Obsah (5)

§ 56§ 64§ 58§ 65§ 69

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-20-04 Otsuse kuupäev 7. juuni 2004 Kohtukoosseis Menetluse alus Riigikohtus Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salmann Ha

) § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud.

§ 56

lg 2 kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus.

§ 56

lg 4 kohaselt ei pea haldusakti andmise faktilist alust põhjenduses näitama, kui haldusakti adressaadi taotlus rahuldati ja kolmanda isiku õigusi ega vabadusi ei piirata. Käesoleval juhul andis Tallinna Linnavalitsus

1. märtsi
2. a korralduse E. Varipuu avalduse alusel, rahuldades tema taotluse. Asja materjalidest nähtuvalt kolmandate isikute õigusi ja vabadusi korraldusega ei piirata. Seetõttu ei olnud Tallinna Linnavalitsus

§ 56

lg 4 alusel kohustatud korralduses märkima selle andmise faktilist alust ning selles osas tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. 16. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb

§ 56

lg 3 kohaselt märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Riigikohtu halduskolleegium leidis

1. detsembri
2. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-51-01, et varasema haldusakti tühistamisel tuleb kaaluda haldusakti õigusvastasuse põhjusi ja õiguserikkumisega kahjustatud avalikku huvi ühelt poolt ning isiku mõistlikku õiguspärast ootust, et kord tema suhtes antud soodne haldusakt jääb kehtima, teiselt poolt. Samuti tuleb haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel hinnata haldusakti mõju kolmandate isikute õigustele. Nendest põhimõtetest tuleb lähtuda ka KOKS § 33 lg 1 kohaldamisel.
3. novembri
4. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-51-02 märkis Riigikohtu halduskolleegium, et KOKS § 33 lg-s 1 nimetatud varasema haldusakti muutmise taotlus tuleb lahendada kohaliku omavalitsuse diskretsiooni kohaselt ja et see diskretsioon on seadusega sätestatud piirides halduskohtu poolt kontrollitav (HKMS § 19 lg 6). Riigikohtu halduskolleegium märkis
5. oktoobri
6. a otsuses haldusasjas 3-3-1-54-03, et halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. 17.

§ 64

lg 2 järgi otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama.

§ 64

lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse teostamisel arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. Tallinna Linnavalitsuse 6. märtsi 2002. a korralduses ei ole märgitud, millistel kaalutlustel see korraldus välja anti.

§ 58

kohaselt aga ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuna Tallinna Linnavalitsus andis

1. märtsi
2. a korralduse välja E. Varipuu taotluse alusel ning korraldus ei puuduta kolmandate isikute õigusi, siis ei võinud korralduses selle andmisel silmas peetud kaalutluste märkimata jätmine mõjutada asja otsustamist ja järelikult ainuüksi sellel põhjusel korraldust tühistada ei saa. 18.

§ 65

lg 2 kohaselt võib õiguspärase haldusakti edasiulatuvalt kehtetuks tunnistada isiku kasuks, välja arvatud juhul, kui sama sisuga haldusakt tuleks uuesti välja anda või kui kehtetuks tunnistamine oleks vastuolus seadusega. Vabariigi Valitsuse

1. detsembri
2. a määruse nr 487 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste muutmise tähtaeg" punkti 1 kohaselt oli õigustatud subjektil, kes on saanud subjektiks tunnistamise otsuse kätte enne selle määruse kehtestamist, õigus avalduses märgitud soovi muuta kuni
3. märtsini
4. a. Omandireformi aluste seaduse § 2 lg 1 kohaselt on omandireformi eesmärk omandisuhete ümberkorraldamine omandi puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks, omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine ning eelduste loomine turumajandusele üleminekuks. Omandireform ei ole jätkuv, vaid lõpeb eesmärgi saavutamisega. Sellel põhjusel on omandireformi käigus väljendatud tahteavalduse hilisem muutmine piiratud. Kohtud on tuvastanud, et E. Varipuu on oma soovi õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes muutnud pärast selleks ettenähtud tähtaega. Järelikult tuleb lähtuda E. Varipuu esialgsest tahteavaldusest. Seetõttu oli Tallinna Linnavalitsuse
5. märtsi
6. a korraldus õigusvastane, sest E. Varipuu
7. detsembri
8. a avalduse alusel tuleks linnavalitsusel kehtetuks tunnistatud
9. augusti
10. a korralduse asemel anda välja uus sama sisuga haldusakt.
11. Kolleegium nõustub kassaatori seisukohaga, et haldusakti täitmine ei välista selle akti kehtetuks tunnistamist või muutmist.

§ 69

lg 1 kohaselt tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel isikule üle antud asi, raha või muu soodustus tagastatakse või hüvitatakse eraõiguses alusetu rikastumise kohta kehtivate sätete kohaselt. Ainuüksi haldusakti tagasitäitmise võimalusega ei saa aga õigustada haldusakti kehtetuks tunnistamist või tagasitäitmise võimatusest tuletada põhjust haldusakti kehtetuks tunnistamisest keeldumiseks. Haldusakti kehtetuks tunnistamine tuleb otsustada eelkõige sisulist tähendust omavate asjaolude põhjal. 20. Eeltoodust tulenevalt jääb E. Varipuu kassatsioonkaebus rahuldamata. Riigikohtu halduskolleegium muudab Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2004. a otsuse põhjendusi vastavalt käesolevale otsusele. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann