Obsah (9)

§ 156§ 6§ 68§ 141§ 140§ 231§ 53§ 63§ 172

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-33-04 Otsuse kuupäev Tartu, 30. märts 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja V. Kõve, liikmed H. Jõks ja J. Luik Kohtuasi Eesti Vabariigi (Pärnu Maavan

§ 156lg 1 alusel juurdepääsutee määramise nõudes.

Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

1. novembri
2. a otsus asjas nr 2-2/1177/03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Anatoli Sorokini ja Mati Lilleoru ning EELK Pärnu Eliisabeti koguduse kassatsioonkaebused Asja läbivaatamise kuupäev
3. märts
4. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
5. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
6. novembri
7. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
8. Rahuldada A. Sorokini ja M. Lilleoru kassatsioonkaebus ning EELK Pärnu Eliisabeti koguduse kassatsioonkaebus.
9. Tagastada Ljudmilla Tamarile
10. detsembril
11. a A. Sorokini ja M. Lilleoru kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.
12. Tagastada Õigusbüroo Vindex OÜ-le
13. detsembril
14. a EELK Pärnu Eliisabeti koguduse kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
15. Eesti Vabariigile kuulub Pärnus Akadeemia 2 asuv kinnistu. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Pärnu Eliisabeti kogudusele kuulub Pärnus Lõuna 2 asuv kinnistu. Pärnus Kuninga 3 asuv kinnistu kuulub mõtteliste osadena kaheteistkümnele kaasomanikule, kellele kuuluvad korteriomandid. Nimetatud kinnistud asuvad kõrvuti ja kinnistutel paiknevatel ehitistel on ühine sisehoov. Eesti Vabariik ja EELK Pärnu Eliisabeti kogudus esitasid hagid Kuninga 3 asuva hoone kaasomanike vastu sisehoovile juurdepääsu tee määramiseks üle kostjate kinnisasja.
16. Eesti Vabariik märkis, et Akadeemia 2 sisehoovi pääseb Kuninga 3 kinnistul asuvast väravast. Kostjad on hoovivärava sulgenud. Hageja soovib kasutada talle kuuluval kinnistul asuvat hoovi sõidukite parkimiseks. Juurdepääsu eest tasu määramine pole hageja arvates põhjendatud, samuti ei põhjustaks juurdepääsutee kasutamine kostjatele kulutusi. Eesti Vabariigi lõplikuks nõudeks jäi määrata tähtajatu, tasuta ja ajaliste piiranguteta juurdepääs Akadeemia 2 asuvale kinnistule üle kostjatele kuuluva kinnistu ning kanda juurdepääs kinnistusraamatusse.
17. Hageja, EELK Pärnu Eliisabeti kogudus, palus määrata tähtajatu, tasuta ja ajaliste piiranguteta juurdepääsu Lõuna 2 asuvale kinnistule üle kostjatele kuuluva kinnistu ning kanda juurdepääs kinnistusraamatusse. Hageja kasutas sisehoovi sõiduautode parkimiseks. Hoovi pääseb kostjate kinnistul asuvast väravast, kuid kostjad sulgesid hoovivärava ja takistavad sel viisil juurdepääsu hageja kinnistule.
18. Kostjad leidsid, et seadusest ei tulene, et juurdepääs kinnistule tähendab sinna pääsemist autoga. Juurdepääs kitsendaks oluliselt kostjate õigusi. Tasuta juurdepääsu määramist ei ole seaduses (

§ 156

lg 1) ette nähtud ning juurdepääsu võib määrata ka ilma kinnistusraamatusse kandmata.

1. Pärnu Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja määras hagejatele kuuluvatele kinnistutele tähtajatu juurdepääsu üle kostjatele kuuluva kinnistu koos juurdepääsu kandmisega kinnistusraamatusse. Hagejatel tuleb maksta igale kostjale juurdepääsu kasutamise eest tasu 12 krooni ja 53 senti aastas. Eesti Vabariigil on lubatud sõidukitega pääseda kinnisasjale tööpäevadel kella 7.00 kuni 19.00 ning EELK Pärnu Eliisabeti kogudusel
2. maist kuni
3. septembrini kella 6.00 kuni 23.00 ja
4. septembrist kuni
5. maini kella 6.00 kuni 22.
6. Juurdepääsu kasutamise eest makstava tasu määr ja juurdepääsu kasutamise ajalised piirangud tuleb kanda kinnistusraamatusse. Tasu määramisel võttis kohus aluseks maa maksustamishinna 400 kr m2 ja juurdepääsutee pindala suhte ning leidis, et hagejatel tuleb kostjatele maksta aastas 150 krooni 40 senti. Juurdepääsutee ajaliste piirangute määramisel võttis kohus aluseks hagejate arvamuse. Maakohus jättis kõrvale kostjate väited, et hagejatel on võimalik juurdepääs mujalt kui kostja kinnisasjalt. Kohtu arvates olid ka kostjad seisukohal, et need asjaolud ei kuulu käesolevas asjas arutamisele. Kohus tuvastas, et hagejate kinnistud piirnevad avaliku teega, kust pääseb kinnistutel asuvatesse hoonetesse, kuid mitte kinnistutel asuvasse hoovi. Kohus leidis, et hagejad ei pääse sõidukitega oma kinnisasjadele ning seega ei saa hagejad igakülgselt oma kinnisasju kasutada. Kohus määras juurdepääsutee

§ 156lg 1 alusel.

Kostjad ei ole tõendanud, et juurdepääsutee kasutamine tekitab neile kahju. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse kinnistusraamatusse kannete tegemise osas ja muutis otsust juurdepääsu ajaliste piirangute ja juurdepääsu eest tasu maksmise osas. Ringkonnakohus määras Eesti Vabariigile kuuluvale kinnisasjale sõidukitega juurdepääsu tööpäevadel kella 7.00 kuni 18.00 ning EELK Pärnu Eliisabeti kogudusele kuuluvale kinnisasjale sõidukitega juurdepääsu kella 7.00 kuni 21.
2. Eesti Vabariik peab igale kostjale maksma juurdepääsutee kasutamise eest 150 krooni aastas ja EELK Pärnu Eliisabeti Kogudus 300 krooni aastas.
3. Ringkonnakohus märkis otsuses, et

§ 6

lg 2 sätestab kõigi omanike võrdsuse põhimõtte ning omandi kitsendused saavad tuleneda vaid seadusest.

§ 68

lg 1 järgi on omanikul õigus oma asja kasutada, mis tähendab muuhulgas selle kasulike omaduste tarbimist. Seetõttu on ainetu arutada ja selle vaidluse seisukohast tähtsusetu hinnata, kuivõrd vajalik on hagejatele oma kinnistutel sõidukite parkimine. Juurdepääsu puudumine piirab kahtlemata kinnisasja kasutamist. 8. Vastavalt

§ 156

lõikele 1 on omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Sõna "vajalik" rõhutab, et kinnisasja peaks saama võimalikult igakülgselt kasutada. On loomulik, et juurdepääsutee mõiste hõlmab õigust läbida tee sõidukiga. Kohus tuvastas, et hagejad ei pääse avalikult teelt sõidukitega oma kinnistutel asuvasse hoovi. Hagejad soovivad neile kuuluvatel kinnistutel asuvasse hoovi sõidukeid parkida.

§ 156

lõikes 1 sätestatud õigus nõuda juurdepääsu ei sisalda õigust nõuda kohtu kaudu reaalservituudi ja reaalkoormatise seadmist. Nii juurdepääsu servituudina kui ka juurdepääsu tasu reaalkoormatisena kinnistusraamatusse kandmine on kitsendustest puudutatud teeniva ja valitseva kinnisasja omanike vaba tahte küsimus. Seetõttu tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse kinnistusraamatusse kannete tegemist puudutavas osas.

1. Juurdepääsu määramisel ei arvestanud maakohus piisavalt koormatava kinnisasja omanike huve. Juurdepääsu määramisel ajaliste piirangute seadmise nõuet seadus otseselt ei sätesta, kuid selliste kitsenduste kindlaks määramine ei ole seaduse mõttega vastuolus, sest see kaitseb koormatava kinnisasja omanike huve. Eesti Vabariigi esindaja kinnitas ringkonnakohtus, et juurdepääsu vajatakse, et Pärnu Maavalitsuse töötajad saaksid autodega hoovi sõita. Maavalitsuse tööaeg kestab kella 8.00 kuni 17.
2. EELK Pärnu Eliisabeti koguduse esindaja selgitas, et juurdepääsu hoovile vajab kogudus eelkõige kinnistul asuva hoone bürooruumide rentnike ja hosteli külastajate sõidukite jaoks. Ringkonnakohus leidis, et maavalitsuse töötajatele ja rentnikele tuleks tagada juurdepääs vähemalt üks tund enne tööaja algust ja vähemalt üks tund pärast tööaja lõppu. Seega vajab Eesti Vabariik oma kinnisasjale juurdepääsu sõidukitega tööpäevadel kella 7.00 kuni 18.
3. Kuna EELK Pärnu Eliisabeti koguduse kinnistul asub hostel, tuleb viimasele tagada õhtune juurdepääs hilisemal taotletud ajal, s.o 7.00 kuni 21.
4. Tasu suurus ei sõltu koormatava kinnisasja omanikele tekkivast kahjust või selle puudumisest. Ringkonnakohtu arvates peab hüvitiseks olema õiglane tasu ebamugavuste talumise eest. Ringkonnakohus mõistis Eesti Vabariigilt välja igale kostjale 150 krooni aastas ja EELK Pärnu Eliisabeti koguduselt 300 krooni aastas. Igale kostjale makstakse juurdepääsu talumise eest hüvitist kokku 450 krooni aastas ning see on asjaolusid arvestades mõistliku suurusega summa. Kostjate kinnisasjal asub elamu ning neil on põhjendatud ootus võimalikult turvalisele ja rahulikule elukeskkonnale. Samuti peab tasu maksmine sõltuma võõra kinnisasja kasutamise ulatusest. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
5. Kassatsioonkaebuse esitasid kostjad A. Sorokin ja Mati Lilleorg ning hageja EELK Pärnu Eliisabeti kogudus.
6. A. Sorokin ja M. Lilleorg paluvad tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagid rahuldamata. Kostjad leiavad, et hagejad pääsevad oma kinnistutele, sest need asuvad avalike teede ääres. Kostjad ei nõustu kohtu järeldusega, et juurdepääs kinnistule peab ilmtingimata olema võimalik ka sõidukitega. Maavalitsus võib autosid parkida kinnistuid ümbritsevatele tänavatele. Samuti pääsevad hagejad oma kinnistute sisehoovile Kuninga 3a hoovist, mis on siiani riigimaa. Kostjate omandi kitsendamine peab olema piisavalt põhjendatud. Kostjad arvavad, et Kuninga 3 elamus elavate inimeste elutingimused, tervis, rahu ja üle kahekümne sõiduauto parkimisega tekitatav kahju on ametnikele sõidukite parkimise õigusega kaasnevast mugavusest olulisemad.

§ 156

lg 1 viimase lause kohaselt tuleb juurdepääsu määramisel arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. Ringkonnakohus ei ole seda piisavalt teinud. Õiglane oleks mõlemale hagejale ühesuuruse tasu määramine. Kostjad nõustuvad EELK Pärnu Eliisabeti koguduselt väljamõistetud tasu suurusega. Kohus ei arvestanud, et maavalituse autod paiknevad kostjate elamule lähemal, praktiliselt akende all, ning heitgaase ja müra on võimatu taluda. Kostjad vaidlustavad ka juurdepääsu ajalist piirangut ja leiavad, et otstarbekam oleks mõlemale hagejale määrata ühtne juurdepääsu lõppemise aeg - kell

1. Kostjatel on põhjendatud ootus võimalikult turvalisele ja rahulikule elukeskkonnale. Kohus pole otsuses märkinud otsuse täitmise tähtaega. Pärnu Maakohtu
2. mai
3. a määrusega said hagejad kinnistutele juurdepääsu alates määruse jõustumisest, st
4. juunist
5. a. Seega peab kohtuotsuses märkima, et otsust tuleb ka tasu osas täita
6. juunist
7. a.
8. Eesti Vabariik (Pärnu Maavalitsuse kaudu) vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Hagejal puudub kinnistule jõudmiseks vajalik juurdepääs. Kohus tuvastas, et hagejad ei pääse avalikult teelt sõidukitega kinnistutel asuvasse hoovi.
9. EELK Pärnu Eliisabeti kogudus vaidleb samuti kassatsioonkaebusele vastu. Juurdepääs hageja kinnistule üle kostjatele kuuluva kinnistu on vajalik. Kostjad pole tõendanud, et juurdepääs rikub nende õigusi sedavõrd, et kohus peaks jätma selle määramata. Ebamugavuste talumiseks piisab igale kostjale 450 krooni suurusest aastahüvitisest.
10. EELK Pärnu Eliisabeti kogudus palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse kinnistusraamatusse kannete tegemata jätmise osas ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Vastavalt

§ 141

lg-le 3 kohtuotsuse või tehinguga seatud kitsendus, samuti selle kitsenduse muutmine või lõpetamine, kehtib kolmandate isikute suhtes, kui see on kinnistusraamatusse kantud. Ringkonnakohus tõlgendas

§ 140

ja § 141 lg 3 vääralt, asudes seisukohale, et juurdepääsu ja tasu kinnistusraamatusse kandmine on vaid teeniva ja valitseva kinnisasja omanike vaba tahte küsimus. Hageja leiab, et juurdepääs tekib ainult siis, kui see on kinnistusraamatusse kantud. Samuti tekib juurdepääsu tasu kui eraõiguslik reaalkoormatis kinnistusraamatusse kandmisega (

§ 231lg 1).

Juurdepääs ja juurdepääsu tasu on asjaõigused ja nende kinnistusraamatusse kandmine on seaduslik ka ilma teeniva ja valitseva kinnisasja omaniku kokkuleppeta kohtuotsuse alusel (

§ 53ja § 141 lg 3).

Kui juurdepääsuõigus oleks kinnisturaamatusse kantud, oleks juurdepääsuga seonduvad asjaolud selged ja üheselt mõistetavad kolmandatele isikutele, samuti saaksid nii pooled kui kolmandad isikud juurdepääsuga seotud õigusi praktikas paremini kaitsta ja nõuda teistelt isikutelt kitsendustele allumist. 15. Kostjad A. Sorokin ja M. Lilleorg vaidlevad EELK Pärnu Eliisabeti koguduse kassatsioonkaebusele vastu.

§ 141lg 1 järgi kehtib seadusejärgne kitsendus kinnistusraamatusse kandmata.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et juurdepääsu reaalservituudina kinnistusraamatusse kandmine on poolte vaba tahe. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel protsessiõiguse normi rikkumise ja materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Kõik kassatsioonkaebused tuleb rahuldada. Kuna vaidlustatud õigussuhte osalised on ka need kaasomanikest korteriomanikud, kes kassatsioonkaebust ringkonnakohtu otsusele ei esitanud, tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada täielikult.
2. Esmalt vaeb kolleegium kassaatorite V. Sorokini ja M. Lilleoru väiteid, et juurdepääsu võimaldamisel pole kohtud arvestanud kõigi asjaoludega ning on liigselt koormanud kostjate kaasomandis olevat kinnisasja.

§ 156

lg 1 sätestab, et omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. Apellatsioonikohus leidis, et hagejad peavad saama kasutada oma kinnisasju igakülgselt ja kuna nad ei pääse avalikult teelt kinnistutel asuvatesse hoovidesse ning juurdepääsuõigus hõlmab tänapäeval reeglina õigust läbida tee sõidukiga, tuleb hagid rahuldada. Samasugune oli esimese astme kohtu seisukoht, kes leidis ka, et arutatava asja raamest väljub arutlus selle üle, kas hagejatel on võimalik pääseda oma kinnisasjale mujalt kui kostjate kinnisasja kaudu. Kolleegium ei nõustu apellatsioonikohtu järeldustega, sest otsusest ei nähtu, milliste asjaolude alusel nendeni jõuti. Juurdepääsuõiguse andmise otsustamisel pole kohtud kaalunud ei hagejate võimalusi pääseda oma kinnisasjadele ilma kostjate kinnisasja sõidukitega läbimata, samuti pole kaalutud koormatava kinnisasja omanike huve, lähtudes konkreetsetest asjaoludest. 18.

§ 156

lg 1 eesmärk on võimaldada kinnisasja omanikule vajalik juurdepääs avalikult teelt üle teise kinnisasja oma kinnisasjale nii, et võimalikult vähe koormata koormatava kinnisasja omaniku huve. Seega juurdepääsu nõude rahuldamise esimene eeldus on avalikult teelt vajaliku juurdepääsu puudumine hageja kinnisasjale. Kohtud pole pööranud tähelepanu kostjate väitele, et hagejate kinnisasjadele on juurdepääs avalikult teelt olemas, kuna nendel asuvad hooned piirnevad avaliku teega. Seejuures on oluline, kas avalikult teelt pääseb ainult kinnisasjal olevasse hoonesse või läbi hoone ka hagejate kinnistu piiresse jäävasse hoovi. Olenevalt hoovi suurusest ja kinnisasja ning hoone otstarbest, samuti ruumide paigutusest hoones, aga ka uste asukohast ja nende suurusest ei tarvitsegi alati vajalik olla pääseda hoovi teisiti kui läbi hoone. Asja materjalid lubavad oletada, et hagejate kinnistutel asuvatesse hoovidesse peaks pääsema ka teisiti kui läbi hoone. Samas ei saa nõustuda apellatsioonikohtuga, et juurdepääsu õigus hõlmab reeglina õigust läbida tee autoga. Kas juurdepääsõigus kinnistu sisehoovile tuleb anda ka autodele, oleneb asjaoludest, mh sellest, kas kinnistu ja sellel asuvate hoonete sihtotstarbeline kasutamine on võimalik ilma sisehoovi autoga pääsemata või mitte. Seejuures omavad tähtsust ka parkimise võimalus ja sõidukiga hoone teenindamise vajadus. Kui juurdepääs kinnistu sisehoovi peab olema võimalik ka sõidukiga, ei tarvitse see tähendada, et juurdepääs peab olema tagatud igapäevaselt. Juurdepääsuõiguse andmisel üle kostjate kinnisasja on tähelepanuta jäetud kostjate väide, et hageja kinnisasjale pääseb Kuninga tn 3A asuva elamu juurde kuuluva riigimaa kaudu. Lahendades

§ 156

lg 1 alusel esitatud juurdepääsu nõuet, tuleb esitatud asjaolude alusel arvestada sedagi, kas hagejal on võimalik saada juurdepääs oma kinnisasjale mujalt kui kostja maatüki kaudu. Asjaolu, et juurdepääs teise kinnisasja kaudu võib olla selle omanikule vähem koormavam kui kostjale tema kinnisasja kaudu, võib olla üheks hagi rahuldamata jätmise aluseks. Kui teise kinnisasja omanik keeldub juurdepääsu võimaldamisest või sellekohast hagi tema vastu ei rahuldatud, on asjaolud muutunud ja hagejal on õigus nõuda teistel asjaoludel juurdepääsu varasemalt kostjalt. Kõigi asjaolude täielikuma väljaselgitamise ja juurdepääsu vaidluse kiirema lahendamise tagab aga see, kui vajadusel esitada hagi alternatiivsena erinevate kinnisasjaomanike vastu, kelle kinnisasjalt on võimalik juurdepääs. 19. Kuna maakohtu ja apellatsioonikohtu otsustest ei selgu, milliste asjaolude alusel anti hagejatele juurdepääsuõigus oma kinnisasjade sisehoovi üle kostjate kinnisasja, siis ei vasta ringkonnakohtu otsus TsMS § 330 lg 4 nõuetele, mille kohaselt tuleb kohtuotsuse põhjendavas osas märkida muuhulgas kohtu tuvastatud asjaolud. Tõendite ja poolte väidete loetlemine ei asenda kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaolude märkimist otsuses. Nimetatud rikkumise tõttu pole võimalik kontrollida, kas apellatsioonikohtu järeldused tulenevad asjaoludest ja kas

§ 156lg -st 1 kohaldati õigesti või valesti. Ts

MS § 353 lg 3 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid.

1. Kolleegium märgib, et kui asja uuel lahendamisel leitakse, et kostjad peavad juurdepääsu oma kinnisasja kaudu tagama ja neile määratakse selle eest tasu, on vajalik arvestada, et hagejatele oli tagatud juba hagi tagamise määruse alusel juurdepääs oma kinnisasjadele üle kostjate kinnisasja. Kolleegium leiab, et kui kostjad on seda asja sisulisel arutamisel esimese astme kohtus soovinud, siis oleks mõistlik ja õiglane määrata tasu alates ajast, mil hagejad kohtumääruse alusel juurdepääsu üle kostjate kinnisasja kasutavad. Kostjate kassatsioonkaebuse ülejäänud väited ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks.
2. Vastuseks hageja, EELK Pärnu Eliisabeti koguduse kassatsioonkaebusele alusel märgib kolleegium järgmist.

§ 156

lg -s 1 sätestatud juurdepääsuõigus on kinnisomandi eraõiguslik kitsendus, mis seatakse tehingu või kohtuotsusega. Kinnisomandi kitsendusi reguleeriva üldsätte,

§ 141

lg 3 kohaselt kohtuotsuse või tehinguga seatud kitsendus, samuti selle kitsenduse muutmine või lõpetamine kehtib kolmandate isikute suhtes, kui see on kantud kinnistusraamatusse. Eelnevast järeldub, et lisaks tehinguga tekkivale kinnisomandi kitsendusele saab kinnistusraamatu kandega kolmandatele isikutele siduvaks muuta ka kohtuotsuse alusel tekkivat kitsendust. Kohtuotsuse alusel tekkiva juurdepääsuõiguse siduvaks muutmine kolmandatele isikutele kinnistusraamatu kandega oleks võimalik kinnistusraamatusse kas sellekohase märke (

§ 63

lg 1 p 4) või reaalservituudi (

§ 172) kandmisega.

22.

§-dest 1 ja 5 tuleneb asjaõiguste numerus clausus'e põhimõte. Selle põhimõtte kohaselt sätestab seadus lisaks asjaõigustele ka nende tekkimise, lõppemise ja sisu. Erinevates seadustes on sätestatud juhud, mil reaalservituut saab tekkida kohtuotsuse alusel, n asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 153 lg 1, maaparandusseaduse § 13 lg 5. Juurdepääsu tagamist kinnisasjale kohtuotsuse alusel tekkiva reaalservituudiga ei näe ette ükski seadus. Seetõttu leiab kolleegium, et kohtuotsuse alusel seatava kinnisomandi kitsenduse juurdepääsu kujul kinnisasjale saab kinnistusraamatu kaudu kolmandatele isikutele kehtivaks muuta vastavalt

§-dele 64 lg 1 p 4 ja 140 lg 3 kinnistusraamatusse kantava märkusega. Märkusega hagejale kuuluva kinnisasja kinnistusregistriosas saab kolmandatele isikutele kehtivaks muuta ka tasu maksmise kohustuse. Tasu määramisel tuleb arvestada poolte seisukohti ja kohus ei või määrata suuremat tasu, kui soovib koormatava kinnisasja omanik. Kuna tasu suuruse saab

§ 156

lg 1 nõude lahendamisel määrata kostja soovil ka ilma sellekohase hagita, ei nõua tasu kohta kinnistusraamatusse märkuse tegemise otsustamine hagi esitamist. Kohtuotsusega otsustakse tasu väljamõistmine kostjatest kinnisasjaomanike kasuks. Tasu määratakse kinnisasja kasutamise eest. Kinnisasja võõrandamisel ja sellekohase märkuse olemasolul kinnistusraamatus läheb tasu saamise õigus üle kinnisasja uuele omanikule. 23. Kui juurdepääsu, selle tingimuste ja tasu määramise aluseks olnud asjaolud on muutunud, siis on huvitatud isikul õigus nõuda juurdepääsu tingimuste ja/või tasu muutmist, samuti juurdepääsuõiguse lõpetamist. V. Kõve, H. Jõks, J. Luik