3-3-1-77-03

Eriarvamus Nõustun Riigikohtu Üldkogu poolt

1. aprillil kohtuasjas nr 3-3-1-77-03 tehtud määruse lõppjärelduste ja lõppkokkuvõttes ka põhjendustega, kuid pean konkureeriva arvamusena vajalikuks täiendavalt lisada järgmist.
2. Esmalt pean vajalikuks rõhutada, et süüteomenetluse alustamise instituudi reformi tulemina kehtib alates
3. juulist
4. aastast ka Eesti süüteomenetlustes põhimõte, et süüteomenetlust alustatakse ajendi ja aluse olemasolul esimese menetlustoiminguga (KrMK § 93 lg 1 ja VTMS § 58 lg 1). Kõnealuse reformi mõte on olnud selles, et piisava süüteokahtluse korral ei ole õige kontrollida selle kahtluse põhjendatust süüteomenetluse väliselt, vaid tuleb selle kahtluse kontrollimisele anda võimalikult kiiresti ka süüteomenetluslik vorm, tagades selle kaudu menetlusalusele isikule kõik süüteomenetlusteks ettenähtud õigusriiklikud garantiid. Kõnealuse reformi eesmärkidest tulenevalt on piisava süüteokahtluse korral esimene menetlustoiming selle kahtluse kontrollimiseks süüteomenetluse objektiivne alguspunkt ja menetleja pädevusse ei kuulu süüteomenetluse alustatuks lugemine esimese menetlustoiminguga võrreldes muust ajahetkest alates. Erinevalt
5. juulis
6. aasta eelsest olukorrast ei nõuta kriminaalmenetluse alustamiseks enam eraldi vastava määruse ega ka mistahes muu menetlusdokumendi koostamist.
7. Kuigi seadusandja ei ole pidanud vajalikuks määratleda menetlustoimingu mõistet, on süüteomenetluse olemusest lähtuvalt alust väita, et süüteomenetluses on menetlustoiminguks mistahes aktiivne tegu, mille eesmärk on süüteomenetluses kasutatava tõendi saamine; millega piiratakse süüteomenetluslikel eesmärkidel põhiõigusi; mille sisuks on seaduses sätestatud võimaluse kasutamine taotleda teatud menetlustoimingu tegemist süüteomenetluse teise subjekti poolt; mille sisuks on menetlustoimingu või menetluse kui terviku käigu ja tulemustega mittenõustumisel oma kaebeõiguse realiseerimine või mille raames kujuneb menetluse käiku määrav menetleja otsustus.
8. Arvestades seda, et tulenevalt KrMS § 1 p-st 3 ja VTMS §-st 2 võib süüteomenetlusõiguse allikaks lisaks süüteomenetluse seadustikele olla ka muud seadused, puudub alus väita, et KrMK-s ja VTMSs peaks sisalduma süüteomenetlustes lubatavate menetlustoimingute purgiv loetelu. Õigusloome ökonoomiat taotledes võib olla põhjendatud reguleerida nendes nõndanimetatud muudes seadustes eeskätt selliseid menetlustoiminguid, mis on oma tähenduselt polüfunktsionaalsed ja võivad lisaks süüteomenetlusele omada tähendust ka muudes valdkondades, näiteks haldusmenetluses. Sellisteks polüfunktsionaalseteks toiminguteks, mis sõltuvalt konkreetsetest asjaoludest võivad olla ka süüteomenetluses menetlustoiminguteks, tuleb lugeda ka joobekahtlusega isiku kõrvaldamist sõiduki juhtimiselt ning tema tervishoiuasutuse toimetamist ja meditsiinilist läbivaatust joobeseisundi tuvastamiseks - seega toiminguid, mida viiakse läbi Liiklusseaduse § 20 lg-te 5 ja 6 ning § 201 lg 2 alusel kooskõlas Vabariigi Valitsuse
9. aprilli
10. a määrusega nr 120 kehtestatud Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korraga (edasiselt Kord) ja sotsiaalministri
11. oktoobri
12. a käskkirjaga nr
14. Andmete küllaldasus kahtlemaks selles, et sõidukijuht on joobeseisundis, on hinnanguline kategooria. Seejuures on oluline rõhutada, et andmete küllaldasus ei pea alati tähendama ja ei saagi alati tähendada joobeseisundi tuvastatust. See kehtib eriti juhtudel, mil menetleja arvates on küllaldaselt andmeid eeldada, et sõidukijuht on joobeseisundis ja seega on olemas ka alus süüteomenetluse alustamiseks, kuid sõidukijuht taotleb Korra § 4 lg-le 2 tuginevalt enese toimetamist joobeseisundi meditsiiniliseks tuvastamiseks tervishoiuasutusse.
15. Käsitletava -
16. augustil
17. a Kuressaares asetleidnud sündmuse puhul lähtus menetleja järgmistest faktilistest asjaoludest: politseile oli teatatud, et Kuressaares sõidab ringi sõiduauto Volkswagen numbrimärgiga 81 ZAF, mille juht on joobes; selle auto peatamisel ilmnes, et autos on lahtine viinapudel; sõiduki juht ja kaasreisija olid riietatud pikkadesse valgetesse kitlitesse; sõidukijuhi liigutused olid ebakindlad, tema kõnnak oli taaruv ja tema juures oli tunda alkoholilõhna; sõiduki juhti, kelleks osutus Peeter Ludvig oli
18. juunil
19. a Liiklusseaduse § 7419 järgi karistatud mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis. Leian, et nende lähteandmete pinnalt oli menetleja pädev ja kohustatud kõrvaldama Peeter Ludvigi sõiduki roolist ja sellega ka alustama süüteomenetlust. Seega toimus ka P. Ludvigi joobe tuvastamine süüteomenetluse raames ja seda toimingut ei saa vaidlustada kui haldustoimingut halduskohtus HKMS § 3 lg 1 alusel.
20. Samas olen seisukohal, et tulenevalt Riigikohtu Üldkogu poolt
21. detsembril
22. a kohtuasjas nr 3-3-1-38-00 tehtud määrusest on P. Ludvigil õigus kuni KrMK kehtivuse lõppemiseni vaidlustada ka mistahes enda suhtes süüteomenetluse raames tehtud toiminguid halduskohtus. Alates
23. juulist
24. a - seega alates Kriminaalmenetluse seadustiku jõustumisest on kaebuste esitamine ka uurija toimingute peale seadusega antud üldkohtu pädevusse. Eerik Kergandberg