← Eesti

3-3-1-60-03

KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-3-1-60-03 Määruse kuupäev 16. oktoober 2003 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld Kohtuasi Nikolai Irhini kaebus Tallinna Politseip

§ 30

lg 2 rakendamisel koosmõjus Välismaalaste seaduse §-dega 43, 12 lg 1 p 4 ja 13 ei ole pensionitunnistuse esitamisel vajalik esitada ka tööluba. Tööloa nõue on sellisel juhul õigusvastane. Kohus leidis, et nõue esitada Vene Föderatsioonis väljaantud relvaluba on samuti õigusvastane. Kaebaja alaliseks elukohaks tuleb lugeda Eesti Vabariiki, vaatamata sellele, et ta on Vene Föderatsiooni kodanik ning elab Eestis tähtajalise elamisloa alusel.

  1. Tallinna Halduskohtu otsusele esitas apellatsioonkaebuse Tallinna Politseiprefektuur, taotledes Tallinna Halduskohtu otsuse osalist tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta N. Irhini kaebus rahuldamata. N. Irhin vaidles apellatsioonkaebusele vastu.
  2. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas Tallinna Politseiprefektuuri apellatsioonkaebuse ja tühistas Tallinna Halduskohtu otsuse osas, millega tunnistati õigusvastaseks Tallinna Politseiprefektuuri keeldumine N. Irhinile relvaloa väljastamise avalduse läbivaatamisest põhjusel, et ta pole esitanud Vene Föderatsiooni pädeva asutuse poolt seda liiki relva kohta antud relvaluba. Kohtuotsuse motiivide kohaselt võib Relvaseaduse § 30 lg 2 ning 35 lg 7 tõlgendamise alusel järeldada, et seadusandja tahe oli mitte anda relvaluba isikule, kes viibib Eestis tähtajalise elamisloa alusel, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on kehtiv relvaluba, mis on välja antud tema alalises elukohajärgses riigis. Relvaseaduse § 30 lg 2 alusel relvaloa väljaandmisega sisuliselt dubleeritakse välismaalasele relvaloa andmine. Kohus leidis, et käesoleva asja lahendamisel ei oma tähtsust asjaolud, kui kaua on isik Eestis elanud, mis põhjustel ei ole talle antud alalist elamisluba ja millist riiki ta peab oma alaliseks elukohamaaks. N. Irhin ei esitanud vastavat relvaluba ning ilma selleta ei ole võimalik relvaloa taotlust menetleda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  3. Nimetatud otsusele esitas kassatsioonkaebuse N. Irhin. Kassaator leiab, et ringkonnakohtu poolt Relvaseaduse § 30 lg-le 2 antud tõlgendus on väär. Sellisel juhul oleks tegemist ebavõrdse kohtlemisega, mis on vastuolus Põhiseaduse §-ga
  4. Osa välismaalasi, kes viibivad Eestis tähtajalise elamisloa alusel, saavutavad märgatavad ja põhjendamatud eelised. Kassaator leiab, et piirangud peavad olema proportsionaalsed. Tallinna Ringkonnakohtu seisukoht Relvaseaduse § 30 lg 2 kohta on aga põhiseadusevastane, kuna sel juhul sätestatakse ebaproportsionaalne piirang. Kassaator tugineb kaebuse põhistamisel ka halduskohtule esitatud Siseministeeriumi
  5. aprilli
  6. a kirjale nr 24/3540, milles antakse Relvaseaduse § 30 lg 2 järgmine tõlgendus: "Kuna mõiste "alaline elukoht" ei ole üheselt Eesti õigusaktides (sh Relvaseaduses) määratletud, siis Eestis tähtaegse elamisloaga elavatel isikutel on võimalik oma alalise elukohana määratleda peale Eesti ka kodakondsusjärgseid välisriike. Seega on nimetatud isikutel õigus soetada ja omada tulenevalt "Relvaseaduse" § 30 lg 2 loetletud relvi, kui neil on Eesti või muu kodakondsusjärgse välisriigi pädeva asutuse poolt väljastatud vastavat liiki relva kohta relvaluba. Kui isik peab oma alaliseks elukohaks Eestit, siis peab ta relvaloa taotlemisel Politseiametist täitma kõik Relvaseadusest (sh § 35) kehtestatud nõudeid, sh sooritama relvaloa taotlemise eksami (eesti keeles)."
  7. Tallinna Politseiprefektuur oma kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja leiab, et on loomulik, et seadusandja soovib kehtiva relvaloa esitamist, kuna see dokument kinnitab, et isikul on olemas teadmised ja oskused, mis võimaldavad kasutada tulirelva teistele isikutele ohutult ja õnnetuste puhul osutada esmaabi. Politseiprefektuur nendib, et kehtiv seadusandlus ei võimalda anda kassaatorile relvaluba ilma, et ta esitaks varasema, alalise elukohajärgse riigi kehtiva relvaloa. Prefektuuril puudub pädevus otsustada, kas taoline seadusandja nõue on põhjendatud või mitte. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  8. On tuvastatud, et sõjaväepensionärist Vene Föderatsiooni kodanik N. Irhin (sündinud 1924), kes elab alates
  9. a Eestis (käesoleval ajal tähtajalise elamisloaga, kehtivusega kuni
  10. juuni 2005), omas Eesti Vabariigi poolt väljastatud siledaraudse jahipüssi relvaluba kuni
  11. a, mil viimast ei pikendatud seoses Relvaseaduse vastavate sätete muutmisega. N. Irhin ei oma Vene Föderatsiooni poolt väljastatud relvaluba.
  12. Käesolevas asjas on esmast lahendamist nõudvaks küsimuseks, kas ja millisel õiguslikul alusel võib N. Irhin jahipidamise eesmärgil taotleda Eestis relvaluba.
  13. Relvaseadus eristab relva soetamise ja omamise seisukohast kolme füüsiliste isikute kategooriat: Eesti kodanikud, alalise elamisloa alusel Eestis viibivad välismaalased ning tähtajalise elamisloa alusel Eestis viibivad välismaalased. Vastavalt Relvaseaduse § 29 lg-le 2 võib vähemalt 21-aastane Eesti kodanik omada kõiki tsiviilkäibesse lubatud relvi, välja arvatud kumminui. Relvaseaduse § 30 lg 1 järgi võib välismaalane, kes viibib Eestis alalise elamisloa alusel ja on vähemalt 18-aastane, soetada ja omada pneumo- ja gaasirelva ning siledaraudset püssi. Vintraudset spordirelva ning vintraudset ja kombineeritud jahipüssi võib ta omada tingimusel, et neid hoitakse jahindus- või spordiorganisatsiooni või vastavat tegevusluba omava isiku relvahoidlas. Vastavalt Relvaseaduse § 30 lg-le 2 võib välismaalane, kes viibib Eestis tähtajalise elamisloa alusel, soetada ja omada jahipidamise või vastava spordialaga tegelemise eesmärgil jahipüssi ja sporditulirelva tingimusel, et tal on alalise elukoha järgse riigi pädeva asutuse poolt seda liiki relva kohta antud relvaluba. Vintraudset tulirelva tuleb sellisel juhul hoida jahindus- või spordiorganisatsiooni või vastavat tegevusluba omava isiku relvahoidlas.
  14. Vaidluse lahendamisel tuleb arvestada, et N. Irhin on olnud pikka aega jahimees. Kassatsioonkaebuse läbivaatamisel kinnitas N. Irhin kohtuistungil, et ta kuulub käesoleva ajani jahimeeste ühendusse ning täidab selles organisatsioonis liikmelisusest tulenevaid kohustusi, s.h tasub liikmemaksu. Samas aga relvaloa mitteomamisel ei ole isikul võimalik osaleda kütina jahipidamisel, s.t kasutada sellisest liikmelisusest tulenevaid kõiki õiguslikke võimalusi.
  15. Riigikohus leiab, et relva soetamine ja omamine ei ole isiku põhiõigus. Küll võib aga isiku õigus soetada ja omada relva olla hõlmatud Põhiseaduse § 19 lg-s 1 nimetatud õigusega vabale eneseteostusele. Jahimeeste ühendusse kuuludes soovibki N. Irhin realiseerida Põhiseaduse § 19 lgst 1 tulenevat õigust vabale eneseteostusele. Avalikest huvidest lähtudes on relva soetamise ja omamise õiguse piiramine seadusega õiguspärane. Siinjuures võib üheks relva soetamise ja omandamise õiguse piiramise aluseks olla ka isiku seose iseloom Eestiga. Samas peavad piirangud aga olema proportsionaalsed ning vastama ühetaolise kohtlemise põhimõttele.
  16. N. Irhin kui tähtajalise elamisloa alusel Eestis viibiv välismaalane saaks Relvaseadusest tulenevalt relvaluba taotleda üksnes Relvaseaduse § 30 lg 2 alusel. Nimetatud sätte alusel relvaloa taotlemine eeldab, et: 1) välismaalane viibib Eestis tähtajalise elamisloa alusel; 2) välismaalasel on tööluba; 3) relva soetamise eesmärk on jahipidamine või vastava spordialaga tegelemine; 4) välismaalasel peab olema alalise elukoha järgse riigi pädeva asutuse poolt seda liiki relva kohta antud relvaluba.
  17. Riigikohus nõustub tööloa nõudele käesolevas asjas kohtute poolt antud lõpphinnanguga. Pensionärilt tööloa nõudmine ei saa olla relvaloa taotlemise kohustuslikuks eeltingimuseks. Pensionäri puhul ei saa tööloa nõue aidata kaasa ühegi avaliku huvi realiseerumisele ning on sellisena õigusvastane. Riigikohus ei võta käesolevas asjas seisukohta, kas Relvaseaduse § 30 lg 2 sätestatud tööloa nõue on põhjendatud teiste isikute relvalubade taotluste lahendamisel.
  18. Tallinna Halduskohus on leidnud, et pensionärilt relvaloa taotlemisel tööloa nõudmine on vastuolus PS §-s 9 sätestatud võrdsuse põhimõttega ja PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega ning on jätnud Relvaseaduse § 30 lg 2 tööloa nõude osas kohaldamata. Tallinna Ringkonnakohus ei ole Tallinna Halduskohtu eeltoodud hinnangut muutnud. Tööloa nõude kohaldamata jätmine seaduste tõlgendamise teel ei ole aga konkreetsel juhul õiguslikult võimalik. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et Tallinna Halduskohus oleks pidanud kohaldama HKMS § 25 lg 6, tehes oma otsuse teatavaks Riigikohtule ja õiguskantslerile, millega oleks käivitunud põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus.
  19. Nõustudes Tallinna Halduskohtu lõppjäreldusega Relvaseaduse § 30 lg-s 2 sisalduva tööloa nõude põhiseadusevastasuse kohta, peab Riigikohtu halduskolleegium vajalikuks märkida,

§ 30

lg-s 2 sisalduva tööloa nõude osas puudub vastuolu Põhiseaduse §-s 9 sätestatud põhimõttega. Küll aga on Riigikohtu halduskolleegiumi arvates Relvaseaduse eelnimetatud säte vastuolus PS §-s 12 sätestatud ühetaolise kohtlemise põhimõttega. Nimetatud põhimõttest tuleneb, et ühetaolisi isikuid tuleb kohelda ühetaoliselt, erinevaid isikuid aga erinevalt. Ühetaoline tööloa nõue pensionäri ja tööealise isiku suhtes on ühetaolise kohtlemise põhimõtte rikkumine. Pensionäridest välismaalastele on erinevalt töötavatest välismaalastest relvaloa taotlemine ilma mingi vajaduseta võimatuks muudetud. Riigikohtu halduskolleegium nõustub Tallinna Halduskohtu järeldusega Relvaseaduse § 30 lg-s 2 sisalduva tööloa nõude vastuolu kohta PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Piirav nõue on proportsionaalne siis, kui ta on sobiv, vajalik ning mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Käesoleval juhul on ilmne, et pensionärile tööloa nõude seadmine relvaloa omandamise eeltingimusena ei ole sobiv vahend tagamaks relvaloa väljastamisel riiklikku julgeolekut, avalikku korda või kolmandate isikute õigusi ja vabadusi. Pensionärilt relvaloa saamiseks tööloa nõudmine on ebaproportsionaalne ja viib PS §-s 19 sätestatud õiguse vabale eneseteostusele rikkumisele. 19. Riigikohus leiab,

§ 30

lg-s 2 nimetatud alalise elukoha järgse riigina on peetud silmas mitte Eestit, vaid mõnda teist riiki (kodakondsusriiki, päritoluriiki vms) isegi siis, kui välismaalane elab püsivalt Eestis. Teistsugusel juhul peaks välismaalasest relvaloa taotleja esitama Eestis väljastatud kehtiva relvaloa, mis oleks õiguslikult mõttetu. Samas on ebaselge, kelle poolt ja milliste tunnuste alusel nn alalise elukoha järgne riik määratletakse. Selliseks riigiks võib olla, kuid ei pea olema isiku kodakondsusjärgne riik.

  1. Kuigi seadustes esineb mõiste "alaline elukoht", ei ole nimetatud mõiste ammendavalt avatud. Ka Relvaseadus ei sisalda alalise elukoha määratlust. Kassaator väidab, et tema alaliseks elukohaks on Eesti. Riigikohus leiab Relvaseaduse § 30 lg 2 tõlgendamisel, et kuigi N. Irhin on Eestis elanud püsivalt alates
  2. a ning vaieldamatult asub Eestis tema elukoht TsÜS § 14 tähenduses ja Eesti on tema elukohariik tavapärases õiguslikus tähenduses, ei saa teda kui tähtajalise elamisloa alusel Eestis viibivat välisriigi kodanikku lugeda Relvaseaduse § 30 lg-s 2 sisalduva regulatsiooni mõttes alaliselt Eestis elavaks isikuks. N. Irhinil puudub elukoht ka Vene Föderatsioonis. Asjaolusid hinnates on tõenäoline, et N. Irhinil alaline elukoht Relvaseaduse § 30 lg 2 mõttes ei ole tuvastatav või puudub. Eeltoodust tulenevalt pole N. Irhinil võimalik täita Relvaseaduse § 30 lg 2 nõudeid ning taotleda relvaluba.
  3. Alalise elukoha järgse riigi relvaloa omamise nõude õiguspärasuse hindamisel tuleb selgitada välja avalik huvi nimetatud tingimuse kehtestamiseks. Relvaseaduse piirangute esmane eesmärk on tagada riiklik julgeolek ja avalik kord. Teise riigi relvaloa omamise faktist ei saa eeldada, et selle tingimuse täitmine aitab kaasa nende eesmärkide saavutamisele ja on sellisena vajalik. Teise riigi relvaloa omamine võib omada tähtsust relvaloa taotluse menetlemisel, kuid ei saa omada määravat tähtsust ja olla sellisena relvaloa väljastamise vajalikuks eeltingimuseks Eestis. Puuduvad mõistlikud põhjendused, miks välisriigis alaliselt elav ja selle riigi relvaluba omav isik on õigustatud taotlema Eestis relvaluba, Eestis püsivalt elav isik, kellel puudub välisriigi relvaluba, aga mitte. Seetõttu ei saa nimetatud säte olla ka kooskõlas PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Nimetatud ebaproportsionaalse vahendi kohaldamisel on rikutud isiku PS §-s 19 sätestatud õigust vabale eneseteostusele.
  4. Riigikohtu halduskolleegium leiab eeltoodule tuginedes,

§ 30

lg 2, mis tähtajalise elamisloa alusel Eestis viibivate isikute relvaloa taotlemise eeldusena käsitleb tööloa ning alalise elukoha järgse riigi relvaloa olemasolu, on nimetatud aspektides põhiseadusevastane ega kuulu kohaldamisele. HKMS § 70 lg 11 alusel tuleb asi anda läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule, kuna haldusasja lahendamine eeldab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel läbivaadatava küsimuse lahendamist. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.