3-3-1-77-03

Kohtunike Tõnu Antoni, Indrek Koolmeistri, Ants Kulli, Julia Laffranque'i, Jaak Luige, Jüri Põllu ja Harri Salmanni eriarvamus Me ei nõustu üldkogu enamuse seisukohtadega pädeva kohtu määramise osas (I) ning Riigikohtu halduskolleegiumi poolt põhiseaduspärasuse aspektis kahtluse alla seatud õigusnormide asjassepuutuvuse osas (II). Kohtuasjast nähtub, et P. Ludvig pöördus Tallinna Halduskohtusse taotlusega tühistada Kuressaare Haigla Sihtasutuse

1. augusti
2. a joobeseisundi tuvastamise akt nr 59 ning Liiklusmeditsiini Keskkomisjoni
3. septembri
4. a otsus. Üldkogu leidis, et P. Ludvigi kaebuse läbivaatamine ei ole halduskohtu pädevuses, kuna käib kriminaalmenetlus, milles tuleb hinnata seda, kas tõendid on saadud õiguspäraselt. I
5. Leiame, et üldkogu otsusest ei nähtu, millistele asjaoludele tuginedes väidetakse, et joobeseisundi tuvastamine toimus süüteomenetluses. Asjaolu, et üldkogu otsuse tegemise ajal toimub kriminaalmenetlus, ei oma tähendust.
6. Süüteomenetlust alustatakse süüteo tunnustele viitavate küllaldaste andmete olemasolul. Käesoleval juhul puuduvad igasugused andmed, et süüteomenetlust oleks alustatud enne joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist või et isiku toimetamine joobeseisundi tuvastamiseks või joobeseisundi tuvastamine oleks olnud esimeseks menetlustoiminguks. Oluliseks tuleb pidada politseiniku tegevuse laadi isiku joobeseisundi tuvastamisele toimetamisel - isikut ei peetud kinni vastavalt protsessinormidele, isikule ei tutvustatud tema õigusi kriminaalmenetluses ega ka õigusi väidetavas süüteo menetlustoimingus jne. Tegelikult alustati süüteomenetlust P. Ludvigi suhtes pärast seda, kui joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise teel omandas politseiametnik piisavalt andmeid, mis osundasid süüteo toimepanemisele.
7. Isiku suhtes viiakse süüteo menetlustoiming läbi siis, kui ka isik on teadlik sellest menetlustoimingust, teab selle eesmärki, talle on teatavaks tehtud tema õigused jne. Sellest reeglist võib sätestada erandeid seadus (nt Jälitustegevuse seadus). Esimene menetlustoiming kui süüteo alustamise toiming peab olema sellisena teadvustatud nii politseiametniku kui ka isiku poolt, kelle suhtes nimetatud menetlustoiming läbi viiakse. Käesoleval juhul see nii pole.
8. Süüteo menetlustoimingutel peab olema menetlusõiguslik alus. Üldkogu otsuses ei ole joobeseisundi tuvastamise kui väidetava menetlustoimingu õiguslikku alust käsitletud. Sellega seoses tuleb märkida järgmist: 1) menetlustoimingud piiravad isiku põhiõigusi, mis eeldab regulatsiooni Riigikogu poolt vastu võetud seaduse tasemel. Kriminaalmenetluse koodeksist ei järeldu, et uurijal on õigus kasutada menetlustoiminguid, mis pole sätestatud nimetatud koodeksis; 2) isiku läbivaatus joobeseisundi tuvastamiseks (joobeseisundi tuvastamine) kui väidetav süüteo menetlustoiming ei ole sätestatud ei Kriminaalmenetluse koodeksis ega ka Väärteomenetluse seadustikus. Küll aga on selline joobeseisundi tuvastamine ette nähtud Liiklusseaduses ning selle alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korras (edaspidi Kord); 3) Liiklusseaduse § 201, mis näeb ette nii joobetunnustega isiku kõrvaldamise juhtimiselt kui ka selle isiku suunamise läbivaatusele joobeseisundi tuvastamiseks, käsitleb nimetatud toiminguid haldusmenetluse raames kohaldatavate sunnivahenditena.
9. Joobeseisundi tuvastamise käsitlemist haldusmenetluse toiminguna toetavad ka järgmised haldusmenetlusele omased asjaolud: juhul, kui isikul tuvastatakse alkoholi, narkootiliste või psühhotroopsete ainete tarvitamise tunnused või joobeseisund, esitatakse isikule arve tuvastamiskulude hüvitamiseks (Korra § 9 lg 6); isiku kõrvalehoidumine joobeseisundit tuvastavast läbivaatusest on väärtegu (Liiklusseaduse § 7420); joobeastme meditsiinilise tuvastamise otsuse vaidlustamise võimalus vaidemenetluses on nii isikul kui ka tuvastamise tellinud asutusel ning selleks on loodud eraldi vaideorganid (komisjonid).
10. Erinevate riikide statistika kohaselt annavad kuni 20% läbiviidavatest meditsiinilistest läbivaatustest joobeseisundi tuvastamiseks negatiivse tulemuse, s.t isik ei ole tarvitanud alkoholi või narkootilisi aineid. Juhul, kui selline läbivaatus teostati süüteo raames, kuuluks vastav süüteomenetlus lõpetamisele määrusega. Praktikas midagi sellist ei toimu.
11. Üldkogu otsusega on alusetult laiendatud kriminaalmenetlusõiguslikku režiimi õigussuhetele, mis jäävad väljapoole kriminaalmenetlust. Niisugune eksitav lähenemine toob kaasa näiliku võimaluse paljude haldusmenetluste käsitlemiseks süüteomenetluste koostisosadena. Eelkõige puudutab see järelevalvemenetlusi (maksujärelevalve jne). Kuivõrd järelevalvetegevuse käigus avastatakse sageli õiguserikkumiste tunnuseid, mis toovad kaasa väärteomenetluse (või ka kriminaalmenetluse) alustamise, võib üldkogu otsusest teha eksliku järelduse, et nimetatud järelevalvetoimingud (revisjonid, proovide võtmised, haldusmenetluslikud ekspertiisid jne) on vastava süüteomenetluse toiminguteks, mille õiguspärasuse hindamine on võimalik üksnes vastava süüteomenetluse raames.
12. Haldusmenetluse toimingutele kriminaalmenetlusõigusliku režiimi laiendamine piirab alusetult isiku õigusi, s.h loob takistusi kaebeõiguse teostamiseks. Jääb ebaselgeks, kuidas saab joobe tuvastamisele allutatud isik esitada kriminaalmenetluse raames kaebuse joobeseisundit tuvastanud isiku (s.o arsti) tegevuse peale või vaidlustada Liiklusmeditsiini Keskkomisjoni otsust. Samuti jääb ebaselgeks, millistel eeldustel saab maa- või linnakohus kriminaalmenetluse raamides tõstatada küsimuse näiteks arsti või Liiklusmeditsiini Keskkomisjoni pädevust sätestava akti põhiseaduspärasusest.
13. Üldkogu leiab otsuse punktis 23, et põhiõiguste rikkumise korral peab isikul olema õigus pöörduda enda kaitseks kohtusse. Üldkogu mõistab ebaõigesti HKMS § 3 lg-t 1, leides, et halduskohus vaatab avalik-õiguslikus vaidluses esitatud kaebuse läbi ainult siis, kui seadustega ei ole ette nähtud muud menetluskorda. HKMS § 3 lg-te 1 ja 2 regulatsioon on vastupidine. Halduskohtumenetluse seadustiku järgi on halduskohtu lahendada kõik avalik-õiguslikud vaidlused, välja arvatud need, mille jaoks on kehtestatud teistsugune menetluskord. Üldkogu märgib, et selline muu menetluskord on sätestatud Väärteomenetluse seadustiku §-des 76-80 ja
14. juulist 2004 jõustuvas Kriminaalmenetluse seadustiku §-des 228-
15. Kuid käesoleval juhul ei olnud tegemist väärteoga, mistõttu viide Väärteomenetluse seadustikule on asjakohatu. Kohane ei ole ka viide mittejõustunud Kriminaalmenetluse seadustikule. Olulisem on aga see, et eelnimetatud kaebekorra kasutamiseks peab toiming olema tehtud süüteomenetluses ja vaidlustada saab kohtuvälise menetleja või uurimisasutuse (uurija) menetlustoimingut või -akti. P. Ludvigil pole kriminaalkohtumenetluses võimalik saavutada kohtuotsuse resolutsioonis hinnangut sellele, kas tema suhtes läbiviidud joobeseisundi tuvastamine oli õiguspärane või mitte. P. Ludvig soovib joobeekspertiisi läbiviimise õiguspärasuse hindamist just kohtuotsuse resolutsioonis.
16. Isiku kaitseõigusega seoses tuleb rõhutada ka seda, et haldusmenetluses ja kriminaalmenetluses akti või toimingu õiguspärasusele antavad hinnangud võivad olla erinevad. Toiming, mis on proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas) kriminaalmenetluses, ei pruugi seda olla haldusmenetluses.
17. Pole alust eitada, et haldusmenetluses kogutud teave võib omada süüteomenetluses tõenduslikku tähendust. Sellise haldusmenetluses kogutud teabe hindamine süüteomenetluses toimub asjakohase süüteomenetluse seaduse alusel. Samas ei tulene eelnevast, et haldusmenetlus tuleb süüteomenetluse alustamisel lõpetada ja et isik kaotab haldusmenetluse toimingutele osaliselt või täielikult vaideõiguse ning õiguse esitada kaebus halduskohtule.
18. Eelnevast tulenevalt leiame, et joobeseisundi tuvastamine on haldusmenetlus ja nimetatud menetluse käigus tehtud toimingud ning antud aktid on vaidlustatavad halduskohtus. II
19. Põhjendamatu on üldkogu seisukoht, et joobeseisundi tuvastamise korda reguleerivad normid ei ole asjakohased pädeva kohtu määramisel. Selliste normidena tuleb vaadelda Liiklusseaduse § 20 lg 6, Vabariigi Valitsuse
20. aprilli
21. a määrusega nr 120 kehtestatud Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korda, samuti sotsiaalministri
22. oktoobri
23. a käskkirja nr 321, millega on moodustatud Liiklusmeditsiini Keskkomisjon ning määratud selle ülesanded ja töökord. Nimetatud aktidest tuleneb joobeseisundi tuvastamise menetluse haldusõiguslik olemus ning organite pädevus joobeseisundi tuvastamisel ja selle vaidlustamisel. Joobeseisundi tuvastamise määratlemine kas haldusmenetlusena või süüteomenetlusena on võimalik vaid juhul, kui analüüsitakse vastavaid menetlusi konstitueerivaid õigusnorme. Üldkogu otsuses selline analüüs puudub. Ilmselt ka seetõttu on jõutud pädeva kohtu määramisel väärale järeldusele.
24. Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses pidanud asjassepuutuvaks õigustloovat akti, kus "Säte, mille põhiseadusepärasust põhiseaduslikkuse järelevalve kohus kontrollib, peab olema kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega." (
25. detsembri
26. a otsus asjas nr 3-4-1-1000, RT III 2001, 1, 1). Riigikohtu
27. oktoobri
28. a otsusest asjas nr 3-4-1-5-02 (RT III 2002, 28, 308) tuleneb, et seadus on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades seaduse Põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti, kui seaduse Põhiseadusele vastavuse korral. Seaduse otsustava tähtsuse selline määratlus on piisav enamikul juhtudel, kuid ei ole käsitletav ainsa ja ammendavana. Käesoleval juhul saab P. Ludvigi erikaebust lahendada üksnes arsti ning Liiklusmeditsiini Keskkomisjoni tegevuse olemuse ja sisu määratlemise kaudu. Arsti ja komisjoni tegevuse olemus ja sisu on aga sätestatud ülalnimetatud õigusaktides. Pädeva kohtu määramisel tuleb arvestada ka mitmete teiste õigusaktidega (Kriminaalmenetluse koodeks, Väärteomenetluse seadustik jne). Sätted, millele kohus peab tuginema kaebuse sisulisel lahendamisel, millele ta peab rajama oma motivatsiooni, on vaieldamatult asjassepuutuvad selle asja lahendamise seisukohast. Liiklusseaduse, Vabariigi Valitsuse
29. aprilli
30. a määruse nr 120 ja sotsiaalministri
31. oktoobri
32. a käskkirja sätted on ka otsustava tähtsusega P. Ludvigi asja lahendamisel. Juhul, kui nimetatud norme mitte kohaldada, ei saa hinnata ka seda, milline kohus on pädev P. Ludvigi kaebust sisuliselt läbi vaatama. Põhiseadusevastane norm ei kuulu kohaldamisele. Põhiseaduse § 3 lg 1 esimese lause järgi tuleb riigivõimu, sealhulgas ka kohtuvõimu teostada Põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seega saab kohus ka erikaebuse alusel pädeva kohtu küsimust lahendades hinnata vastavat toimingut määratlevate normide põhiseaduspärasust, eriti, kui tegemist on seaduslikkuse hindamisega.
33. Lisaks eelnevale tuleb märkida, et sätte asjassepuutuvuse mõistmisel eelnimetatud kitsendavas tähenduses ei jõuaks kohus kriminaalasja menetlemisel joobe tuvastamist puudutavate sätete põhiseaduspärasuse hindamisele ei kohtuotsuse motivatsioonis ega ka resolutsioonis. Üldkohus saab ignoreerida joobeekspertiisi akti ning kasutada teisi tõendeid. Seega kaotab üldkogu lähenemise korral isik võimaluse vaidlustada joobeseisundi tuvastamise põhiseaduspärasust.