← Eesti

3-3-1-69-03

KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-69-03

  1. november 2003 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld Ronald Tsoi kaebus Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna poolt määratud karistuse tühistamiseks Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  2. juuni
  3. a määrus haldusasjas nr 2-3/617/03 Ronald Tsoi erikaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Anda asi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna
  5. juuni
  6. a otsusega haldusõiguserikkumise asjas nr 2310.03.037115 karistati R. Tsoid HÕS § 103 lg 1 ja § 106 lg 1 ja lg 2 järgi rahatrahviga 3600 krooni ja mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 24 kuuks.
  7. Pärast Karistusseadustiku jõustumist pöördus R. Tsoi Autoregistrikeskuse poole taotlusega tagastada talle juhiload.
  8. novembri
  9. a kirjaga nr 1-6/02/16128 edastas Autoregistrikeskus R. Tsoi avalduse lahendamiseks Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelvalve osakonnale.
  10. Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna
  11. detsembri
  12. a kirjaga nr 4-1613/63063 jäeti R. Tsoi taotlus rahuldamata. Nimetatud kirjas selgitati R. Tsoile, et
  13. septembrist 2002 kehtima hakanud Väärteomenetluse seadustik ei näe politseile ette võimalust lühendada halduskaristusena määratud eriõiguse äravõtmise tähtaega või vabastada haldusõiguserikkuja edasisest karistuse kandmisest. Menetlusõiguses kehtiva printsiibi kohaselt kohaldatakse seda menetlusseadust, mis kehtis vastava menetlustoimingu ajal.
  15. jaanuaril 2003 esitas R. Tsoi kaebuse Tallinna Linnakohtusse Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse tegevuse peale. R. Tsoi leidis kaebuses, et seoses Karistusseadustiku jõustumisega
  16. septembrist 2002 on R. Tsoi poolt toimepandud õiguserikkumine kvalifitseeritav Liiklusseaduse § 7430 järgi. Sellise rikkumise eest on Liiklusseaduses ette nähtud juhtimisõiguse peatamine kuni 3 kuuks, mitte aga juhtimisõiguse äravõtmine. Kohaldamisele kuuluks KarS § 5 lg
  17. R. Tsoi leidis, et nimetatud peatamise tähtaeg on ammu möödunud ja load kuuluvad tagastamisele. R. Tsoi väitis, et Autoregistrikeskus ei ole vaatamata korduvatele taotlustele tagastanud tema juhilubasid. R. Tsoi taotles, et Autoregistrikeskust kohustataks tagastama talle juhiload koheselt ja ilma eksamita.
  19. jaanuari
  20. a määrusega jättis Tallinna Linnakohus väärteoasjas nr 4.72/03 R. Tsoi kaebuse läbi vaatamata. Määruse motiivide kohaselt otsustab kohus vastavalt Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 5 lg 4 p-le 2 karistusest vabastamise karistuse määranud asutuse ametniku taotlusel. Seega tuleb karistatud isikul kõigepealt pöörduda avaldusega Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna poole, kes otsustab kohtule karistusest vabastamise taotluse esitamise.
  21. Eelnimetatud määruse peale esitas R. Tsoi
  22. veebruaril 2003 apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtusse. Tuginedes Väärteomenetluse seadustiku §-le 192 saadeti nimetatud kaebus läbivaatamiseks Tallinna Linnakohtule, kes jättis
  23. veebruari
  24. a määrusega kaebuse läbi vaatamata. Kohus leidis, et Väärteomenetluse seadustiku § 191 p 10 kohaselt ei saa esitada määruskaebusi kaebuse käiguta või läbi vaatamata jätmise peale. Veel leidis kohus, et mööda on lastud 10-päevane kaebuse esitamise tähtaeg.
  26. mail 2003 esitas R. Tsoi kaebuse Tallinna Halduskohtusse, vaidlustades Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna keeldumise karistuse kandmisest vabastamisest. Kaebuse motiivide kohaselt ei ole Karistusseadustiku jõustumise järgselt nimetatud rikkumiste eest juhtimisõiguse äravõtmist ette nähtud, samuti on kehtiva Liiklusseaduse järgi alandatud analoogse rikkumise eest kohaldatavate karistuste maksimaalmäärasid. R. Tsoi taotles, et kohus kohustaks Tallinna Politseiprefektuuri tühistama talle määratud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise karistus.
  27. Tallinna Halduskohtu
  28. mai
  29. a määrusega tagastati kaebus R. Tsoile HKMS § 11 lg-te 4 ja 8 alusel, leides, et kaebus kuulub maa- ja linnakohtu pädevusse. Tallinna Halduskohus selgitas, et Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 5 lg 4 p 2 kohaselt otsustab haldusõiguserikkumise eest määratud karistusest vabastamise ainuisikuliselt, menetlusosalisi välja kutsumata, vastava haldusõiguserikkumise eest karistuse määranud asutuse ametniku taotlusel teo toimepanemise koha järgse maa- või linnakohtu kohtunik. KarS § 33 lg 1 sätestab, et karistusest vabastamise taotlused esitab prokurör või protokolli koostanud asutuse ametnik maa- või linnakohtule nelja kuu jooksul, arvates KarS jõustumisest.
  30. Tallinna Halduskohtu
  31. mai
  32. a kohtumääruse peale esitas R. Tsoi
  33. juunil 2003 erikaebuse Tallinna Ringkonnakohtusse. Erikaebuses leidis R. Tsoi, et vaidlus on halduskohtu pädevuses, kuivõrd ta on vaidlustanud Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna tegevust.
  34. Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakond oma kirjalikus vastuses erikaebusele leidis, et vastavalt Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 5 lg-le 1 saab karistusest vabastada isiku, kellele on määratud karistus haldusõiguserikkumise eest, mis Karistusseadustiku või muu väärteokoosseisu sätestava seaduse järgi ei ole enam karistatav väärteona ega kuriteona. Kuivõrd kehtiva Liiklusseaduse järgi on R. Tsoi tegu endiselt karistatav, puudub KarSRS § 5 lg 1 mõttes alus vabastada R. Tsoi karistusest.
  35. Tallinna Ringkonnakohus vaatas R. Tsoi erikaebuse läbi
  36. juunil
  37. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi määrusega haldusasjas nr 2-3/617/03 jäeti Tallinna Halduskohtu kaevatud määrus muutmata ning R. Tsoi erikaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et kaebus ei kuulu halduskohtu pädevusse.
  38. Tallinna Ringkonnakohus motiveeris oma lahendit järgmiselt: 1) Hinnates R. Tsoi erinevaid avaldusi, saab R. Tsoi nõudena käsitleda soovi vabastada end karistuse kandmisest, mis määrati enne Karistusseadustiku kehtestamist Haldusõiguserikkumise seadustiku alusel. 2) Karistusseadustiku rakendamise seadusest ei tulene, et haldusõiguserikkumise toimepanemise eest enne
  39. septembrit 2002 määratud karistused kuuluvad automaatselt tühistamisele. Karistusest vabastamise alused on seaduses ammendavalt sätestatud. Seadusest ei tulene, et isik, kelle suhtes oli enne
  40. septembrit 2002 jõustunud ametiisiku otsus tema karistamise kohta mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega, kuuluks karistusest vabastamisele põhjusel, et
  41. septembrist 2002 kehtiv seadus ei tunne enam väärteo eest kohaldatava karistuse ühe liigina juhtimisõiguse äravõtmist. 3)
  42. jaanuarini 2003 ei olnud haldusvastutusele võetud isikul võimalik taotleda karistusest vabastamise otsustamist ning alates nimetatud kuupäevast võib karistusest vabastamist taotleda vaid KarSRS § 5 lg-tes 1 ja 2 nimetatud aluse olemasolul. R. Tsoi nimetatud isikute hulka ei kuulu, mistõttu pädeval ametiisikul on õigus jätta kaebus maa- ja linnakohtule esitamata. 4) Kuna seadus ei näe ette kaebuse edastamisest keeldumise vaidlustamiseks teistsugust menetluskorda, saab keeldumise vaidlustada HKMS § 3 järgi halduskohtus. Kui kaebaja leiab, et kehtiv seadusandlik regulatsioon, mille kohaselt HÕS alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega karistatud isik seoses karistusõiguse reformiga karistusest vabastamisele ei kuulu, on ebaõige, on tal võimalik taotleda põhiseaduslikkuse järelevalvet Karistusseadustiku rakendamise seaduse üle. 5) Keeldumisena esitada maa- või linnakohtule taotlust R. Tsoi karistusest vabastamiseks ei saa käsitleda Tallinna Politseiprefektuuri
  43. detsembri
  44. a kirja, kuivõrd see saadeti vastuseks R. Tsoi avaldusele Autoregistrikeskusele ning
  45. jaanuarini ei olnud isikul võimalik taotleda karistusest vabastamise otsust ning nimetatud kirjas ei ole väljendatud otsustust jätta R. Tsoi osas taotlus esitamata. 6) Kaebajal tuleb kõigepealt läbida Karistusseadustiku rakendamise seaduses ettenähtud kohustuslik kohtueelne menetlus ja seejärel järgida eelkirjeldatud menetluskorda karistusest vabastamata jätmise vaidlustamiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  46. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  47. juuni
  48. a kohtumääruse peale haldusasjas nr 2-3/617/03 esitas R. Tsoi erikaebuse Riigikohtusse, milles palus tühistada Tallinna Ringkonnakohtu eelnimetatud määrus ja Tallinna Halduskohtu
  49. mai
  50. a määrus. Samuti taotles R. Tsoi Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna kohustamist viia halduskaristuse otsus nr 2310.03.037115 kooskõlla kehtiva seadusandlusega, muutes mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 24 kuuks ära juhtimisõiguse kinnipidamiseks 3 kuuks, mis on juba ära kantud.
  51. Kaebuse põhjendused on järgmised: 1) Erikaebuse esitaja taotleb temale määratud karistuse vastavusse viimist kehtiva seadusandlusega, mitte aga karistuse tühistamist, nagu ekslikult leiab Tallinna Ringkonnakohus. Juhilubade äravõtmist halduskorras enam ei ole, juhilubade kehtivus ainult peatatakse. 2) Karistusseadustiku § 5 lg 2 deklareerib: "Seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud." Kehtiva seaduse kohaldamine leevendab isiku olukorda. 3) Haldusõiguserikkumise eest karistati R. Tsoid halduskorras ning karistusotsus on haldusakt, mille tühistamine toimub HMS kohaselt. Seega on kaebuse lahendamine halduskohtu pädevuses. 4) Kaebaja on pöördunud Autoregistrikeskusesse, kes saatis avalduse lahendamiseks politseisse. Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakond viitas võimatusele lahendada avaldus Väärteomenetluse seadustiku alusel, Tallinna Halduskohus leiab, et see pole tema pädevuses. 5) Isikuid, kes panid haldusõiguserikkumise toime enne Karistusseadustiku jõustumist, on koheldud seaduse ees ebavõrdselt võrreldes isikutega, kes panid õiguserikkumise toime pärast
  52. septembrit
  54. Erikaebusele lisatud kaebuse menetlusse võtmise avalduses R. Tsoi märgib, et kaebuses toodud asjaoludel on rikutud tema Põhiseaduses §-des 12 ja 13 sätestatud õigusi.
  55. Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakond ei ole kaebusele vastanud. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
  56. Riigikohtu halduskolleegium nõustub Tallinna Ringkonnakohtu järeldusega, et R. Tsoi on oma avaldustes täitevvõimu asutustelt taotlenud karistuse kandmise lõpetamist. Ringkonnakohus on leidnud, et Karistusseadustiku jõustumisega seonduvalt on haldusõiguserikkumise eest määratud karistusest vabastamise alused ja kord ammendavalt sätestatud Karistusseadustiku rakendamise seaduses.
  57. KarSRS § 5 lg 1 kohaselt vabastatakse karistuse kandmisest isik, kellele on määratud karistus haldusõiguserikkumise eest, mis Karistusseadustiku või muu väärteokoosseisu sätestava seaduse järgi ei ole enam karistatav väärteona ega kuriteona. KarSRS § 5 lg 1 alusel haldusõiguserikkumise toimepanemise eest karistatud isikute karistusest vabastamise alused ja kord on sätestatud KarSRS §des 5, 11 ja
  58. Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et selle vaidluse lahendamisel tuleb juhinduda osundatud normidest. Ringkonnakohus nendib, et puuduvad KarSRS §-s 5 sätestatud alused R. Tsoi karistuse kandmisest vabastamiseks.
  59. Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakond keeldus R. Tsoi avalduse rahuldamisest. Ringkonnakohus leiab, et KarSRS § 5 lg-s 1 nimetatud aluse puudumisel on keeldumine põhjendatud. Ringkonnakohus on jätnud aga tähelepanuta, et R. Tsoi taotles karistuse kandmise lõpetamist mitte KarSRS § 5 lg-s 1 nimetatud alustel, vaid tugineb KarS § 5 lg-le 2, kuna Karistusseadustik ei näe väärteo eest kohaldatava karistusena enam ette juhtimisõiguse äravõtmist.
  60. R. Tsoi on vaidlustanud politseiasutuse keeldumise talle määratud karistuse vastavusse viimiseks KarS alusel kehtivate karistussätetega. Ringkonnakohus on leidnud, et Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna kirja ei saa käsitleda keeldumisena esitada isiku karistusest vabastamise taotlus maa- või linnakohtule, kuivõrd kiri on saadetud vastuseks ARK-le esitatud taotlusele;
  61. jaanuarini 2003 ei olnud isikul võimalik taotleda karistusest vabastamise otsustamist; nimetatud kirjas ei ole väljendatud otsustust jätta maa- või linnakohtule esitamata taotlus R. Tsoi karistusest vabastamiseks. Riigikohtu halduskolleegium leiab erinevalt ringkonnakohtust, et nii R. Tsoi oma avalduses kui ka Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakond oma
  62. detsembri
  63. a kirjas ei ole R. Tsoi taotlust käsitlenud KarSRS § 5 lg 1 kontekstis. Politseiprefektuur on keeldumise alusena osutanud karistuse kandmisest vabastamist sätestavate normide puudumisele Väärteomenetluse seadustikus ega ole kaalunudki KarSRS § 5 lg 1 kohaldamise küsimust. Seetõttu ei ole politseiprefektuuri eelnimetatud kirja näol formaalselt tegemist keeldumisega esitada taotlus karistusest vabastamiseks maa- või linnakohtule.
  64. Riigikohus leiab, et sisuline vaidlus antud asjas käib selle üle, kas R. Tsoi suhtes kuuluks kohaldamisele KarS § 5 lg 2 ja kas siit tulenevalt oleks talle määratud karistus tulnud vastavusse viia KarS jõustumise järgselt samasuguse rikkumise eest ettenähtud leebemate sanktsioonidega ning kas ja milliste menetlusnormide alusel oli R. Tsoi taotlust pädev lahendama politseiasutus ning kas politseiasutus tegutses õiguspäraselt. Esmalt tuleb määratleda, millises korras kuulub R. Tsoi kaebus lahendamisele. II
  65. Karistusseadustiku rakendamise seadus ega ka muud õigusaktid ei näe otsesõnu ette KarS jõustumise järgselt karistuse kandmise lõpetamist KarS § 5 lg 2 motiivil isikute suhtes, keda on karistatud haldusõiguserikkumise eest enne Karistusseadustiku jõustumist. Puuduvad ka eraldi menetlusnormid KarS § 5 lg 2 kohaldamiseks jõustunud karistusotsuste suhtes. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et kuivõrd KarsRS ei näe ette karistuse kandmise lõpetamist KarS § 5 lg 2 alusel, ei ole küsimus võimalikest menetlusnormidest asja sisulisel lahendamisel määrav. Ei ole välistatud, et KarS § 5 lg 2 rakendamine eeldaks menetlusnorme, mis ei lange kokku KarsRS § 5 lg 1 ja lg 2 alusel karistuse kandmisest vabastamise korda sätestavate normidega.
  66. Kuivõrd puudub konkreetne menetluskord, mis hõlmaks ka politseiasutuse poolt taotluse lahendamisest keeldumise peale kaebuse esitamist, nõustub Riigikohus ringkonnakohtuga, et kaebus politseiasutuse toimingu peale kuulub läbivaatamisele halduskohtus. Eelnevalt nimetatud asjaoludel ei nõustu Riigikohtu halduskolleegium aga ringkonnakohtu väitega, et antud juhul oleks R. Tsoi pidanud kohtusse pöördumisele eelnevalt läbima KarSRS § 11 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohtuvälise kaebamise staadiumi. Nimetatud kord kuulub vaieldamatult kohaldamisele KarSRS § 5 lg-te 1 ja 2 alusel karistuse kandmisest vabastamise otsustamiseks.
  67. Halduskohus ei saa otsustada, kas R. Tsoi avaldus kuulub sisulisele rahuldamisele, s.t kas R. Tsoile määratud halduskaristuse kandmine tuleb lõpetada KarS § 5 lg 2 alusel. Samas saab halduskohus R. Tsoi kaebuse alusel hinnata, kas R. Tsoi avaldust on menetletud Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna poolt õiguspäraselt ning kas tehtud otsustus on õiguspärane. Nimetatud hinnangu andmine on aga võimalik asja sisulise menetlemise käigus. Seetõttu on Tallinna Halduskohtu ning Tallinna Ringkonnakohtu määrused õigusvastased.
  68. Käesolevas asjas on R. Tsoi pöördunud kõikidesse kohtuinstantsidesse: Tallinna Linnakohtusse, Tallinna Halduskohtusse ning korduvalt Tallinna Ringkonnakohtusse. Kõikidel juhtudel on kohtud pidanud võimatuks menetleda R. Tsoi kaebust sisuliselt. Riigikohtu volitused erikaebuse lahendamisel on määratud HKMS §-s
  69. Nimetatud sätetest ei tulene Riigikohtu õigust erikaebuse läbivaatamisel lahendada isiku poolt halduskohtusse esitatud kaebust sisuliselt, s.h tuvastada asjaolusid. Kehtivate menetlusnormide kohaselt oleks Riigikohus õigustatud erikaebuse rahuldamisel saatma asja läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
  70. Riigikohtu halduskolleegium ei saa aga jätta tähelepanuta, et Põhiseaduse § 15 tunnustab igaühe õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. R. Tsoi kaebus puudutab Põhiseaduses nimetatud õigusi, sest ta tõstatab küsimuse Põhiseaduse §-s 23 sätestatud seaduse, mis näeb ette kergema karistuse või välistab karistatavuse, tagasiulatuvast mõjust. Riigikohtu üldkogu on kohtuasjas nr 3-1-3-10-02 leidnud, et kohtusse pöördumise õigus peab tagama põhiseaduslike õiguste võimalikult tõhusa kaitse. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et R. Tsoi kaebusest tuleneva taotluse lõplik lahendamine oleks võimalik üldkohtus, mitte aga halduskohtus. Asja materjalidest ei nähtu, et R. Tsoi poolt oleks algatatud antud küsimuses uus menetlus maa- või linnakohtus. Sarnaselt eelnimetatud kohtuasjaga leiab Riigikohtu halduskolleegium, et ka R. Tsoi kaebuse uus menetlemine halduskohtus ning maa- ja linnakohtus kestaks sedavõrd kaua, et selgus kaebaja õiguste suhtes saabuks alles siis, kui kaebaja on kandnud ära kogu talle määratud karistuse. Seetõttu ei tagaks asja saatmine sisuliseks läbivaatamiseks esimese astme kohtule reaalselt isiku õigust menetlusele oma põhiõiguse kaitseks. Riigikohtu halduskolleegium nendib samas, et üld- ja halduskohtu pädevuse probleem langeb ära asja sisulisel lahendamisel Riigikohtu üldkogus. Eeltoodule tuginedes menetleb Riigikohtu halduskolleegium R. Tsoi kaebust sisuliselt. III
  71. R. Tsoid karistati
  72. juunil 2002 Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna otsuse nr 2310.03.037115 järgi rahatrahviga ja mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 24 kuuks HÕS § 103 lg 1 ja § 106 lg-te 1 ja 2 alusel. HÕS § 103 lg-s 1 sätestati, et mootorsõiduki juhi poolt mootorsõiduki kohustusliku peatamise märguande tahtliku eiramise eest määratakse rahatrahv viiekümne kuni kolmesaja trahviühiku ulatuses või võetakse ära mootorsõiduki juhtimise õigus ühest kuni kolme aastani või määratakse rahatrahv kolmekümne kuni saja viiekümne trahviühiku ulatuses ja võetakse ära mootorsõiduki juhtimise õigus kuuest kuust kuni kahe aastani või määratakse haldusarest kuni kolmkümmend ööpäeva. HÕS § 106 lg-tes 1 ja 2 sätestati, et mootorsõiduki juhi poolt liikluseeskirja muu rikkumise eest, välja arvatud selle seadustiku §-des 92, 921, 922, 923, 924, 925, 926, 927, 94, 95, 951, 96, 98, 99, 101, 103, 1031, 1032 ja 104 loetletud õiguserikkumised, määratakse rahatrahv kuni kümne trahviühiku ulatuses. Sama tegevuse eest, kui see põhjustas liiklusohu, määratakse rahatrahv kümne kuni saja trahviühiku ulatuses või võetakse ära mootorsõiduki juhtimise õigus ühest kuni kuue kuuni. R. Tsoi ei vaidlustanud talle määratud karistusi. Mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine karistusena ei ole ära kantud.
  73. Alates
  74. septembrist 2002 on seoses Karistusseadustiku jõustumisega liiklusalased väärteod ja nende eest määratavad karistused sätestatud Liiklusseaduses. R. Tsoi poolt toimepandud õiguserikkumised on hõlmatud LS § 7430 lg-ga 1 ja § 7435 lg-tega 1 ja
  75. LS § 7430 lg 1 sätestab, et sõidukijuhi poolt sõiduki kohustusliku peatamise märguande tahtliku eiramise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga. LS § 7435 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub käesoleva seaduse §-des 741 - 7427 või 7430 - 7432 sätestatud väärteokoosseis, karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut. Sama teo eest, kui sellega on tekitatud liiklusoht, karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
  76. Eelnevast nähtub, et kuigi R. Tsoi poolt toimepandud õiguserikkumised on karistatavad ka pärast KarS jõustumist, ei näe Liiklusseadus eelnimetatud väärtegude eest ette karistusena juhtimisõiguse äravõtmist. Veelgi enam, juhtimisõiguse äravõtmist kui karistusliiki väärteo eest kohaldatava karistusena ei näe ette ka KarS. KarS §-de 47 ja 48 kohaselt on väärtegude puhul kohaldatavateks karistusteks rahatrahv ja arest. Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine võib KarS § 50 kohaselt olla füüsilisele isikule kuriteo eest kohaldatavaks lisakaristuseks. Käesoleval juhul ei olnud R. Tsoi poolt toimepandud õiguserikkumine ei tema toimepanemise ajal ega ka hiljem käsitletav kuriteona. Seega ei oleks sarnase õiguserikkumise eest pärast KarS jõustumist, s.o pärast
  77. septembrit 2002, saanud karistada juhtimisõiguse äravõtmisega.
  78. KarS (§-d 47 ja 48) ja Liiklusseadus (§-d 7430 ja 7435) on võrreldes HÕS vastavate sätetega vaieldamatult seadusteks, mis kergendavad karistust või muul viisil leevendavad isiku olukorda.
  79. PS § 23 lg 2 teise lause kohaselt kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse kergemat karistust. KarS § 5 lg 2 alusel on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. R. Tsoi on taotlenud tema suhtes KarS § 5 lg 2 kohaldamist. IV
  80. Riigikohtu üldkogu on asunud seisukohale (asi nr 3-1-3-10-02), et Põhiseaduse § 23 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. Nimetatud järeldus laieneb Riigikohtu halduskolleegiumi arvates ka haldusõiguserikkumistele või väärtegudele. Puuduvad mõistlikud põhjendused Põhiseaduse § 23 lg 2 kaitseala piiramiseks kuritegudega. Seega on ka väärtegude (haldusõiguserikkumiste) korral kohaldatav KarS § 5 lg
  82. Riigikohtu üldkogu on Põhiseaduse § 23 lg 2 kaitseala määramisel kaalunud asjassepuutuvaid põhiõigusi ning leidnud, et õigus vabadusele on oluline põhiseaduslik väärtus, mida on tarvis arvestada Põhiseaduse eelnimetatud sätte kaitseala määramisel. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et Põhiseaduse § 23 lg 2 teise lause kaitseala ei saa kitsendada üksnes nende juhtumitega, mil karistuse kaudu piiratakse vabadusõigust.
  83. Käesoleval juhul on isikult karistusena võetud sõiduki juhtimisõigus. Sõiduki juhtimisõigus ei ole isiku põhiõigus. Sõiduki juhtimisõiguse kaudu realiseerivad isikud oma mitmeid teisi põhiõigusi ja eelkõige on ta üks viise, mille kaudu isik saab realiseerida PS §-s 19 sätestatud õigust vabale eneseteostusele. Juhtimisõiguse äravõtmine riivab isiku liikumisvabadust ning võimalust vabalt ja sihtotstarbeliselt kasutada oma omandit. Siinjuures on sõiduki juhtimine tänapäevase elulaadi lahutamatu koostisosa, mitte aga üksikutele omistatav privileeg. Sõiduki juhtimise õigust omab ja kasutab tööl, ettevõtluses või vaba aja veetmisel valdav osa vastavaid eeldusi omavatest isikutest. Seetõttu on sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine vaieldamatult oluline vaba eneseteostuse piirang. Siinjuures tuleb arvestada ka nimetatud piirangu kestust. R. Tsoilt on juhtimisõigus ära võetud kaheks aastaks. Sellisena on isiku õiguste riive väga intensiivne ja kestev.
  84. Käesolevas asjas tuleb arvestada ka asjaolu, et R. Tsoid karistati tema poolt toimepandud haldusõiguserikkumiste eest
  85. juunil
  86. Isikuid, kes panid rikkumise toime samaaegselt R. Tsoiga, kuid kelle suhtes tehti sama rikkumise eest karistusotsus pärast
  87. septembrit 2002, ei saanud karistada juhtimisõiguse äravõtmisega. Seega on antud juhul riivatud ka õigust võrdsele kohtlemisele.
  88. Riigikohtu halduskolleegium peab vajalikuks märkida, et pärast
  89. septembrit 2002 saab teatud liiklusalaste väärtegude korral kohaldada Liiklusseaduse §-s 41 ette nähtud mittekaristuslikku haldussunnivahendit - juhtimisõiguse peatamist. Juhtimisõiguse peatamist R. Tsoi poolt toimepandud rikkumiste korral saaks kohaldada tähtajaga kuni kolm kuud. Nimetatud asjaolud osundavad sellele, et seadusandja on pidanud nimetatud valdkonnas piisavateks süüdlase mõjutamise ning õiguskorra tagamise vahenditeks leebemaid vahendeid. Siit tulenevalt tekib põhjendatud kahtlus, kas R. Tsoi poolt juhtimisõiguse äravõtmise kui karistuse edasine kandmine on mõistlik ja õiglane.
  90. KarSRS-s puuduvad sätted, mis näeksid ette haldusõiguserikkumise toime pannud isiku vabastamise määratud karistuse kandmisest KarS § 5 lg 2 motiivil. KarSRS § 5 lg 1 kohaselt vabastatakse karistusest isik, kellele on määratud karistus haldusõiguserikkumise eest, mis Karistusseadustiku või muu väärteokoosseisu sätestava seaduse järgi ei ole enam karistatav väärteona ega kuriteona ja § 5 lg 2 kohaselt vabastatakse karistusest füüsiline isik, kes haldusõiguserikkumise toimepanemise ajal oli noorem kui neljateistaastane. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et nimetatud sätted ei ole põhiseadusevastased. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates võib R. Tsoi õiguste põhiseadusevastane riive olla tingitud asjaolust, et kehtiv õigus ei näe ette KarS § 5 lg 2 rakendamise mehhanismi juhul, kui isiku suhtes jätkuvalt kohaldatakse karistusliiki, mis hilisema ja karistuse kandmise ajal kehtiva, isiku seisundit leevendava seadusega ei ole sätestatud karistusena. Kohane seadus nimetatud küsimuse sätestamiseks oleks KarSRS ning kohaseks paragrahviks §
  91. Eeltoodu alusel Riigikohtu halduskolleegium peab vajalikuks kontrollida KarSRS § 5 kooskõla Põhiseadusega.
  92. HKMS § 70 lg 11 alusel annab Riigikohtu halduskolleegium antud asja läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule, kuna asja läbivaatamine eeldab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel läbivaadatava küsimuse lahendamist. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.