3-1-1-48-04

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-48-04 Otsuse kuupäev

1. juuni 2004 Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi N. M. süüdistuses KarS § 121 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
2. märtsi
3. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-146-2004 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kannatanu N. A., kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
4. mai 2004 Istungil osalenud isikud N. M. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel, kannatanu N. A. ja tõlk Lüüli Lomp Resolutsioon
5. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
6. märtsi
7. a kohtuotsus N. M. süüdistusasjas KarS § 121 järgi ja saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks samale kohtule.
8. Kassatsioonkaebus rahuldada.
9. Arvata kaitsjatasu " 1239 krooni " kohtukuludesse, mille sissenõudmine lahendada kohtuotsuse tegemisel KrMK §-s 89 sätestatud korras.
10. Kassatsioonikautsjon tagastada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. N. A. avalduse alusel anti N. M. erasüüdistusmenetluses kohtu alla süüdistatuna KarS § 121 järgi selles, et ta kasutas
12. märtsil
13. a N. A. suhtes füüsilist vägivalda ja tekitas temale kergeid kehavigastusi. N. A. avaldas kohtuistungil, et tema elas kuni
14. märtsini 2003 Tallinnas X tee N-N koos oma ema, isa, õe ja õemehe N. M. ning viimaste kahe lapsega.
15. märtsil
16. a tuli N. M. koju alkoholijoobes. N. A. magas ülakorrusel. N. M. tuli sinna, käskis üles tõusta, ütles, et tahab rääkida, ja käskis majast ära minna. N. A. vastas, et ta ei saa ära minna. Seejärel tiris N. M. teda juukseidpidi trepist alla, põhjustades talle valu ja hakkas rusikaga näkku lööma. N. M. lõi teda neli korda. Tema kaotas löömise tagajärjel korraks teadvuse. Pärast seda lahkus ta majast koos oma emaga ja läks oma vanema õe J. Š. juurde. Pärast peksmist olid temal valud paremas küljes ning peapööritus, peas olid kriimustused. Silmade alt oli paistes, samuti oli paistes nägu. Osa juukseid oli N. M. lahti kiskunud. N. M. end talle esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud.
17. Tallinna Linnakohtu
18. detsembri
19. a otsusega tunnistati N. M. KarS § 121 järgi süüdi ja teda karistati vangistusega kolmekümneks päevaks. KarS § 73 alusel jättis kohus mõistetud karistuse tingimisi kohaldamata ja määras katseajaks kolm aastat. Linnakohus luges tõendatuks, et N. M. lõi N. A. ning tiris teda juustest, põhjustades füüsilist valu. Kohus ei tuvastanud aga, et N. M. oleks N. A. rusikaga neljal korral näkku löönud. Arvestades N. A. ja N. M. suurt kasvu- ja kaaluerinevust, oleks rusikaga näkkulöömisel pidanud N. A. esinema kindlasti raskemad vigastused. Kohus leidis, et une pealt üles äratatuna ja šokis N. M. käitumisest on tõenäoline, et N. A. ei tajunud täpselt, kuidas N. M. teda lõi.
20. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse N. M., kes palus linnakohtu otsuse tühistada ja ennast õigeks mõista.
21. Tallinna Ringkonnakohtu
22. märtsi
23. a otsusega Tallinna Linnakohtu otsus tühistati ja N. M. mõisteti õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Ringkonnakohus märkis esmalt, et KarS § 121 kohaselt peetakse kriminaalkorras karistatava kehalise väärkohtlemise all silmas teise inimese tervise kahjustamist, tema löömist, peksmist või muul moel valu tekitamist. Seadus ei sea obligatoorseks, et kannatanule oleks tekitatud kehavigastusi. Teo koosseisule vastab ka kannatanule füüsilise valu tekitamine. Kohtukolleegium märkis, et kuivõrd erasüüdistusmenetluses on süüdistajaks kannatanu (KrMK § 395 lg 2), siis on kriminaalasja piirideks esimese astme kohtus kannatanu poolt esitatud süüdistus. Kannatanu on esitanud süüdistuse, et kohtualune peksis teda rusikaga näkku ja kõhtu ning kiskus ta juustest kinni hoides elumaja teiselt korruselt esimesele, kus jätkas rusikatega peksmist.
24. oktoobri
25. a kohtuistungil andis N. A. ütlusi, mille kohaselt seisnes füüsiline vägivald tema trepist alla tirimises ja neljal korral rusikaga näkku löömises. Samal istungil kinnitas kannatanu, et löögid tulid vastu põski. Sellel istungil kannatanu ei rääkinud enda peksmisest kõhtu ega peksmise jätkamisest esimesel korrusel. Ringkonnakohus asus eelneva pinnalt seisukohale, et tulenevalt kannatanu süüdistusest, jäi linnakohtu kohustuseks tuvastada, kas kannatanu väide tema näkkupeksmise ja juustest tirimise kohta on tõendatud. Kohtukolleegium märkis, et linnakohtu otsuse kohaselt ei löönud N. M. kannatanut rusikaga näkku, seda järeldust pole apellatsioonikohtus vaidlustatud. Apelleeritud kohtuotsusega on N. M. süüdi tunnistatud muuhulgas N. A. löömises, täpsustamata aga, millega ja kuhu N. M. N. A. lõi. Kohtuistungil rääkis kannatanu üksnes enda löömisest rusikaga näkku (vastu põski). Ringkonnakohus leidis, et käesolevas saab asjas anda hinnangu üksnes kannatanu väitele, et kohtualune tekitas talle juustest tirimisega füüsilist valu. Kannatanu väidet tema juustest tirimisest (ja seega talle füüsilise valu tekitamisest) kinnitas kohtus kannatanu ema, tunnistaja T. P. Samas on T. P. kinnitanud, et ta ei näinud, kuidas kohtualune ja kannatanu alla läksid. Kannatanu õde, tunnistaja J. Š., kinnitas kohtus, et öösel tulid tema juurde nuttev kannatanu koos emaga, kelle väitel oli N. M. kannatanut juustest tirinud. Seejuures olid kannatanul juuksed sassis ja nägu paistes. Ringkonnakohus märkis, et kriminaalasja materjalide juures olev traumapunkti õiend ei tõenda, et kannatanul oli tema võimalikust juustest tirimisest põhjustatud kehavigastusi. Kannatanu on küll järgnevalt perearsti juures korduvalt kaevanud peavalu ja valude üle küljes, kuid nimetatud kaebused ei saanud olla põhjustatud juustest tirimisest. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus ei arvestanud tõendite hindamisel piisavalt, et kannatanu pole oma väidetes järjepidev, muutes süüdistuse mahtu ja jättes vaidlustamata kohtu järelduse selle kohta, et teda pähe ei löödud. Samuti pole kannatanu, tema ema ja õde käesoleva kriminaalasjas objektiivsed, sest kõnealuses elukohas toimusid pikemat aega omavahelised tülid ja kõik nimetatud isikud on mingil määral huvitatud käesoleva kriminaalasja tulemustest. Samas märkis kohtukolleegium, et objektiivsete ütluste allikaks ei ole ka kohtualune N. M. Kohus asus aga seisukohale, et objektiivsete ja erapooletute tõendite puudumisel tuleb olemasolevad kahtlused tõlgendada kohtualuse kasuks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
26. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse kannatanu N. A., kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata kriminaalasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on teinud ilmselgelt väära järelduse, nagu ei oleks N. M. poolt tema tirimine juustest füüsilist valu tekitanud. Samuti nimetab kannatanu alusetuks ja ühepoolseks ringkonnakohtu seisukohta tunnistajate J. Š. ja T. P. ütluste ja kirjalike tõendite ebausaldusväärsuse kohta.
27. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäi N. A. kassatsioonkaebuse juurde ja taotles selle rahuldamist. Kaitsja vaidles kaebusele vastu ja taotles ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
28. Tallinna Ringkonnakohtu
29. märtsi
30. a otsus tuleb tühistada kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu AKKS § 39 lg 4 mõttes.
31. KrMK § 268 lg 4 kohaselt tehakse õigeksmõistev kohtuotsus siis, kui ei ole tuvastatud kuriteosündmus või kui kohtualuse teos puudub kuriteokoosseis, samuti siis, kui ei ole tõendatud kohtualuse osavõtt kuriteo toimepanemisest. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline seetõttu, et kohtualune on mõistetud õigeks tema käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu, kuid samas on ringkonnakohus leidnud, et asjas puuduvad objektiivsed tõendid kohtualuse poolt kuriteo toimepanemise kohta. Ringkonnakohtu otsusest ei ole üheselt mõistetav, kas linnakohtu otsusega tuvastatud kuriteosündmus (kohtualuse poolt kannatanu juustest tirimine ja sellega füüsilise valu põhjustamine) ringkonnakohtu arvates tegelikult aset leidis või mitte. Kohtuotsusest ei nähtu ka seda, milles seisneb kohtualuse käitumises kuriteo koosseisu puudumine. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et kuriteokoosseis KarS § 121 järgi ei eelda obligatoorselt kannatanul kehavigastuste tuvastamist vaid piisab, kui on tuvastatud talle füüsilise valu tekitamine. Miks kannatanu juustest tirimine ei põhjustanud füüsilist valu, seda kohtuotsusest ei nähtu.
32. Linnakohus on kontrollinud kõiki esitatud tõendeid ja hinnanud neid kogumis. Milles seisnevad linnakohtu vead tõendite hindamisel, seda ringkonnakohtu otsusest ei nähtu. Ringkonnakohus on üksnes tõdenud, et linnakohus ei ole piisavalt arvestanud, et kannatanu on süüdistuse mahtu vähendanud ja kõik kohtus ülekuulatud isikud on mingil määral huvitatud kriminaalasja lahendamise tulemustest. Samas ei nähtu ringkonnakohtu otsusest, millega on linnakohtu poolt tõendatuks loetud asjaolud ringkonnakohtu istungil kummutatud. Üksnes see asjaolu, et isik on mingil määral huvitatud kriminaalasja lahendamise tulemustest, ei saa olla tema kohtus antud ütluste mitteusaldusväärseks lugemise aluseks. Ka selliste isikute ütlusi tuleb kohtul lähtuvalt KrMK § 50 sätetest hinnata kogumis kõigi teiste uuritud tõenditega.
33. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et eeltoodud puudused ringkonnakohtu otsuses takistasid kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Seetõttu tunnistab Riigikohtu kriminaalkolleegium need rikkumised kogumis AKKS § 39 lg 4 alusel kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks, mis tingib ringkonnakohtu otsuse tühistamise.
34. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium tühistab Tallinna Ringkonnakohtu
35. märtsi
36. a otsuse N. M. süüdistusasjas KarS § 121 järgi ja saadab kriminaalasja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Lea Kivi, Ott Järvesaar, Peeter Vaher