3-4-1-3-04

Kohtunik Jüri Põllu eriarvamus

1. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg-st 2 tulenevalt võib Riigikohus tunnistada kehtetuks või põhiseadusega vastuolus olevaks õigustloova akti või selle sätte, mis on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Otsuse punktis 19 refereeris kolleegium asjassepuutuvuse määratlemisel Riigikohtu praktikat, mille järgi peab säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus kontrollib, olema kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega; seadus on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades seaduse Põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui seaduse Põhiseadusele vastavuse korral. Arvan, et Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse regulatsioon, mille suhtes ringkonnakohus algatas põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse ja mille põhiseaduspärasust põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium hindas, polnud käesolevas asjas asjassepuutuv. Riigikohus pole asjassepuutuvuse osas seotud hinnanguga, mida sättele andis põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatanud kohus.
2. Arvan, et AÕSRakS § 152 lg 1 ja § 154 lg 2, mille põhiseaduspärasust kolleegium analüüsis, ei pea silmas ruumis paiknevaid tehnorajatisi. Silmas peetakse võõrale maale püstitatud tehnorajatisi. Sellisele järeldusele viib mind AÕSRakS § 154 lg-te 1 ja 2 tõlgendamine. AÕSRakS §154 lg 1 esimene lause kehtestab, et kinnisasja omanikul on õigus nõuda tasu tema kinnisasjale püstitatud tehnorajatise talumise eest, sõltumata sellest, kas talumise kohustus tuleneb seadusest või kinnisasja koormamisest servituudi või isikliku kasutusõigusega. Sama lõike teine lause sätestab: "Tasu suurus võrdub tehnorajatise kaitsevööndi pindalale vastava maamaksuga, mis korrutatakse läbi maa sihtotstarbe koefitsiendiga. Tasu maksmise perioodi, korra ja maa sihtotstarbe koefitsiendid kehtestab Vabariigi Valitsus." Ruumis paiknevate tehnorajatiste puhul on mõeldamatu, et tasu suurus sõltub tehnorajatise kaitsevööndi pindalale vastavast maamaksust ja maa sihtotstarbe koefitsiendist. Ka oleks maamaksu ja maa sihtotstarbe koefitsiendi abil avalik-õiguslikus korras kehtestatud tasu ruumis paiknevate tehnorajatiste puhul ilmselges vastuolus Põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandiõiguse garantiidega. Maamaks ja maa sihtotstarbe koefitsient pole ju kuidagi seotud samasuguses asukohas oleva samasuguse asja tavalise üüriga. Seega ei ole mingit alust arvata, et seadusandja pidas AÕSRakS §154 lg-s 1 silmas ruumis paiknevaid tehnorajatisi. AÕSRakS § 154 lg 2 vabastab tehnorajatise omaniku, kellele kuuluv tehnorajatis on püstitatud võõrale kinnisasjale enne
3. aasta
4. aprilli, tasu maksmisest tehnorajatise talumise kohustuse eest kuni
5. aasta
6. jaanuarini. Seega hakkab
7. jaanuarist 2009 AÕSRakS § 154 lg-s 2 nimetatud tehnorajatise omaniku ja kinnisasja omaniku suhteid reguleerima AÕSRakS § 154 lg
8. Kuna AÕSRakS § 154 lg 1, mis hakkab toimima
9. jaanuarist 2009, ei laiene ruumis paiknevatele tehnorajatistele, siis ei saa nimetatud tehnorajatistele käesoleval ajal laieneda ka sama paragrahvi lõige
11. Eesti Energia AS tehnorajatised paiknevad Tondi Elektroonika AS hoones asuvas 66 ruutmeetri suuruses ruumis (kolleegiumi otsuse punkt 1). Seega ei saanud tsiviilasjas ega põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses asjassepuutuvaks olla AÕSRakS § 154 lg
12. Arvan, et tsiviilasi oli lahendatav Võlaõigusseaduse § 335 alusel, tunnistamata Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse üksikuid sätteid põhiseadusevastaseks. Võlaõigusseaduse § 335 kehtestab: "Kui üürnik ei anna asja pärast lepingu lõppemist tagasi, võib üürileandja viivitatud aja eest kahjuhüvitisena nõuda kas üürilepingus kokkulepitud üüri või üüri, mis on samasuguses asukohas oleva samasuguse asja puhul tavaline, välja arvatud juhul, kui üürnik peab asja õigustatult kinni tema poolt tehtud kulutuste tasumise tagamiseks. See ei välista üürileandja õigust nõuda asja tagastamise viivitamisega talle tekitatud ja üürisummat ületava kahju hüvitamist."
13. Kuna asjassepuutuv pole AÕSRakS § 154 lg 2, siis ei saa asjassepuutuvaks olla ka sama seaduse § 152 lg
15. Nendel kaalutlustel arvan, et kolleegiumil puudus käesolevas asjas võimalus hinnata AÕSRakS § 152 lg 1 ja § 154 lg 2 vastavust Põhiseadusele.