) § 413 lg 1 alusel
Otsusega karistati R. Kuberit
Kaebuse motiivide kohaselt: 1)
lg 1 võimaldab peatada juhtimisõiguse vaid kolmeks kuuks, mitte aga kuueks kuuks; 2)
annab sisuliselt võimaluse määrata isikule sama teo eest kahekordne karistus (rahatrahv ja eriõiguse äravõtmine); nimetatud säte on vastuolus PS §-s 23 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei tohi kedagi karistada sama teo eest kaks korda.
alusel; 2)
Kohtuistungil loobus kaebuse esitaja oma taotlusest teha kindlaks
lg 1 põhiseadusevastasus ning kohus lõpetas seoses kaebusest loobumisega menetluse eelnimetatud taotluse osas. 6. Jõhvi Halduskohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse Eesti Riiklik Autoregistrikeskus. Apellant leidis, et juhtimisõiguse peatamine ei ole olemuselt iseseisev karistus, vaid haldustõkend, mis kaasneb isiku karistamisega Liiklusseaduse nõuete rikkumise eest. Asjas on tuvastatud, et R. Kuber pani toime
§-des 7419, 7417, 7431 ja 7432 nimetatud väärteod. Vastav otsus väärteoasjas on jõustunud.
§-des 7419 ja § 7431 nimetatud rikkumisi on seadusandja pidanud väärtegudeks, mis annavad aluse juba esmakordselt sellise teo toime pannud isikute juhtimisõiguse peatamiseks 3 kuuks. Mõlemad süüteod on süüteokoosseisude erinevusest tingituna käsitletavad iseseisvate väärtegudena. Apellandi arvates tuleb
tõlgendada ja kohaldada nii, et iga § 413 lg-s 1 nimetatud väärteo eest saab kohaldada juhtimisõiguse peatamist kolmeks kuuks.
Ringkonnakohus leidis, et Liiklusseaduse alusel juhtimisõiguse peatamise otsustamiseks pädev ametiisik saab otsustamisel arvestada üksnes seda tegu, mille eest isikut karistati, seega antud juhul
§-s 7419 nimetatud väärtegu, mitte aga teisi otsuses nimetatud tegusid, mille eest isikut ei karistatud. Ringkonnakohus leidis samuti, et kuna R. Kuber sisuliselt tunnistas, et vastustajal oli käesolevas asjas esitatud asjaoludel seadusest tulenev õigus peatada kaebaja juhtimisõigus
lg 1 alusel kolmeks kuuks, siis ringkonnakohus ei ole õigustatud andma hinnangut, kas
rikkumine, mis on tuvastatud väärteoasjas jõustunud karistamisotsusega. Kassaatori arvates tähendab sõna "karistamisotsus"
kontekstis politseiasutuse otsust tervikuna, mitte otsuse resolutiivosa; 2) asjas on tuvastatud, et isik juhtis sõidukit joobeseisundis ning põgenes liiklusõnnetuse sündmuskohalt; 3) kassaator leiab, et juhtimisõiguse peatamise eesmärgiks on kõrvaldada liiklusest pikemaks ajaks isikud, kes on toime pannud enamohtlikke väärtegusid; juhtimisõiguse peatamise teiseks eesmärgiks on seadusandja soov asetada enamohtliku liiklusalase väärteo toime pannud isik olukorda, kus ta on sunnitud oma käitumise üle järele mõtlema, et seeläbi oma edasist käitumist parandada; 4) seadust tuleb tõlgendada ja kohaldada nii, et iga
lg-s 1 nimetatud rikkumise eest saab juhiloa väljaandnud asutus kohaldada juhtimisõiguse peatamist kolmeks kuuks eeldusel, et isik on need teod toime pannud ning nende tegude toimepanemist tõendab politseiasutuse jõustunud otsus väärteoasjas; 5) kohus peaks asja lahendamisel andma hinnangu ka sellele, kas juhtimisõiguse peatamine on iseseisev karistus või mitte. Kassaator taotleb Tartu Ringkonnakohtu otsuse tühistamist kaevatavas osas ning asja saatmist tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale kohtule. 10. Kassatsioonkaebusele esitatud kirjalikus vastuses leiab R. Kuber, et Tartu Ringkonnakohtu otsus on seaduslik. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT I 11. Riigikohtu halduskolleegium käsitleb esmalt kassaatori poolt tõstatatud probleeme, mis seonduvad
Asja lahendanud Jõhvi Halduskohus ja Tartu Ringkonnakohus on leidnud, et R. Kuberi juhtimisõigust oli võimalik peatada üksnes kolmeks kuuks. Kohtud on nimetatud järeldust põhjendanud asjaoluga, et R. Kuberi suhtes tehtud karistusotsusega on R. Kuberit karistatud Liiklusseaduse § 7419 alusel ning tuvastatud asjaolu, et R. Kuberi poolt toimepandud väärtegu on kvalifitseeritav
§-de 7419, 7417, 7413 ja 7432 järgi, ei oma juhtimisõiguse peatamise seisukohast tähendust. 12. Riigikohtu halduskolleegium nõustub Tartu Ringkonnakohtu lõppjäreldusega, kuid peab vajalikuks täpsustada kohtu põhjendusi. R. Kuberi suhtes tehtud karistusotsusest tulenevalt pani viimane toime ühe teo, mis vastab mitmele eraldi väärteokoosseisule, ning juhindudes KARS § 63 lg-st 1 on talle määratud üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse, s.o
KARS § 63 kohaldamine karistuse määramisel ei oma aga määravat tähendust
Riigikohtu halduskolleegium rõhutab, et haldussanktsiooni kohaldamine saab tugineda vaid seadusele.
lg 1 ei sätesta, et nimetatud lõike dispositsioonis nimetatud mitme rikkumise toimepanemisel tuleb juhtimisõigus peatada iga rikkumise eest eraldi. Selline reegel ei tulene ka teistest normidest. Sarnastel juhtudel tuleb lähtuda üldpõhimõttest, mis välistab haldussanktsiooni ettenägeva ebaselge normi tõlgendamise isiku kahjuks. Kassaatori seisukoht on vastuolus ka sunnivahendit ettenägeva normi ülesehituse selle üldpõhimõttega, mis välistab ühe lõike raames ideaalkogumi võimaluse. Sõltumata sellest, kas isik on toime pannud ideaal- või reaalkogumisse kuuluvad väärteod, puudub juhtimisõiguse peatamist
lg 1 alusel otsustaval haldusorganil võimalus juhtimisõigus peatada iga sellise väärteo tõttu ning vastavad tähtajad summeerida. See aga tähendab, et ka juhul, kui isiku suhtes on tehtud
lg-ga 1 hõlmatud rikkumiste osas mitu erinevat karistusotsust, tuleb juhtimisõigus peatada vastavalt eelnimetatud normile kolmeks kuuks. Riigikohtu halduskolleegium ei hinda käesolevas asjas Liiklusseaduse neid sätteid, mis näevad ette juhtimisõiguse peatamise tähtaegade liitmise (
lg 9) ega väljenda oma seisukohta ühe isiku suhtes
lg 1 põhiseaduslikkuse kontrollimist, kuid loobus nimetatud nõudest kohtumenetluse käigus. Seetõttu ei hinnanud Tartu Ringkonnakohus eelnimetatud sätte põhiseaduslikkust. R. Kuber ei vaidlustanud Tartu Ringkonnakohtu otsust ning nentis, et loeb temalt juhtimisõiguse äravõtmist kolmeks kuuks
lg 1 alusel õiguspäraseks.
põhiseaduslikkuse kontrollimist taotleb Riigikohtult Eesti Riiklik Autoregistrikeskus. 15. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused
Konkreetse normikontrolli raames kontrollitakse vaid kohaldamisele kuuluva ehk asjassepuutuva seaduse põhiseaduspärasust. Asjassepuutuvuse hindamisel on määrav, kas säte oli kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega. Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades seaduse Põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui seaduse Põhiseadusele vastavuse korral (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. novembri 2003. a otsus asjas nr 3-4-1-9-03 - RT III 2003, 36, 370, p 11.) Käesolevas asjas ei mõjutaks
§-le 413 antav põhiseaduspärasuse hinnang. kassatsioonkaebuse osas tehtavat lahendit. Sellega seoses puudub Riigikohtul võimalus käsitleda
16. Samas peab Riigikohtu halduskolleegium vajalikuks osundada seoses Liiklusseaduses sätestatud juhtimisõiguse peatamisega järgmistele asjaoludele. Mootorsõiduki juhtimise õiguse peatamise alused ja kord on sätestatud Liiklusseaduses. Vastavalt nimetatud seaduse § 41 lg-le 1 on juhtimisõiguse peatamine isikul mootorsõiduki juhtimise keelamine. Juhtimisõiguse peatamise alused on sätestatud
lg-s 3 järgmiselt: 1) juht rikub käesoleva seaduse § 20 lõigetes 2-5 ja 7 sätestatut; 2) juhiluba saadetakse ekspertiisi seoses juhiloa võltsingu kahtlusega; 3) juht ei sooritanud käesoleva seaduse §-s 44 nimetatud liiklusteooria- või sõidueksamit; 4) mootorsõidukijuhi terviseseisund ei vasta käesoleva seaduses § 28 lõikes 2 nimetatud nõuetele; 5) juhi suhtes on jõustunud karistamisotsus väärteomenetluses, mille eest on vastavalt käesoleva seaduse §-le 413 ette nähtud juhtimisõiguse peatamine.
määratleb need väärteod, mille osas jõustunud karistusotsus toob süüdlase suhtes kaasa juhtimisõiguse peatamise, ning sätestab peatamise kestuse. Kui
lg 3 punktides 1-4 nimetatud juhtudel peatatakse juhtimisõigus vastavalt
lg-le 7 kuni peatamise aluste äralangemiseni, siis punktis 5 nimetatud alusel juhtimisõiguse peatamise kestus on määratud § 413 lõigetes 1-9, ulatudes 3-st kuust kuni 24 kuuni. 17. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et
lg 3 punktides 1-4 sätestatud alustel juhtimisõiguse peatamine on oma sisult käsitletav haldustõkendina, mille eesmärgiks on Liiklusseaduses sätestatud nõuetele mittevastava juhi kõrvaldamine sõiduki juhtimiselt kuni juhtimisõiguse peatamist tingiva asjaolu äralangemiseni (s.o edasise rikkumise tõkestamine) või vastava haldusasja sisulise lahendamiseni. Selline tõkend riivab küll isiku vabadusõigusi, kuid on formaalselt õiguspärane ja üldjuhul proportsionaalne.
lg 3 punktis 5 sätestatud alusel juhtimisõiguse peatamine ei oma õiguslikku seost juhtimisõiguse peatamisega punktides 1-4 nimetatud alustel ega oma ka tõkendile iseloomulikke funktsioone. Nimetatud haldussanktsiooni kohaldamise aluseks on teatud väärteo toimepanemine. Juhtimisõigus peatatakse pärast selles väärteoasjas karistusotsuse jõustumist haldusorgani (Eesti Riiklik Autoregister) poolt. Eelnimetatud organ ei ole kohtuväliseks menetlejaks
Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku § 199 lg-le 1 ja lg-le 2 jõustub väärteoasjas tehtud karistusotsus, kui seda ei saa vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses. Sellisest regulatsioonist tulenevalt on
lg 3 p-s 5 nimetatud alusel juhtimisõiguse peatamise ning isiku poolt väärteo toimepanemise vahel ulatuslik ajaline intervall, mille kestel isik saab sõidukit juhtida.
§-st 411 ja § 40 lg-st 6 tulenevalt juhul, kui isik on pannud toime väärteo, mille eest on vastavalt
ette nähtud juhtimisõiguse peatamine, omab isik juhtimisõigust (mida tõendab ajutine juhiluba) kuni juhtimisõiguse peatamise otsuse tegemiseni. Nendel tingimustel ei saa juhtimisõiguse peatamisele
Juhtimisõiguse peatamisel on siin karistusele iseloomuliku repressiooni eesmärk, mis ei erine oma tähenduselt Karistusseadustiku (KARS) §-s 50 sätestatud sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisest, mida kohus võib kohaldada lisakaristusena liiklussüüteo (kuriteo) eest. Eelnimetatud järeldust toetavad ka karistusõigusele omased muud tunnused: sanktsiooni ulatuse sõltuvus retsidiivist (§ 413 lõiked 2 kuni 8); juhtimisõiguse peatamisel tähtaja liitmine eelmise tähtaja kandmata osaga juhul, kui eelmise rikkumise eest kohaldatud juhtimisõiguse peatamise tähtaeg ei ole lõppenud (§ 413 lg 9). Arvestamata ei saa jätta ka sanktsiooni rangust: kui vastavalt KARS §-le 50 võib kohus võtta lisakaristusena kuriteos süüdimõistetult juhtimisõiguse kuni kolmeks aastaks, siis
Eeltoodud asjaoludel nendib Riigikohtu halduskolleegium, et juhtimisõiguse peatamine
§-s 413 sätestatud korras on materiaalselt tõlgendatav karistusena. Samal ajal ei näe Karistusseadustik väärteo eest ette lisakaristuse - sh juhtimisõiguse äravõtmise või selle peatamise - võimalust. 18. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et ka haldussanktsioonide kohaldamisel tuleb arvestada ne bis in idem reeglit. Kedagi ei saa halduskorras korduvalt karistada ühe ja sama teo eest ühe ja sama seadussätte või üht ja sama sotsiaalset huvi (õigushüve) kaitsvate seadussätete alusel. Antud põhimõte omab tähendust ka siis, kui erinevate sanktsioonide kohaldamine on erinevate haldusorganite pädevuses. Siinjuures on kohtuvälise menetleja poolt väärteo toimepanemise eest isikule kohaldatav karistus mõistetav haldussanktsioonina, vaatamata sellele, et vastav karistuse liik on ette nähtud Karistusseadustikus ning menetlus toimub Väärteomenetluse seadustiku alusel. Ne bis in idem reegel ei laiene aga juhtudele, kui seadus näeb expressis verbis ette võimaluse kohaldada süüteos süüdioleva isiku suhtes põhi- ja lisakaristust. Liiklusseaduse regulatsioonist tulenevalt toob üks ja seesama väärtegu (s.o ühe ja sama seadussätte rikkumine) seega kaasa kahe karistusliku sanktsiooni kohaldamise - rahatrahvi ja juhtimisõiguse peatamise. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et nii
kui ka Liiklusseaduse väärteokoosseise määratlevad sätted on suunatud ka ühe ja sama õigushüve - liikluskorra - kaitsele. Seetõttu eeldaks rahatrahvi ja juhtimisõiguse peatamise kohaldamine ühe väärteo korral vastavate sanktsioonide seadustamist põhi- ja lisakaristusena. III 19. Juhtimisõiguse peatamise menetluse põhinõuded on sätestatud
Nimetatud sätete kohaselt: - vormistatakse juhtimisõiguse peatamine loa väljaandnud asutuse otsusega kolme päeva jooksul, arvates jõustunud karistusotsuse saamisest (§ 413 lg 10); - juhtimisõiguse peatamise otsus peab sisaldama
lg 4 punktides 1-3, 5 ja 6 nimetatud andmeid; - otsuse koopia saadetakse isikule posti teel; - juhtimisõigus peatub juhtimisõiguse peatamise otsuse tegemisest arvates (§ 41 lg 6). 20. Riigikohtu halduskolleegium peab eeltooduga seoses vajalikuks rõhutada, et Liiklusseaduse § 1 lg 2 kohaselt kohaldatakse Liiklusseaduses ettenähtud haldusmenetlusele Haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades Liiklusseaduses sätestatud erisusi. Seadusandja on jätnud võimaluse kehtestada Liiklusseaduses Haldusmenetluse seadusest erinevaid menetlussätteid. Hinnates Liiklusseaduses sisalduvaid juhtimisõiguse peatamise menetlussätteid, võib eeldada, et seadusandja on tahtnud juhtimisõiguse peatamisele kehtestada Haldusmenetluse seaduses sätestatust erineva ja lihtsustatud menetluskorra. Samas ka eriseaduses ettenähtud menetluskord peab vastama hea halduse põhimõtetele. Siinjuures on hea halduse põhimõtetest tulenevalt minimaalseks nõudeks isiku informeerimine tema suhtes läbiviidavast menetlusest ja isikule võimaluse loomine vastuväidete esitamiseks. Halduse heast tavast ning otseselt ka HMS § 61 lg-st 1 tulenevalt saab õiguslikke tagajärgi isiku suhtes esile kutsuda sellele isikule teatavaks tehtud või kättetoimetatud haldusakt. Liiklusseaduse § 413 kohaldamise menetluses tuleb arvestada eelnimetatud nõuetega, hoolimata asjaolust, et nimetatud normis sätestatud sanktsioonide kohaldamine on mittediskretsiooniline. Ka sellisel juhul peab puudutatud isikule olema tagatud võimalus esitada argumente ja väiteid, mis võivad mõjutada tema suhtes tehtavat otsust (eelkõige selle sunnivahendi kohaldamist välistada võivad asjaolud: isiku invaliidusus, karistusotsuse mittejõustumine või tühistamine teistmise korras, teo karistatavuse äralangemine, sunnivahendi kohaldamist ette nägeva normi kehtetuks tunnistamine jne). Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.