Obsah (6)

§ 390§ 73§ 16§ 17§ 39§ 5

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-22-04 Otsuse kuupäev 22. aprill 2004 Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg Kohtuasi Kriminaalasi R. L

§ 390lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 13.

novembri

1. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-878-03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Riigiprokurör Piret Pauk"tys, kassatsioonprotest Asja läbivaatamise kuupäev
2. märts 2004 Istungil osalenud isikud R. L. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon
3. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
4. novembri
5. a otsus muutmata.
6. Kassatsioonprotest jätta rahuldamata.
7. Kohtukulu - 885 krooni kaitsjatasu - võtta riigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. R. L. anti kohtu alla süüdistatuna

§ 390lg 1 järgi järgneva teo toimepanemises.

R. L. oli alates

1. juunist 1998 OÜ R. I. juhatuse liige ja alates
2. novembrist 1999 juhatuse ainuliige. Teda oli
3. oktoobril
4. a väärteomenetluses karistatud Maksukorralduse seaduse (MKS) § 154 järgi. R. L. jättis täitmata nõuded, mis on sätestatud Tulumaksuseaduse (TuMS) § 54 lg-s 2, Sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 9 lg 1 p-s 4, Töötuskindlustuse seaduse (TKindlS) § 42 lg 1 p-s 3 ja Kogumispensionide seaduse (KoPS) § 10 lg 1 p-s
5. Nende seadusesätete täitmata jätmine seisnes selles, et R. L. jättis maksuhaldurile (Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuamet) maksustamisperioodide september 2002 kuni mai 2003 kohta esitamata deklaratsioonid tulu- ja sotsiaalmaksu kohta, samuti kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete kohta, kuigi oli kohustatud need esitama hiljemalt maksustamisperioodile järgneva kalendrikuu
6. kuupäevaks, sõltumata sellest, kas OÜ-l R. I. oli nimetatud perioodidel tulumaksu maksmise kohustus või mitte.
7. Tallinna Linnakohtu
8. septembri
9. a otsusega tunnistati R. L.

§ 390

lg 1 järgi süüdi ja teda karistati vangistusega kaheks aastaks.

§ 73

alusel jättis kohus mõistetud vangistuse tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata.

1. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse R. L., taotledes linnakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist.
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. novembri
4. a otsusega tühistati linnakohtu otsus täies ulatuses ja R. L. mõisteti

§ 390lg 1 järgi õigeks süüteokoosseisu puudumise tõttu.

Ringkonnakohus tuvastas, et süüdistuses fikseeritud perioodil OÜ-s R. I. majandustegevust ei toimunud. Kohtukolleegium juhtis tähelepanu asjaolule, et Sotsiaalmaksuseaduse, Töötuskindlustuse seaduse ja Kogumispensionide seaduse sätetest ei tulene maksuhaldurile deklaratsioonide esitamise kohustust siis, kui juriidilisel isikul majandustegevust ei ole ja sellest tulenevalt puudub ka maksukohustus. Seega pole alust süüdistada R. L.-i sotsiaalmaksu ja kohustusliku kogumispensioni ning töötuskindlustuse maksete deklareerimata jätmises. Ringkonnakohus märkis, et tulenevalt TuMS § 54 lg-st 2 on residendist juriidilistel isikutel ja TuMS §-s 53 nimetatud mitteresidendist juriidilistel isikutel tuludeklaratsiooni esitamise kohustus sõltumata sellest, kas isikul oli maksustamisperioodil maksukohustus või mitte (nn nulldeklaratsiooni esitamise kohustus). Kohtukolleegium osutas asjaolule, et R. L. on kogu menetluse vältel kinnitanud, et igasugune majandustegevus lakkas OÜ-s R. I. juba 2001. aastal ning see asjaolu oli Maksuametile teada nii tema suulistest kui kirjalikest selgitustest. Suhtlemisel Maksuametiga seoses talle kohaldatud väärteokaristusega tekkis R. L.-l arusaam, et tema ülesandeks on firma nõuetekohaselt likvideerida, nn nulldeklaratsioonide esitamise vajalikkusest juttu ei olnud. Ringkonnakohus märkis, et kohtualuse kinnitusel ei olnud süüdistuses nimetatud perioodil maksudeklaratsioonide esitamiseks mingeid takistusi peale teadmatuse ning saanud teada nn nulldeklaratsioonide esitamise vajalikkusest, saadab R. L. neid Maksuametile regulaarselt. Kohtukolleegium leidis, et R. L. ütlusi ei ole kummutatud ja seetõttu ei ole alust nende õigsuses kahelda. Ringkonnakohtu arvates võib kohtualuse ütlustest üheselt järeldada, et R. L. eeldas Maksuameti töötajatega suhtlemisel viimaste kompetentsust ja välistas pahatahtlikkuse. Samuti eeldas R. L., et vajadusel juhitakse tema vigadele tähelepanu. Kohtukolleegium leidis, et apellant on põhjendatult viidanud MKS §-dele 135 ja 136, mis võimaldavad mitterahalise kohustuse täitmise tagamisel rakendada hoiatusmenetlust. Kohtukolleegium jõudis järeldusele, et R. L. ei pidanud süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist võimalikuks ega möönnud seda (

§ 16lg 4).

Vastavalt

§ 17

lg-le 1 ei pane isik tegu toime tahtlikult, kui ta tegu toime pannes ei tea asjaolu, mis vastab süüteokoosseisule. Sellisel juhul vastutab isik seaduses ettenähtud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Seaduse mittetundmine tuleb süüd välistava asjaoluna kõne alla juhul, kui õigusnormi mittetundmine oli toimepanija jaoks vältimatu. Võttes aluseks keskmise haridustasemega mõistliku isiku, ei saanud olukorras, kus kehtib maksuseaduste ja seadusemuudatuste paljusus, nende tõlgendamine on tihti keerukas ka juriidilist kõrgharidust omavale isikule ning isiku kohustused ei tulene seadusest sõnaselgelt, R. L.-lt eeldada maksuseaduste tundmist. Samuti juhtis kolleegium tähelepanu asjaolule, et R. L.-l puudus igasugune motiiv jätta maksudeklaratsioonid esitamata, tal ei olnud midagi varjata ja keegi ei kandnud tema tegevusetuse tõttu mingit kahju. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS 5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Piret Pauk"tys, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kohtuotsuse tühistamise aluseks peab prokurör ringkonnakohtu poolt kriminaalseaduse ebaõiget kohaldamist. Protesti on prokurör põhistanud järgmiselt. 5.1. Kassaator märgib, et viidates

§ 17lg-le 1, on ringkonnakohus R.

L. õigeks mõistnud põhjendusel, et ta ei tundnud maksuseadusi ja see oli vältimatu. Prokurör leiab, et

§ 17lg 3 kohaselt ei välista seaduse mittetundmine tahtlust ega ettevaatamatust.

Rääkides aga seaduse mittetundmise vältimatusest, pidas ringkonnakohus ilmselt silmas

§-s 39 sätestatud eksimust teo keelatuses, kuigi seda otsuses märgitud ei ole.

§ 39

lg 1 kohaldamisel tuleb isik mõista õigeks mitte süüteokoosseisu, vaid süü puudumise tõttu. Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud ka keelueksimuse vältimatust

§ 39lg 1 tähenduses.

Prokuröri arvates on ringkonnakohus asunud sisuliselt seisukohale, et "mõistlikult inimeselt" ei saagi nõuda maksuseaduste tundmist ning nendest tulenevate kohustuste täitmist. Selline seisukoht on põhjendamatu ja vastuolus varasema kohtupraktikaga. Prokurör viitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsusele asjas nr 3-1-1-14-03, milles on asutud seisukohale, et isikutelt, kes puutuvad kokku valdkonnaga, mida reguleerivad normid on karistusõiguslikult tagatud, eeldatakse vastava valdkonna regulatsiooni tundmist. Kui üksikjuhul peaks siiski ilmnema, et isik ei saanud aru oma teo keelatusest ja see eksimus oli temale vältimatu, välistab

§ 39lg 1 isiku süüditunnistamise.

5.

1. Kassaatori arvates ei ilmnenud kohtuliku arutamise käigus asjaolusid, mis oleks R. L.-l takistanud maksuseaduste sisuga tutvuda ning mis annaks alust väita, et maksuseaduste mittetundmine oli tema jaoks vältimatu. Ringkonnakohtu otsuses on seaduse mittetundmise vältimatuse argumendina esitatud üksnes maksuseaduste keerukust. Prokurör leiab, et seaduste keerukus võib küll olla põhjuseks, miks isik ei saa aru oma teo keelatusest, kuid ka keerukate seaduste puhul on nende rikkumine välditav sel teel, et need loetakse läbi, õpitakse selgeks või eriti keerukate küsimuste puhul pöördutakse nõu saamiseks spetsialisti (maksunõustaja või maksuameti töötaja) poole. Kassaatori arvates ei nähtu kriminaalasja materjalidest, sh R. L. ütlustest, mis takistas tal vajadusel nii toimimast. Samuti märgib prokurör, et kuna R. L.le kohaldati deklaratsioonide esitamata jätmise eest esmalt väärteokaristust, pidi ta väärteokaristuse otsuse kättesaamisel saama teadlikuks maksuseaduse nendest sätetest, mis kohustavad esitama maksudeklaratsioone ka ajal, mil majandustegevust ei toimu. Eeltoodud põhjustel on ringkonnakohus R. L. prokuröri arvates alusetult õigeks mõistnud.
2. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas prokurör kassatsioonprotesti ja taotles selle rahuldamist. Kaitsja vaidles prokurörile vastu ja taotles kassatsioonprotesti rahuldamata jätmist. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus tuvastas, et süüdistuses märgitud maksustamisperioodidel - september 2002 kuni mai 2003 - OÜ-s R. I. majandustegevust ei toimunud ja osaühingul mingisugust maksukohustust ega maksude kinnipidamiskohustust ei olnud. Seda ringkonnakohtu seisukohta ei vaidlusta ka prokurör.
4. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et juhul, kui juriidiline isik ei tee maksustamisperioodil väljamakseid, millelt tuleb tasuda või kinni pidada sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse makseid, puudub tal vastavas osas ka deklareerimiskohustus. Deklareerimiskohustus on maksuõigussuhtest tulenev kõrvalkohustus, mis üldjuhul eeldab põhikohustuse (maksukohustus) olemasolu. Üldreeglina kehtib põhimõte, et kui isik ei ole kohustatud maksu maksma või maksu kinni pidama, ei ole ta maksukohustuslane (MKS § 6) ja temalt ei saa nõuda maksudeklaratsiooni esitamist. Deklareerimiskohustus saab maksukohustusest eraldi eksisteerida üksnes juhul, kui see on seaduses sõnaselgelt ette nähtud. Selline nõue on täidetud küll TuMS §-des 49-53 sätestatud kulude ja väljamaksete (TuMS § 54 lg 2) osas, kuid mitte sotsiaalmaksu ja kohustusliku kogumispensioni ning töötuskindlustuse maksete puhul.
5. SMS § 9 lg 1 p 4 kuni
6. detsembrini 2003 kehtinud redaktsioonis nägi ette, et sama seaduse §-des 4 ja 6 sätestatud sotsiaalmaksu maksja on kohustatud üle kandma tasumisele kuuluva sotsiaalmaksu Maksuameti pangakontole maksustamisperioodile järgneva kuu kümnendaks kuupäevaks ja esitama samaks kuupäevaks elu- või asukohajärgsele Maksuameti kohalikule asutusele vastava maksudeklaratsiooni. (Analoogiline regulatsioon sisaldub ka SMS § 9 lg 1 p-s 4
7. jaanuarist
8. a kehtivas redaktsioonis.) Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et SMS § 9 lg 1 p 4 paneb maksudeklaratsiooni esitamise kohustuse üksnes nendele SMS §-s 4 nimetatud subjektidele, kellel tekib vastaval maksustamisperioodil sotsiaalmaksu maksmise kohustus. Erinevalt näiteks TuMS § 54 lg-st 2 ei näe SMS § 9 lg 1 p 4 sõnaselgelt ette maksukohustusest eraldiseisvat deklareerimiskohustust. Samuti juhib kriminaalkolleegium tähelepanu asjaolule, et kui lähtuda tõlgendusest, mille kohaselt on tulenevalt SMS § 9 lg 1 p-st 4 kõik SMS §-s 4 nimetatud sotsiaalmaksu maksjad kohustatud esitama maksudeklaratsiooni sõltumata sellest, kas nad on teinud maksustamisperioodil sotsiaalmaksuga maksustatavaid väljamakseid või mitte, lasuks igakuine maksukohustusest sõltumatu deklareerimiskohustus ka kõigil Eestis elavatel füüsilistel isikutel. Nimelt on kõrvuti juriidiliste isikutega SMS § 4 p 2 kohaselt sotsiaalmaksu maksjaks ka füüsiline isik. Selline tõlgendus oleks aga ilmselgelt ebamõistlik.
9. Samadel põhjustel ei ole maksukohustusest eraldiseisev deklareerimiskohustus tuletatav ka KoPS § 10 lg 1 p-st 3 ja TKindlS § 42 lg 1 p-st
11. Rahandusministri
12. augusti
13. a määruse nr 67 (RTL 1998, 273/274, 1126; 2001, 83, 1144; 131, 1914; 2002, 62, 929; 121, 1757; 2003, 6, 55),
14. detsembri
15. a määruse nr 152 (RTL 2003, 6, 55; 11, 128; 45, 660; 2004, 4, 45) ja
16. detsembri
17. a määruse nr 107 (RTL 2004, 4, 45) kohaselt tuleb Tulumaksuseadusest, Sotsiaalmaksuseadusest, Kogumispensionide seadusest ja Töötuskindlustuse seadusest tulenevad deklaratsioonid esitada ühel ja sellel samal vormil - TSD ehk "Tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsioon". Vaatamata sellele eksisteerib maksukohustusest eraldiseisev deklareerimiskohustus üksnes seaduses sätestatud andmete (deklaratsiooni vastavate lahtrite) osas. Lisaks juhib kriminaalkolleegium tähelepanu asjaolule, et ka Rahandusministri
18. detsembri
19. a määrusega nr 107 kinnitatud TSD vormi pöördel toodud märkuste punkt 5 nõuab sõltumata tulumaksu maksmise kohustusest andmete esitamist üksnes TuMS §-des 49-53 nimetatud kulude ja väljamaksete kohta, mitte aga TSD põhivormi A-osas nimetatud andmete kohta.
20. R. L.d süüdistatakse ka selles, et ta jättis maksustamisperioodide september 2002 kuni mai 2003 kohta maksuhaldurile esitamata deklaratsioonid OÜ R. I. TuMS §-des 49-53 nimetatud kulude ja väljamaksete kohta. Süüdistuses on seejuures tehtud viide TuMS § 54 lg 2 kuni
21. detsembrini 2003 kehtinud redaktsioonile, mille kohaselt olid kõik residendist juriidilised isikud ning TuMS §-s 53 nimetatud mitteresidendist juriidilised isikud kohustatud esitama maksustamisperioodile järgneva kalendrikuu
22. kuupäevaks oma asukohajärgsele Maksuameti kohalikule asutusele maksudeklaratsiooni §-des 49-53 sätestatud tulumaksu kohta eelmisel kalendrikuul, sõltumata sellest, kas isikul oli nimetatud perioodil tulumaksu maksmise kohustus või mitte. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist käesolevas kriminaalasjas võttis Riigikogu
23. detsembril
24. a vastu Tulumaksuseaduse, Sotsiaalmaksuseaduse ja Maamaksuseaduse muutmise seaduse (RT I 2003, 88, 587), mis jõustus
25. jaanuaril
26. a. Selle seaduse § 46 p 2 kohaselt muudeti TuMS § 54 lg-t 2 ja sõnastati see järgmiselt: "Residendist juriidiline isik ning §s 53 nimetatud mitteresidendist juriidiline isik on kohustatud esitama maksustamisperioodile järgneva kalendrikuu
27. kuupäevaks Maksuameti kohalikule asutusele maksudeklaratsiooni §-des 49-53 nimetatud kulude ja väljamaksete kohta eelmisel kalendrikuul. Maksumaksja, kes on registreeritud käibemaksukohustuslane käibemaksuseaduse tähenduses, on kohustatud deklaratsiooni esitama, sõltumata tulumaksu maksmise kohustusest nimetatud maksustamisperioodil." Seega ei ole residendist juriidilisel isikul, kes ei ole käibemaksukohustuslane, alates
28. jaanuarist 2004 enam TuMS §-des 49-53 sätestatud kulude ja väljamaksete osas maksukohustusest sõltumatut deklareerimiskohustust.
29. Kriminaalasja materjalidest (tl 10) nähtuvalt kustutati OÜ R. I. käibemaksukohustuslaste registrist alates
30. aprillist
31. Seega ei olnud OÜ R. I. süüdistuses märgitud perioodil - september 2002 kuni mai 2003 - käibemaksukohustuslane. Järelikult ei oleks OÜ R. I. alates
32. jaanuarist 2004 kehtiva õiguse kohaselt olnud kohustatud esitama maksustamisperioodide september 2002 kuni mai 2003 kohta deklaratsioone TuMS §-des 49-53 sätestatud kulude ja väljamaksete kohta. Tulenevalt

§ 5lg-st 2 on seega igal juhul välistatud R.

L. karistusõiguslik vastutus OÜ R. I. tuludeklaratsioonide esitamata jätmise eest süüdistuses märgitud maksustamisperioodidel.

1. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
2. novembri
3. a otsuse R. L. õigeksmõistmises muutmata ja kassatsioonprotesti rahuldamata.
4. R. L. käitumises puudub käesoleva otsuse punktides 7-13 toodud põhjustel

§ 390

lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseis, mistõttu Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks anda hinnangut, kas ringkonnakohus on eksinud

§ 17lg 1 ja § 39 lg 1 tõlgendamisel.

Juhul kui isiku käitumises puudub süüteokoosseis, ei ole alust käitumise õigusvastasuse ja süülisuse kontrollimiseks. Peeter Vaher, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg