KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-36-04 Otsuse kuupäev Tartu, 30. märts 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa Kohtuasi Eesti Vabariigi (Kaitsemin

) § 116 lg 1 alusel. ES § 60 lg 4 p-de 1 ja 5 kohaselt ei saa tööandja eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu andmata isikuid, kes on töötanud neile eluruumi andnud tööandja juures vähemalt 10 aastat ja isikuid, kes on vallandatud seoses ettevõtte, asutuse või organisatsiooni töötajate arvu vähendamise või koosseisude koondamisega. H. Annusel on avaliku teenistuse staa"i 24 aastat 5 kuud 15 päeva. A. Sagadi on H. Annuse elukaaslane ja sellest lähtuvalt on tal õigus eluruumi kasutada.

1. Tallinna Linnakohus rahuldas
2. juuli
3. a otsusega hagi ning tunnustas Eesti Vabariigi omandiõigust Tallinnas Liikuri 32-3 asuvale eluruumile ja nõudis nimetatud eluruumi välja H. Annuse ja A. Sagadi ebaseaduslikust valdusest Eesti Vabariigi valdusesse. Mõlemalt kostjalt mõisteti hageja kasuks välja riigilõiv 8000 krooni ja tasu õigusabi eest 4000 krooni. Linnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on vaidlusaluse eluruumi omanik Eesti Vabariik. Tööandja eluruumi üürilepingu sõlmimise ajal kehtinud ES § 58 järgi oli tööandja eluruum määratud isiku, kes on eluruumi omaniku või valdajaga töö- või teenistussuhtes, majutamiseks. H. Annus oli Kaitseministeeriumi teenistuja ja tööandja eluruumi üürilepingu järgi anti talle eluruum kasutada kuni teenistussuhte lõppemiseni. H. Annusel tekkis teenistussuhe riigiga läbi Kaitseministeeriumi. Riigivaraseaduse § 4 lg 1 p 6 järgi on riigivara valitseja ministeerium ja sama seaduse § 19 lg 7 järgi võis riigile kuuluvaid eluruume anda üürile elamuseaduses ning teistes õigusaktides sätestatud juhtudel ja korras. Kaitseministeeriumil oli õigus anda avaliku teenistuse seaduse mõtte kohaselt tööandja eluruum ainult riigiametnikule, kes oli teenistussuhtes riigiga Kaitseministeeriumi kaudu. H. Annus vabastati Kaitseministeeriumi teenistusest
4. septembril
5. a, sest ta nimetati teisele ametikohale muus ametiasutuses. Temaga sõlmitud eluruumi üürilepingu p 2.1 kohaselt kehtis leping kuni teenistussuhte lõppemiseni või lõpetamiseni. Kuna üürilepingu järgi oli tööandja Kaitseministeerium, siis mõeldakse selles lepingus teenistussuhte lõppemist Kaitseministeeriumis. Seega lõppes tööandja eluruumi üürileping H. Annusega samal päeval kui teenistussuhe Kaitseministeeriumis. Üürilepingu p 7.1.7 alusel pidi ta eluruumi vabastama lepingu lõppemise kuupäevast ühe kuu jooksul. Elamuseaduse § 60 lg 4 p-des 1 ja 5 sätestatu ei anna kostjale õigust vaidlusaluse eluruumi kasutamiseks. H. Annuse teenistuse pikkus Kaitseministeeriumis oli 7 aastat 5 päeva ning teda ei vabastatud Kaitseministeeriumi teenistusest koondamise tõttu. Kuna H. Annusel puudub õiguslik alus kasutada vaidlusalust eluruumi, siis puudub see ka isikul, keda kostja majutas eluruumi kui perekonnaliiget. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
7. novembri
8. a otsusega linnakohtu otsuse ja jättis uue otsusega hagi eluruumi väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest rahuldamata. Kohus mõistis hagejalt H. Annuse kasuks välja kohtukulu 12 738 krooni.
9. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et vaidlusaluse eluruumi omanik on Eesti Vabariik ja et H. Annusele anti eluruum kasutada
10. augustil
11. a sõlmitud tööandja eluruumi üürilepinguga. Üürilepingu p 2.1 kohaselt kehtib leping kuni üürniku teenistussuhte lõppemiseni või lõpetamiseni. Ei vaielda ka selle üle, et H. Annuse teenistussuhe Eesti Vabariigiga lõppes
12. jaanuaril
13. a koondamise tõttu. Hagi esitamise ajal
14. oktoobril
15. a oli üürileping igal juhul lõppenud ja kostjatel puudus õiguslik alus eluruumi kasutada. Eluruumi kostjate valdusest väljanõudmine tähendab nende väljatõstmist elamispinnalt.
16. Eluruumi üürilepingu lõppemise ajal kehtinud ES § 60 lg 4 p 5 kohaselt ei saanud tööandja eluruumist välja tõsta isikuid, kes on vallandatud töötajate arvu vähendamise või koosseisude koondamise tõttu. Pooled vaidlevad selle üle, kas H. Annuse ühest riigiasutusest teise üleminek lõpetas teenistussuhe. Selle lahendamiseks tuleb vastata küsimusele, kas H. Annus oli teenistussuhtes Kaitseministeeriumi või riigiga.

§ 1

lg 2 määratleb, et riigiametis töötamiseks loetakse töösuhet riikliku institutsiooni koosseisus ettenähtud ametikohal, mitte töösuhet ametiasutusega. Kuigi riik on andnud oma ametiasutustele õiguse ametnikke teenistusse võtta ja teenistusest vabastada, tegutseb riigiasutus seejuures riigi nimel. Seetõttu ei ole Kaitseministeerium tööandja ES § 58 lg 1 mõttes. Teenistussuhe Eesti Vabariigiga lõppes H. Annusel

1. jaanuaril
2. a koondamise tõttu Rahandusministeeriumi ametikohalt.
3. Teenistussuhte lõppemise ajal kehtinud ES § 60 lg 4 p 5 alusel ei saa kostjat eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu andmata. Sellest tulenevalt ei saa hageja nõuda korteri vabastamist enne H. Annusele teise elamispinna vastuandmist ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja väitel on tal õigus nõuda elamispinna vastuandmist ka ES § 60 lg 4 p 1 alusel, kuna tal on avaliku teenistuse staa"i üle 24 aasta. Kuna kostja ei olnud näidanud, kui suure osa sellest moodustab töötamine riigiteenistuses, jättis kohus selle aluse käsitlemata. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
4. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada protsessiõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ning uue otsusega hagi rahuldada. Hageja esindaja palus H. Annuselt välja mõista kassatsiooniastmes kantud 7670 krooni suuruse õigusabikulu.
5. Ringkonnakohus jättis hindamata hageja väited, et üürilepingu sõlmis Kaitseministeerium, mitte Eesti Vabariik, ja et tööandja eluruumi üürilepingu osas on oluline vaid ametniku teenistussuhte pikkus konkreetse ametiasutusega ning et elamuseaduse mõttes on üürisuhtes tööandjaks ametiasutus, kellega ametnik on teenistussuhtes. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et Kaitseministeerium ei ole tööandja ES § 58 lg 1 mõttes. H. Annusel tekkis avaliku teenistuse suhe riigiga Kaitseministeeriumi kaudu ja tööandja eluruum anti tema kasutusse seetõttu, et ta astus Kaitseministeeriumi teenistusse, mitte seetõttu, et ta astus riigiteenistusse.

§ 55

kohaselt antakse riigiametnikule võimalusel tööandja eluruum, kui ametnik nimetatakse teises paikkonnas asuvale ametikohale või kui tal ametiasutuse asukohas ei ole omaette eluruumi. Analüüsides ES § 58 lg 1 ja § 60 lg 1 koosmõju, saab teha järelduse, et seadusandja pidas elamuseaduse vastuvõtmisel teenistussuhte lõppemise all silmas teenistussuhte lõppemist konkreetse ametiasutusega. Üürilepingu järgi on tööandjaks eluruumi valdaja ehk ametiasutus. Kui teenistuja lahkub ühest ametiasutusest, jätkates tööd teises ametiasutuses, siis elamuõiguslikus mõttes teenistussuhe lõpeb.

1. Linnakohus tuvastas, et H. Annus töötas Kaitseministeeriumis 7 aastat 5 päeva. Seega puudus H. Annuse suhtes alus rakendada ES § 60 lg 4 p-s 1 sätestatud elamuõiguslikku garantiid. Hageja ja H. Annuse vahel sõlmitud tööandja eluruumi üürileping lõppes
2. septembril
3. a. Kuna H. Annuse avalikust teenistusest vabastamise ajal puudus tal kehtiv tööandja eluruumi üürileping, siis kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti ES § 60 lg 4 p
5. A. Sagadi kohtuotsust ei vaidlustanud. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 4 ja § 319 lg 1, kui tühistas esimese astme kohtu otsuse H. Annuse apellatsioonkaebuse alusel ka A. Sagadi osas.
6. Kassatsioonkaebuse vastuses vaidleb H. Annus kaebuse väidetele vastu. Ringkonnakohus ei rikkunud protsessiõiguse normi ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi. Ebaõige on hageja seisukoht, et teenistuja lahkumisel konkreetse ametiasutuse teenistusest lõppeb ka tööandja eluruumi üürileping. ES § 58 lg 1 näeb selgelt ette teenistussuhte lõppemist riigiga.
7. veebruaril
8. a Riigikohtule esitatud avalduses palus H. Annuse esindaja hagejalt välja mõista kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu 5905 krooni 90 senti. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.
10. Apellatsioonikohus märkis, et riigiasutus tegutseb riigi nimel. Seega oli H. Annuse tööandjaks ES § 58 lg 1 mõttes riik, mitte Kaitseministeerium. Kuna H. Annuse teenistussuhe Eesti Vabariigiga lõppes
11. jaanuaril
12. a, siis oli hagi esitamise ajal, s.o
13. oktoobril
14. a tööandja eluruumi üürileping lõppenud. Kuid tulenevalt ES § 60 lg 4 p-st 5 ei saa hageja nõuda eluruumi vabastamist kostjatele teist eluruumi vastu andmata. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu selle seisukohaga.
15. Avaliku teenistuse seaduse (

) § 1 lg 2 järgi loetakse riigiametis töötamiseks töösuhet seadusandlikku, täidesaatvat või kohtuvõimu, riiklikku järelevalvet, kontrolli või riigikaitset teostava institutsiooni koosseisus ettenähtud valitaval või nimetataval ametikohal selle seaduse või muude seaduste alusel. Seega loetakse riigiametis töötamiseks ka töösuhet täidesaatvat võimu teostava institutsiooni - ministeeriumi - koosseisus nimetataval ametikohal. Vastavalt

§-le 19 võetakse ametnik teenistusse ametisse nimetamisega.

§ 127

lg 1 järgi vabastatakse ametist ka ametnik, kes nimetati riigi teenistuses teisele ametikohale muus ametiasutuses. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja H. Annus oli Kaitseministeeriumi teenistuses ja ta vabastati teenistusest

1. septembril
2. a, sest ta nimetati teisele ametikohale muus ametiasutuses. Samast kuupäevast nimetati ta Rahandusministeeriumi ametnikuks. Kuni
3. juulini
4. a kehtinud ES § 58 lg 1 järgi oli tööandja eluruum määratud isiku majutamiseks, kes on eluruumi omaniku või valdajaga töö- või teenistussuhetes. Vastavalt

§ 127lg-le 3 teenistussuhe riigiga ei lõpe, kui sama paragrahvi 1.

lõike alusel vabastatud riigiametnik asub ametikohale, millele ta nimetati. Avaliku teenistuse seaduse osundatud paragrahvis sätestatust järeldub, et kostja H. Annuse teenistussuhe riigiga ei lõppenud tema vabastamisega Kaitseministeeriumi teenistusest. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kostja H. Annuse teenistussuhe hagejaga lõppes

1. jaanuaril
2. a, mil ta vabastati koondamise tõttu Rahandusministeeriumi teenistusest.
3. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõigusseaduse rakendamise seaduse § 15 lg 4 kohaselt isikut, kes kasutas enne
4. juulit 2002 elamuseaduse §-s 58 nimetatud eluruumi ja kes vastas enne
5. juulit 2002 elamuseaduse § 60 lõikes 4 nimetatud tingimustele, ei või sellest eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu andmata. Vastavalt ES § 60 lg 4 p-le 5 ei saanud tööandja eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu andmata isikuid, kes on vallandatud töötajate arvu vähendamise või koosseisude koondamise tõttu. Kuna H. Annus vabastati teenistusest
6. jaanuaril
7. a koondamise tõttu, siis ei saanud teda enne
8. juulit
9. a vaidlusalusest eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu andmata. Eelnevast tulenevalt on õige ringkonnakohtu järeldus, et hageja ei saa kostjatelt nõuda eluruumi vabastamist H. Annusele teist elamispinda vastu andmata.
10. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et kui ametnik lõpetab teenistussuhte ühes ametiasutuses jätkates tööd teises ametiasutuses, siis elamusõiguslikus mõttes teenistussuhe lõpeb, märgib kolleegium järgmist. Ka kuni
11. juulini
12. a kehtinud ES § 60 lg 4 p 4 järgi ei saanud tööandja eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu andmata isikuid, kes on vabastatud töökohalt, millega seoses neile oli antud tööandja eluruum, kuid ei ole lõpetatud töö- või teenistussuhteid tööandjaga. Kuna

§ 127lg-te 1 ja 3 järgi kostja H.

Annuse teenistussuhe ei lõppenud, siis sai hageja ka ES § 60 lg 4 p 4 järgi enne riigiga teenistussuhte lõppemist kostjaid vaidlusalusest eluruumist välja tõsta ainult teist elamispinda vastu andes.

1. Ringkonnakohus ei rikkunud protsessiõiguse normi. Lähtudes avaliku teenistuse seadusest, leidis ringkonnakohus, et riik on andnud oma ametiasutustele õiguse ametnikke teenistusse võtta ja teenistusest vabastada, kuid ametiasutus tegutseb riigi nimel. Kuna riik tegutseb oma asutuste kaudu, siis oli H. Annusel teenistussuhe hagejaga. Ringkonnakohus tuvastas teenistussuhte lõppemise aja ja selle, et eluruumi väljanõudmine kostjate valdusest tähendab nende väljatõstmist elamispinnalt. Vindikatsioonihagi jäeti rahuldamata seetõttu, et kostja H. Annus ei pea eluruumi vabastama teist eluruumi vastu saamata. Kuna hagis esitatud õiguslik alus asja väljanõudmiseks puudus, tühistas ringkonnakohus õigesti esimese astme kohtu otsuse mõlema kostja osas. Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus kohaldas ES § 60 lg 4 p
2. Ringkonnakohus leidis, et kuna kostja ei ole näidanud, kui pika aja avalikust teenistusest töötas ta riigiteenistuses, siis jättis kohus selle aluse käsitlemata.
3. Kuna hageja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis TsMS § 61 lg 1 kohaselt mõistab kolleegium temalt välja kostja H. Annuse vajaliku ja põhjendatud kulu õigusabi eest kassatsiooniastmes, milleks kolleegium loeb 2000 krooni. A. Kull, H. Jõks, L. Laarmaa