3-2-1-34-04

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-34-04 Otsuse kuupäev Tartu,

1. aprill
2. a Kohtukoosseis Eesistuja T. Tampuu, liikmed V. Kõve ja J. Luik Kohtuasi Olle Veisseriku hagi AS Lonessa vastu 12 000 000 krooni saamiseks ning AS Lonessa hagi Olle Veisseriku ja Nils Olov Wärgårdeni vastu tehingute tühisuse tunnustamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
3. novembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/40/03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik O. Veisseriku kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
5. märts
6. a Kohtuistungil osalenud isikud O.Veisseriku lepinguline esindaja vandeadvokaat A. Pohla, AS Lonessa lepingulised esindajad vandeadvokaadid A. Alvin, M. Kuurberg ja Ü. Talviste, N. O. Wärgårdeni lepinguline esindaja vandeadvokaat R. Laus Resolutsioon
7. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
8. novembri
9. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
10. Kassatsioonkaebus rahuldada.
11. Tagastada Olle Veisserikule
12. novembril
13. a tasutud kautsjon 20 000 (kakskümmend tuhat) krooni ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
15. jaanuaril
16. a esitas Olle Veisserik Tallinna Linnakohtule hagi AS Lonessa vastu, paludes kostjalt välja mõista 12 000 000 krooni. Nõude alusena esitas hageja enda, AS Lonessa ja N. O. Wärgårdeni vahel
17. mail
18. a sõlmitud lepingu ja AS Lonessa poolt samal päeval väljastatud võlakirja. Nimetatud dokumentide kohaselt kohustus AS Lonessa tasuma O. Veisserikule 12 000 000 krooni. Mõlemale dokumendile kirjutas AS Lonessa nimel alla N. O. Wärgården. Lepingu ja võlakirjaga väljendati AS Lonessa kohustust tasuda O. Veisserikule kahe maaüksuse (4 ha ja 21,36 ha; endine Allika 83) AS Lonessa omandisse saamise korraldamise eest. O. Veisserik on oma kohustused täitnud ja AS Lonessa on kinnistud omandanud.
19. mail
20. a esitas O. Veisserik AS-le Lonessa nõudekirja, milles palus 12 000 000 krooni endale seitsme päeva jooksul üle kanda. AS Lonessa ei ole hagi kohaselt oma kohustust täitnud.
21. oktoobri
22. a hagi täienduse kohaselt reguleerisid AS Lonessa, AS Intrans, O. Veisserik, N. O. Wärgården ja United Terminals N. V.
23. novembri
24. a lepinguga nende vahel varasematest lepingutest tekkinud suhteid. Nimelt oli O. Veisserik sõlminud
25. oktoobril
26. a Kristjan Tikuga, Kaisa Arulaga ja Kaarel Kivikanguriga notariaalselt tõestatud ostu-müügi eellepingu (seda muudeti
27. jaanuaril
28. a), mille järgi kohustusid vaidlusaluse maa (maaüksuse Allika 83) tagastamise õigustatud subjektid müüma maa pärast kinnistamist O. Veisserikule. O. Veisserik on lepingu alusel maksnud õigustatud subjektidele 550 000 krooni.
29. detsembril
30. a sõlmisid O. Veisserik ja AS Intrans omakorda notariaalse ostu-müügi eellepingu, millega O. Veisserik kohustus pärast vaidlusaluse maatüki oma nimele kinnistamist müüma selle 12 000 000 krooni eest edasi AS-le Intrans. Jaanuaris
31. a tasus N. O. Wärgården selle lepingu alusel AS Intrans eest O. Veisserikule 1 500 000 krooni.
32. aprillil
33. a sõlmisid O. Veisserik ja N. O. Wärgården lepingu, mille kohaselt N. O. Wärgården kohustus tasuma O. Veisserikule maa erastamise ja AS Lonessa nimele kinnistamise korraldamise eest 2 100 000 krooni.
34. juunil
35. a tasus AS Lonessa N. O. Wärgårdeni eest O. Veisserikule 135 000 krooni.
36. novembri
37. a lihtkirjaliku lepingu kohaselt pidi O. Veisserik müüma või organiseerima Harjumaal Viimsi vallas Muuga külas asuvate kinnistute müügi AS-le Lonessa ning AS Lonessa tasuma pärast kinnistute omanikuks saamist ja maa kasutamiseks vajalike nõusolekute ja lubade saamist O. Veisserikule osadena kokku 11 500 000 krooni (lepingusummast 13 000 000 krooni loeti juba täidetuks 1 500 000 krooni). Lepingu p 2.4.3 kohaselt pidi O. Veisserik kõik oma kohustused täitma hiljemalt kuue kuu jooksul lepingu allkirjastamisest. Maksmine tagati akreditiiviga.
38. novembril
39. a sõlmis AS Lonessa K. Kivikanguri, K. Arula ja K. Tikuga notariaalselt tõestatud maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingu, mille alusel anti maa üle AS-le Lonessa ja kinnistati tema nimele. Hageja on oma kohustused enda arvates täitnud. Hagi kohaselt võttis O. Veisserik vastu AS Lonessa poolse kohustuse täitmise ka N. O. Wärgårdeni ja AS Intrans eest.
40. mail
41. a vormistati AS Lonessa võetud kohustus ümber 12 000 000 krooni suuruseks laenuks. Hageja palus kostjalt välja mõista 12 000 000 krooni, millest põhivõlg moodustab 11 510 039 krooni 75 senti ja viivis 489 960 krooni 25 senti.
42. Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja väitis, et ei ole sõlminud hagejaga
43. mai
44. a lepingut ega ole andnud hagejale välja võlakirja. Kostja taotles tsiviilkohtumenetluse lõpetamist TsMS § 217 p 6 alusel.
46. märtsil
47. a esitas AS Lonessa Harju Maakohtule hagi O. Veisseriku ja N. O. Wärgårdeni vastu, milles palus tunnustada
48. mail
49. a sõlmitud lepingu, võlakirja ja nende tingimuste ning
50. mai
51. a nõudedokumendi tühisust. Hagis väideti, et AS Lonessa pole kunagi O. Veisserikult saanud 12 000 000 krooni, samuti leiti, et vaid ühe juhatuse liikme poolt alla kirjutatud lepingud AS Lonessa suhtes ei kehti, kuna aktsiaseltsi põhikirjas on ette nähtud tehingute tegemine vähemalt kahe juhatuse liikme poolt ühiselt, ja sellise kande tegemist on taotletud ka äriregistri pidajalt, kes seda aga mingil põhjusel ei ole teinud. Lisaks ei ole AS Lonessa nõukogu otsustanud 12 000 000 krooni suuruse kohustuse võtmist. Seega ületas N. O. Wärgården lepingu sõlmimisel oma volitusi ja leping on tühine.
52. novembril
53. a on AS Lonessa, O. Veisseriku, N. O. Wärgårdeni, United Terminals N. V. ja AS Intrans vahel sõlmitud leping omavaheliste õiguste ja kohustuste kohta ning seda ei saa muuta üksnes O. Veisseriku, AS Lonessa ja N. O. Wärgårdeni vahelise kokkuleppega.
54. novembri
55. a kokkuleppe p-de 6 ja 7 kohaselt lahendatakse pooltevahelised vaidlused Rootsi õigusele tuginedes Stockholmi Kaubanduskoja Vahekohtus. Lisaks väideti hagis, et O. Veisseriku ja N. O. Wärgårdeni poolt allkirjastatud ning
56. ja
57. mail
58. a dateeritud dokumendid on koostatud hiljem. N. O. Wärgården kutsuti juhatuse liikme kohalt tagasi AS Lonessa nõukogu
59. mai
60. a otsusega.
62. septembril
63. a liideti mõlemad hagid ühte menetlusse.
64. Tallinna Linnakohtu
65. novembri
66. a otsusega jäeti mõlemad hagid rahuldamata ja lõpetati menetlus AS Lonessa hagis
67. mai
68. a nõudedokumendi tühisuse tunnustamiseks. O. Veisserikult mõisteti AS Lonessa kasuks välja õigusabikulud 100 000 krooni ja AS-lt Lonessa riigituludesse 480 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei tõendanud O. Veisserik tema ja AS Lonessa vahel sellise kohustise olemasolu, millest tekkinud võla võinuks
69. mail
70. a vastavalt TsK § 272 lg-le 3 laenulepinguna vormistada. Võla olemasolu tuvastamiseks on vaja hinnata
71. novembri
72. a lepingu sisu. Sellist hinnangut on pädev andma lepingu sõlmimisel valitud vahekohus, kuid vahekohtu otsus asjas puudub. Mitmepoolse lepingu muutmine kahepoolselt on vastuolus TsK §-ga
73. Ebaõige on hageja väide, et
74. mail
75. a vormistati laenuna vaid AS Lonessa kohustus. Hageja nõude arvestuse järgi tulenes 1 500 000 krooni United Terminals N. V. ja N. O. Wärgårdeni vahelisest kokkuleppest. Lepingu ja võlakirja vormistamine
76. mail
77. a ei ole käsitatav kohustise täitmise pakkumisena.
78. mail
79. a esitatud nõudedokument tõendab, et sellisena pole lepingut ja võlakirja käsitanud ka hageja. Kohus leidis, et ka võla ümbervormistamisel põhinevat laenulepingut saab rahatuse motiivil vaidlustada. Sel juhul väljendub lepingu rahatus võla puudumises.
80. mai
81. a leping ja võlakiri olid rahatud. Dokumentide vormistamisest
82. mail
83. a ei tekkinud kohustist, kuna leping oli sõlmimata.
84. Tallinna Ringkonnakohtu
85. aprilli
86. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata.
87. Riigikohtu
88. oktoobri
89. a otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
90. aprilli
91. a otsus ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
92. Riigikohtu otsuse kohaselt pidi AS Lonessa tõendama, et tal võlga ei ole. Ringkonnakohus ei ole muutnud linnakohtu seisukohta, et
93. novembri
94. a lepingust tuleneva kohustuse olemasolu saab tuvastada vaid vahekohus, kuid on samas ise asunud hindama
95. novembri
96. a lepingu täitmisega seonduvat. Selles osas on ringkonnakohtu otsus vastuoluline. Kui kohus aga leiab, et ta ei saa hinnata
97. mai
98. a lepingu ja võlakirja aluseks oleva võla olemasolu vahekohtu kokkuleppe tõttu või muul põhjusel, järeldub sellest TsK § 276 lg 1 kohaselt, et laenaja (kostja AS Lonessa) ei ole tõendanud lepingu ja võlakirja rahatust. Kui AS Lonessa soovib laenulepingut rahatuse eesmärgil vaidlustada, peab ta tõendama, et tal tegelikult mingit kohustust hageja ees ei ole. Samuti pidi ringkonnakohus Riigikohtu otsuse kohaselt asja uuel läbivaatamisel
99. mai
100. a lepingu ja võlakirja rahatuse hindamisel kontrollima muuhulgas seda, kas ta saab hinnata
101. novembri
102. a lepingu täitmist ja sellest tulenevat võla olemasolu. Sõltumata lepingus ette nähtud kokkuleppest lahendada vaidlused Rootsi seaduse alusel Stockholmi Kaubanduskoja Vahekohtus, saab kohus hinnata siiski vahekohtu kokkuleppe kehtivust, st tehingu kehtetuse aluste olemasolu, muuhulgas ette nähtud vorminõuete järgimist, lähtudes seejuures
103. juunil
104. a sõlmitud välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise New York'i konventsiooni art-st
105. Vahekohtu kokkuleppe kehtivuse hindamisel tuli arvestada ka TsÜS § 142 lg-s 4 (
106. a redaktsioonis) sätestatud nõuet, et tehingu vormile, mille esemeks on Eestis asuv kinnisasi või Eestis registrisse kantud laev või lennuk, kohaldatakse Eesti seadust, samuti TsÜS § 153 lg 1 ja § 154, mis näevad asjaõiguste suhtes ette asja asukohamaa seaduse kohaldamise. Sellega seoses tuleb kontrollida, kas lepingule on kohaldatav AÕS § 119 lg 1 (
107. a redaktsioonis), mis nõudis kinnisasja omandamise tehingu notariaalset tõestamist, ja TsÜS § 93 lg 3 (
108. a redaktsioonis), mis nägi ette tehingu notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel tehingu tühisuse. Kui ringkonnakohus leiab, et
109. novembri
110. a lepingus sisalduv vahekohtu kokkulepe on tühine ja seejärel, et leping on tühine ka muus osas, ei saa sellest lepingust tuleneda kohustust, mida sai laenuks ümber vormistada. Sellest ei järeldu aga iseenesest hagi aluseks oleva lepingu ja võlakirja rahatus. Ringkonnakohus pidi arvestama ka seda, et
111. novembri
112. a lihtkirjaliku lepinguga väljendati osaliselt õigusi ja kohustusi, mis olid juba tekkinud hageja ja maa tagastamise õigustatud subjektide vahel
113. oktoobril
114. a sõlmitud notariaalselt tõestatud ostu-müügi eellepingu,
115. detsembril
116. a hageja ja AS Intrans vahel sõlmitud notariaalselt tõestatud ostu-müügi eellepingu ning hageja ja N. O. Wärgårdeni vahel
117. aprillil
118. a sõlmitud lepingu alusel. Põhimõtteliselt sai AS Lonessa neist lepingutest tulenevaid kohustusi endale võtta ka
119. mai
120. a lepingu ja võlakirjaga. Kui ringkonnakohus leiab, et vahekohtu kokkulepe on kehtiv, ei saa ta hinnata muus osas
121. novembri
122. a lepingu kehtivust ega selle täitmisega seonduvat. Seda saab teha vaid poolte vahel kokku lepitud vahekohus. Kui kohus ei saa aga hinnata
123. mai
124. a lepingu ja võlakirja aluseks oleva lepingu kehtivust, jäävad tõendamatuks ja paljasõnaliseks ka AS Lonessa väited
125. mai
126. a lepingu ja võlakirja rahatusest. Kostjal on sel juhul õigus nõuda menetluse peatamist TsMS § 213 lg 1 p 3 alusel kuni lepingu kehtivuse ja täitmise küsimuse lahendamiseni pädevas vahekohtus, eeldusel, et kostja esitab sinna hagi. Kas ja millises ulatuses
127. mai
128. a laenulepinguga ja võlakirjaga vormistati ümber
129. novembri
130. a lepingust tulenevaid kohustusi ja kas seda lepingut on sisuliselt kahepoolselt muudetud või lõpetatud, peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel hindama üksnes juhul, kui ta leiab, et
131. novembri
132. a leping kehtib ja selle täitmisega seonduvaid küsimusi ei pea hindama vahekohus. Ainuüksi asjaolu, et
133. novembri
134. a leping sõlmiti formaalselt viie isiku vahel, ei tähenda veel seda, et sellest ühele lepingupoolele tulenevaid kohustusi teise poole suhtes ei võiks täpsustada või ka muuta, kui sellega ei mõjutata teiste lepingupoolte õigusi ega kohustusi. Samadel tingimustel võib tunnistada lepingust tulenevat võlga või selle asendada TsK § 238 lg 1 alusel. Samadel tingimustel võib lepingupool võtta vastu ka kolmanda isiku poolse kohustuse täitmise, mis võib seisneda muuhulgas täitmise asendamises või lepinguga muu kohustuse võtmises. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
135. Tallinna Ringkonnakohtu
136. novembri
137. a otsusega muudeti linnakohtu otsuse motiive.
138. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole vaidlust selle üle, et
139. mai
140. a laenulepingu alusel AS Lonessa Olle Veisserikult raha ei saanud. Hagi alusena on hageja tuginenud asjaolule, et laenulepinguga vormistati ümber varem sõlmitud lepingutest tulenev võlg. Seejuures on hageja nimetanud
141. oktoobri
142. a ostu-müügi eellepingut hageja ja Kristjan Tiku, Kaisa Arula ja Kaarel Kivikanguri vahel ning seda muutvat
143. jaanuari
144. a kokkulepet,
145. detsembri
146. a ostumüügi eellepingut hageja ja AS Intrans vahel,
147. aprilli
148. a lepingut hageja ja N. O. Wärgårdeni vahel,
149. oktoobri
150. a lepingut United Terminals N.V. ja N. O. Wärgårdeni vahel ning
151. novembri
152. a viiepoolset lepingut hageja, kostja, N. O. Wärgårdeni, United Terminals N. V. ja AS Intrans vahel. Kostja väidab, et tal ei olnud kohustust, mida
153. mai
154. a lepinguga ümber vormistada, seega on laenuleping rahatu. Lepingu rahatuse tõendamise koormis on kostjal. Hageja nimetatud lepingutest oli AS Lonessa lepingupooleks üksnes
155. novembri
156. a lepingus. Selle lepingu alusel kostjal kohustuse tekkimine eeldab lepingu kehtivust, seega on ringkonnakohus õigustatud esitatud hagi alusel hindama lepingu vastavust seadusele. Niisuguse hinnangu andmine omakorda eeldab lepinguosaliste vahelise õigussuhte kvalifitseerimist. Kõik protsessiosalised on andnud vaidlusalusele lepingule erineva sisu. Samas on lepinguosalised vaidlusaluse lepingu punktis 1.1 - arvestades sissejuhatuse alapunktis a) märgitut - konstateerinud, et lepingu eesmärgiks on reguleerida kõik Viimsi vallas Muuga külas asuva endise kinnistuga 3089 (Allika 83) seotud suhted poolte vahel. Lepingu p-s 1.2 on aga märgitud, et lepingu tulemusena saab kostja ligikaudu 21, 36 ha suuruse maa ainuomanikuks ning saab ehitada sellele naftaterminaali. Sellest tuleneb, et lepingu sisuks on kinnistu omandamine kostja poolt. Sama nähtub lepingu p-st 2.4, mille kohaselt kostja kohustus hagejale maksma 13 000 000 krooni maa üleandmise ja sellega seotud muude täiendavate kohustuste täitmise eest. Ka selle lepingupunkti alapunktidest nähtub, et kõikide summade maksmine kostja poolt on seotud tema poolt kinnistu omandamisega. Asjaõigusseaduse § 119 lg 1 (
157. a redaktsioonis) kohaselt tuli kinnisasja omandamise tehing notariaalselt tõestada, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 93 lg-s 3 (
158. a redaktsioonis) nähti aga ette tehingu notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel tehingu tühisus. Vaidlusalune
159. novembri
160. a leping oli lihtkirjalik, seega ei olnud järgitud vorminõuet ning tehing on tühine.
161. novembri
162. a lepingus oli ette nähtud lepingust tulenevate vaidluste lahendamine Rootsi seaduse alusel Stockholmi Kaubanduskoja Vahekohtus. Kuna tühine on leping, millest tekkinud vaidluste lahendamiseks oli vahekohtusse pöördumine ette nähtud, siis on tühine ka vahekohtu kokkulepe.
163. juunil
164. a sõlmitud välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise New York'i konventsiooni artiklist 2 tuleneb, et vaatamata vahekohtu kokkuleppele on ringkonnakohus õigustatud hindama vahekohtu kokkuleppe enda kehtivust. Pealegi tuli TsÜS § 142 lg 4 kohaselt tehingu vormile, mille esemeks on Eestis asuv kinnisasi, kohaldada Eesti seadust, sama seaduse § 153 lg 1 ja § 154 kohaselt nähti aga asjaõiguste suhtes ette asja asukohamaa seaduse kohaldamine.
165. Hageja on küll nimetanud hagiavalduses peale
166. novembri
167. a lepingu ka teisi lepinguid, millega ta seostab kostjal
168. mai
169. a laenulepingus nimetatud kohustuse tekkimise, ei ole aga põhjendanud, miks ta loeb kostjale siduvaks lepinguid, mille pooleks ei ole kostja olnud. Kohus ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 229 lg-st 2 tulenevalt õigustatud rajama otsust asjaoludele, mida pool asja läbivaatamisel ei ole ise esitanud. Niisugustel asjaoludel leidis ringkonnakohus, et kostjal ei olnud kohustust, mida
170. mai
171. a laenulepinguga ümber vormistada. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
172. Kassatsioonkaebuses palub O. Veisserik tühistada ringkonnakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega rahuldada O. Veisseriku hagiavaldus.
173. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole
174. novembri
175. a sõlmitud viiepoolse lepingu korral tegemist kinnisasja omandamise tehinguga AÕS § 119 lg 1 tähenduses. Tallinna Ringkonnakohtu istungil tunnistasid nii O. Veisseriku kui ka AS Lonessa esindajad, et lepingu eesmärgiks oli poolevaheliste suhete reguleerimine eesmärgiga saavutada eraldisõlmitavate lepingute alusel Allika 83 maaüksuse kinnistamine AS Lonessa nimele. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et maaüksuse kinnistamine toimus maa tagastamise menetluse käigus kooskõlas
176. novembril
177. a Kaarel Kivikanguri, Kaisa Arula, Kristjan Tiku ja AS Lonessa vahel eraldi sõlmitud notariaalse nõudeõiguse loovutamise lepinguga.
178. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS §
179. Riigikohus on oma eelnevas lahendis rõhutanud, et
180. novembri
181. a lepingu võimalikust tühisusest ei järeldu veel hagi aluseks oleva (laenu)lepingu ja võlakirja rahatus, kuna põhimõtteliselt sai AS Lonessa neist lepingutest (st
182. oktoobri
183. a,
184. detsembri
185. a ja
186. aprilli
187. a lepingust) tulenevaid kohustusi endale võtta ka
188. mai
189. a lepingu ja võlakirjaga. Arusaamatu on ringkonnakohtu väide, et O. Veisserik ei ole põhjendanud, miks ta loeb kostjale siduvaks lepinguid, mille pooleks ei ole kostja olnud. Formaaljuriidiliselt ei ole määrava tähtsusega, millisest lepingust tulenes kolmanda(te) isiku(te) kohustus, mille eest AS Lonessa täitmist pakkus, kuna AS Lonessa ei pidanud vastavate lepingute pooleks olema. Mõiste "kolmas isik" tähendab oma olemuselt lepinguosalistega konkreetse lepingu raames õigussuhtes mitteolevat kõrvalseisvat isikut. Kui tegemist oleks isikuga, kellele tuleneb lepingust mistahes siduvaid kohustusi, siis ei ole viimane enam kolmas isik, vaid lepingupool.
190. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 229 lg 2 - kohtuotsusest ei selgu, milliseid asjaolusid, mida pool ei olevat esitanud, ringkonnakohus silmas peab. Seega on otsus selles osas motiveerimata.
191. Lisaks leiab kassaator, et O. Veisseriku hagiavalduse rahuldamine on põhjendatud ka üksnes
192. mai
193. a laenulepingu ja võlakirja alusel. AS Lonessa on
194. mai
195. a võlakirja näol väljastanud O. Veisserikule on-demand tüüpi tagatise, mis on sissenõutav tingimusteta igal ajal, kui soodustatud isik seda nõuab, sõltumata maksenõude aluste olemasolust (vt Riigikohtu lahend 3-2-19-03).
196. Vastustes kassatsioonkaebusele leidsid AS Lonessa ja N. O. Wärgården, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
197. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi istungil
198. märtsil
199. a jäid kõik osalenud isikud oma seisukohtade juurde. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
200. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
201. Ringkonnakohus on oma otsuses muuhulgas leidnud, et
202. novembri
203. a lepingu tühisuse tõttu vorminõuete rikkumise tõttu on tühine ka lepingus sisaldunud vahekohtu kokkulepe. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Samas asjas tehtud eelmise lahendi p-s 11 juhtis Riigikohus ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et vahekohtu kokkuleppe korral tuleb kontrollida tehingu kehtetuse eeldusi, muuhulgas vorminõuet, lähtudes seejuures muuhulgas
204. juunil
205. a sõlmitud välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise New York"i konventsiooni art-st
206. Ringkonnakohus on küll analüüsinud vahekohtu kokkulepet, kuid jätnud põhjalikumalt analüüsimata Riigikohtu viidatud konventsiooni art 2 sisu. Nimetatud artikli p 3 kohaselt, kui ühe lepinguosalise riigi kohtu menetluses on asi, mille kohta poolte vahel on sõlmitud leping selle artikli tähenduses, laseb see kohus neil ühe poole taotlusel pöörduda vahekohtu poole, kui ta ei leia, et nimetatud leping on kehtetu, ei toimi või seda ei ole võimalik täita. See säte väljendab rahvusvaheliselt tunnustatud vahekohtu kokkuleppe iseseisvuse põhimõtet, mis tähendab seda, et põhilepingu tühisus ei too reeglina iseenesest kaasa vahekohtu kokkuleppe tühisust. Vastasel korral saaks pool vabaneda vahekohtu kokkuleppest sel teel, et palub kohtul tuvastada põhilepingu tühisust. Näiteks ei tohiks vahekohtu kokkuleppe tühisust kaasa tuua väidetav asjaolu, et põhileping sõlmiti pettuse tõttu või et põhilepingu täitmine on võimatu. Küll võib vahekohtu kokkuleppe sel alusel iseseisvalt tühistada. Vastupidise näitena, mil vahekohtu kokkulepe võib olla tühine, võib välja tuua juhtumi, mil vahekohtu kokkulepe eirab avalikku korda (ordre public). Seega peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel, lähtudes eespool toodust analüüsima, kas vahekohtu kokkulepe on kehtiv või mitte. Vahekohtu kokkuleppele kehtestab eespool mainitud konventsioon kirjaliku vorminõude, mille täitmise korral ei saa vahekohtu kokkulepe olla vormipuuduse tõttu tühine. Kui ringkonnakohus leiab, et vahekohtu kokkulepe kehtib, tuleb lähtuda Riigikohtu
207. oktoobri
208. a otsuses väljendatust (käesoleva otsuse p 8).
209. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole rikkunud TsMS §
210. Riigikohus asus eelmises lahendis üksnes põhimõtteliselt seisukohale, et AS Lonessa sai
211. oktoobril
212. a sõlmitud notariaalselt tõestatud ostu-müügi eellepingust,
213. detsembril
214. a hageja ja AS Intrans vahel sõlmitud notariaalselt tõestatud ostu-müügi eellepingust ning hageja ja N. O. Wärgårdeni vahel
215. aprillil
216. a sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi endale võtta ka
217. mai
218. a lepingu ja võlakirjaga. Seega ei väljendanud Riigikohtu juhis selles küsimuses ühest seisukohta, vaid küsimuse lahendus sõltus poolte esitatust asja uuel läbivaatamisel. Hagejal olid ringkonnakohtus vastavate põhjenduste esitamiseks võimalused olemas, temal lasus kohustus kirjeldada, miks võib
219. a lepingu järgi lugeda ülevõetuks kohustuse mõnest muust varasemast tehingust, mitte
220. novembri
221. a lepingust. Kui hageja ei ole seda ringkonnakohtus teinud, jäävad sellest tulenevad kahjulikud tagajärjed tema kanda.
222. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 353 lg 2 alusel jätab kolleegium tähelepanuta kassatsioonkaebuse väite on-demand tüüpi tagatise olemasolu kohta, sest sellekohast väidet ei ole kassaator varasemas menetluses esitanud. T. Tampuu, V. Kõve, J. Luik