Obsah (4)

§ 146§ 141§ 66§ 98

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-74-04 Otsuse kuupäev Tartu, 16. juuni 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed V. Kõve ja T. Tampuu Kohtuasi Anne-Margret Jacobseni hagi

) § 146 lg-st 4 ja perekonnaseaduse (PkS) § 17 lg-st 5 abikaasade ühisvaraks ja hageja omandiõigus varale taastus.

1. Valga Maakohtu
2. jaanuari
3. a otsusega jäeti hagi rahuldamata ja hagejalt mõisteti kostja kasuks välja kohtukulud.
4. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli notari käitumine õigusvastane. Notariaadiseaduse (NotS) § 55 kohaselt võtab notar teistes riikides välja antud dokumente vastu siis, kui need on välisministeeriumi asutuste poolt legaliseeritud.
5. augusti
6. a tehingu tõestamisel võttis kostja vastu legaliseerimata Hamburgi Ülemkohtu Hansa piirkonna notari M.-E. Schlie-vom Ende
7. juulil
8. a tõestatud volikirja. Notar ei kontrollinud nõuetekohaselt A.-M. Jacobseni esindaja volitusi. Notariaadiseaduse § 20 lg 1 kohaselt saab notari personaalset täisvastutust kohaldada üksnes juhul, kui kahju on tekkinud notari poolt tahtlikult või raskest ettevaatamatusest tehtud ebaõigete tegude tagajärjel. Asjas on tõendatud, et hageja oli varem I. Saarele andnud laialdased volitused enda nimel vara omandamiseks, haldamiseks ja kasutamiseks. Vaidlusaluse volikirja väidetav võltsitus ei oma asjas tähtsust. Kostja kinnitustel olid hageja ja I. Saar talle kui notarile tuntud isikud, mistõttu ta eeldas I. Saare õiguspärast käitumist ja vajalike volituste olemasolu. Hageja ja I. Saar olid
9. märtsist
10. a kuni
11. juulini
12. a abielus. Kostja käitumine võiks eelduslikult olla käsitatav ettevaatamatusena, kuid ettevaatamatuse korral näeb NotS § 20 lg 2 ette notari vastutuse üksnes ulatuses, mis jäi hüvitamata kahju tekitanud isikute poolt. I. Saare kui eelduslikult kahju tekitanud isiku vastu ei ole hageja nõuet esitanud. Kostja vastutuse kohaldamiseks puudub ka kahju ning põhjuslik seos kostja õigusvastase teo ja hageja kahju vahel. Hageja on kahjuna määratlenud tehinguga väidetavalt tema valdusest välja läinud vara väärtuse. Sellise kahju olemasolu on tuvastatav üksnes tehingu õiguspärasust puudutava vaidluse lahendamisel. Legaliseerimata volikirja vastuvõtmine kui notariaaltoiming ei loo õiguslikke tagajärgi ega anna alust väita, et see toiming põhjustas hagejale kahju.
13. Tartu Ringkonnakohtu
14. juuni
15. a otsusega tühistati maakohtu otsus õigusabikulu väljamõistmise osas ja loeti maakohtu otsuse järgi hagejalt kostja kasuks välja mõistetuks 20 000 krooni. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.
16. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
17. novembri
18. a otsusega tühistati ringkonnakohtu otsus materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ja asi saadeti samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
19. Tartu Ringkonnakohus tühistas
20. mai
21. a otsusega Valga Maakohtu otsuse ja uue otsusega rahuldas hagi osaliselt. M. Metsalt mõisteti A.-M. Jacobseni kasuks välja kahju hüvitamiseks 500 000 krooni ning riigituludesse hagi esitamisel tasutud riigilõiv 26 000 ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud 26 000 krooni.
22. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
23. detsembri
24. a otsusega tühistati ringkonnakohtu otsus materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja tõlgendamise tõttu ning asi saadeti samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohtu otsuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus õigesti hinnanud kostja tegevuse legaliseerimata volikirja alusel tehingu tõestamise - raskeks ettevaatamatuseks oma ametiülesannete täitmisel NotS § 20 lg 1 tähenduses, sest notar oli teadlik legaliseerimistõendi vajalikkusest ja tõestas tehingu selle puudumisest hoolimata. Notar eksis seaduses selgelt sätestatud ja üheselt mõistetava õigusnormi vastu. Ringkonnakohus leidis õigesti, et hageja ja I. Saare vahel enne abiellumist sõlmitud abieluvaraleping kehtis olenemata sellest, kas see oli registrisse kantud või mitte. Kostja viidatud

§ 146

lg 31 tuli kohaldada siis, kui abikaasade varalised õigused olid määratud sama paragrahvi kohaselt välismaa seadusega.

§ 141

lg 1 järgi kohaldati tehingule selle maa seadust, mille kohaldamises pooled olid kokku leppinud. Hageja ja I. Saar leppisid Saksa seaduse kohaldamises kokku juba abieluvaralepingus, mistõttu ei tule kohaldatavat seadust kindlaks määrata rahvusvahelise eraõiguse sätete alusel. Hageja ja I. Saar abiellusid

1. märtsil
2. a ja hageja ostis Viljandis Oja tee 2A asuva hoone
3. detsembril
4. a. Seega leidis ringkonnakohus õigesti, et kõnealune hoone oli hageja lahusvara. Ringkonnakohus on tuvastanud põhjusliku seose kostja õigusvastase teo ja hagejal tekkinud kahju vahel. Õige on kostja väide, et ta ei tõestanud tehingut, mille alusel kanti kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse A. Moks, kuid ebaõige on sellest tehtud järeldus, et kostja õigusvastase teo ja hagejal tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos. Õigusrikkumise ja kahju vahel esineb põhjuslik seos, kui kahju poleks ilma õigusrikkumiseta saanud tekkida. Põhjusliku seose tuvastamisel lähtutakse põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus on hilisema sündmuse põhjuseks siis, kui ilma esimeseta poleks teist saabunud. Notari kahju hüvitamise kohustise tekkimiseks NotS § 20 lg 1 järgi ei pea põhjuslik seos avalduma vahetu seosena õigusvastase teo ja tagajärje (kahju) vahel, vaid võib seisneda põhjusahelas (sündmuste jadas), mille notar oma ametikohustuste rikkumisega loob. Kannatanu peab tõendama üksnes seda, et notari õigusvastase teota poleks kahju tekkimisega lõppenud põhjusahel vallandunud. Tulenevalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg-st 6 on ehitise või selle osa võõrandamine võimalik üksnes notariaalselt tõestatud tehingu tegemisega. Tuvastanud, et hagejale kuuluva elamumajandushoone
5. augusti
6. a ostu-müügilepingu tõestamine oli hoone järgnevate võõrandamiste vältimatu tingimus, luges ringkonnakohus põhjendatult hageja kahju tekkinuks notari süülise käitumise tõttu. Kuna põhjuslik seos oli tuvastatud, ei olnud ringkonnakohtul vajadust käsitleda seda, mis saanuks siis, kui kostja poleks I. Saare poolt soovitud tehingut tõestanud. Ringkonnakohus asus seisukohale, et esinevad kõik NotS § 20 lõikes 1 nimetatud notari vastutuse tekkimiseks vajalikud asjaolud, kuid vähendas ebaõigesti kahjuhüvitist, arvestades kostja süü vormi (raske ettevaatamatus) ning õigusvastase teo toimepanemise asjaolusid. NotS § 20 lg 1 järgi vastutab notar otsese varalise kahju eest, mis on tekkinud tema poolt tahtlikult või raskest ettevaatamatusest tehtud ebaõigete tegude tagajärjel. Ringkonnakohtu otsuses esile toodud kahjuhüvitise vähendamise aluseid notariaadiseadus ette ei näinud. Kui kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist, siis sõltuvalt kannatanu süü astmest tuleb ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 462 lg 1 järgi hüvitise suurust vähendada või tuleb jätta hüvitis väljamõistmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7. Tartu Ringkonnakohus tühistas
8. veebruari
9. a otsusega Valga Maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi. Ringkonnakohus mõistis kostjalt välja 1 000 000 krooni ja 86 574 krooni 74 senti õigusabikulu, samuti riigilõivu riigituludesse.
10. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on maakohus õigesti tuvastanud notari tegevuse õigusvastasuse. Samas on ebaõige maakohtu seisukoht, et käesolevas asjas pole tõendatud või puuduvad kostja suhtes tsiviilvastutuse kohaldamise koosseisulised elemendid - süü, kahju ning põhjuslik seos kostja õigusvastase käitumise ja hagejal tekkinud kahju vahel. Hageja on käesoleval juhul tõendanud, et talle on tekkinud otsene varaline kahju.
11. juulini
12. a kehtinud TsK § 222 lg 2 kohaselt loeti kahjuks kreeditori poolt tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti kreeditori poolt saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. Kahjustatud isik võib notari vastu kahjuhüvitusnõude esitamisel toetuda muuhulgas tehingu tühisuse asjaolule. Ringkonnakohus leidis, et kostja tõestatud
13. augusti
14. a ostu-müügileping on

§ 66lg 2 järgi tühine, kuivõrd puudus nõutavas vormis hageja volitus I.

Saarele selle tehingu tegemiseks. Hamburgi notar M.-E. Schlie vom Ende ja Eesti Suursaatkonna kirjadega on tõendatud, et kostjale tehingu tõestamiseks esitatud hageja notariaalsel volikirjal I. Saarele oli notaripoolne allkirja õigsuse kinnitus ja volikirja kohta hiljem välja antud legaliseerimistõend võltsitud. Asjaolu, et hageja ja I. Saar olid

1. augusti
2. a tehingu tegemise ajal abielus, ei oma käesoleval juhul tähtsust, kuivõrd nähtuvalt abieluvaralepingust olid nad enne abiellumist kokku leppinud vastavalt Saksa Tsiviilseadustiku (BGB) §-le 1414 abielu kestel soetatava vara lahususes. Tähtsust ei oma nimetatud lepingu kandmine abieluvararegistrisse, sest leping oli kehtiv sõltumata sellest, et see ei olnud registrisse kantud. Tulenevalt nimetatud abieluvaralepingust ei muutunud Viljandis Oja tee 2a asuva elamu-majandushoone hageja ja I. Saare ühisvaraks siis, kui hageja selle
3. detsembril
4. a omandas, ega saa eeldada ka hageja kui abikaasa tahet
5. augusti
6. a tehingu tegemiseks. Põhjendatud ei ole vastustaja väide, et kuna apellant on leidnud, et tema kahju seisnes lepingu kohase ühe miljoni krooni suuruse summa mittesaamises, siis seisneb apellandi tegelik nõue lepingu mittenõuetekohases täitmises. Asjaolu, et hageja põhjendab talle tekkinud kahju suurust
7. augustil
8. a tehtud tehingu väärtuse kaudu, ei saa käsitada selle tehingu heakskiidu või tunnustamisena. Asja materjalidest nähtuvalt oli I. Saar
9. augusti
10. a tehingule järgnevalt kantud kinnistusraamatusse Viljandis Oja tee 2a asuva kinnistu omanikuna, seejärel võõrandas ta kõnesoleva kinnistu oma emale A. Saarele ning viimane võõrandas kinnistu omakorda edasi A. Moksile, kes kanti
11. detsembril
12. a omanikuna kinnistusraamatusse. Kuna vähemalt A. Moksi tuleb käsitada nimetatud kinnistu heauskse omandajana, siis on hageja kaotanud tulenevalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 56 lg-test 1 ja 3 ning AÕS § 118 lg-st 1 õiguse nõuda A. Moksilt nimetatud kinnistu omandiõiguse tagasikandmist ning kinnistusraamatu kande vastavat parandamist. Hageja on seega jäädavalt kaotanud omandiõiguse Oja tee 2a asuvale elamu-majandushoonele ning sellist olukorda tuleb käsitada kui hageja vara kaotsiminekut TsK § 222 lg 2 mõttes. Hageja on tõendanud oma nõudeks oleva kahju suuruse, sest AS ABI Kinnisvarabüroo koostatud hindamise akti järgi (maakohtu toimik nr 2-235/01 tl 86-88) oli nimetatud hoonete väärtus
13. juuni
14. a seisuga 2 098 800 krooni, s.o oluliselt suurem, kui hageja kahjuna nõuab.
15. augusti
16. a tehingus märgitud hoonete väärtust saab vaadelda nende hariliku väärtusena, kuigi tehing ise on tühine. Kostja ei ole esitanud tõendeid, mis lükkaksid nimetatud eksperthinnangu ümber ja kinnitaksid, et Viljandis Oja tee 2a asuvate hoonete tegelik väärtus oli hageja poolt nõutavast 1 miljonist kroonist väiksem.
17. Ringkonnakohus leidis, et on tõendatud ka põhjusliku seose olemasolu kostja õigusvastase teo ja hagejal tekkinud kahju vahel. Õigusrikkumise ja kahju vahel esineb põhjuslik seos, kui kahju poleks ilma õigusrikkumiseta saanud tekkida. Põhjusliku seose tuvastamisel lähtutakse põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus on hilisema sündmuse põhjuseks siis, kui ilma esimeseta poleks teist saabunud. Notari kahju hüvitamise kohustise tekkimiseks NotS § 20 lg 1 järgi ei pea põhjuslik seos avalduma vahetu seosena õigusvastase teo ja tagajärje (kahju) vahel, vaid võib seisneda põhjusahelas (sündmuste jadas), mille notar oma ametikohustuste rikkumisega loob. Kannatanu peab tõendama üksnes seda, et notari õigusvastase teota poleks kahju tekkimisega lõppenud põhjusahel vallandunud. Tulenevalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg-st 6 on ehitise või selle osa võõrandamine võimalik üksnes notariaalselt tõestatud tehingu tegemisega. Kui kostja poleks I. Saare poolt soovitud tehingut tõestanud, jäänuks nimetatud tehing tegemata ning hageja poleks omandit Viljandis Oja tee 2a asuvatele hoonetele kaotanud. Kuna on tõendatud nii esitatud volikirjal notari poolt hageja allkirja õigsuse kinnitamise kui ka legaliseerimistõendi võltsitus, siis ei saa eeldada, et tehing oleks tehtud hiljem I. Saare poolt legaliseerimistõendi esitamisel.
18. Ringkonnakohus leidis, et kostja toimingut - legaliseerimata volikirja alusel tehingu tõestamine tuleb hinnata raskelt ettevaatamatuks. Asjaolu, et I. Saar tõi hiljem tehingu tõestamise ajal puudunud legaliseerimistõendi, ei välista kostja süüd tehingu tõestamisel ega vabasta teda vastutusest. Seadus ei näinud ette, et notar oleks võinud tehingu tõestada ilma ettenähtud dokumentideta või tingimusel, et need esitatakse hiljem. NotS § 44 lg 1 sätestas selgelt, et notariaaltoiming tehakse pärast seda, kui on esitatud kõik vajalikud dokumendid ja tehtud ettenähtud maksed. Legaliseerimistõendi nõudmine kostja poolt I. Saarelt kinnitab seda, et kostja oli teadlik tõendi vajalikkusest ja tõestas teadlikult tehingu selle puudumisest hoolimata. Seega esineb käesoleval juhul ka kostja süü vormis, mis on NotS § 20 lg-s 1 sätestatud vastutuse üheks eelduseks.
19. Arvestades eeltoodut, esinevad käesoleval juhul kõik NotS § 20 lg-s 1 nimetatud notari vastutuse aluseks olevad asjaolud. Vastavalt TsK § 462 lg-le 1 kui kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist, siis sõltuvalt kannatanu süü astmest tuleb hüvitise suurust vähendada või keelduda hüvitisest kahju eest. Antud juhul ei esine hageja enda rasket ettevaatamatust, mis oleks soodustanud kahju tekkimist või suurenemist ning seetõttu ei saa TsK § 462 lg-t 1 kohaldada. Kostja vastuväite kohaselt seisnes hageja raske ettevaatamatus selles, et hageja tegelikult kirjutas alla vaidlusalusele
20. juuli
21. a volitusele ja sellega soodustas ise kahju tekkimist. Nähtuvalt asjas olevast Hamburgi notari M.-E. Schlie-vom Ende kirjast on tõendatud, et kostjale tehingu tõestamiseks esitatud hageja notariaalsel volikirjal I. Saarele ei ole nimetatud notar tõestanud
22. juulil
23. a hageja allkirja ehtsust ning samal kuupäeval ei ole ka koostatud dokumenti numbriga 729/
24. Seega on vaidlusalusel volitusel notari kinnitus allkirja õigsuse kohta võltsitud.
25. juulini
26. a kehtinud

§ 98

lg 4 kohaselt kui seaduses on sätestatud tehingu kohustuslik notariaalselt tõestatud vorm, peab selle tegemiseks antud volitus olema notariaalselt tõestatud vormis. Seaduse kohaselt on võimalik ehitise või selle osa võõrandamine üksnes notariaalselt tõestatud tehingu tegemisega. Seetõttu vajas ka vastav volikiri notariaalselt tõestatud vormi ning isegi kui hageja kirjutas oma allkirja volitusele, võis ta eeldada, et see allkiri ei too talle kaasa mingeid õiguslikke tagajärgi ilma, et notar oleks seda kinnitanud. Kuna notaripoolset tõestust ei järgnenud, siis oli hageja õigustatud arvama, et tema poolt antud allkiri ei ole õiguslikult siduv.

1. Maakohtu otsuse tühistamise aluseks ei ole kostja vastuväited apellatsioonkaebusele seoses sellega, et asja arutamisel on maakohus rikkunud protsessinorme. Arvestades asja menetluse kestust on kostjal olnud piisavalt aega esitada kõiki tema poolt esitada soovitavaid tõendeid, s.h anda omapoolset suulist selgitust. Nähtuvalt
2. novembri
3. a eelistungi protokollist lõpetas maakohus eelmenetluse ja määras kindlaks kohtuistungi toimumise aja. Nimetatud eelistungist võttis osa ka kostja esindajana advokaat Eero Viigimäe. Arvestades seda, et advokaat peab tundma protsessiõigust, oleks tal olnud soovi korral võimalik taotleda asja arutamist kollegiaalselt. Kuna aga advokaat kostja esindajana seda ei teinud, saab eeldada kostja soovi, et asja arutab kohtunik ainuisikuliselt ning maakohus ei ole rikkunud TsMS § 164 lg 1 p
4. Alusetu on kostja vastuväide maakohtu poolt TsMS § 181 lg 1 p 6 rikkumises. Vastavalt TsMS § 181 lg 1 p-le 6 uurib kohus kõiki vastuvõetud tõendeid kohtuistungil. Nähtuvalt maakohtu
5. jaanuari
6. a istungi protokollist, on hageja ja kostja oma väidete esitamisel tuginenud kogutud tõenditele ning selle kaudu on toimunud ka kohtuistungil tõendite uurimine. Kuigi istungi protokollis puudub selgesõnaline märkus, et maakohus avaldab kõik toimikus olevad tõendid, ei viinud see asja ebaõigele otsustamisele. Tõendeid esitavad protsessiosalised, tõendamaks neid asjaolusid, millele tuginevad nende nõuded ja vastuväited ning seetõttu on nad teadlikud kõigist kogutud tõenditest. Maakohus jättis hagi rahuldamata, leides muuhulgas, et ei ole tõendatud hagejal kahju tekkimine. Kuna maakohus leidis, et kahju ei ole tekkinud, siis ei saanudki ta hinnata kahju suurust ning kostja vastuväide apellatsioonkaebusele selles osas on põhjendamatu. Kostja on esitanud ka taotluse lõpetada asjas menetlus, kuna tegemist on haldusasjaga. Nähtuvalt asja materjalidest on hagi maakohtule esitatud
7. mail
8. a.
9. jaanuaril
10. a jõustus riigivastutuse seadus, mille § 1 lg-st 1 ja § 17 lg-st 1 tuleneb, et halduskohtu pädevuses on igasuguse avaliku võimu teostamisel või muude avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise otsustamine. Riigivastutuse seaduse § 31 lg 1 kohaselt avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud hagi läbivaatamisel kohaldatakse enne seaduse jõustumist kehtinud sätteid ja kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid. Seega oli maakohus pädev läbi vaatama hagi notari tegevusega seotud kahju hüvitamiseks ning ka käesoleval ajal puudub alus menetluse lõpetamiseks. Samuti ei ole asja kiire ja õige lahendamise huvides võimalik enam menetluse lõpetamine. Käesolevas asjas on maakohus vaidluse läbi vaadanud ja teinud kohtuotsuse, millega on asi sisuliselt otsustatud (TsMS § 224). Samuti on asja läbi vaadatud ringkonnakohtus kahel korral ja Riigikohtus kahel korral.
11. TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistis ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja õigusabikulu 86 574 krooni 74 senti (maakohtus 50 000 krooni, ringkonnakohtus 15 174 krooni 74 senti, Riigikohtus 21 400 krooni). ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
12. Kassatsioonkaebuses palub M. Mets tühistada ringkonnakohtu otsuse ja Valga Maakohtu otsuse ning lõpetada asjas menetlus. Kui seda taotlust ei rahuldata, palub kassaator tühistada ringkonnakohtu otsuse ja Valga Maakohtu otsuse ja saata asi Valga Maakohtule uueks läbivaatamiseks.
13. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ebaõiged kohtute seisukohad, et asi tuleb läbi vaadata tsiviilkohtus, mitte halduskohtus. Kuigi hagi esitati
14. mail
15. a, tuleb asi läbi vaadata halduskohtus tulenevalt notariaadiseaduse §-dest 2 ja 3 ning halduskohtumenetluse seadustiku § 6 lg 3 p-st 2, mis jõustus
16. jaanuaril
17. a. Selles asjas ei ole Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-149-03 mainitud erandlikku asjaolu, mis lubab haldusasja läbi vaadata tsiviilkohtus. Kostja ja kolmas isik vaidlesid maakohtus hagile vastu, paludes menetluse lõpetada, kuna tegemist on haldusasjaga.
18. Valga Maakohus rikkus Põhiseaduse § 24, mille kohaselt on igaühel õigus olla oma kohtuasja arutamise juures. Kassaator avaldas soovi võtta isiklikult maakohtu istungist osa ja palus haigestumise tõttu istung edasi lükata. Kohus seda ei teinud ja ringkonnakohus ei pööranud sellele rikkumisele vajalikku tähelepanu.
19. Asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks eelmenetluses küsinud poolte soovi kollegiaalse koosseisu kohta. Ringkonnakohus ei ole vastavale väitele piisaval määral vastanud, leides, et M. Metsa esindanud advokaat oleks protsessiõiguse tundjana pidanud ise soovi korral vastava taotluse esitama. See seisukoht on vastuolus TsMS § 164 lg 1 p 5 mõttega.
20. Valga Maakohus jättis kohtuistungil avaldamata kohtutoimikus olevad kirjalikud tõendid. Samas on kohtuotsuses neile viidatud. Avaldamata tõenditele ei tohi aga tugineda. Vastasel korral ei oma asjas kogutud materjalide avaldamine mingisugust õiguslikku tähendust.
21. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 61 lg 1 p 1, mõistes välja õigusabikulud üle nimetatud normis sätestatud 5% piiri.
22. Ringkonnakohus jättis alusetult tähelepanuta vastustaja taotluse ekspertiisi määramiseks. Samuti ei pööranud kohus vajalikku tähelepanu I. Saare ütlustele, et kõik majaga seonduvad kulud kandis I. Saar ja ka kõik parendused tegi I. Saar. Seega ei ole kohtud kindlaks teinud, et hageja oleks üldse kahju saanud, sest eelnevast tulenevalt on võimalik, et kahju on I. Saare poolt muul viisil hüvitatud. Kahtluse korral oleks kohus pidanud tegema pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid.
24. detsembril
25. a erastas I. Saar elamualuse maa. Maa on kantud kinnistusraamatusse
26. veebruaril
27. a.

§ 146

lg 4 kohaselt kohaldatakse abikaasade varalistele õigustele kinnisasja suhtes kinnisasja asukohamaa seadust. Hageja ja I. Saare vahel Saksa Liitvabariigis sõlmitud vara lahususe leping on kohaldatav Eestis, kui selle kohta on tehtud kanne Eesti Vabariigi abieluvararegistrisse. Kuna Saksa Liitvabariigis sõlmitud abieluvaraleping ei ole kantud Eesti Vabariigi abieluvararegistrisse, tuleb lugeda, et kuigi

1. augustil
2. a võõrandas I. Saar hagejale kuuluva elamu, muutus see koos kinnistuga, alates
3. veebruarist
4. a AÕS § 136 kohaselt hageja ja I. Saare ühisvaraks.
5. Kui kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist, tuleb hüvitist vähendada või selle väljamõistmisest keelduda. Ei saa nõustuda ringkonnakohtu väitega, et hageja allkirjal volitusel ei ole mingit tähendust. Allkiri volitusel tõendab, et hageja siiski soovis
6. a tehingu sõlmimist ning alles 4 aastat hiljem hakkas esitama sellele vastuväiteid.
7. Ringkonnakohus leidis, et
8. augusti
9. a müügileping on tühine, kuna puudus nõutavas vormis volitus I. Saarele.

§ 66

lg 3 kohaselt tühine tehing on tühine algusest peale ja seetõttu on tühised ka järgnevad tehingud sama varaga. Järelikult on ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et järgnevate tehingute tühisust ei ole võimalik tunnustada.

1. Ringkonnakohus oleks pidanud andma kostjale võimaluse kahju suuruse osas täiendavate tõendite esitamiseks. Selleks annab aluse
2. a sõlmitud lepingu hind, mis oli 235 000 krooni. Kohus rikkus TsMS § 171 lg-s 1 ja Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6 sätestatud õigust õiglasele kohtupidamisele.
3. A.-M. Jacobsen leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
4. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi istungil
5. mail
6. a jäid pooled oma seisukohtade juurde. Hageja palus kostjalt välja mõista kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja õigusabikulu 86 574 krooni 74 senti. Selles osas saab kolleegium teha uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja õigusabikulu 50 000 krooni. Ülejäänud osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata.
8. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 61 lg 1 p 1 nõudeid. Nimetatud normi kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja osutatud õigusabi eest hinnaga hagi korral kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Kolleegium ei pea vajalikuks muuta tsiviilasjades nr 3-2-1-69-02 (RT III 2002, 18, 214) ja 3-2-1-65-04 väljendatud seisukohta, et viis protsenti hagi rahuldatud või rahuldamata jäetud osast on maksimummääraks, milles mõistetakse välja õigusabikulu. Kui alama astme kohus on õigusabikulu maksimummääras välja mõistnud, ei saa kõrgema astme kohus seda määra enam ületada. Käesolevas asjas on hagihind 1 000 000 krooni ning ringkonnakohus rahuldas nõude täielikult. Seega võib TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt kostjalt hageja kasuks kõige rohkem välja mõista 50 000 krooni õigusabikulu. Kolleegium peab seda summat asja mahukust ja keerukust arvestades ka põhjendatuks.
9. Vastuseks kassatsioonkaebuse ülejäänud väidetele märgib kolleegium järgmist. Riigikohtu tsiviilkolleegium asus
10. veebruari
11. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-16-97 (RT III 1997, 7, 81) seisukohale, et asja teistkordsel läbivaatamisel Riigikohtus ei saa pool tugineda asjaolule, millele ta ei tuginenud asja esmakordsel läbivaatamisel Riigikohtus. Sellest seisukohast tulenevalt jätab kolleegium tähelepanuta kassaatori väite, et asi tuleks läbi vaadata halduskohtus. Samuti jätab kolleegium samal põhjusel tähelepanuta kassaatori väited Põhiseaduse § 24 ning TsMS § 164 lg 1 p 5 rikkumise kohta, tõendite väidetava avaldamata jätmise kohta Valga Maakohtus ja väite, et seoses maa erastamisega muutus ehitis I. Saare ja hageja ühisvaraks.
12. Ebaõige on kassatsioonkaebuse seisukoht, et kui tehing on tühine, siis on tühised ka sama varaga tehtavad järgnevad tehingud. Selles osas on Riigikohus avaldanud oma seisukoha
13. juuni
14. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-68-03 (RT III 2003, 24, 243).
15. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et asjas ei esine hageja enda rasket ettevaatamatust, mis oleks soodustanud kahju tekkimist või suurenemist, ning seetõttu ei saa TsK § 462 lg-t 1 kohaldada. Seaduse kohaselt on võimalik ehitise või selle osa võõrandamine üksnes notariaalselt tõestatud tehingu tegemisega ja seetõttu vajas ka vastav volikiri notariaalselt tõestatud vormi. Isegi kui hageja kirjutas oma allkirja volitusele, võis ta eeldada, et see allkiri ei too ilma volikirja notariaalse tõestuseta kaasa mingeid õiguslikke tagajärgi.
16. Asjaolu, et kohtud ei pööranud vajalikku tähelepanu I. Saare seletustele hoone parenduste kohta ning ringkonnakohus jättis rahuldamata kostja taotluse määrata ekspertiis, ei saanud tuua kaasa ebaõiget kohtulahendit. Isegi juhul, kui I. Saar tegi kõnealusele hoonele parendusi, mille tagajärjel hoone väärtus ajavahemikus 1995 - 1997 kasvas, siis on need parendused tehtud hageja varale ning seega suurenes hagejale kuulunud vara väärtus. See, mis põhjusel hageja vara väärtus suurenes, ei oma kahjuhüvitise arvestamisel tähtsust. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks soovinud esitada omapoolseid tõendeid hoone väärtuse kohta ajahetkel, mil hageja kaotas omandiõiguse hoonele.
17. Kuna kolleegium on käesoleva otsuse p-des 30 - 31 pidanud põhjendatuks kostjalt välja mõista õigusabikulu 50 000 krooni ulatuses, mis on TsMS § 61 lg 1 p 1 järgi maksimummäär, jääb hageja taotlus kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu väljamõistmiseks rahuldamata. A. Kull, V. Kõve, T. Tampuu