant Holdings Inc arvelduskontolt
  79. a välja sularahana, millega sai tulu järgnevalt /--/". Süüdistuse teksti tervikuna lugedes on üldkogu arvates siiski üheselt mõistetav, et süüdistuse kohaselt ei moodusta A. V. aastatel 1997 ja 1998 deklareerimata jäetud tulu mitte BHI poolt väärtpaberitehingutest saadud kasu, vaid BHI kontodelt välja võetud sularaha ja tasutud reisiarved. Viidet väärtpaberitehingutele ja selle "tulemusel saadud kasule" tuleb käsitada kui süüdistuse kirjeldavat osa, mis selgitab, kuidas raha BHI kontodele tekkis, kuid mis ei sisusta A. V-le KrK § 1481 lg 10 järgi süüksarvatavat tegu. See, et süüdistus ei seosta A. V. saadud tulu BHI väärtpaberitehingutest saadud kasuga, ilmneb ka asjaolust, et A. V. süüdistuses viidatakse
  80. a TuMS § 9 lg-le 1 üldiselt, mitte aga samas lõikes toodud tululiikide näidisloetelu
  81. punktile, mis käsitleb kasu vara, väärtpaberite ja õiguste võõrandamisest. Üldkogu märgib, et BHI kui juriidilise isiku poolt väärtpaberite omandamiseks tehtud võimalikud kulutused (soetamismaksumus) ei mõjuta selle tulu suurust, mis A. V. kui füüsiline isik sai BHI kontodelt sularaha välja võttes ja reisiarveid tasudes.
  82. Eelmises punktis toodud põhjustel ei ole kaitsja väide, et
  83. ja
  84. a puudus õiguslik alus BHI võimaliku tulu maksustamiseks, A. V-le esitatud süüdistuse kontekstis asjassepuutuv. Väljaspool käesoleva kriminaalasja piire peab üldkogu siiski vajalikuks märkida, et kassaatori seisukoht, nagu ei oleks enne kehtiva TuMS § 22 jõustumist
  85. jaanuaril
  86. a olnud ühelgi juhul võimalik võrdsustada välismaise juriidilise isiku tulu Eesti residendi tuluga, on ebatäpne.
  87. septembrist
  88. a jõustunud Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 134 lg 1 sätestas, et välismaise juriidilise isiku õigus- ja teovõime suhtes kohaldatakse selle maa seadust, kus asub tema juhtorgan. Sama paragrahvi teine lõige nägi ette, et kui välismaise juriidilise isiku põhitegevus ei toimu maal, kus asub tema juhtorgan, kohaldatakse selle maa seadust, kus toimub juriidilise isiku põhitegevus. Teatud juhtudel võidakse tuvastada, et välisriigis registreeritud äriühingut juhitakse tegelikult Eestist ja ühingu osanike, aktsionäride või juhtidena näidatud isikud ei lange kokku seda äriühingut tegelikult kontrollivate isikutega. Samuti võib selguda, et välismaise äriühingu põhitegevus toimub tegelikult Eestis. Sellise äriühingu õigusvõimele tuli ülalviidatud TsÜS § 134 lg-te 1 või 2 alusel kohaldada Eesti õigust. Kuna Eesti õiguse kohaselt tekib eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime seadusega ettenähtud registrisse kandmisest, puudus juriidilisel isikul, keda tegelikult juhiti Eestist või kelle põhitegevus toimus Eestis, kuid keda ei olnud Eestis kantud seadusega ettenähtud registrisse, Eestis õigusvõime ja seega ka õigussubjektsus. Sellistele tunnustele vastava välismaise äriühingu nimel tehtud tehingud ja toimingud tuli lugeda äriühingut tegelikult kontrollivate isikute tehinguteks või toiminguteks. Käesoleval ajal tuleneb samasugune põhimõte Rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 14 lg-st
  89. Kuna enne
  90. jaanuari
  91. a puudus maksuõiguslik erikord selle kohta, millistel tingimustel on võimalik välismaise juriidilise isiku tulu võrdsustada Eesti residendi tuluga (TuMS § 22), tuli ka Eesti residendi tulu määratlemisel aluseks võtta TsÜS § 134 lg-tes 1-2 sätestatud põhimõtted. Eeltoodust tuleneb muuhulgas järeldus, et juba alates
  92. septembrist 1994 oli teatud juhtudel võimalik Eestis õigusvõimetu välismaise äriühingu tulu võrdsustada äriühingut tegelikult kontrolliva Eesti residendi tuluga. Sellisel juhul ei olnud residendi tulu suuruse kindlaksmääramisel oluline, kas tema kontrollitava välismaise äriühingu tulu võeti viimase kontolt sularahas välja või tehti selle arvelt ülekandeid kolmandatele isikutele.
  93. Üldkogu nõustub kassaatori seisukohaga, et pärast
  94. septembrit
  95. a isikule Kriminaalkoodeksi järgi süüdistuse esitamisel tuleks süüdistuses näidata, millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi on süüdistuses kirjeldatud tegu karistatav Karistusseadustiku järgi. Samas ei nõustu üldkogu kaitsjaga selles osas, et kui süüdistuses ei ole Karistusseadustiku vastavaid sätteid välja toodud, on tegemist sedavõrd olulise kaitseõiguse rikkumisega, mida ei ole enam võimalik kohtumenetluse käigus kõrvaldada. Tallinna Ringkonnakohus on asunud õigele seisukohale, et süüdistuses kirjeldatud tegu on kuriteona karistatav ka KarS § 390 lg 1 järgi. Ringkonnakohus on selgitanud, et
  96. detsembrini
  97. a kehtinud TuMS nõuded, mille rikkumises A. V. süüdi tunnistati, sisalduvad ka kehtiva TuMS § 44 lg-s 1 ja § 12 lg-s
  98. IV
  99. Eeltoodud põhjustel ning juhindudes Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, jätab Riigikohtu üldkogu Tallinna Ringkonnakohtu
  100. mai
  101. a kohtuotsuse muutmata ja A. V. kaitsja kassatsioonkaebuse rahuldamata. Uno Lõhmus Tõnu Anton Jüri Ilvest Ott Järvesaar Eerik Kergandberg Hannes Kiris Henn Jõks Lea Kivi Indrek Koolmeister Ants Kull Jaak Luik Jüri Põld Villu Kõve Harri Salmann Lea Laarmaa Peeter Vaher

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.