← Eesti

3-2-1-46-04

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-46-04 Otsuse kuupäev Tartu,

  1. aprill
  2. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja V. Kõve Kohtuasi AS Pärnu Soojus hagi OÜ Kesklinna Elamu vastu 1 442 875 krooni saamiseks ja OÜ Kesklinna Elamu vastuhagi AS Pärnu Soojus vastu saldokinnituste tühisuse tunnustamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
  3. detsembri
  4. a otsus asjas nr 2-2/1077/03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS Pärnu Soojus kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  5. märts
  6. a Istungil osalenud isikud Hageja esindaja vandeadvokaat Vesse Võhma Resolutsioon
  7. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
  8. detsembri
  9. a otsus osas, millega tühistati Pärnu Maakohtu
  10. märtsi
  11. a otsus ja jäeti AS Pärnu Soojus hagi osaliselt rahuldamata, ja saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
  12. AS Pärnu Soojus kassatsioonkaebus rahuldada.
  13. Tagastada AS-le Pärnu Soojus
  14. jaanuaril
  15. a tasutud kautsjon 14 313 (neliteist tuhat kolmsada kolmteist) krooni. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  16. Hagiavalduse ja selle hilisema täpsustuse kohaselt võlgneb OÜ Kesklinna Elamu AS-le Pärnu Soojus
  17. oktoobril
  18. a sõlmitud ostu-müügilepingu ja
  19. oktoobril
  20. a sõlmitud vahenduslepingu alusel müüdud soojusenergia ja soojuskandja eest seisuga
  21. detsember
  22. a kokku 2 825 562 krooni. AS Pärnu Soojus esitas
  23. jaanuarist
  24. a
  25. juunini
  26. a kostjale arveid
  27. oktoobri
  28. a lepingu alusel kogusummas 1 788 640 krooni. Nõutud summast tasus kostja 208 177 krooni ja lisaks varasema võlgnevuse eest 137 587 krooni. Hageja leidis, et
  29. märtsist
  30. a
  31. juulini
  32. a kostja makstud 1 431 210 kroonist on 1 223 032 krooni tasutud
  33. oktoobri
  34. a lepingust tuleneva võlgnevuse kustutamiseks, sest kostja maksekorraldustel puudus viide konkreetsetele arvetele. Selliselt tuleb tõlgendada selgitusi "võlgnevuse tasumine" ja "soojuse võla katteks".
  35. oktoobri
  36. a lepingu sõlmimine ei vabastanud kostjat varasema lepingu täitmisest. Kostja tunnistas saldokinnitustega võlga. Nende järgi võlgnes kostja hagejale
  37. detsembri
  38. a seisuga 2 825 562 krooni ja
  39. detsembri
  40. a seisuga 1 665 731 krooni. OÜ Kesklinna Elamu on jätnud hagejale maksmata 1 442 875 krooni ja hageja palus viitega tsiviilkoodeksi (TsK) § 173 lg-le 1 selle summa kostjalt tema kasuks sisse nõuda.
  41. Kostja vaidles hagile vastu. Pooled sõlmisid
  42. oktoobri
  43. a vahenduslepingu kolmandate isikute, s.o soojusenergia lõpptarbijate, kasuks. Selle lepingu punkti 11.2 järgi pidi kostja tasuma hagejale tegelikelt tarbijatelt laekunud summad. Tarbijad on kostjale võlgu 1,3 miljonit krooni. Kostja on
  44. märtsist
  45. a
  46. juulini
  47. a maksnud hagejale 1 431 210 krooni. Võlgnikul on kehtiva seadusandluse järgi õigus määrata, millise kohustuse katteks ta summa tasub. Kostja maksis 1 431 210 krooni
  48. aasta vahenduslepingu täitmiseks. Selle lepingu p 1 kohaselt tunnistasid pooled varasemad soojusenergia ostu-müügilepingud kehtetuks. Seega puudub hagejal kostja vastu
  49. oktoobri
  50. a ostu-müügilepingust tulenev nõue.
  51. Kostja esitas vastuhagi, milles palus TsÜS § 103 lg 1 alusel tunnustada kostja
  52. jaanuari
  53. a ja
  54. jaanuari
  55. a saldokinnituste tühisust, kuna nendele ei ole alla kirjutanud OÜ Kesklinna Elamu juhatuse liige. TsÜS § 43 kohaselt on juriidilise isiku seaduslik esindaja juhatus ja äriseadustiku (ÄS) § 181 lg 1 kohaselt võib osaühingut esindada juhatuse liige, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud, et juhatuse liikmed esindavad osaühingut mitmekesi või ühiselt.
  56. Pärnu Maakohus rahuldas
  57. märtsi
  58. a otsusega hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1 442 875 krooni võla ja 88 081 krooni kohtukulude katteks. Kohus luges tuvastatuks, et poolte vahel oli
  59. oktoobril
  60. a sõlmitud soojusenergia ostumüügileping, mille p-de 2 ja 11.2 kohaselt kostja kohustus tasuma hagejale tegelikult tarbitud soojusenergia koguse eest Pärnu Linnavalitsuse kehtestatud müügihinna järgi hageja (müüja) esitatud arvete alusel arve saamise kuu 25-ndaks kuupäevaks.
  61. oktoobril
  62. a sõlmisid pooled uue lepingu, milles hageja kohustus müüma ja edastama ostjale vahendaja (kostja) kaudu soojusenergiat ning kostja kohustus tagama soojusenergia tarbimise ning tasuma tarbitud soojusenergia ja kasutatud soojuskandja eest vastavalt kehtivatele müügihindadele ja kooskõlas lepinguga. Kuigi
  63. oktoobri
  64. a lepingus lugesid pooled varem sõlmitud soojusenergia ostu-müügilepingud kehtetuks, ei järeldu sellest, et poolte sooviks oli eelnevast lepingust tulenevad täitmata kohustised lõpetada või et hageja oleks võla nõudest loobunud. Hageja oli eelneva lepingu järgi arved kostjale esitanud ja kostja tasus jätkuvalt võlgnevust esitatud arvete alusel. Mõlema soojusenergia müügilepingu alusel võlgneb kostja hagejale kokku 1 442 875 krooni ja seda arvestust kostja ei vaidlusta. TsK § 173 lg 1 ja § 174 kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohaselt viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt lepingu sätetele ja ühepoolne keeldumine kohustise täitmisest ei ole lubatud. Lepingu p-ga 11.2 on vastuolus kostja vastuväide, et ta pidi tasuma üksnes tarbijatelt laekunud summasid. Kostja kohustus tasuma tarbitud sooja eest 40 päeva jooksul alates tarbimisele järgneva kuu algusest. Kui kostja oleks pidanud tasuma ainult siis ja selles osas, mida maksid talle ostjad, siis poleks olnud võimalik tasuda 40 päeva jooksul alates tarbimisele järgneva kuu algusest, kuna kuud, millal soojusenergiat tarbiti, on ammu möödunud ja tarbijatel on kostja väitel tasumata soojusenergia võlg siiani.
  65. Kohus jättis vastuhagi rahuldamata. Kohus leidis, et raamatupidamise seadus ei näe ette, et saldokinnitusele peab alla kirjutama juhatuse liige. Tõendatud on, et kostja juhatuse liikmed olid võlast teadlikud. Võlatunnistusena on käsitatav ka kostja
  66. aasta majandusaruanne, milles kajastub kostja võlg hageja ees
  67. detsembri
  68. a seisuga summas 1 665 732 krooni ja see langeb kokku
  69. jaanuari
  70. a saldokinnituses esitatuga.
  71. Apellatsioonkaebuse esitas kostja. Kaebuse kohaselt tasus kostja AS-le Pärnu Soojus alates
  72. märtsist
  73. a kuni
  74. juulini
  75. a
  76. oktoobri
  77. a lepingu alusel esitatud arveid. Maksekorralduste teistsugune tõlgendus ei vasta kostja tegelikule tahtele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 88 lg 1 kohaselt võib võlgnik määrata, missuguse kohustuse täitmiseks ta raha üle annab. Kuna pooled lugesid
  78. oktoobri
  79. a lepingu punktis 1 varasemad omavahelised lepingud kehtetuks, siis lõppesid TsÜS § 67 ja TsK § 238 lg 1 kohaselt pooltevahelised varasemad kohustised kokkuleppel. Kostja vaidlustas kohtuotsuse ka vastuhagi rahuldamata jätmise osas. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  80. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
  81. detsembri
  82. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas AS Pärnu Soojus hagi OÜ Kesklinna Elamu vastu summas 1 442 875 krooni. Ringkonnakohus tegi selles osas uue otsuse, millega rahuldas AS Pärnu Soojus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt võla katteks välja 11 623 krooni ja kohtukuluna riigilõivu summas 1050 krooni. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus on õige ja põhjendatud vastuhagi, s.o saldokinnituste tühisuse tunnustamise nõude rahuldamata jätmise osas, ja ei pidanud vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.
  83. Ringkonnakohus leidis, et hageja nõuab kostjalt poolte vahel
  84. oktoobril
  85. a sõlmitud vahenduslepingu alusel võlga perioodi
  86. jaanuar
  87. a kuni
  88. juuni
  89. a eest summas 1 442 875 krooni. Hageja on nimetatud perioodil esitanud arveid kokku 1 788 640 krooni saamiseks. Kostja tasus nimetatud perioodil hagejale kokku 1 431 210 krooni, kuid hageja arvestas nimetatud summast tasutuks 1 223 032 krooni
  90. aasta lepingust tuleneva võla katteks ja vaid 208 177 krooni
  91. a sõlmitud lepingu täitmiseks.
  92. Kostja vahendas
  93. oktoobri
  94. a lepingu kohaselt soojusenergia müüki tarbijatele. Lepingu tähenduses oli tarbija isik, kes tarbib soojusenergiat, mille ta ostab müüjalt vahendaja kaudu. Lepingu p 11.2 kohaselt tasub kostja müüjale soojusenergia ja soojuskandja eest vastavalt kinnitatud hinnale müüja esitatud arvete alusel 40 kalendripäeva jooksul alates tarbimisele järgneva kuu algusest. Tasumise all mõeldakse tarbijalt laekunud ja vahendaja ülekantud summa laekumist lepingus näidatud tähtajaks müüja arvele. Kostja on kogu aeg kinnitanud, et tal oli kohustus tasuda just lepingu punktis 11.2 kokkulepitu kohaselt. Kostja esitas hagile vastuväite, milles kinnitas, et ta tasus
  95. märtsist
  96. a
  97. juulini
  98. a AS-le Pärnu Soojus kokku 1 431 251 krooni just
  99. aastal sõlmitud lepingu alusel. Seega on kostja võlg hageja ees vahenduslepingu alusel hagiavalduses esitatud asjaolude kohaselt 11 623 krooni ja see summa tuleb kostjalt sisse nõuda.
  100. Kostja väitis, et kuna tarbijad on talle tarbitud soojusenergia eest võlgu, siis ei pea ta veel selles osas hagejale maksma. Lepingus kokkulepitust on tingitud ositi tasumine ning tasutud summad ei kattu arvetes esitatuga. Kui vahendaja on müüjale tasumisega viivitanud või on müüja vahendajale viivitanud üle kahe kuu, siis lepingu punkti 13.2 kohaselt on nõudeõigust omaval lepinguosalisel õigus pöörduda võla sissenõudmiseks kohtusse. Seega on võla kustutamise kord lepingus täpselt sätestatud.
  101. oktoobri
  102. a lepingust ei nähtu, et hagejal oli õigus kindlaks määrata, millises järjekorras toimub võlgnevuse kustutamine. See leping ei sisalda kokkuleppeid
  103. aastal sõlmitud lepingust tuleneva võimaliku võla tasumise kohta, v.a see, et lepingu punkti 1 kohaselt kaotasid kõik varem sõlmitud lepingud kehtivuse. Pooltevaheline vahendusleping ei andnud hagejale õigust otsustada selle üle, millise võlgnevuse katteks laekunud summat lugeda. Hagiavalduse kohaselt ei ole hageja esitanud kostja vastu nõuet
  104. aasta lepingu alusel. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
  105. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada maakohtu otsuse tühistamise osas ja saata asi tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja arvates kohaldas ringkonnakohus vääralt materiaalõiguse normi ja rikkus oluliselt protsessiõiguse normi.
  106. Ringkonnakohus on vääralt järeldanud, et maakohus rikkus otsuse tegemisel TsMS § 229 lg-t
  107. Maakohus ei rajanud oma otsust asjaolule, mida pool ise ei esitanud asja läbivaatamisel. Hageja nõue tuleneb nii
  108. kui ka
  109. aasta lepingust. Ka ringkonnakohus märkis otsuse sissejuhatavas osas, et hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt võlgnes kostja
  110. detsembri
  111. a seisuga hagejale poolte vahel
  112. oktoobril
  113. a sõlmitud ostu-müügilepingu ja
  114. oktoobril
  115. a sõlmitud vahenduslepingu alusel müüdud soojusenergia ja soojuskandja eest 2 825 562 krooni.
  116. Ringkonnakohus rikkus TsMS §
  117. Ringkonnakohus nõustus täielikult maakohtu otsuse järeldustega vastuhagi rahuldamatajätmise osas, kuid samas leidis, et põhihagi tuleb rahuldada summas 11 623 krooni. Maakohus tuvastas, et kostja võlgnes hagejale seisuga
  118. detsember
  119. a 2 825 562 krooni. Ringkonnakohus tühistas selles osas maakohtu otsuse, kuid ei märkinud otsuses, miks seda asjaolu tõendavaid tõendeid tuleb teisiti hinnata. Juhul, kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõne tunnistaja ütlusel, eksperdi arvamusel või poole vande all antud seletusel põhineva asjaolu osas, siis TsMS § 332 kohaselt ei ole ringkonnakohtul õigust otsust selles osas muuta, märkimata põhjusi, miks neid tõendeid tuleb teisiti hinnata, või tunnistajat, eksperti või pooli vande all vahetult üle kuulamata. Hageja tõendas oma nõuet lisaks dokumentaalsetele tõenditele ka tunnistajate ütlustega. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse, kuid tunnistajaid vahetult üle ei kuulanud.
  120. Ringkonnakohus jättis kohaldamata TsK § 173 lg 1, mille kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt lepingu sätetele. Hageja nõue tugineb poolte vahel
  121. aastal ja
  122. aastal sõlmitud lepingutele. Asjaolu, et kostja tasus
  123. märtsist
  124. a kuni
  125. juulini
  126. a hagejale maksekorraldustega 1 431 251 krooni ja pooltel selles osas vaidlus puudub, ei tähenda, et kostja kohustused
  127. aasta ja
  128. aasta lepingust oleksid täidetud. Tõendatud on, et kostja võlgnevus hageja ees oli 1 442 875 krooni suurem kui tema poolt tasutud summad.
  129. Kostja leiab, et hageja kassatsioonkaebus on põhjendamatu. Esitatud hagis nõudis hageja kostjalt väidetavat võlgnevust perioodi
  130. märts
  131. a kuni
  132. juuli
  133. a eest. Oma nõude alusena esitas hageja
  134. oktoobri
  135. a lepingu ja väidetavalt tasumata arved. Kostja esitas maksekorraldused, mis tõendasid, et arved on valdavas osas tasutud. Ringkonnakohus tühistas õigesti maakohtu otsuse, kuna sellest ei selgunud, millisest tehingust tulenev võlgnevus kostjalt välja mõisteti. Hageja ei ole oma nõude alusena
  136. aasta lepingut märkinud. Selle lepinguga soovis hageja tõendada asjaolu, et tal oli väidetavalt õigus makstud summasid
  137. aasta lepingu järgi tasumisele kuuluvate summade katteks mitte arvestada. Ringkonnakohus ei pidanud andma hinnangut pooltevahelisest varasemast lepingust tulenevatele suhetele, kuna kohus ei või ületada nõude piire.
  138. Kolleegiumi istungil jäi hageja esindaja vandeadvokaat V. Võhma kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  139. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud vastuhagi rahuldamata jätmise osas.
  140. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 330 lg 4 järgi tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, milliste põhjal asjaolud tuvastati, ja ringkonnakohtu poolt kohaldatud seadused. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-75-03 (RT III 2003, 22, 222) asunud seisukohale, et TsMS §-s 227 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue tähendab muuhulgas ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline. Ringkonnakohus ei ole seda nõuet järginud.
  141. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste järgi on maakohus rajanud otsuse asjaolule, mida pool asja läbivaatamisel ei esitanud, kuna hageja ei esitanud kostja vastu nõuet
  142. aasta lepingu alusel. Ringkonnakohtu otsuse järgi nõuab hageja kostjalt 1 442 875 krooni 15 sendi suurust võlga poolte vahel
  143. oktoobril
  144. a sõlmitud vahenduslepingu nr 1019 alusel. Samas on ringkonnakohtu otsuse kirjeldavas osas hageja nõue sõnastatud järgmiselt: "Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt võlgnes kostja
  147. a seisuga hagejale poolte vahel 01.01.
  148. a sõlmitud ostumüügilepingu nr 1019 ja 27.10.
  149. a sõlmitud vahenduslepingu nr 1019 alusel müüdud soojusenergia ja soojakandja eest 2 825 562,86 krooni". Otsuse kirjeldava osa järgi on hageja hagiavalduses viidanud ka kostja võlale, mis tulenes
  150. aasta ostu-müügilepingust. Hageja on asja juurde esitanud
  151. aasta lepingu (maakohtu tlk 103 - 108). Hageja on esitanud nõude võla osas seisuga
  152. detsember
  153. a ja tuginenud asjaolule, et võlg on tekkinud
  154. jaanuari
  155. a ostumüügilepingust nr 1019 ja
  156. oktoobri
  157. a vahenduslepingust nr
  158. Seega on hageja esitanud nõude ka
  159. aasta lepingu alusel. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et maakohus, andes hinnangu
  160. aasta lepingule, ei ole rikkunud TsMS § 229 lg
  162. Kostja esitas vastuhagi
  163. jaanuari
  164. a ja
  165. jaanuari
  166. a saldokinnituste, millega kostja tunnistas hageja ees oma võlga, tühisuse tunnustamiseks. Pärnu Maakohus jättis vastuhagi rahuldamata ja ringkonnakohus jättis selles osas maakohtu otsuse muutmata. Seega leidis ka ringkonnakohus, et hageja asja juurde esitatud kostja saldoteatised võla kohta ei ole tühised. Nõustudes maakohtu otsusega vastuhagi rahuldamata jätmise osas, on ringkonnakohus lugenud tuvastatuks ka selle, et kostja tunnistas hageja ees
  167. detsembri
  168. a seisuga 1 665 732 krooni suurust võlga.
  169. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja esitas
  170. jaanuarist
  171. a kuni
  172. juunini
  173. a kostjale arveid 1 788 640 krooni 24 sendi saamiseks ning kostja maksis sellel perioodil talle kokku 1 431 210 krooni 74 senti. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal oli õigus arvestada kostja tasutud 1 223 032 krooni 88 senti
  174. aasta lepingust tuleneva võla katteks ja ainult 208 177 krooni 86 senti
  175. aasta lepingu täitmiseks. Kostja leidis, et kehtiva seaduse järgi määrab võlgnik, millise kohustuse täitmiseks ta raha maksab. Samas leidis kostja, et kuna
  176. oktoobri
  177. a lepingu p-s 1 tunnistasid pooled
  178. aasta ostu-müügilepingu kehtetuks, siis ei ole hagejal sellest lepingust tulenevat nõuet kostja vastu. Seega tugines kostja asjaolule, et tal ei ole
  179. aasta lepingust tulenevat täitmata kohustust, sest pooled on kokkuleppel tunnistanud selle lepingu kehtetuks. Kostja ei ole tuginenud asjaolule, et
  180. aasta leping oleks olnud kuni
  181. juulini
  182. a kehtinud TsÜS § 67 mõttes vaieldavuse tõttu kehtetu. See, et
  183. oktoobri
  184. a vahendusleping ei näinud ette, kuidas toimub varasema võla kustutamine, ei tähenda iseenesest, et hagejal ei olnud õigust kostja makstud summasid arvestada
  185. aasta lepingust tuleneva võla katteks. Kuni
  186. juulini
  187. a kehtinud TsK § 173 lg 1 ja § 174 kohaselt tuli kohustised täita nõuetekohaselt viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt lepingu sätetele ja ühepoolne keeldumine kohustise täitmisest ei olnud lubatud. Maakohus tuvastas, et hageja poolt olid kostjale eelneva lepingu järgi tasumiseks arved esitatud ja kostja jätkuvalt tasus võlgnevust esitatud arvete alusel.
  188. oktoobri
  189. a lepingut tõlgendades leidis maakohus, et asja materjalidest ei nähtu, et poolte sooviks oli eelnevast lepingust tulenevad täitmata kohustised lõpetada poolte kokkuleppel või et hageja oleks nõudest loobunud. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta asus tõendeid hinnates teistsugusele seisukohale kui maakohus. A. Kull, V. Kõve, L. Laarmaa

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.