KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-35-04 Otsuse kuupäev Tartu, 30. märts 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja T. Tampuu Kohtuasi Tallinna linna hagi OÜ L

§ 330

lg 4 kohaselt tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas märkida ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas.

§ 330lg 6 kohustab ringkonnakohut vastama apellatsioonkaebuse kõigile põhjendustele.

Ringkonnakohus on jätnud kindlaks tegemata lepingu punkti 3.1 sisu, s.o poolte ühise tahte, jättes selles osas hindamata apellandi väited.

1. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 64 lg 1 kohaselt lähtutakse tehingu tõlgendamisel tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti. Sellest tulenevalt oleksid kohtud pidanud kindlaks tegema, milline oli poolte ühine tahe lepingu sõlmimisel. Kui pole üheselt selge poolte ühine tahe, siis tuleb lepingut tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 64 lg 2 kohaselt tuleb tehingu tõlgendamisel eeldada poolte soovi luua kehtiv lepinguline suhe ning eelistada tõlgendust, mille kohaselt jääb leping kehtima võimalikult suures ulatuses.
2. Asjas on oluline kindlaks teha, missugustel tingimustel pidi kostja lepingu p 3.1 kohaselt üürnikele kortereid müüma. Pole vaidlust selle üle, et kostja ei saanud kõnealuseid kortereid erastada eluruumide erastamise seaduse alusel. See aga ei välista võimalust, et kostja võttis endale kohustuse müüa korterid üürnikele sellistel tingimustel, et üürnike jaoks poleks sisulist erinevust selles, kas nad erastavad korterid eluruumide erastamise kohustatud subjektilt või ostavad kostjalt. Ringkonnakohus on jätnud andmata hinnangu hageja väitele, et kostja oleks saanud lepingu p-s 3.1 sätestatud kohustust täita üürnikega tsiviilõiguslikke ostu-müügilepinguid sõlmides, tagades neile korteri ostmisel samasugused tingimused, nagu on sätestatud eluruumide erastamise seaduses. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus otsuses põhjendama oma seisukohta lepingu p 3.1 tõlgendamise osas. Muuhulgas tuleks anda hinnang sellele, mida pidasid pooled mõistlikult võttes silmas lepingus sätestatud "erastamise" all. Alles pärast lepingu p 3.1 sisu kindlakstegemist saab hinnata, kas kostja täitis selle punkti osas lepingut ning kas ta oli lepingu rikkumises süüdi.
3. See, et kostja ei põhjustanud õigusvastase haldusakti andmist, ei välista iseenesest seda, et kostja võis hagejale kahju tekitada lepingu rikkumisega. Hagejal esineva kahju ja lepingu p 3.1 väidetava rikkumise vahel puudub põhjuslik seos juhul, kui kostja poolt lepingu p 3.1 hageja nõutud viisil täitmine poleks ära hoidnud hagejal hüvitise maksmise kohustuse tekkimise eluruume erastada soovinud üürnikele.
4. Ringkonnakohus jõudis esitatud asjaolusid hinnates järeldusele, et kostja ei saanud lepinguga võetud kohustust täita temast mitteolenevatel põhjustel, kuna tegemist oli võimatu tingimusega. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 88 lg 1 sätestas, et võimatu on tingimus, mille kohta tehingu tegemise ajal on teada, et ta kindlasti ei saabu. Sama paragrahvi lõige 2 sätestas, et kui pooled seadsid tehinguga kindlaksmääratud õiguste või kohustuste tekkimise sõltuvusse võimatust tingimusest, on tehing tühine.

§ 229

lg 2 kohaselt ei või kohus asjas, mis ei riiva avalikku huvi, rajada otsust asjaolule, mida pool ise ei ole asja läbivaatamisel esitanud. Kumbki pooltest ei ole tuginenud asjaolule, et tegemist oleks olnud võimatu tingimusega, mille kohta oli tehingu tegemise ajal teada, et ta kindlasti ei saabu. Ka kostja kinnitas, et ta soovis lepingu p 3.1 täita, kuid osa üürnikke ei olnud nõus tema pakutud tingimustega. Seega on ringkonnakohus ebaõigesti leidnud, et pooled leppisid kokku võimatus lepingutingimuses. Kuna pooled ei vaidle lepingu kehtivuse üle, siis ei tõusetunud küsimust, kas leping oli TsÜS § 88 lg 2 kohaselt tühine või mitte.

1. Kolleegium juhib tähelepanu veel sellele, et lepingulist kohustust rikkunud pool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või tekkis see raske hooletuse tagajärjel (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
2. septembri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-02, RT III 2002, 22, 258 ja
4. märtsi
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-03, RT III 2003, 7, 78).
6. Kolleegium märgib, et eespool nimetatud Tallinna Halduskohtu
7. märtsi
8. a otsus saab käesolevas asjas olla vaid üheks tõendiks TsMS § 90 lg 1 järgi.
9. Poolte kassatsiooniastmes kantud kohtukulude hüvitamise otsustab asja uuesti läbivaatav kohus sõltuvalt asja lahendamise tulemustest. A. Kull, L. Laarmaa, T. Tampuu