Obsah (8)

§ 51§ 9§ 19§ 24§ 25§ 34§ 5§ 87

KOHTUOTSUS Kohtuasja number Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-8-04 Otsuse kuupäev 11. märts 2004 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salmann Mare Saago kaebus Tallinna li

§ 51lg 1 kohaldamata jätmist.

Taotluses märgitakse, et kassaator soovib, et tema esindajana Riigikohtus võtaks istungist osa Kalver Agu. Taotluses leitakse, et

§ 51

lg 1, mille kohaselt esindajaks Riigikohtus võib olla ainult vandeadvokaat või vandeadvokaadi vanemabi, on vastuolus Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 punkti 3 alapunktiga c. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Riigikohus saab kassatsioonkaebuse kolmandast väitest aru selliselt, et selles ei nõustuta ringkonnakohtu seisukohaga, mis puudutas kohustamiskaebuse esitamise vajalikkust enne kahju hüvitamise nõude esitamist. Seega käib kassatsiooniastmes vaidlus peaasjalikult selle üle, kas kahju hüvitamise nõuet võib jätta rahuldamata põhjusel, et isik ei ole õigeaegselt esitanud kohustamiskaebust. Sellele küsimusele vastamiseks käsitleb Riigikohus kõigepealt seda, milline tähtsus on õiguskaitsevahendi kasutamata jätmisel avaliku võimu poolt tekitatud kahju hüvitamisel üldiselt (I osa) ning milline tähendus on sellel käesolevas asjas (II osa). Viimasena võtab kohus seisukoha kassatsioonkaebuse ülejäänud väidete ja taotluste osas (III osa). I
2. Põhimõte, mille kohaselt kahju hüvitamise võib välistada esmase õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine, millega oleks saanud kahju tekkimist vältida, on sätestatud Riigivastutuse seaduse (RVS) § 7 lg-s
3. Nimetatud säte võimaldab jätta kahju hüvitamise nõude rahuldamata, kui isik oleks saanud kahju tekkimist ära hoida, esitades vaidemenetluses või halduskohtumenetluses nõude haldusakti tühistamiseks, toimingu lõpetamiseks, haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks.
4. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et eelnimetatud kahju hüvitamise üldine põhimõte on kohaldatav ka enne Riigivastutuse seaduse jõustumist tekitatud kahju puhul. Seda aga vaid juhul, kui muu õiguskaitsevahendi kasutamine oli reaalselt võimalik (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
5. aprilli
6. a otsuse p 19 haldusasjas nr 3-3-1-14-02). Lisaks on kolleegium märkinud, et tühistamiskaebuse esitamata jätmine saab kahjunõude välistada vaid siis, kui kahju sellisel viisil kõrvaldamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja tühistamiskaebuse esitamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
7. märtsi
8. a otsuse p 16 haldusasjas nr 3-3-1-11-02). Ehkki selles lahendis on kolleegium käsitlenud vaid tühistamiskaebust, on see põhimõte kohaldatav kõikide esmaste õiguskaitsevahendite puhul, sealhulgas toimingu sooritamise kohustamiseks esitatava kaebuse puhul.
9. Seega ei ole kohase õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine sugugi mitte alati kahju hüvitamist välistavaks asjaoluks. Enne kahju hüvitamise kaebuse rahuldamata jätmist esmase õiguskaitsevahendi kasutamata jätmise tõttu tuleb kontrollida, kas õiguskaitsevahendi esitamise võimalikkus pidi olema kannatanule arusaadav ja kas selle kasutamata jätmiseks ei esinenud mõjuvaid põhjuseid. II
10. Asja materjalidest ilmneb, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon leidis, et puudub alus M. Saago avalduse menetlemiseks, kuna avaldusel puuduvad taotleja isikut tõendava dokumendi andmed (
11. novembri
12. a istungi protokolli punkt 2.2). Seda tuleb käsitleda M. Saago avalduse menetlemisest keeldumisena. Linnakomisjon ei keeldunud vara tagastamisest või kompenseerimisest, vaid menetluse läbiviimisest. Tegemist on menetlust lõpetava toiminguga, millega haldusorgan ei otsusta isiku õiguste ega kohustuste üle. Kui haldusorgan on keeldunud isiku avalduse menetlemisest, siis tuleb esmase õiguskaitsevahendina kõne alla eelkõige kohustamisnõue. RVS § 6 lg-st 3 tuleneb, et kui haldusorgan jättis isiku taotluse läbi vaatamata, saab isik esitada vaide haldusorganile või kaebuse halduskohtule.
13. Haldusorgani poolt toimingu sooritamisest keeldumist ei saa aga vaidlustada määramatu aja jooksul. Keeldumise vaidlustamiseks on ette nähtud kindlad tähtajad. Alates
14. jaanuarist 2002 kehtiva

§ 9

lg 2 redaktsiooni kohaselt tuleb kohustamiskaebus esitada 30 päeva jooksul, arvates keeldumise teatavakstegemisest. Enne seda, 1. jaanuarist 2000 kuni 31. detsembrini 2001 kehtinud

§ 9

lg 1 redaktsioon nägi ette sama pika kaebetähtaja, kuid erinevusena hakkas see tähtaeg kulgema keeldumisest teadasaamisest. Nimetatud tähtaegade suhtes näeb eriregulatsiooni ette ORAS § 19 lg 1, mille kohaselt halduskohtusse pöördumise tähtaeg õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise käigus tehtud otsuste peale on kaks kuud, arvates päevast, millal isik sai teada tema õigusi rikkuvast otsusest. ORAS § 19 annab ühtlasi võimaluse ka vaidluste lahendamiseks kohtueelselt. ORAS § 19 lg-te 2 ja 3 kohaselt lahendavad kohtueelselt selliseid vaidlusi maakonnakomisjonid, kusjuures maakonnakomisjoni poole pöördumise tähtajaks on üks kuu, arvates päevast, millal isik sai või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest.

1. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et M. Saago ei esitanud halduskohtumenetluse või ORAS §-s 19 sätestatud vaidemenetluse korras kohustamisnõuet tema avalduse läbivaatamiseks või haldusakti andmiseks.
2. Kassatsioonkaebuse kohaselt paigutati M. Saago
3. juulil 1998 hooldekodusse. Harju Maakohtu
4. mai
5. a otsusega tunnistati M. Saago teovõimetuks ning tema eestkostjaks määrati J. Anissimov. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et kohustamisnõude esitamine oleks olnud võimalik hiljemalt hetkest, mil M. Saagole oli määratud eestkostja. Riigikohus järeldab ringkonnakohtu otsusest, et ringkonnakohus aktsepteeris õiguskaitsevahendi esitamata jätmise mõjuva põhjusena M. Saago haigust, kuid pidas kahju hüvitamist välistavaks asjaoluks seda, et kohustamisnõuet ei esitanud alates
6. maist 2002 M. Saago eestkostja. Riigikohtu halduskolleegium nõustub seisukohaga, et M. Saago poolt esmase õiguskaitsevahendi esitamata jätmine ei ole tema hooldekodus viibimist tingiva haiguse tõttu käesolevas asjas kahju hüvitamata jätmise aluseks. Lisaks leiab aga kolleegium, et kahju hüvitamist välistavaks asjaoluks ei ole käesolevas asjas ka kohustamisnõude esitamata jätmine M. Saago eestkostja poolt.
7. Haldusasjas ei ole tuvastatud, kas ja kui, siis millal tehti ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni keeldumine avalduse menetlemisest M. Saagole teatavaks. Kui keeldumine tehti M. Saagole teatavaks, võis eelpoolmainitud tähtaeg kohustamisnõude esitamiseks mööduda enne, kui J. Anissimov M. Saago eestkostjaks määrati või ta kohustamisnõude võimalusest ja vajadusest teada sai. Sellises olukorras tähtaja ennistamise võimalikkusest teadmine ning otsustamine, kas püüda tähtaja möödumisest hoolimata oma õigusi kaitsta kohustamiskaebuse või -vaide kaudu või esitada kohe kahju hüvitamise kaebus, eeldab põhjalikke õigusalaseid teadmisi. Kui isik, saades kohustamisnõude esitamise vajadusest teada pärast selle esitamiseks ettenähtud tähtaja möödumist ning, pidades kohustamisnõude esitamist seetõttu võimatuks, esitab kohe kahju hüvitamise kaebuse, siis võib Riigikohtu halduskolleegiumi arvates kohustamisnõude esitamata jätmisest hoolimata tema nõue teiste kahju hüvitamise eelduste olemasolul kuuluda rahuldamisele. Juhtumil, kui M. Saagole ei tehtud avalduse menetlemisest keeldumist teatavaks või ta ei saanud sellest teada ning seetõttu ei hakanud kaebetähtaeg varem kulgema, ei saa tema eestkostjale ette heita kohustamisnõude esitamata jätmist. Arvestades M. Saago avalduse menetlemisest keeldumisest möödunud ajavahemikku ning eestkostetava tervislikku seisundit, on õiguslike eriteadmisteta isikult, sh ka J. Anissimovilt, ülemäärane eeldada, et ta pidi mõistma seda, et kohustamiskaebuse esitamise tähtaeg ei olnud sellisel juhul veel kulgema hakanud.
8. Nimetatud põhjustel ei pidanud kohustamisnõude esitamise võimalikkus olema M. Saago eestkostjale arusaadav ning selle esitamata jätmine ei ole käesolevas asjas kahju hüvitamist välistavaks asjaoluks. Asi tuleb saata tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, mille käigus peab kohus lahendama muud kahju hüvitamisega seonduvad küsimused.
9. Riigikohtu halduskolleegium osundab siinkohal, et halduskohtu toimikust nähtuvalt on M. Saago esimeses halduskohtule esitatud kaebuses taotletud muuhulgas ka seda, et kohus ennistaks
10. novembri
11. a protokolli punkti 2.2 suhtes tühistamiskaebuse esitamiseks ettenähtud 30päevase tähtaja ning tunnistaks selle täielikult õigusvastaseks (tl 4). Halduskohtu
12. märtsi
13. a puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmise määruses (tl 39) märkis kohus: "Samas jääb kohtule arusaamatuks, miks taotleb kaebuse esitaja kohtult tühistamiskaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaja ennistamist. Kohus ei saa vastavat taotlust lahendada enne, kui kaebuse esitaja pole jõudnud selgusele ega täpselt formuleerinud oma nõuet. Kohus ei rahulda tühistamistaotluse esitamiseks ettenähtud tähtaja ennistamise taotlust olukorras, kus kaebus on esitatud kahju hüvitamiseks, mitte haldusakti tühistamiseks. Seega tuleb kaebuse esitajal esmalt valida, millise nõude juurde ta jääb." Puuduste kõrvaldamiseks esitatud kaebuse täpsustuses kaebuse esitaja loobus eelnevalt mainitud taotlustest ning soovis edasiselt üksnes kahju hüvitamist (tl 45). Riigikohtu halduskolleegiumi arvates näitab M. Saago poolt algselt esitatud kaebus soovi kasutada oma õiguste kaitseks ka muid halduskohtumenetluses ettenähtud võimalusi.
14. Olukorras, kus isik on esitanud kahju hüvitamise kaebuse, kuid kohtunikule on selle pinnalt selge, et kahju kõrvaldamine võib veel muu kaebusega võimalik olla, tuleb halduskohtul kaebajale selgitada, millise nõude peaks ta oma õiguste kaitseks esitama kõigepealt. Vastavalt

§ 19

lgle 8 võib kaebuse esitaja oma taotlust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus, kui ülejäänud protsessiosalised annavad selleks nõusoleku või kui kohus peab seda otstarbekaks. Seega võib halduskohtunik nii eelmenetluse jooksul kui ka kohtuistungil enne kohtuvaidlusi selgitada kaebuse esitajale, milline nõue oleks tema õiguste kaitseks tulemuslikum ning võimaldada taotlust vastavalt muuta.

1. Välistatud ei ole ka see, et halduskohus, saades korraga kahju hüvitamise kaebuse ja tähtaja ennistamise taotluse esmase õiguskaitsevahendi kasutamiseks, võtab korraga menetlusse mõlemad taotlused ning selgitab täpsemalt välja tähtaja ennistamise taotluse asjaolud ja selle seose kahju hüvitamise taotlusega. Kui kohus peab võimalikuks tähtaja ennistamist, siis on võimalik menetlus kahju hüvitamise asjas peatada ning jätkata menetlust üksnes esmase õiguskaitsevahendi, s.o RVS §des 3, 4 või 6 sätestatud taotluse osas. Selle taotluse lahendamisest sõltub ka kahju hüvitamise kaebuse menetluse jätkamise vajadus. Kui aga halduskohus esmase õiguskaitsevahendina esitatud kaebuse esitamise tähtaega ei ennista, saab jätkata kahju hüvitamise kaebuse menetlusega.
2. Põhimõtteliselt võiks kohustamiskaebuse esitamine tähtaja ennistamise korral olla võimalik veel ka käesoleval ajal. Arvestada tuleb aga ka keeldumisest möödunud ajavahemikku ja sellest tulenevat tähtaja ennistamata jätmise riski. Kuna samas asjas kahel korral halduskohtusse pöördumine ei ole võimalik (

§ 24

lg 1 p 4), siis ei oleks ka antud asjas kohustamiskaebuse tähtaja ennistamata jätmise korral enam kahju hüvitamise nõudega uuesti kohtusse pöördumine võimalik. Seetõttu tuleb Riigikohtu halduskolleegiumi arvates jätta kohustamiskaebuse esitamise teoreetiline võimalus käesolevas asjas tähelepanuta. Halduskolleegium peab põhjendatuks kahju hüvitamise kaebuse menetlemise jätkamist. Riigikohus osundab siinkohal ka RVS § 11 lg-le 3, mille kohaselt avaliku võimu kandja võib, sõltumata kannatanu tahtest, kõrvaldada haldusakti või toimingu tagajärjed RVS § 11 lg-s 2 sätestatud viisil, kui rahaline hüvitis oleks oluliselt suurem tagajärgede kõrvaldamise kuludest ja isikul pole kaalukat põhjust nõuda rahalist hüvitist. Kui kahju hüvitamiseks kohustatud isik peab kahju hüvitamise kaebust põhjendatuks, võib ta kohtumenetluse käigus sõlmida kaebajaga kokkuleppe kahju kõrvaldamiseks sellisel viisil. III

1. Kassaatori arvates ei saanud ringkonnakohus VÕS § 127 lg-st 6 tulenevalt jätta kahju hüvitamise kaebust täielikult rahuldamata. VÕS § 127 lg 6 sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Kuid ringkonnakohus jättis kaebuse rahuldamata seetõttu, et kaebuse esitaja ei olnud esitanud asjas kohustamiskaebust, mis oleks kahju tekkimise ära hoidnud. Sellisel juhul võib kahju hüvitamise nõue jääda täies ulatuses rahuldamata ning seda hoolimata VÕS § 127 lg-s 6 sätestatust. Viimane säte annab kohtule üksnes võimaluse hüvitise suuruse kindlaksmääramiseks olukorras, kus tekkinud kahju suurus ei ole täpselt tuvastatav, kuid kahju tekkimise fakt on tuvastatud ja ei esine muid kahju hüvitamist välistavaid asjaolusid.
2. Riigikohus ei nõustu kassaatoriga, et ringkonnakohus ei saanud oma otsuses tugineda asjaoludele, mida kaebuse esitaja ega vastustaja ei olnud asja menetluse jooksul välja toonud.

§ 25

lg-st 4 tulenevalt on kohus ise õigustatud ja kohustatud hindama tõendeid, tuvastama asja lahendamiseks olulisi asjaolusid ning otsustama, millist seadust või haldusakti tuleb asjas kohaldada ja kas kaebus kuulub rahuldamisele. Seega ei ole poolte poolt esitatud argumendid kohtu jaoks siduvad. TsMS §-st 309 tulenevalt kohaldatakse apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu menetluse kohta käivaid sätteid, kui apellatsioonimenetluse kohta ei ole sätestatud teisiti.

§ 34

lg 2 sätestab küll, et ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires, kuid see ei tähenda, et ringkonnakohus ei võiks halduskohtu otsuse apelleeritud osa seaduslikkust kontrollida poolte poolt välja toomata motiividel.

§ 34

lg-t 2 tuleb tõlgendada nii, et ringkonnakohus on küll seotud apellandi nõuetega, kuid mitte apellandi argumentidega. Halduskohtumenetluses kehtiv uurimisprintsiip laieneb ka ringkonnakohtule. Ulatuses, milles halduskohtu otsust on vaidlustatud, peab ringkonnakohus kontrollima otsuse seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsuse punkte 14-15 haldusasjas nr 3-3-1-41-02).
3. Kassaator on kassatsioonkaebuses leidnud, et TsMS § 85 lg 2, mille kohaselt esindaja Riigikohtus võib olla ja lepingulise esindajana kassatsioonkaebust esitada üksnes vandeadvokaat, on vastuolus Põhiseadusega ja tuleb PS § 15 kohaselt jätta asjas kohaldamata. Nimetatud seisukoha suhtes märgib Riigikohtu halduskolleegium, et TsMS § 85 lg 2 ei ole käesoleva haldusasja lahendamisel asjassepuutuv.

§ 5

lg 1 kohaselt juhindutakse halduskohtumenetluses tsiviilkohtumenetluse sätetest üksnes neis küsimustes, mida Halduskohtumenetluse seadustik ei reguleeri. TsMS § 85 lg-st 2 halduskohtumenetluses ei juhinduta, kuna esindust Riigikohtus reguleeritakse Halduskohtumenetluse seadustikus, täpsemalt

§-s

1. Kuna TsMS § 85 lg-t 2 käesolevas asjas ei kohaldata, ei saa halduskolleegium võtta seisukohta ka selle põhiseaduspärasuse suhtes.
2. Riigikohtu istungil esitas kassaator taotluse

§ 51lg 1 kohaldamata jätmiseks.

Nimetatud sätte kohaselt võib esindajaks Riigikohtus olla vandeadvokaat või vandeadvokaadi vanemabi. Taotluse kohaselt on

§ 51

lg 1 Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg 3 punkt "c" vastane. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg 3 punkti "c" kohaselt on igal kuriteos süüdistataval õigus kaitsta end ise või enda poolt valitud kaitsja abil. Riigikohtu halduskolleegium osundab, et käesoleva asja puhul on tegemist haldusmenetluses tekitatud kahju hüvitamise asjaga. Konventsiooni art 6 lg 3 käsitleb aga kuriteos süüdistatava õigusi. Isik, kes taotleb haldusmenetluses tekitatud kahju hüvitamist halduskohtus, ei ole sarnases olukorras, nagu kuriteos süüdistatav. Seetõttu ei pea halduskolleegium viidatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikli 6 lg 3 punkti "c" käesolevas asjas kohaldatavaks. Vandeadvokaadi või vandeadvokaadi vanemabi kutse omandamiseks on kehtestatud kindlad nõuded, mis peavad tagama selliste isikute kõrge õigusalase kvalifikatsiooni. Määratledes võimalike esindajate ringi vaid selliste isikutega, on

§ 51

lg 1 eesmärk tagada kassatsiooniastmes haldusasjade igakülgne ja efektiivne menetlemine. Seetõttu peab Riigikohtu halduskolleegium nimetatud normi põhiseaduspäraseks. Lisaks ei välista

§ 51lg 1 kassaatoriks oleva isiku osalemist Riigikohtu istungil.

27. Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ja asi saadetakse tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, ei võta Riigikohus seisukohta Riigikohtu istungil esitatud õigusabikulude väljamõistmise taotluse suhtes ega ka selles väljendatud taotluse suhtes jätta õigusabikulude väljamõistmisel kohaldamata

§ 87lg 2, mis võimaldab kohtul õigusabikulusid vähendada.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann