3-1-1-38-04

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-38-04 Otsuse kuupäev

1. mai
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi S. T. süüdistuses KarS § 113 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
3. jaanuari
4. a otsus kriminaal-asjas nr II-1/34/2004 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik S. T. kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
5. aprill
6. a Istungil osalenud isikud S. T. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör Marge Püss RESOLUTSIOON
7. Tühistada Harju Maakohtu
8. novembri
9. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
10. jaanuari
11. a otsused ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule.
12. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
13. Välja mõista S. T.-lt riigieelarve tuludesse 1239 (tuhat kakssada kolmkümmend üheksa) krooni kohtukulu kaitsjatasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
14. S. T. tunnistati Harju Maakohtu
15. novembri
16. a otsusega süüdi KarS § 113 järgi ja teda karistati kuueaastase vangistusega. S. T. tunnistati süüdi oma elukaaslase V. G. tapmises enda elukohas Maardu linnas
17. mail
18. a vastastikuse tüli käigus. Süüdistuse kohaselt lõi S. T. kannatanut tapmise eesmärgil kööginoaga vähemalt kaks korda, neist üks kord rindu, millest põhjustatud vigastuse tõttu suri kannatanu sündmuskohal. Maakohtu arvates kaitses S. T. ennast seejuures V. G. eest, kes lõi teda mitmel korral rusikaga, kuid valitud kaitsmine noaga ei olnud selles situatsioonis vastavuses ründe ohtlikkusega, seega ületas S. T. ilmselt hädakaitse piire.
19. S. T. ja tema kaitsja esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotlesid kohtuotsuse tühistamist, kohtualuse süüditunnistamist provotseeritud tapmises KarS § 115 järgi ja süüdlase tingimisi vangistusest vabastamist. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt oli kannatanu noaga löömine hädavajalik kaitse, mille kutsus esile kannatanu vägivald ja solvangud. Seetõttu oli tegemist tapmisega äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis. Apellandid palusid vabastada S. T. tingimisi talle mõistetud karistuse kandmisest, sest ta pani teo toime enda kaitsmiseks ja karistust raskendavad asjaolud puuduvad.
20. Tallinna Ringkonnakohtu
21. jaanuari
22. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, märkis, et provotseeritud tapmisena mõistetakse kannatanupoolse vägivalla või solvamise tõttu äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis toime pandud tapmist. Asja materjalidest nähtuvalt oli S. T. ja V. G. vahekord juba pikemat aega halb. V. G. kasutas S. T. suhtes korduvalt vägivalda, samas oli ka S. T. juba varem V. G.-le noavigastusi tekitanud. V. G. tarvitas kohtualuse suhtes
23. mail
24. a vägivalda ja kohtualusel oli õigus ennast kaitsta. Ringkonnakohus nõustus aga maakohtuga, et S. T. enesekaitse intensiivsus ületas V. G. rünnaku intensiivsuse ja seda saab hinnata üksnes karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 8 tähenduses. Puuduvad ka tõendid, et kohtualune viibis tugeva hingelise erutuse seisundis. Ta oli küll erutatud, kuid mitte sellises erilises emotsionaalses seisundis, mis oleks piiranud tema võimet oma teo keelatusest arusaamiseks ja sellest arusaamisest lähtuvalt oma käitumise juhtimiseks. Ringkonnakohus märkis, et karistuses väljendub ühiskondlik hukkamõist kuriteo suhtes. Kohtualust karistati seaduses ette nähtud miinimumkaristusega. Kohtualuse tingimisi vabastamine talle mõistetud karistuse kandmisest saaks kõne alla tulla üksnes väga äärmuslike asjaolude esinemise korral, mida käesolevas kriminaalasjas ei nähtu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
25. S. T. esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tema süüditunnistamises KarS § 113 järgi tühistada, tunnistada teda süüdi provotseeritud tapmises KarS § 115 järgi, mõista talle kergem karistus ja vabastada ta KarS § 73 või § 74 sätete alusel tingimisi karistuse kandmisest. Kassaator leiab, et ta ei tapnud V. G.-d tahtlikult ja pärast noaga löömist üritas V. G.-d päästa ning kutsus kiirabi. Kannatanu oli tema suhtes varem korduvalt tarvitanud vägivalda, mille tõttu ta tundis kannatanu ees hirmu.
26. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsioonkaebust ja palus selle rahuldada. Kaitsja leidis, et kuna ründaja ja kaitsja valitud vahendid ei pea intensiivsuselt olema üksteisega vastavuses, ei ületanud S. T. hädakaitse piire. Prokurör vaidles kassatsioonkaebusele osaliselt vastu, leides, et S. T. tegu on ringkonnakohtu poolt õigesti kvalifitseeritud hädakaitse piiride ületamisel toimepandud tahtliku tapmisena KarS § 113 järgi. Kuid prokuröri hinnangul mõisteti S. T.-le põhjendamatult liiga karm karistus. Prokurör taotles S. T. karistamist alla KarS § 113 sanktsioonis ettenähtud alammäära KarS § 61 kohaldamisega vangistusega kolmeks aastaks. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
27. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et nii Harju Maakohtu
28. novembri
29. a kui ka Tallinna Ringkonnakohtu
30. jaanuari
31. a otsused tuleb tühistada kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu.
32. Nii maakohus kui ringkonnakohus on õigesti tuvastanud, et S. T. tegutses S. G.-d noaga lüües hädakaitseseisundis ja kaitsetahtega. Olles aga selle tuvastanud, pidanuks kohtud järgnevalt analüüsima, kas tema valitud kaitsevahend oli kõrvaltvaataja hinnangul sobiv, s.t selline, mis lõpetab ründe täielikult ja otsekohe, ning tegelikkuses tema käsutuses olnud kaitsevahendeid arvestades säästvaim. Antud asjas ei ole kumbki kohus sellel küsimusel peatunud " ei ole teada, kas kohtualusel oli võimalus end muu vahendiga kaitsta. Kohtud pole vastanud ka küsimusele, kas S. T.-l oli tema käes oleva vahendiga võimalus teostada kaitset ründajale vähemohtlikul viisil, s.t teda muusse kehapiirkonda lüüa. Selleks oleks pidanud analüüsima, kas antud olukorras, s.o vallandunud hirmu seisundis, oli kohtualusel üldse võimalik kaalutleda ja otsustada, kuhu ja kuidas ründajat lüüa. Hädakaitse piiride ületamise küsimust saanuks analüüsima asuda alles peale selle tuvastamist, et S. T.-l oli võimalik end tulemuslikult kaitsta muu vahendiga või vähemohtlikul viisil.
33. Kuigi käesolevas asjas pole maakohus ega ringkonnakohus läbinud hädakaitse piiride ületamise analüüsimiseks vajalikke eelastmeid, peatub Riigikohtu kriminaalkolleegium kohtupraktika kujundamiseks siiski ka hädakaitse piiride ületamise analüüsi skeemil. Hädakaitse piiride ületamisest saab objektiivselt rääkida siis, kui hädakaitset on teostatud vahendiga, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele või kui ründajale on tekitatud ilmselt liigne kahju. Kui analüüs näitab, et hädakaitsepiire on objektiivselt ületatud, tuleb ühtlasi näidata, kas seda on tehtud vahendi sobimatuse või liigse kahju tõttu, ning järgnevalt hinnata hädakaitsepiiride ületamise subjektiivset koosseisu. KarS § 28 lg-st 2 tuleneb selgesõnaliselt, et hädakaitsepiiride ületamine on karistatav üksnes siis, kui see toimub otsese tahtlusega või kavatsetult. Nimetatud tahtluse liigid ei puuduta tegu kui sellist, vaid just nimelt hädakaitse piiride ületamist (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
34. märtsi
35. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-04, RT III 2004, 9, 108). Seega peab hädakaitse piiride ületamist nentivas kohtuotsuses olema näidatud, et hädakaitse seisundis tegutseja teadis kindlalt või pidas silmas eesmärki, et kaitsevahend ületab ilmselt ründe ohtlikkuse või et selline kahju, mida ta tekitab, on ilmselt liigne.
36. Seoses kassatsioonkaebuse väidetega kassaatori tegutsemisest äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et nii maakohus kui ringkonnakohus on S. T. ütlustele ja ambulatoorse kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi tulemusele tuginedes leidnud, et S. T.-l ei esinenud talle inkrimineeritava teo toimepanemise ajal selliseid psüühikahäireid, mis oleksid takistanud tal aru saamast süüksarvatud teo keelatusest ja juhtimast oma käitumist sellele arusaamale vastavalt. Seega on õige kohtute seisukoht, et tema käitumises ei esinenud KarS §-s 115 sätestatud kuriteo koosseisu ja toimepandut tuli analüüsida KarS § 113 järgi.
37. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et peresuhetes, perevägivalla ja selles asetleidva kaitsetegevuse korral ei saa hädakaitseõigust kohaldada mõningate piiranguteta. Need tulenevad ühiskonnas üldiselt omaksvõetud eetilistest arusaamadest ja asjaolust, et peresuhted sisaldavad endas nii tavapärasest hoolivamat suhtumist pere teistesse liikmetesse kui ka suuremat valmisolekut teatud peresiseste piirangute talumiseks. Samas ei saa karistusõigusliku kaitseta jääda olukord, kus mõni pereliige on seadnud teise oma füüsilist või muud üleolekut ära kasutades hirmuvalitsuse alla. Tulenevalt isikupuutumatusest ja isikute võrdõiguslikkusest ei ole keegi kohustatud taluma vägivalda ka pereliikme või mõne teise lähedase inimese poolt.
38. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 1 ja 2 ning § 65 lg-st 3 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
39. novembri
40. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
41. jaanuari
42. a otsused ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Hannes Kiris, Lea Kivi, Peeter Vaher