Obsah (6)

§ 28§ 118§ 64§ 29§ 31§ 266

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-17-04 Otsuse kuupäev 25. märts 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris Kohtuasi Kriminaalasi V. K. s

§ 28lg 2 ja § 118 p 1 ning Kr

K § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu

1. oktoobri
2. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-443/03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V. K., kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
3. veebruar
4. a Istungil osalenud isikud V. K. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon
5. Tühistada Ida-Viru Maakohtu
6. septembri
7. a kohtuotsus ja Viru Ringkonnakohtu
8. oktoobri
9. a kohtuotsus V. K. süüditunnistamise ja karistamise osas

§ 118lg 1 järgi ning liitkaristuse mõistmise osas.

2. Mõista V. K.

§ 118p 1 järgi õigeks tema käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

1. Kassatsioonkaebus rahuldada.
2. Kaitsjatasu 1593 (üks tuhat viissada üheksakümmend kolm) krooni võtta riigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. V. K. anti kohtu alla süüdistatuna

§ 118p 1 järgi selles, et ta 8.

novembril

1. a kella 23.00 ajal lõi enda elukohas T. T. noaga kõhtu ja tekitas talle eluohtliku tervisekahjustuse. Poole tunni möödudes lõi V. K. noa ja kirvega E. B., põhjustades ka talle eluohtliku tervisekahjustuse. Veel süüdistati V. K. KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi mitme varguse toimepanemises.
2. Ida-Viru Maakohtu
3. septembri
4. a otsusega tunnistati V. K. süüdi

§ 118p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks neli aastat vangistust. Samuti tunnistati V. K. süüdi ja teda karistati Kr

K § 139 lg 2 pde 2 ja 3 järgi ühe aasta vangistusega.

§ 64lg 1 alusel mõisteti V.

K.-le liitkaristuseks neli aastat vangistust. 2.1. Süüdistuses

§ 118p 1 järgi tuvastas maakohus, et 8.

novembril

1. a viibis V. K. koos venna A.ga enda elukohas. Kella 23.00 ajal tulid sinna T. T., E. B. ja I. M., kes olid alkoholijoobes ja soovisid V. K.ga rääkida viimase poolt toimepandud vargustest. Pärast koputamist ja kolistamist sisenes esimesena korterisse T. T., keda V. K. lõi koheselt noaga kõhtu. T. T. väljus ja hoiatas E. B. majja sisenemast. Viimane aga võttis kätte aialipi ja sisenes siiski korterisse. V. K. lõi koridoris ka E. B. noaga kõhtu ja kirvega pähe. Kohus ei nõustunud V. K. väitega, et ta tegutses hädakaitses, sest kannatanute käitumine ei seadnud ohtu V. K. elu. Samas leidis kohus, et V. K. tegude ajendiks võis olla kannatanute õigusvastane tungimine V. K. eluruumi öisel ajal. T. T.-l noa olemasolu kohus ei tuvastanud.
2. Maakohtu otsuse peale esitas V. K. apellatsioonkaebuse, milles väitis, et tegutses kannatanutele eluohtlike tervisekahjustuste tekitamisel hädakaitses.
3. Viru Ringkonnakohtu
4. oktoobri
5. a otsusega tühistati maakohtu otsus V. K.-le

§ 118

p 1 järgi mõistetud karistuse ja lõpliku karistuse osas.

§ 28lg 2 ja § 118 p 1 järgi mõisteti V.

K.-le karistuseks kaks aastat vangistust.

§ 64lg 1 alusel mõisteti V.

K.-le liitkaristuseks kaks aastat vangistust. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata, apellatsioonkaebus rahuldati. 4.1. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse selles sisalduvate järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele ja kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus leidis, et V. K. pani

§ 118lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime hädakaitse piiri ületades.

4.2. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et ei ole tõendatud T. T.-l noa olemasolu, sest V. K. vastavasisulisi järjekindlaid ütlusi ei ole teiste tõenditega kummutatud. Samuti ei soostunud ringkonnakohus sellega, et T. T. käitus majas rahulikult. Tunnistaja N. B. ütlustega luges ringkonnakohus tõendatuks, et V. K. korteri ust lõhuti kolm-neli minutit. Ringkonnakohus leidis, et sellest hetkest, kui T. T. tungis pärast ukse lõhkumist korterisse, oli V. K. hädakaitseseisundis. T. T. käitumises olid

§-s 266 sätestatud süüteo (omavoliline sissetung) tunnused ja selle vastu oli kohtualusel õigus end kaitsta. Seejuures arvestas ringkonnakohus veel sellega, et korterisse tungimine toimus öisel ajal, sissetungijad olid purjus, T. T.-l oli käes noataoline ese ja E. B. tahtis V. K. lüüa aialipiga. Võimalus rünnet vältida (lukustada uks) või pöörduda abi saamiseks teise isiku poole (helistada politseisse) ei välista õigust hädakaitsele. Sissetungijatele eluohtlike kehavigastuste tekitamisega ületas V. K. hädakaitse piire, sest T. T. ei kavatsenud veel noaga lüüa ja aialipp ei ole ese, mille eest tuleb end kaitsta kirve ja noaga. Seega pani V. K. hädakaitse piire ületades toime

§ 28lg 2 ja § 118 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MENETLUS RIIGIKOHTUS 5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas V. K. kassatsioonkaebuse, milles taotleb otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist

§ 118lg 1 järgi.

Kassaator leiab, et kehavigastuste tekitamisel ei ületanud ta hädakaitse piire. Tema arvates ei arvestanud ringkonnakohus sellega, et sissetungijad tulid tema suhtes teostama omakohut ja tal ei jäänud muud üle, kui ennast kaitsta. Öösel, kui ta magas, lõhuti korteri uks ja aken ning tungiti tema eluruumi. Ühel sissetungijatest oli käes nuga või noataoline ese ja sellest tajus kassaator ohtu enda elule. Ehmununa ja unisena haaras kassaator noa ja ennetades ründajat, lõi teda noaga esimesena. Samuti toonitab kassaator, et tema ei võinud teada, kas T. T. lööb teda noaga või mitte. Ringkonnakohtu motiveeringust jääb aga mulje, nagu pidanuks ta enne kaitsele asumist ootama, et T. T. teda esimesena lööks. Sama leiab kassaator ka E. B. tegude osas, kes ründas teda aialipiga ja keda ta lõi aialipiga antud hoobi eest kõrvale põigates. Kassaator leiab, et tegutses vaid enda elu kaitseks. 6. Riigikohtu istungil toetas kohtualuse kaitsja kassatsioonkaebust ja leidis, et V. K. tuleb

§ 118lg 1 järgi õigeks mõista.

Prokurör nõustus aga ringkonnakohtu järeldustega, olles seisukohal, et tegemist on hädakaitsepiiride ületamisega. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonkaebus on põhjendatud ja V. K. tuleb talle

§ 118lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista.

Viru Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. 8. Kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine seisneb

§ 28(hädakaitse) ebaõiges kohaldamises.

Seetõttu käsitleb Riigikohtu kriminaalkolleegium esmalt hädakaitse õiguse kõnealuse asja lahendamisel tähtsust omavaid üldisi aspekte (I osa) ning seejärel kontrollib hädakaitse elementide esinemist V. K. tegevuses lähtudes Viru Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaoludest (II osa). I 9.

§ 28

lg 1 sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt ületab isik hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Hädakaitse jaguneb seega esmalt hädakaitseseisundiks (vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või mõne teise isiku õigushüve vastu) ja teiseks hädakaitsetegevuseks (ründaja õigushüvede kahjustamine sobiva ja kaitsja käsutuses oleva säästvaima vahendiga, mis peab vastama ründe ohtlikkusele). Seejuures ei tohi kaitsetegevuse eesmärgiks olla ründajale ilmselt liigse kahju tekitamine. Õigusvastase ründe olemasolu on kõige olulisem tunnus, mis piiritleb hädakaitseseisundit (

§ 28

) hädaseisundist (

§ 29

). Selleks, et oleks võimalik üldse rääkida hädakaitsest ja/või selle piiride ületamisest, tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisundi olemasolu. Alles pärast hädakaitseseisundi tuvastamist on võimalik hinnata, kas kaitsetegevus jäi hädakaitse piiridesse või ületas neid.

1. Hädakaitseseisundi olemasoluks peab esinema õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüvedele. Seejuures peab rünne olema vahetu või seisma vahetult ees (peab olema vahetu oht ründeks). Seega võib hädakaitseseisund tekkida enne seda, kui ründaja tegevus jõuab katse staadiumisse karistusõiguslikus mõttes ehk enne vahetu ründe algust. See aga tähendab, et rünnatav isik ei pea ootama, et ta satuks ründajaga vahetusse võitlusolukorda, vaid ta võib enda või teise isiku õigushüvede kaitseks hakata tegutsema hetkest, kui seda õigushüve ähvardab reaalne oht vahetuks ründeks. Selleks, et määratleda, kas ründaja käitumine annab aluse kartuseks, et nüüd võib järgneda vahetu rünne, tuleb igal konkreetsel juhul olukorda hinnata ja tuvastada, kas oht kaitsja või mõne teise isiku õigushüvele oli olemas või mitte. Ründest tuleneva ohu hindamiseks kasutatakse nn objektiivse kõrvaltvaataja mõistet, mis tähendab, et olukorda püütakse hinnata selle informatsiooni järgi, mis oli kasutada konkreetses sündmuses osalejal (nn ex ante hindamine). Kui selline "objektiivne kõrvalseisja" leiab, et õigushüve kahjustamine oli tõenäoline, siis tuleb asuda seisukohale, et ründe oht oli olemas. 10.
2. Hädakaitseseisundi olemasoluks on olulise tähtsusega ka ründe lõppemise hetke tuvastamine. Üldjuhul ei ole rünne veel lõppenud, kui kaitsja saab oma tegevusega anda juhtuvale veel n-ö tagasikäigu. Kui rünne on lõppenud, on hädakaitse välistatud. 10.
3. Hädakaitseseisund on välistatud ka juhul, kui isik eksib ründe või selle ohu olemasolus. Sellisel juhul võib olla tegemist eksimusega õigustavas asjaolus (

§ 31lg 1) ning isik võib vastutada ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest.

10.

1. Õigusvastaseks tuleb lugeda rünnet, mille kohta ei ole lubavat normi (rünne ei ole kaetud lubatavusklausliga). Seejuures ei ole tähtis, millisest õigusharust lubav norm pärineb.
2. Hädakaitsetegevuse eesmärgiks on ründe tõrjumine, kusjuures selle käigus võib kaitsja kahjustada ründaja õigushüve. Ründe tõrjumise õiguse all tuleb mõista mitte pelgalt ründe tagasilöömise, vaid selle täieliku lõpetamise õigust. Seejuures peavad kaitsja poolt kaitsetegevuseks kasutatavad vahendid olema sobivad. Need peavad vastama ründe ohtlikkusele ja ei tohi olla ründe ohtlikkusele ilmselt mittevastavad ründajale kahjulikus suunas. Kaitsevahend on sobilik, kui see tõrjub ründe lõplikult, lõpetab selle täielikult ja otsekohe, ilma et kaitsja õigushüved ohtu jääksid või satuksid edaspidi ohtu ründesituatsiooni kui tervikut silmas pidades. Samuti on ründe tõrjumiseks sobiv kaitsevahend, mis küll ei suuda rünnet täielikult lõpetada, kuid vähendab ründega õigushüvele tekitatavat kahju. Sobivuse kaalumisel ei arvestata kaitstava ja rünnatava õigushüve väärtust ega nõuta nende võrdsust või kaitstava hüve ülekaalukust. Kuna rünne on õigusvastane, siis ei pea kaitsja enda (või teise isiku) õigushüve kaitseks üle võtma ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski, mis ei garanteeri ründe kohest ja lõplikku kõrvaldamist. 11.
3. Kui kaitsjal on kaitsetegevuseks valida mitme vahendi vahel, siis peab ta valima säästvaima, st vahendi, mis ründajat kõige vähem kahjustab. Säästvaima kaitsevahendi kasutamise nõue tuleneb sellest, et ka ründaja ei asetu oma teoga väljapoole õigust ehk ta ei muutu lindpriiks. Samas ei arvata nende vahendite hulka põgenemist, abi kutsumist ega ebakindlat vahendit. 11.
4. Kaitsja kohustus valida kaitsetegevuseks sobiv ja säästvaim vahend tuleneb ka

§ 28

lg-st 2, mille kohaselt ületab isik hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. 11.3. Teatud ulatuses võib kaitsetegevus ületada ründest lähtuvat ohtu ja tekitada ründaja õigushüvele suuremat kahju, kui ründe realiseerumise korral oleks tekkinud kaitsja või mõne teise isiku õigushüvele. See üldprintsiip - õigus ei tagane ebaõiguse ees - tuleneb

§ 28

lg-st 3, mille kohaselt võimalus vältida rünnet või pöörduda abi saamiseks teise isiku poole ei välista õigust hädakaitsele. 11.

1. Ka hädakaitsetegevuse ründele vastavuse või mittevastavuse tuvastamisel on kohaldatavad ex ante hindamiskriteeriumid. Neist omakorda tuleneb, et hädakaitsetegevuse mittevastavus ründele peab objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne juba kaitsetegevuse ajal - seda ei saa tuletada hiljem saadud teadmiste pinnalt.
2. Hädakaitse tuvastamiseks tuleb kindlasti välja selgitada ka kaitsja tegevuse subjektiivne külg. Kaitsja tegevus peab olema kantud kaitsetahtest. Isik peab subjektiivselt aru saama, et ta viibib kaitseolukorras (tahtluse intellektuaalne külg) ning ta peab tegutsema sellest arusaamast lähtuvalt (voluntatiivne külg). Kaitsja teo põhimotiiv peab olema enda või kellegi teise kaitsmine ehk ründe tõrjumine. Muud motiivid vihavaen ründaja vastu, põlgus vms võivad küll esineda, kuid neil ei ole hädakaitse tuvastamisel esmatähtsust. Need võivad kõne alla tulla kaitsetahte kõrval teisejärgulistena. Kui kaitsetahe puudub, ei saa rääkida kaitsjast ega hädakaitsest. Kui isik ei saa aru, et ta viibib hädakaitseseisundis, siis ta vastutab kuriteo katse eest (

§ 31lg 2).

II

1. Asjas tähtsust omavad sündmused algasid alkoholijoobes T. T. öisel ajal omavolilise sisenemisega majja. Seetõttu Riigikohus kaalub esmalt hädakaitse olemasolu V. K. tegevuses T. T. suhtes.
2. Viru Ringkonnakohus tuvastas, et pärast ukse lõhkumist tungis T. T. Krutkovide korteri esikusse ja sellest hetkest oli V. K. hädakaitseseisundis. Seda põhjusel, et T. T. käitumises esinesid

§ 266(omavoliline sissetung) tunnused.

Samas leidis ringkonnakohus, et T. T. ei kavatsenud V. K. käes olnud noataolise esemega veel lüüa. Sellest tegi ringkonnakohus järelduse, et V. K. ületas hädakaitse piire. Riigikohus ei nõustu sellise järeldusega. 14.1. Olles tuvastanud, et purjus T. T. tungis noataolise esemega relvastatult öösel V. K. eluruumi, tulnuks kohtul järgmisena võtta seisukoht selles osas, kas tegemist oli vahetu või vahetult eesseisva õigusvastase ründega. Kasutades formulatsiooni "...veel ei kavatsenud lüüa noaga...", on ringkonnakohus asunud sisuliselt seisukohale, et tegemist ei olnud vahetu või vahetult eesseisva ründega

§ 28lg 1 mõttes.

Riigikohus sellise seisukohaga ei nõustu. Nagu mainitud, võib hädakaitseseisund tekkida enne, kui ründaja tegevus jõuab karistusõiguslikus mõttes katse staadiumi. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seda seisukohta väljendanud ka

1. jaanuari
2. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-124-01 (RT III 2002, 5, 45) märkides, et rünnatav ei pea ootama hetkeni, mil hakatakse tema õigushüvesid reaalselt kahjustama. Vahetu ründena tuleb käsitleda ka sellist käitumist, mis küll veel mingit õigust ei riku, kuid mis võib selleks rikkumiseks koheselt muutuda. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub siinkohal V. K. kassatsioonkaebuses toodud seisukohaga, et tema ei võinud teada, kas T. T. ründab teda noaga või mitte. Vastava tõsikindla teadmise nõudmine (st sisuliselt reaalse ründe alguse ootamine) asetaks isikule ebamõistliku koorma, mida õiguskorral ei ole reaalne eeldada. Alates T. T. korterisse tungimisest oli V. K. hädakaitseseisundis. Tegemist oli T. T. poolt õigusvastase ründega, mis vastab

§-s 266 kirjeldatud süüteokoosseisu tunnustele. Seega oli V. K.l õigus hädakaitsele. "Objektiivsel kõrvaltvaatajal" on täielik alus asuda seisukohale, et keset ööd tugevas joobes ja noaga relvastatud isiku sissetungimine korterisse on mõistlikul vaatlemisel hinnatav kodu puutumatuse kahjustamisena ja suure tõenäosusega ohuna ka korteris asuva isiku elule ja tervisele. Seega oli kaitstavaks individuaalõigushüveks mitte üksnes V. K. kodu puutumatus, vaid ka tema elu ja tervis. Eeltoodu alusel käsitleb Riigikohtu kriminaalkolleegium T. T. tungimist V. K. eluruumi vahetu ründena eluruumi puutumatusele

§ 28lg 1 alt 1 mõttes, kuna T.

T. käitumises esinesid

§-s 266 kirjeldatud süüteokoosseisu tunnused. T. T. edasist käitumist V. K. korteris tuleb vaadelda vahetult eesseisva õigusvastase ründena V. K. elule ja tervisele

§ 28lg 1 alt 2 mõttes.

Järelikult on täidetud hädakaitse esimene eeldus - hädakaitseseisund. 14.

1. Edasiselt analüüsib Riigikohtu kriminaalkolleegium V. K. hädakaitsetegevust. Nagu eespool märgitud, on ründe tõrjumise eesmärgiks ründe täielik lõpetamine selleks sobiliku vahendiga. Ringkonnakohus on tuvastanud, et pärast V. K. poolt noaga löömist lahkus T. T. korterist ilma V. K.le kehavigastusi tekitamata. Sellest järeldab Riigikohus, et enda kaitsmine noaga oli V. K. poolt sobilikuks vahendiks lõpetamaks T. T. rünnet. Seejuures tuleb asuda seisukohale, et situatsioonis, kus öösel tungib korterisse noaga relvastatud alkoholijoobes isik, on hädakaitsevahendi sobilikkuse ülempiir suhteliselt kõrge - teatud juhtudel ei ole sellises olukorras välistatud, et kaitseks sobilikuks vahendiks võib olla isegi tulirelv, sest isik ei pea enda kaitsmisel rakendama ebakindlaid vahendeid. 14.
2. Lähtudes asjaolust, et hilisemalt kasutas V. K. E. B. ründe tõrjumiseks ka kirvest, asub Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale, et V. K.l oli ka T. T. ründe tõrjumiseks võimalus valida noa ja kirve vahel. Seega tuleb kaaluda ka seda, kas ründe tõrjumise võimalikest vahenditest oli nuga T. T. ründe tõrjumiseks säästvaim. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi leiab, et nuga oli võimalikest kaitsevahenditest T. T. suhtes säästvaim, sest üldteadaolevalt loetakse kirvest, mille kasutamisega võivad kaasneda oluliselt suuremad kahjustused, enamohtlikuks kui nuga. Ka ründe- ja kaitsevahendi võrdlusest (mõlemaks oli nuga) nähtub, et nii ründe- kui ka kaitsevahend olid võrdväärsed. Seega ei langetanud V. K. kaitsevahendi valikul valet otsust ega eksinud kaitsevahendi sobilikkuse ja säästlikkuse nõude vastu. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib veel, et asjaolul, kas T. T.l oli tegelikult käes nuga või mõni muu noataoline ese, ei oma käesoleval juhul tähtsust, sest "objektiivsel kõrvalvaatajal" on ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaoludel mõistlik eeldada, et T. T. käes oli nuga ja vastavalt sellele teostada ka kaitset. 14.
3. Eeltoodu alusel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et V. K. tegutses T. T. suhtes objektiivsest küljest hädakaitseseisundis ja tema kaitsetegevus ei väljunud hädakaitse piiridest, sest ta kaitses ennast õigusvastase ründe eest, kasutas selleks kohaseid vahendeid ja ei tekitanud ründajale ilmselt liigset kahju.
4. Järgmisena vaeb Riigikohtu kriminaalkolleegium V. K. käitumist E. B. suhtes. Kohtud on tuvastanud, et majast väljudes teatas T. T. E. B.-le, et V. K. lõi teda noaga. Samuti hoiatas T. T. E. B. majja sisenemast. E. B. sellest ei hoolinud, võttis kätte aialipi ja sisenes majja, kus üritas V. K. aialipiga lüüa. Pärast seda lõi V. K. E. B.-le noaga kõhtu ja seejärel veel kirvega pähe. Noaga tekitas V. K. E. B.le eluohtliku ja kirvega mitteeluohtliku tervisekahjustuse. Ringkonnakohus leidis, et aialipp ei ole selline ese, mille vastu tuleb ennast kaitsta kirve ja noaga. Seetõttu ületas V. K. ka E. B. suhtes hädakaitse piire. Riigikohtu kriminaalkolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. 15.
5. Analüüsides V. K. käitumist E. B. suhtes, märgib Riigikohus järgmist. Varem viidatud lahendis kriminaalasjas nr 3-1-1-124-01 on Riigikohtu kriminaalkolleegium leidnud, et hädakaitsesituatsiooni hindamisel tuleb arvesse võtta ka sellele eelnenud sündmuste käiku. Viidatud lahendis on Riigikohus lähtunud isegi hädakaitsele eelnenud päeva sündmustest. Eeltoodut arvestades ja lähtudes "objektiivse kõrvaltvaataja" mõistlikust arusaamast, tuleb T. T. ja E. B. rünnet V. K. õigushüvedele vaadelda ühtse tervikuna, vaatamata sellele, et kahe ründaja tegevus oli ajaliselt üksteisest lühikese ajavahemikuga eraldatud. V. K. kaitsetegevuse hindamisel E. B. suhtes tuleb seega vaieldamatult arvestada, et vahetult enne oli toimunud noaga relvastatud T. T. sissetung V. K. korterisse. 15.
6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et V. K. ründamine aialipiga oli vahetu ja vaieldamatult õigusvastane, sest kätkes endas ohtu V. K. elule ja tervisele. Hädakaitse esimene eeldus - hädakaitseseisund on seega V. K. käitumise osas täidetud ka siin. Järgnevalt tuleb kontrollida, kas kaitseks kasutatud vahendid olid ründe iseloomu arvestades ka sobilikud. Lähtudes põhimõttest, et isik ei pea üle võtma ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski, samuti seda, et mõni hetk varem oli T. T. rünnanud V. K. noataolise esemega, mida viimane pidas noaks, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et ka sel juhul oli tegemist sobilike vahenditega ründe tõrjumiseks, kusjuures need vahendid ei olnud ilmses vastuolus ründe ohtlikkusega

§ 28lg 2 alt 1 mõttes.

Oluline on ka asjaolu, et T. T.-st lähtuva ohu lõpetamine ei takistanud E. B. majja sisenemast. Järelikult oli V. K. õigustatud kasutusele võtma eelmisest kaitsevahendist suuremat kaitset pakkuva kaitsevahendi, milleks oli kirves. Samadel põhjendustel, mis T. T. osaski, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et aialipiga löömise eest ennast noaga kaitstes, et rikkunud V. K. ka E. B. suhtes säästvaima kaitsevahendi kasutamise nõuet. Kirve kasutamine võib tunduda ründe ohtlikkusele mittevastav, kuid üksnes sellele, kellel on teada ka pärast sündmust ilmnenud asjaolud. Tuleb aga rõhutada, et sündmuste toimumise ajal olnuks "objektiivsel kõrvaltvaatajal" alus arvata, et noa kasutamine ei ole veel rünnet lõplikult kõrvaldanud. Samuti tuleb seejuures arvestada, et V. K. tekitas kirvega E. B.-le vähem kahju kui noaga. 15.

1. Eeltoodu alusel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et V. K. tegutses ka E. B. suhtes objektiivsest küljest hädakaitseseisundis ning tema kaitsetegevus ei väljunud hädakaitse piiridest, sest ta kaitses ennast õigusvastase ründe eest, kasutas selleks kohaseid vahendeid ja ei põhjustanud ründajale ilmselt liigset kahju.
2. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib veel, et Viru Ringkonnakohus on V. K. poolt hädakaitsepiiride ületamise küsimuse lahendamisel lähtunud üksnes objektiivsest küljest. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et vastavalt

§ 28

lg-le 2 on hädakaitsepiiride ületamine karistatav ainult siis, kui ta pannakse toime kavatsetult või otsese tahtlusega. See aga tähendab, et lisaks objektiivsele küljele tuleb ka hädakaitse ja selle piiride küsimuse otsustamiseks tuvastada hädakaitse subjektiivsed tunnused. Riigikohtu kriminaalkolleegium osutab siinjuures V. K. alates kohtueelsest uurimisest antud kestvatele ütlustele selle kohta, et teda rünnati ja põhjuseks, miks ta T. T. ja E. B. lõi, oli soov ennast kaitsta. Neid ütlusi ei ole ringkonnakohus kummutanud. Riigikohtul ei ole kohtute poolt tuvastatud tehiolusid silmas pidades alust kahelda nende ütluste tõepärasuses ning seetõttu leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et V. K. käitumine T. T.-le ja E. B.-le tervisekahjustuste tekitamisel oli kantud kaitsetahtest. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud ja asjas puuduvad tõendid, et V. K.l oleks olnud kavatsus või otsene tahtlus teostada hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vastanud ründe ohtlikkusele, või et ta oleks T. T.-le või E. B.le kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitanud. 17. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Ida-Viru Maakohtu 11. septembri 2003. a ja Viru Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2003. a otsuse V. K. süüditunnistamises ja karistamises

§ 118p 1 järgi ning mõistab ta selles süüdistuses õigeks.

Ott Järvesaar, Hannes Kiris, Peeter Vaher