KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-63-04 Otsuse kuupäev Tartu, 13. mai 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja T. Tampuu Kohtuasi OÜ Audru Kala hagi OÜ Linm

§ 282

lg 1 kohaselt tekib käsipant asja valduse üleandmisega pantijalt pandipidajale, kui nad on pandi seadmises kokku leppinud. Kui asi on juba pandipidaja valduses, siis tekib pant pandilepingu sõlmimisega.

§ 284sätestab, et käsipant lõpeb tagatud nõude lõppemisega.

Vastavalt

§ 287

lg 1 p-le 1 on pandipidaja kohustatud panditud asja säilitama ja korras hoidma.

§ 287lg 1 p 3 järgi pidi (säte kehtis kuni 1.

juulini

1. a) pandipidaja hüvitama pantijale oma süül panditud asjale tekkinud kahju. Ringkonnakohus on lähtunud ekslikust seisukohast, et pantija kahju hüvitamise nõue muutub sissenõutavaks alles pandilepingu lõppemisel.
2. Kuna vaidlustamata asjaoludest nähtuvalt on jäämasin varastatud kostja valduse ajal, siis rikkus kostja

§ 287lg 1 p-s 1 sätestatud kohustust. Ts

K § 227 teise lause järgi eeldati kohustist rikkunud isiku süüd. Tsiviilõiguses eristatakse süü vormidena tahtlust ja hooletust. Hooletus tähendab käibes vajaliku hoole järgimata jätmist. TsK § 227 teise lause mõtte kohaselt eeldati üksnes kohustist rikkunud isiku hooletust. 13. Seega pidi kostja kui kohustist rikkunud isik vastutusest vabanemiseks tõendama, et jäämasina hoidmise tingimused olid mõistlikult võttes piisavad selleks, et välistada jäämasina vargus. Kohtute põhjendus, et kostja hoidis jäämasinat lukustatud ruumis, ei ole kolleegiumi arvates piisav selleks, et välistada kostja süü.

§ 287

lg 1 p-s 1 sätestatud kohustust rikkunud isiku süü kindlakstegemisel tuleb kolleegiumi arvates anda hinnang sellele, kuidas pandiesemega samasuguse asja omanik oleks mõistlikult võttes (arvestades muuhulgas asja väärtust) taganud sellise asja säilimist. 14. Juhul, kui kostja ei tõenda oma süü puudumist ning ta peab selle tõttu kahju hüvitama, tuleb teha kindlaks hagejale tekitatud kahju suurus. Kahju hüvitamise eesmärk on asetada kannatanu olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kohustist ei oleks rikutud. Kuivõrd asja omanikul on huvi asja omada, vallata ja kasutada, siis tuleb asja kaotsimineku korral võimaldada kannatanule rahaline hüvitis, mille eest ta saab muretseda endale asemele samasuguse asja. Asja soetamise hind on eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind. A. Kull, L. Laarmaa, T. Tampuu