KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-14-04 Otsuse kuupäev Tartu, 17. veebruar 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja L. Laarmaa, liikmed A. Kull ja J. Luik Kohtuasi Nikolai Martõnt"uki hag
§ 56lg 1 kohaselt eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. Hageja oleks pidanud esitama Pk
S § 17 lg 5 kohase nõude ja tõendama, et kostjale kuuluv vallasvara muutus abikaasade ühisvaraks. Kohus ei oleks võinud PkS § 19 lg 2 p 3 mõttes kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsuse põhimõttest, sest sellega oleks ületatud nõude piire. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Kassatsioonkaebuses palub hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses ja saata asja samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et linnakohus ei ületanud hagi piire, kui luges tuvastatuks, et aiandusühistu liikmeks võeti kostja, mitte hageja. Kui nimetatud asjaolu ei omanud tähtsust, pidi ringkonnakohus seda käsitleva osa linnakohtu otsusest välja jätma. Kohtud ei saanud väita, et vaidlusalune kinnistu on kostja lahusvara.
§ 118kohaselt tekib kinnisomand kinnistusraamatusse kandmisega.
Kohus pole põhjendanud, miks ta leiab, et kinnisomand võib tekkida ka teisti. Pooled olid kinnistu omandamise ajal abielus ning PkS § 14 järgi on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Asjaolu, et kinnistu omandati kostja lahusvara arvel, saab arvestada PkS § 19 kohaselt osade suuruse määramisel ühisvara jagamisel. Ringkonnakohus ei vastanud apellatsioonkaebuse kõigile väidetele. Abielulahutusega seotud vara jagamise hagi on hinnata hagi, sest riigilõivuseaduse § 37 lg 6 kohaselt tasutakse abielulahutusega seotud vara jagamise avalduse esitamisel riigilõivu 2 600 krooni. Seega pole õigusabikulu väljamõistmisel õige juhinduda TsMS § 61 lg-st
- Vastuses kassatsioonkaebusele ei pidanud kostja kaebust õigeks ja vaidles sellele vastu.
- Riigikohtu istungil jäi kostja esindaja oma vastuväidete juurde. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
- Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu.
- Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et kinnistu, mille jagamist hageja taotleb, on kostja lahusvara. Seadusel ei põhine ringkonnakohtu seisukoht, et vaidlusalune kinnistu tuleb lugeda kostja lahusvaraks, sest kostja tasus kinnistu eest enne abiellumist ja oli kinnistul asuva ehitise omanik.
- Perekonnaseaduse § 7 järgi määratakse abikaasade varalised õigused kindlaks seaduses või abieluvaralepinguga, kui see on sõlmitud. Kui abieluvaralepingut ei ole sõlmitud, kohaldatakse abikaasade vara suhtes perekonnaseaduse kolmanda peatüki
- jaos sätestatut. Selle jao § 14 lg 1 kohaselt on abikaasade abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara. Vastavalt PkS § 15 lõikele 1 on abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Kuna asjas pole tuvastatud, et hageja ja kostja oleks oma varalised õigused kindlaks määranud abieluvaralepinguga, siis tuleb abikaasade vara suhtes kohaldada perekonnaseaduse sätteid.
- Asjas on tuvastatud, et pooled abiellusid
- oktoobril
- a. Riik ja kostja sõlmisid maa ostumüügilepingu ja asjaõiguslepingu
- novembril
- a. Kostja kanti
- novembri
- a kinnistamisavalduse alusel kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna
- jaanuaril
- a.
§ 118lg 1 järgi tekkis kinnisomand kinnistusraamatusse kandmisega (kinnistamisega).
Seega omandati vaidlusalune kinnisasi abielu kestel ning see tuleb PkS § 14 lg 1 kohaselt lugeda poolte ühisvaraks, sõltumata sellest, et kinnistusraamatusse on omanikuna kantud üks abikaasa.
- Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et vaidlusaluse kinnistu jagamiseks oleks hageja pidanud PkS § 17 lg 5 alusel nõudma enda ühisomanikuks tunnistamist ja ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmist. Hageja soovib jagada abielu ajal omandatud kinnistut. Abikaasade ühisvara on PkS § 14 lg 1 järgi abielu kestel omandatud vara. Ühisvara jagamise eelduseks pole teise abikaasa ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmine. Ka pole selleks vaja eraldi esitada ühisomanikuks tunnistamise nõuet. Kas kinnisasi kuulub abikaasade ühisvarasse või mitte, saab kindlaks teha abikaasade ühisvara jagamise hagi lahendamisel.
- Perekonnaseaduse § 19 lg 1 sätestab abikaasade ühisvara jagamisel nende osade võrdsuse põhimõtte. Juhud, millal kohus võib abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda, on antud sama paragrahvi
- lõikes. PkS § 19 lg 2 p 3 järgi võib kohus ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Kohtud tuvastasid, et kostja tasus kinnistu eest enne abiellumist ja ta oli kinnistul asuva ehitise omanik. Kolleegium leiab, et need asjaolud saavad PkS § 19 lg 2 p 3 järgi olla aluseks abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks.
- Hageja nõudeks oli ühisvarasse kuuluva kinnistu jagamine võrdsetes osades. Kolleegium ei soostu apellatsioonikohtu seisukohaga, et PkS § 19 lg 2 p 3 kohaselt ületab kohus nõude piire, kui kaldub abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvale. Nõude piiride ületamisena ei ole käsitatav olukord, kui kohus määrab ühisvara jagamisel hagejale jäävaks vara osaks väiksema osa, kui hageja taotles. Sellisel juhul on tegemist hagi osalise rahuldamisega.
- Kolleegium leiab, et abielulahutusega seotud vara jagamise hagi puhul tuleb õigusabi eest tasumise osas kohaldada TsMS § 61 lg 1 p 1, sest abikaasade ühisvara jagamise hagi on vara hagi, mille hind määratakse TsMS § 48 lg 1 p 2 kohaselt kindlaks hagetava vara väärtusega. Hinnaga hagilt tasutakse TsMS § 47 lg 2 järgi riigilõivu sõltuvalt hagi hinnast, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Riigilõivuseaduse § 37 lg 6 sätestab abielulahutusega seotud vara jagamise avalduse esitamisel tasutavaks riigilõivuks 2 600 krooni. Sellest aga ei tulene, et abielulahutusega seotud vara jagamise hagi pole vara hagi. L. Laarmaa, A. Kull, J. Luik