KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-3-04 Otsuse kuupäev 27. veebruar 2004 Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris Kohtuasi P. R. süüdistusa

§ 1642lg 4 p 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 10.

septembri

1. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 2-1/231/2003 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Riigiprokurör Andres Ülviste kassatsioonprotest Asja läbivaatamise kuupäev
2. jaanuar 2004 Istungil osalenud isikud P. R. kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg ja riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon
3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
4. septembri
5. a kohtuotsus P. R. süüdistusasjas

§ 1642lg 4 p 1 järgi ja saata kriminaalasi samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

1. Kassatsioonprotest rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. P. R. anti
3. mail
4. a kohtu alla süüdistatuna

§ 1642lg 4 p 1 järgi selles, et töötades 6.

septembrist

1. a kuni
2. märtsini
3. a Ohtlike Jäätmete Käitlussüsteemi Koordineerimiskeskuse (OJKK) direktorina, kasutas ta ära oma ametikohale vastavaid volitusi ja kättesaadavat teavet ning tegi eraõiguslikele juriidilistele isikutele korduvalt põhjendamatuid soodustusi, mille eest sai korruptiivset tulu kokku 902 230 krooni. Sellise tegevusega pani ta kahtluse alla Keskkonnaministeeriumi haldusalasse kuuluva ja nii Keskkonnaministeeriumi kui Eesti Keskkonnafondi finantseeritava OJKK tegevuse õiguspärasuse, aususe ja usaldusväärsuse ning kahjustas oluliselt OJKK kui riikliku asutuse, Keskkonnafondi kui riikliku organisatsiooni ja Keskkonnaministeeriumi kui riigiasutuse huve, samuti riigi kui terviku huve.
4. Tallinna Linnakohtu
5. oktoobri
6. a määrusega saadeti kriminaalasi täiendavale eeluurimisele. Määruse peale esitas prokurör eriprotesti ja kaitsja erikaebuse. Tallinna Ringkonnakohtu
7. novembri
8. a määrusega tühistati linnakohtu määrus kriminaalasja täiendavale uurimisele saatmise kohta ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.
9. Tallinna Linnakohtu
10. juuni
11. a otsusega mõisteti P. R.

§ 1642lg 4 p 1 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Prokurör esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonprotesti, milles taotles õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. septembri
2. a määrusega linnakohtu otsus tühistati ja apellatsioonprotest rahuldati.
3. Tallinna Linnakohtu
4. juuni
5. a otsusega mõisteti P. R.

§ 1642lg 4 p 1 järgi uuesti õigeks.

Ka selle kohtuotsuse peale esitas prokurör apellatsioonprotesti. Prokurör taotles linnakohtu otsuse tühistamist ja P. R. süüditunnistamist

§ 1642lg 4 p 1 järgi.

Tallinna Ringkonnakohtu

1. novembri
2. a määrusega linnakohtu otsus tühistati ja kriminaalasi saadeti jälle uueks kohtulikuks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.
3. Ringkonnakohtu selle määruse peale esitas P. R. erikaebuse. Ta taotles määruse tühistamist osas, millega tühistati Tallinna Linnakohtu
4. juuni
5. a otsus tema õigeksmõistmises

§ 1642

lg 4 p 1 järgi ja kriminaalasi tagastati uueks kohtulikuks arutamiseks Tallinna Linnakohtule. P. R. leidis, et kriminaalasi tuleb tagastada uueks kohtulikuks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. veebruari
3. a määrusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu
4. novembri
5. a määrus ja kriminaalasi saadeti samale kohtule uueks arutamiseks. 6.
6. Riigikohus märkis, et kohtuliku arutamise puudulikkusest tingitud ebaõige kohtulahendi oli ringkonnakohus õigustatud tühistama. Samas asuti määruses seisukohale, et ringkonnakohtu määruses kirjeldatud kriminaalmenetluse seaduse rikkumised oli võimalik apellatsioonmenetluses kõrvaldada. Määruses märgiti veel, et korruptiivse teo süüdistuse saanud isiku teole kriminaalõigusliku hinnangu andmisel on

§-d 161 ja 1642 üld- ja erinormi vahekorras, mistõttu isiku käitumises erinormis sätestatud kuriteokoosseisu puudumisel, võib ta vastutada üldnormi järgi. Kohtukolleegium leidis, et ringkonnakohus on ise pädev otsustama, kas P. R. on ametiisik

§ 160lg 1 mõttes ja kas tema tegevuses esineb mõne muu ametialase kuriteo koosseis.

Ringkonnakohtu otsuses ei põhjendatud piisavalt, miks ringkonnakohus ise ei saa sellist seisukohta võtta. 6.

1. Riigikohus rõhutas, et kriminaalasja edasine sisuline lahendamine ringkonnakohtus peab tagama P. R. õiguse tema süüasja arutamisele mõistliku aja jooksul. Riigikohus asus seisukohale, et määruse tegemise ajaks ei olnud menetlus veel väljunud mõistliku aja piiridest.
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. septembri
4. a otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu
5. juuni
6. a otsus P. R.

§ 1642

lg 4 p 1 järgi õigeksmõistmises muutmata ning prokuröri apellatsioonprotest rahuldamata. 7.1. Ringkonnakohus leidis, et tal puuduvad volitused P. R. süüdimõistmiseks

§ 1642lg 4 p 1 järgi.

Ringkonnakohus märkis, et lähtudes õigusemõistmise üldpõhimõtetest ja võistlevuse printsiibist saaks kohtualuse olukorda kriminaalasja teistkordsel arutamisel halvendada ainult siis, kui ringkonnakohtu määrus oleks tühistatud prokuröri eriprotesti alusel, milles oleks vaidlustatud ringkonnakohtu seisukoht

§ 1642erisubjekti ja kuriteokoosseisu küsimuses.

Vastasel korral rakenduks printsiip, mille kohaselt võib kohtualuse olukorda konkreetse kohtuinstantsi otsusega halvendada ka siis, kui eelmise kohtulahendi on vaidlustanud kohtualune või tema kaitsja. 7.

1. Ringkonnakohus asus seisukohale, et nii
2. novembril
3. a kui ka
4. septembril
5. a puudusid tal volitused P. R. süüdimõistmiseks

§ 161järgi või mõne muu ametialase kuriteo toimepanemise eest. Ringkonnakohus märkis, et Kr

MK § 274 p 3 kohaselt peavad kohtuotsusest nähtuma motiivid, miks on otsus rajatud ühtedele tõenditele ja miks on teised kriminaalasjas leiduvad tõendid loetud mitteusaldusväärseks. AKKS § 29 lg 4 kohaselt peavad ringkonnakohtu otsuse motiveerivas osas olema märgitud motiivid, millega kohus on ühed või teised tõendid tagasi lükanud. Apelleeritud kohtuotsuses on linnakohus üksnes refereerinud kohtualuse ja tunnistajate ütlusi, kuid hinnangut neile andnud ei ole. Muid kriminaalasja eeluurimise käigus kogutud tõendeid ei ole kohtuotsuses isegi loetletud ja linnakohtu väide, et kohus on toimiku materjale analüüsinud ja kõiki tõendeid kogumis hinnanud, on paljasõnaline. Kuna apelleeritud kohtuotsuses tõendeid analüüsitud ja neile hinnangut antud ei ole, siis ei saa ka kohtukolleegium tõendeid teisiti hinnata ja näidata esimese astme kohtuotsuses tõendite analüüsimisel tehtud vigu. Kohtukolleegium on seisukohal, et ringkonnakohtus on tõendamiseseme sisustamine võimalik juhul, kui esimese astme kohus on analüüsinud vähemalt mingilgi määral süüteo koosseisulisi elemente. Kui seda aga tehtud ei ole, rikutakse KrMK §-st 351 lg 3 tulenevat põhimõtet, mille kohaselt on kohtualusel õigus teada, millise süüdistuse alusel tema kohtuasja arutatakse. Alles ringkonnakohtu otsusega süüteo tõendamiseseme sisustamine kujutab ringkonnakohtu arvates endast kaitseõiguse olulist rikkumist, sest ringkonnakohus muutuks sellega sisuliselt esimese astme kohtuks ning kohtualune jääks ilma PS § 24 lg-st 5 tulenevast edasikaebeõigusest. 7.

1. Ringkonnakohus leidis veel, et tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. veebruari
3. a määruses sisaldunud ettekirjutusest teha ise asjas lõplik lahend, puuduvad kohtukolleegiumil volitused apelleeritud kohtuotsuse tühistamiseks ja kriminaalasja saatmiseks uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule, sest vastavalt AKKS §-le 66 on Riigikohtu seisukohad seaduse kohaldamise küsimustes asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. 7.
4. Ringkonnakohus asus seisukohale, et P. R. üle peetava kohtupidamise mõistlik aeg on möödunud, sest kohtumenetlus selles asjas on väldanud juba ligi neli ja pool aastat. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
5. Tallinna Ringkonnakohtu
6. septembri
7. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Andres Ülviste. Kassaator taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks. Kassatsioonprotestis leitakse, et ringkonnakohus on ebaõigesti tõlgendanud AKKS § 32 lg 3 ja § 36 lg 2 sätteid ja jätnud järgimata AKKS §-st 66 tuleneva kohustuse. Nende kriminaalmenetluse seaduse rikkumiste tulemusel on ringkonnakohus jätnud tühistamata Tallinna Linnakohtu
8. juuni
9. a otsuse, mille ebaseaduslikkuse ja tühistamisele kuulumise kohtukolleegium ise tuvastas. Sealjuures olid ringkonnakohtul volitused apellatsioonprotesti alusel esimese astme kohtu ebaseadusliku otsuse tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks. Ringkonnakohus ei järginud AKKS § 66 nõudeid, sest samas süüdistusasjas tehtud Riigikohtu
10. veebruari
11. a määruses on asutud seisukohale, et apellatsioonikohus saab P. R. tegevusele kriminaalõigusliku hinnangu anda ja peab seda ka tegema. Ringkonnakohus seda seisukohta aga ei järginud. Kassaatori arvates on ebaõige ka ringkonnakohtu seisukoht kohtupidamise mõistliku aja möödumisest käesolevas kriminaalasjas.
12. Riigikohtu istungil taotles prokurör kassatsioonprotesti rahuldamist selles toodud motiividel. Kaitsja taotles protesti rahuldamata jätmist. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
13. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu
14. septembri
15. a kohtuotsus P. R. süüdistusasjas tuleb tühistada kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu ja kriminaalasi tuleb saata samale kohtule uueks arutamiseks.
16. Kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine seisneb AKKS § 66 eiramises ringkonnakohtu poolt. Riigikohtu kriminaalkolleegium tunnistab selle rikkumise kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 alusel, sest see rikkumine takistas ringkonnakohtul kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist.
17. Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis
18. veebruari
19. a määruses, et linnakohus rikkus kriminaalasja menetlemisel oluliselt menetlusseadust ja et ringkonnakohus oli õigustatud linnakohtu otsuse tühistama. Samas märkis Riigikohtu kriminaalkolleegium, et lähtudes kriminaalasja keerukusest ja eripärast on kriminaalmenetluse seaduse olulised rikkumised vajalik ja võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Vaatamata sellele asus ringkonnakohus
20. septembri
21. a määruses uuesti seisukohale, et ta ei ole õigustatud menetlusseaduse olulisi rikkumisi ise kõrvaldama.
22. Riigikohtu kriminaalkolleegium osutab, et Tallinna Ringkonnakohtu
23. novembri
24. a määruse aluseks oli AKKS § 39 lg-s 4 sätestatud kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine, mis ei too automaatselt kaasa kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Vastavalt AKKS § 33 lg-le 2 on AKKS § 39 lg-s 4 sätestatud kriminaalmenetluse seaduse nn. muu oluline rikkumine kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmise aluseks üksnes siis, kui rikkumist ei ole apellatsioonimenetluses võimalik kõrvaldada. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
25. veebruari
26. a määruse kohaselt on Tallinna Ringkonnakohtu
27. novembri
28. a määruses toodud kriminaalmenetluse seaduse olulised rikkumised võimalik ringkonnakohtul apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Ringkonnakohus seda Riigikohtu kriminaalkolleegiumi juhendit ei täitnud.
29. Prokurör ei vaidlustanud Tallinna Ringkonnakohtu
30. novembri
31. a määrust, millega kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks linnakohtule. Sellest tehtud ringkonnakohtu järeldus, et
32. septembriks
33. a oli prokurör loobunud P. R. süüdistamisest

§ 1642lg 4 p 1 järgi, on ekslik.

Riigikohtu kriminaalkolleegium tühistas

1. veebruari
2. a määrusega Tallinna Ringkonnakohtu
3. novembri
4. a määruse, mistõttu viimasel ei olnud õiguslikku tähendust kriminaalasja apellatsioonikorras uuesti läbivaatamisel. Samuti piirdus Riigikohtu kriminaalkolleegium
5. veebruari
6. a määruse tegemisel tulenevalt AKKS § 76 lg-st 2 üksnes erikaebuses märgitud küsimuste (kas linnakohtu poolt oli oluliselt rikutud kriminaalmenetluse seadust ja kas ringkonnakohus oli õigustatud juba mitmendat korda saatma kriminaalasja tagasi esimese astme kohtule) lahendamisega ega võtnud seisukohta asja sisu kohta. Seega olid ringkonnakohtul
7. septembril
8. a kriminaalasja apellatsiooni korras läbivaatamisel kõik seaduses ettenähtud volitused. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. veebruari
10. a määrus välistas nendest vaid kriminaalasja tagasi saatmise esimese astme kohtule. Selline olukord ei halvendanud kohtualuse olukorda, sest pärast Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. veebruari
12. a määruse tegemist taastus kriminaalasja menetlemisel
13. novembri
14. a eelne olukord.
15. Ringkonnakohus leidis, et vaadates apellatsioonprotesti alusel läbi kriminaalasja, milles esimese astme kohus on teinud õigeksmõistva kohtuotsuse põhjendusel, et kohtualune ei ole süüdistuses kirjeldatud kuriteo subjekt, ei saa ringkonnakohus teha süüdimõistvat kohtuotsust, sest kohtualusel pole võimalik aru saada, millise süüdistuse põhjal tema kriminaalasja kohtus arutatakse. See seisukoht on ekslik. Riigikohtu kriminaalkolleegium osutab, et lähtuvalt AKKS §-st 26 juhindub ringkonnakohus asja kohtulikul arutamisel KrMK §-dest 208, 226 ja 239-255, s.t kohtulik uurimine toimub ringkonnakohtus samade reeglite järgi mis esimese astme kohtus. Kõnealusel juhul on ringkonnakohtus kriminaalasja arutamise aluseks süüdistus, mille järgi P. R. anti kohtu alla. Seejuures on ka ringkonnakohtul õigus KrMK § 215 lg 4 alusel süüdistust muuta, kui sellega ei halvene kohtualuse olukord.
16. Põhjendatud ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamine ja süüdimõistva otsuse tegemine rikub süüdimõistetu kaitseõigust, kuna sellisel juhul ei ole talle tagatud PS § 24 lg-st 5 tulenev kaebeõigus. PS § 24 lg 5 kohaselt on igaühel õigus tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. Kriminaalasjades on kohtuotsuse peale edasikaebamise kord sätestatud Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustikuga ning selle seadustiku järgi on süüdimõistetul õigus esitada ringkonnakohtu süüdimõistva otsuse peale kassatsioonkaebus Riigikohtule. Sama seadustiku § 48 lg 3 kohaselt võetakse süüdimõistetu nõuetekohane kassatsioonkaebus Riigikohtus alati menetlusse, kui see on esitatud AKKS § 32 lg-s 3 nimetatud ringkonnakohtu otsuse peale. II
17. Järgnevalt analüüsib Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
18. septembri
19. a kohtuotsuses väidetut, et P. R. kriminaalasja menetlemise mõistlik aeg on möödunud.
20. Tallinna Ringkonnakohtu
21. septembri
22. a otsuses märgitu kohaselt on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
23. veebruari
24. a määruses leitud, et "mõistlik aeg hakkab mööduma". Seejärel on ringkonnakohus selgitanud, et kuna objektiivsetel põhjustel on tulnud kahel korral kohtulikku arutamist edasi lükata, siis on ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks mõistlik aeg möödunud, sest "kohtumenetlus on selles asjas väldanud juba ligi neli ja pool aastat". Tegelikult ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
25. veebruari
26. a määruses asutud seisukohale, et mõistlik aeg hakkaks mööduma. Selles kohtumääruses loetakse kaalumise tulemina prevaleerivaks avalik huvi menetleda põhjalikult ja korrektselt õiguslikult keerukat kohtuasja õiguslikult muutunud olustikus ja leitakse, et selle konkreetse kohtuasja lahendamise mõistlik aeg ei olnud möödunud ja selle kohtuasja menetlemist tuleb jätkata.
27. Isiku õigus nõuda enda kohtuasja menetlemist mõistliku aja jooksul tuleneb Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooni
28. artikli
29. punkti esimesest lausest. Isiku kõnealusele õigusele vastab kriminaalmenetluses iga menetleja kohustus astuda nii kohtueelses menetluses kui ka kohtumenetluses samme kriminaalasja võimalikult kiireks lahendamiseks. Kriminaalasja menetlemise mõistliku aja piirid sõltuvad menetletava kuriteo raskusest, kriminaalasja keerukusest ja mahukusest aga ka muudest konkreetsetest asjaoludest ning sealhulgas ka menetluse senisest käigust. Viimatinimetatud asjaolu hõlmab muuhulgas ka küsimust sellest, mitu korda on kriminaalasja juba tagastatud uueks kohtulikuks arutamiseks või täiendavaks kohtueelseks menetlemiseks. Kriminaalasja P. R. süüdistuses oli enne Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
30. veebruari
31. a määruse tegemist ringkonnakohtu poolt kolmel korral saadetud uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule ning linnakohtu poolt ühel korral täiendavaks kohtueelseks uurimiseks.
32. Leidnud, et
33. veebruari
34. a määruse tegemise ajaks ei olnud möödunud käsitletava kriminaalasja menetlemise mõistlik aeg, möönis Riigikohus menetlemise mõistliku aja riive olemasolu. Riive seisnes kriminaalasja korduvalt uueks arutamiseks tagastamises ringkonnakohtu poolt. Sellises olukorras pidi Riigikohus astuma omapoolseid samme selle riive leevendamiseks ja kriminaalasja edasise menetlemise tagamiseks mõistliku aja piires. Seda arvestades tagastaski Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
35. veebruari
36. a määrusega kriminaalasja uueks sisuliseks arutamiseks ringkonnakohtule. Seejuures lähtus Riigikohus veendumusest, et ringkonnakohtu poolt osutatud kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine on kõrvaldatav apellatsioonimenetluses.
37. Põhimõtteliselt ei ole välistatud, et kriminaalasja menetlemise mõistlik aeg võib mööduda ka apellatsioonimenetluses pärast seda, kui Riigikohus on tagastanud kriminaalasja uueks arutamiseks. Kuid Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei võimalda kohtusüsteemi efektiivse toimimise tagamise vajadus lugeda aktsepteeritavaks seda, kui ringkonnakohus põhjendab õigusliku kohustuse täitmata jätmist mõistliku aja möödumisega. Vastavalt AKKS §-s 66 sätestatule oli ringkonnakohus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
38. veebruari
39. a määruse tegemise järgselt õiguslikult kohustatud järgima Riigikohtu juhist ja otsustama, kas P. R. oli ametiisik

§ 160lg 1 mõttes või mitte.

1. Kõnealuse küsimuse käsitlemise lõpetuseks peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et kriminaalasja menetlemise mõistliku aja möödumine ei pea iseenesest ja alati tähendama isiku õigeksmõistmist. Sõltuvalt asjaoludest võib kriminaalasja menetlemise mõistliku aja möödumise proportsionaalseks järelmiks olla ka näiteks kriminaalasjas menetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel või ka kõnealuse asjaolu arvestamine karistuse mõistmisel.
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 1, § 65 lg-st 3 ja §-st 66 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
3. septembri
4. a kohtuotsuse P. R. süüdistusasjas ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Hannes Kiris