Obsah (5)

§ 122§ 121§ 14§ 12§ 4

KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-13-04 8. aprill 2004 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indr

§ 122lg-ga 2.

Ringkonnakohus on kaalunud üksnes avalike huvide võimaliku riivena otsuse mõju keskkonnale. Üldkorraldusest on puudutatud isikuid rohkem, kui neid on käesolevas asjas menetlusse kaasatud. Ringkonnakohtu otsus puudutab potentsiaalselt vähemalt kõiki ümbruskonna asumis elavaid isikuid. Nende mitteteavitamisel satub ohtu nende kaebeõiguse realiseerimine. Ehkki ringkonnakohtu määrused on avalikud ja kättesaadavad kõikidele isikutele, ei levi selline oluline otsus nagu üldkorralduse kehtivuse peatamine kõikide huvitatud isikuteni. Seega peab avalikkuse informeerimine üldkorralduste kehtivuse peatamise otsustest olema tagatud seaduses sätestatust intensiivsemalt. Lisaks sellele rikub üldkorralduse kehtivuse peatamine õiguskindlust, kuna üldsust on teavitatud valitsuse määruse Riigi Teatajas avaldamise kaudu kinnistute avalik-õiguslikust režiimist ning üldsusel on õigustatult võimalus eeldada, et Kalmuse tee piiranguvööndis kehtivad hetkel vaidlustatud määrusest tulenevad kitsendused;

1. b)vaidlustatud määruse kehtivuse peatamine on oma iseloomult sätte tingimuslik kehtetuks tunnistamine ex nunc. See ei muuda automaatselt kehtivaks varasemat normi. Haldusakti muutmise korral ei ole muudatust sisseviival sättel iseseisvat toimet, ta omab jõudu üksnes olemasolevasse normi tehtavate muudatuste kaudu. Seetõttu jääb ebaselgeks, milline on määruse kehtivuse peatamise tegelik tagajärg ning kas seda üldse on. Määrus on juba täidetud, s.t eeskirja vastav punkt on muudetud ning kehtib uues sõnastuses juba üle 3 aasta;
2. c)ringkonnakohus on rikkunud protsessiosaliste võrdse kohtlemise printsiipi. Kohus on pidanud vajalikuks ja võimalikuks nõuda kolmandate isikute arvamust, kuid vastustajale ei ole omapoolsete selgituste andmise võimalust antud;
3. d)ringkonnakohus eksib materiaalõigusnormide vastu, leides, et vaidlusaluse territooriumi näol on tegemist looduskaitsealaga. Vaidlus puudub selle üle, kas tegemist on looduskaitseala või maastikukaitsealaga. Maastikukaitseala eesmärgid on oma olemuselt erinevad looduskaitseala eesmärkidest. Lähtudes arusaamast, et tegemist on looduskaitsealaga, on ringkonnakohus jõudnud ekslikele järeldustele;
4. e)arvestades Riigikohtu 29. jaanuari 2004. a otsuse p 12 haldusasjas nr 3-3-1-81-03 on kaebus esitatud vale vastustaja vastu, sest taotletud on Vabariigi Valitsuse määruse kehtetuks tunnistamist. 6. J. Vaheri kirjalikus vastuses palutakse jätta erikaebus läbi vaatamata. Asja sisulise läbivaatamise korral palub J. Vaher jätta erikaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused on järgmised:
5. a)Tallinna Halduskohus on 26. märtsi 2002. a määrustega tunnistanud vastustajaks keskkonnaministri. Erikaebuse on aga esitanud Keskkonnaministeerium, kes ei ole antud asjaks pooleks ega kolmandaks isikuks. Erikaebuse esitaja esindajana märgitud isikul puuduvad volitused Keskkonnaministeeriumi esindamiseks;
6. b)teiste protsessiosaliste arvamust võib esialgse õiguskaitse taotluse kohta nõuda üksnes juhul, kui see on võimalik ilma viivituseta. Erikaebuse esitaja ei ole põhistanud, milline tema väide oleks tema ärakuulamise korral välistanud esialgse õiguskaitse kohaldamise;
7. c)ringkonnakohus ei rikkunud õiguskindluse põhimõtet. Erikaebuses märgitud "üldsus" ei ole vaidlustatava haldusakti adressaadiks, sest tegemist ei ole üldaktiga. Määrusest huvitatud isikute kaebeõigus ei ole avalik huvi. Erikaebuse esitaja ei ole õigustatud kaitsma kolmandate isikute õigusi. Kohtumäärusest informeerimata jätmine ei ole kohtumääruse tühistamise alus ja erikaebus ei ole antud juhul kohane õiguskaitse viis. Erikaebuse esitaja võiks taotleda kolmandate isikute informeerimist. Erikaebuse esitaja ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et kolmandate isikute kaebeõigust on rikutud. Kui määrus tehti pooli kohtusse kutsumata, arvestatakse kaebuse esitamise tähtaega määruse kätteandmisest;
8. d)õige ei ole erikaebuse esitaja seisukoht, et üldkorraldused ei tohiks üldse olla esialgse õiguskaitse korras peatatavad, sest vastasel juhul rikutakse paratamatult kellegi kaebeõigust, kuna üldkorralduse adressaatide ring ei ole kunagi täpselt teada. Üldkorralduse näol on tegemist haldusaktiga ning ükski õigusakt ei tee tema suhtes

§ 121

lg 3 p-st 1 erandit;

1. e)määruse aluseks on looduskeskkonna kahjustamise reaalne oht. Lisaks kaitseb määrus kaebaja omandiõigust. Määrus riivab üksnes vaidlustatava haldusakti kehtimisest huvitatud isikute ettevõtlusvabadust, mis ei kujuta endast pöördumatut tagajärge, vaid üksnes lükkab vara kasutamise ja investeeringutelt tulu saamise võimaluse edasi. Tegemist ei ole huviga, mis kaalub üles kaht eespool nimetatud huvi;
2. f)isegi kui pidada aktsepteeritavaks erikaebuse seisukohta, et vaidlustatava haldusakti peatamine ei muuda automaatselt kehtivaks varasemat normi, ei ole tekkinud olukorda, kus võib üldse kahelda Kalmuse tee piiranguvööndis kehtivates ehituspiirangutes. Kaitstavate loodusobjektide seaduse (KLOS) § 13 lg 2 p-st 9 tulenevalt on piiranguvööndis keelatud ehitiste püstitamine, kui kaitseeeskirjaga ei sätestata teisiti. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT I 7. Kuigi erikaebus on esitatud Keskkonnaministeeriumi kirjaplangil ja selles on erikaebuse esitajaks märgitud Keskkonnaministeerium, tuleb erikaebuse tegelikuks esitajaks lugeda keskkonnaminister. Keskkonnaminister on Tallinna Halduskohtu 26. juuni 2002. a määrustega nr 3-882/2002, nr 3884/2002 ja nr 3-885/2002 tunnistatud käesolevas asjas vastustajaks. Erikaebusele alla kirjutanud Keskkonnaministeeriumi õigusosakonna juristile andis keskkonnaminister volituse 11. oktoobri 2002. a käskkirjas nr 788. Volikirjas ministri asemel ekslikult ministeeriumi märkimine vastustajaks ei too vormiveana kaasa volituse tühisust. 8. Õige on aga erikaebuse esitaja märkus, et halduskohus on vääralt tunnistanud käesolevas asjas vastustajaks keskkonnaministri. Õige vastustaja peab

§ 14

lg 2 p 2 kohaselt olema Vabariigi Valitsus, sest kaevatavaks haldusaktiks on Vabariigi Valitsuse määrus. Ministril ei ole ametikohajärgset volitust Vabariigi Valitsuse esindamiseks halduskohtumenetluses. Haldusülesandeid täitva asutuse seaduslik esindaja halduskohtus on asutuse juht (

§ 14lg 5 kolmas lause). Vabariigi Valitsuse seaduslik esindaja halduskohtus on peaminister. Vastupidist ei sätesta ka Ts

MS § 84 lg 21 ja § 1641 ega VVS §

1. Nimetatud sätted reguleerivad riigi esindamist tsiviilprotsessis riigi vastu esitatud hagi korral, samuti riigi osalemisel kriminaalasjades tsiviilhageja või -kostjana. Käesoleval juhul on aga tegemist Vabariigi Valitsuse haldusakti peale esitatud kaebusega. VVS § 441 lg 5 kohaselt toimub haldusasjades riigi esindamine Halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.
2. See menetlusviga ei ole siiski käesolevas asjas vaidlustatud esialgse õiguskaitse määruse ega ka muude asjas juba tehtud lahendite tühistamise aluseks. Ebaõige vastustaja kaasamist ei saa antud juhul pidada olukorraks, kus kohtulahend on tehtud isiku suhtes, keda ei kutsutud seaduse nõuete kohaselt kohtusse. Arvestada tuleb, et Vabariigi Valitsus ja minister on mõlemad riigi täitevvõimu organid, kusjuures minister kuulub valitsuse koosseisu ja viib ellu valitsuse poliitikat. Vaidlustatud valitsuse määrus kuulub oma sisult Keskkonnaministeeriumi valitsemisalasse ja keskkonnaminister andis sellele oma kaasallkirja. Keskkonnaminister ega Vabariigi Valitsus ei ole ligi kaks aastat kestnud kohtumenetluses varem kordagi vale vastustaja kaasamisele tähelepanu juhtinud.
3. Riigikohus leiab, et vale vastutustaja kaasamine ei saa olla senist protsessi kulgu sisuliselt mõjutanud. Erinevalt haldusasjast nr 3-3-1-81-03 (Riigikohtu halduskolleegiumi
4. jaanuari
5. a otsus) on käesoleval juhul kõikidele protsessiosalistele kogu kohtumenetluse vältel olnud üheselt selge, et kaebuse esemeks on Vabariigi Valitsuse haldusakt, mitte ministri tegevus. Menetlusökonoomia ja efektiivse õiguskaitse põhimõttest tulenevalt ei oleks õige seniste menetlustoimingute kordamine. See võiks seada ohtu kaebuse esitaja, samuti kolmandate isikute õiguse kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul. Riigikohus arvestab ka seda, et asja sisuline lahendamine, samuti sellele eelnev kaebetähtaja küsimuse arutamine seisavad veel ees ja sinna tuleb Vabariigi Valitsus ministri asemel kaasata. Vastavalt

§ 12lg 2 p-le 2 tuleb vastustaja teha kindlaks eelmenetluse staadiumis.

Käesolev vaidlus ei ole eelmenetluse staadiumist kaugemale jõudnud, sest ringkonnakohus vaatab läbi alles erikaebust kaebetähtaja küsimuses. II 11. Halduskolleegium nõustub erikaebuse väitega, et vaidlustatud valitsuse määrus kui üldkorraldus mõjutab määratlemata hulga isikute õigusi. HMS § 51 lg 1 kohaselt on üldkorraldus haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele. Vaidlustatud valitsuse määrus reguleerib kaitsealal asuvate kinnistute avalik-õiguslikku režiimi (seisundit). Eelnev aga ei tähenda, et kõik potentsiaalselt puudutatud isikud tuleks halduskohtumenetlusse kaasata. See muudaks efektiivse halduskohtumenetluse võimatuks ning rikuks sellega õigust kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul. Üldkorralduse vaidlustamisel tuleb kolmanda isikuna kaasata vaid need puudutatud isikud, kelle õigusi või vabadusi võib kohtulahend riivata ulatuslikumalt või intensiivsemalt kui ülejäänud puudutatud isikuid. Näiteks eristuvad muude puudutatud isikute hulgast need, kellele kuuluvad kinnistud maa-alal, mille avalik-õiguslikku seisundit vaidlustatav üldkorraldus reguleerib. Halduskohus peab menetlusse kaasamata puudutatud isikute õigusi silmas pidama uurimisprintsiibist tulenevalt. 12.

§ 122

lg 2 teise lause kohaselt võib esialgse õiguskaitse taotluse läbivaatamisel tõendite esitamist ja teiste protsessiosaliste arvamust nõuda üksnes juhul, kui see on võimalik ilma viivituseta. J. Vaher esitas

1. jaanuaril 2004 ringkonnakohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus peatada kaevatava Vabariigi Valitsuse määruse kehtivus ja täitmine kuni menetluse lõpuni. Ringkonnakohus edastas selle taotluse
2. jaanuari
3. a kohtunõudega kolmandate isikute (K. Kaasiku, T. Sabsay ja AS Hansa Liising Eesti) esindajatele. Arvamuse taotluse kohta palus kohus esitada hiljemalt
4. jaanuariks
5. Vastustajale taotlust ei edastatud ja tema arvamust selle kohta ei küsitud. K. Kaasiku ja T. Sabsay vastus esialgse õiguskaitse taotlusele saabus kohtusse
6. jaanuaril
7. Tallinna Ringkonnakohtu
8. jaanuari
9. a määrusega valitsuse määruse kehtivus peatati.
10. Riigikohtu halduskolleegium rõhutas
11. detsembri
12. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-67-01, et esialgse õiguskaitse menetluse peavad kohtud läbi viima kiiresti (p 8). Menetluse käik näitab, et ringkonnakohus vaatas esialgse õiguskaitse taotluse läbi kiiresti. Siiski pidas kohus võimalikuks küsida taotluse kohta mõnede kolmandate isikute arvamust. Ringkonnakohtu määruses puudub põhjendus, miks oli võimalik
13. jaanuariks 2004 küsida mõnede kolmandate isikute, kuid mitte vastustaja ja ülejäänud kolmandate isikute arvamust. Sellist põhjust ei nähtu ka asja materjalidest. Riigikohtu halduskolleegium peab vajalikuks rõhutada, et kohus ei ole kohustatud esialgse õiguskaitse menetluses küsima kõigi protsessiosaliste arvamust. Kui kohus leiab, et mõnelt protsessiosaliselt esialgse õiguskaitse taotluse kohta arvamuse nõudmine on seotud võimaliku viivitusega, võib kohus jätta sellelt protsessiosaliselt arvamuse nõudmata. Kuid protsessiosaliste erinev kohtlemine ei tohi olla meelevaldne. Kui protsessiosalisi koheldakse esialgse õiguskaitse menetluses erinevalt, peab kohus esialgse õiguskaitse määruses näitama ära erineva kohtlemise põhjuse, kui vahetegemise põhjus ei ole niigi selge. Seetõttu leiab kolleegium, et ringkonnakohus rikkus menetlusnorme, koheldes protsessiosalisi erinevalt ilma põhjust selgitamata. Selle menetlusvea tagajärjed saab kolleegium välja selgitada pärast esialgse õiguskaitse määruse sisu käsitlemist (p 22).
14. Erikaebuse esitaja leiab, et vaidlustatud valitsuse määruse peatamine oli vastuolus õiguskindluse põhimõttega, sest valitsuse määrus on avaldatud Riigi Teatajas, kuid selle määruse peatamisest üldsust ei teavitatud. Riigi Teataja seaduse § 2 p 171 sätestab, et Riigi Teatajas avaldatakse halduskohtu jõustunud otsused, millega muudetakse või tunnistatakse kehtetuks Riigi Teatajas avaldatud õigusakte või dokumente. Sama seaduse § 9 lg 5 kohaselt avaldatakse halduskohtu jõustunud otsused, millega muudetakse või tunnistatakse kehtetuks Riigi Teatajas avaldatud õigusakt, selles Riigi Teataja osas ja jaos, milles avaldati muudetud või kehtetuks tunnistatud akt. Esialgse õiguskaitse määrusega võidakse peatada Riigi Teatajas avaldatud õigusakti kehtivus ajutiselt. Õigusakti kehtivuse peatamise õiguslik tähendus on oma olemuselt sarnane õigusakti kehtetuks tunnistamise tähendusega, kuigi selle vahega, et peatamine on ajutine, kehtetuks tunnistamine aga lõplik. Seda kinnitab ka HMS § 64 lg 1 teine lause, mis peab kehtivuse peatamise suhtes võimalikuks kohaldada kehtetuks tunnistamise sätteid. Sarnaselt õigusakti kehtetuks tunnistamisega vajavad isikud ka ajavahemikul, mil õigusakti kehtivus on peatatud, selgust, kas õigusakti tuleb täita või mitte. Õigusselguse ja õiguskindluse kaitseks tuleb Riigi Teatajas avaldada ka esialgse õiguskaitse määrus, millega peatatakse Riigi Teatajas avaldatud õigusakti kehtivus. Vastavalt Riigi Teataja seaduse § 2 p-le 18 avaldatakse sama paragrahvi eelnevates punktides loetlemata dokumendid Riigi Teatajas riigisekretäri otsusel. Eelnevast tulenevalt tuleb Tallinna Ringkonnakohtu
15. jaanuari
16. a määrus haldusasjas nr 23/151/2004 avaldada Riigi Teataja esimeses osas. Ringkonnakohtu määruse avaldamata jätmine Riigi Teatajas ei saa olla määruse tühistamise aluseks.
17. Erikaebuse esitaja leiab, et selline avalikkuse informeerimine üldkorralduse kehtivuse peatamisest peab olema tagatud seaduses sätestatust intensiivsemalt. Kolleegium jääb
18. mai
19. määruse ps 26 avaldatud (haldusasi nr 3-3-1-31-03) seisukoha juurde, et "[t]ulenevalt demokraatia põhimõttest ja heast haldustavast peab asutus kaalukatest otsustest avalikkust informeerima seaduses sätestatust intensiivsemalt, kui on ette näha, et üksnes seaduses ettenähtud kanalid ei pruugi olla piisavad selleks, et teave ka tegelikult jõuaks huvitatud isikuteni ja täiendav teavitamine ei too kaasa ebamõistlikke kulusid." Kolleegium peab aga vajalikuks täpsustada, et demokraatia põhimõttest ja heast haldustavast tulenev avalikkuse intensiivsema informeerimise kohustus on iseseisev avalik ülesanne, mitte osa kohtumenetlusest. Olemuselt on selle näol tegemist haldusülesandega. Kui haldusakti tühistamisel või kehtivuse peatamisel tekib vajadus isikuid kohtumenetluse seaduses sätestatust intensiivsemalt informeerida, peab selle ülesande täitmise tagama haldusorgan, kelle haldusakt tühistati või peatati. III
20. Enne esialgse õiguskaitse määruse sisulise õigsuse kontrollimist peab kolleegium vajalikuks käsitleda erikaebuses tõstatatud probleeme seoses haldusakti kehtivuse peatamise õiguslike tagajärgedega. 17.

§ 121

lg 3 p 1 kohaselt võib halduskohus peatada vaidlustatud haldusakti kehtivuse või täitmise. Seega eristab seadus haldusakti kehtivuse ja haldusakti täitmise peatamist (haldusakti kehtivuse peatamise mõju kohta vt käesoleva määruse p 14). Efektiivse õiguskaitse põhimõttest tulenevalt peab kohus saama haldusakti kehtivuse peatada nii edasiulatuvalt kui ka vajadusel tagasiulatuvalt. Kohtul peab olema võimalus kõrvaldada kohtumenetluse ajaks ajutiselt ka need peatatava haldusakti õiguslikud tagajärjed, mis tekkisid enne esialgse õiguskaitse määruse tegemist. 18. Varasemat haldusakti muutva haldusakti kehtivuse peatamine tähendab, et ajutiselt langeb ära õiguslik tagajärg, mille tekitamisele ta on suunatud, s.t muudatus varasemas haldusaktis. Vastupidise tõlgenduse korral oleks takistatud isikute õiguste efektiivne kaitse haldusakti muutmise vastu. Seega kehtib esialgse õiguskaitse määruse tulemusena Pirita jõeoru maastikukaitseala kaitse-eeskirja p 25 alap 1 endises sõnastuses. Kolleegium peab vajalikuks rõhutada, et halduskohtul tuleb tagada esialgse õiguskaitse määruse üheseltmõistetavus, et nii protsessiosalistele kui ka muudele isikutele oleks selged haldusakti kehtivuse peatamise õiguslikud tagajärjed. Käesolevas asjas on ringkonnakohus piisaval määral valitsuse määruse peatamise tagajärgi selgitanud. IV 19.

§ 121

lg 2 kohaselt võib halduskohus teha esialgse õiguskaitse määruse, kui vastasel juhul oleks kohtuotsuse täitmine raskendatud või osutuks see võimatuks. Halduskolleegium leidis

1. detsembri
2. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-67-01, et kohus peab esialgse õiguskaitse määruse tegemisel omavahel kaaluma haldusaktist kaebajale tulenevaid tagajärgi ja avalikku huvi haldusakti koheseks täitmiseks, samuti kolmanda isiku õigusi (viidatud määruse p 1). Sõltumata haldusakti tagajärgedest ei saa tema kehtivuse peatamine aga olla õigustatud, kui kohus peab tõenäoliseks, et kaebus jääb läbi vaatamata või rahuldamata. Sellele viitavaid asjaolusid ei ole aga antud asjas välja toodud.
3. Käesolevas asjas tuleb arvestada, et ehitamist soovitakse alustada kaitsealal, mille olemusega käivad kokku inimtegevuse olulised piirangud (Kaitstavate loodusobjektide seaduse § 2 lg 2). See sunnib ehitamisest huvitatud isikute õigused esialgse õiguskaitse menetluses taanduma keskkonnakaitsega seotud huvide ees. Enne kaitsealal ehitustööde alustamist peab reeglina olema saabunud selgus, kas ehitamine on õiguspärane või mitte. Praktiliselt luuakse ehitamisega pöördumatud tagajärjed, sest valminud hoonete lammutamine ei ole reeglina mõistlik. Isik, kes on omandanud kinnistu olemasoleval kaitsealal ja soovib asuda seal ehitama, peab arvestama, et menetlus ehitamise lubamiseks võib avalikkuse vastuseisu tõttu võtta seal tavalisest tunduvalt rohkem aega ja luba ei pruugita üldse anda. Vastuseks erikaebusele märgib kolleegium, et määravat tähtsust ei ole antud juhul sellel, kas tegemist on loodus- või maastikukaitsealaga. Kui kaitsealal seni kehtinud ehituspiirangute leevendamine on halduskohtus vaidlustatud ja kaebus ei ole ilmselgelt lubamatu või põhjendamatu, võib enne kohtuotsuse jõustumist ehitamist lubada vaid selgelt ülekaaluka avaliku huvi korral. Erikaebuses ei ole selliseid kaalutlusi välja toodud. Elamuehitus ei toimu enamasti avalikes huvides, vaid kinnistuomanike erahuvides.
4. Halduskolleegium leiab, et Vabariigi Valitsuse määruse peatamine ei piira ülemäära kolmandate isikute omandiõigust. Vaidlustatud Vabariigi Valitsuse määrus ei andnud vahetult õigust ehitamisega alustada. Ehitamine eeldab veel detailplaneeringu kehtestamist ja ehituslubade andmist. Detailplaneeringu kehtestamisel on kohalikul omavalitsusel avar kaalutlusõigus, millest tulenevalt võidakse ehitamist mitte lubada ka siis, kui vaidlustatud valitsuse määrus jääks kehtima. Kolmandate isikute huve võib kahjustada eelkõige detailplaneeringu menetluse edasilükkumine käesoleva kohtumenetluse ajaks. Kolleegium leiab, et vaidlustatud valitsuse määruse peatamine ei takista iseenesest vaidlustatud valitsuse määrusele tugineva detailplaneeringu menetlemist ega arutelu volikogus selle kehtestamise üle. HMS § 53 lg 1 p-st 1 ja lg 2 p-st 2 tulenevalt võib detailplaneeringu kehtestada ka edasilükkava kõrvaltingimusega, mille kohaselt detailplaneering jõustub alles siis, kui taastub vaidlustatud valitsuse määruse kehtivus. Kolleegium peab aga vajalikuks rõhutada, et säärase tingimusliku planeeringu kehtestamisega kaasneb märkimisväärne risk, et kohaliku omavalitsuse ja menetlusosaliste poolt planeerimismenetluses tehtud kulutused osutuvad asjatuks. Seega sõltub planeerimismenetluse jätkamine eeskätt sellest, kuidas kohalik omavalitsus riski hindab.

§ 121

lg 3 p 2 kohaselt saab kohus keelata vaid vaidlustatava haldusakti andmise või toimingu sooritamise. Detailplaneeringut ei ole antud juhul vaidlustatud. Kohus saaks detailplaneeringu menetluse peatada juhul, kui kaebuses taotletakse

§ 4

lg 2 ja § 6 lg 2 p 2 kohaselt detailplaneeringu kehtestamise keelamist (keelamiskaebus). Keelamiskaebuse esitamise võimalusi käsitles halduskolleegium

1. veebruari
2. a otsuse p-des 12 ja 13 (haldusasi nr 3-3-1-3-04).
3. Kuna erikaebuse väiteid ei anna alust kahtluseks, et vastustaja arvamuse küsimata jätmine ja tema erinev kohtlemine võrreldes teiste menetlusosalistega võis tuua kaasa haldusakti põhjendamatu peatamise, tuleb erikaebus jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld