← Eesti

3-2-1-80-04

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-80-04 Otsuse kuupäev Tartu,

  1. juuni
  2. a Kohtukoosseis Eesistuja L. Laarmaa, liikmed V. Kõve ja T. Tampuu Kohtuasi AS Narva Vesi hagi Vladimir Jefimovi, Tatjana Jefimova ja Maria Jefimova vastu 1 774 krooni 85 sendi saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
  3. märtsi
  4. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-65/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS Narva Vesi kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  5. mai
  6. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
  7. Muuta Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
  8. märtsi
  9. a otsuse põhjenduste osa. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
  10. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
  11. Tagastada AS-le Narva Vesi kassatsioonkaebuselt
  12. märtsil
  13. a tasutud kautsjon, 200 krooni (kakssada krooni). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  15. veebruaril
  16. a esitatud hagiavalduse kohaselt tekkisid poolte vahel lepingulised suhted, mille alusel hageja osutas kostjatele veevarustuse- ja kanalisatsiooniteenust Narvas Koidula t 1 korteris
  17. Hageja on oma lepingulised kohustused täitnud. Kostjad ei keeldunud osutatavast teenusest, kuid tasusid selle eest vaid osaliselt. Hageja palus kostjatelt välja mõista
  18. oktoobri
  19. a seisuga tekkinud võlgnevus 1 774 krooni 85 senti.
  20. Vastuses hagiavaldusele ei tunnistanud kostjad hagi ja palusid jätta selle rahuldamata. Vastuse kohaselt on tarbijale, kellel ei ole veemõõturit, hageja kehtestanud ülemääraselt kõrge vee tarbimise normi − 10 m3 kuus ühe inimese kohta. Kostjate veetarbimine ei ole kunagi ületanud kokku 12 m3 kuus. Vee kvaliteet ja heitvee puhastamise kvaliteet on mitterahuldavad. Veevarustuse- ja kanalisatsiooniteenuse hind (tariif) on liialt kõrge.
  21. Narva Linnakohus rahuldas
  22. novembri
  23. a otsusega hagi ja mõistis kostjatelt hageja kasuks välja 1 774 krooni ja 85 senti. AS Narva Vesi on
  24. veebruaril
  25. a vastu võetud ühisveevägi ja kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) järgi Narva linna vee-ettevõtja. Hageja osutas kostjatele veevarustuse- ja kanalisatsiooniteenust ning kostjad olid võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 ja § 208 lg 1 järgi kohustatud teenuse eest tasuma. Hagisumma on põhjendatud ning hagiavalduses esitatud väited ei anna alust võlasumma vähendamiseks. Veevarustuse- ja kanalisatsiooniteenuse hinnad (tariifid) on kindlaks määratud Narva Linnavolikogu
  26. jaanuari
  27. a otsusega nr 191/38 ning hageja ei saa neid omal algatusel muuta. Kostjad ei ole neid tariife kohtulikus korras vaidlustanud.
  28. Kostjad palusid apellatsioonkaebuses linnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  29. Viru Ringkonnakohus tühistas
  30. märtsi
  31. a otsusega linnakohtu otsuse ja jättis uue otsusega hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas linnakohus ekslikult, et poolte vahel olid lepingulised suhted ja kostjad jätsid omapoolsed lepingust tulenevad kohustused täitmata. Linnakohtu järeldus ei ole kooskõlas asjas olevate tõenditega ja kohtuotsus ei vasta TsMS § 231 lg 4 nõuetele. Kostja V. Jefimovi seletuste kohaselt ei ole temaga sõlmitud suulist ega kirjalikku lepingut veevarustuse- ja kanalisatsiooniteenuse osutamiseks. Kostjate poolt teenuse tarbimist selle eest tasumata võib käsitada vara alusetu säästmisena kuni
  32. juulini
  33. a kehtinud ENSV tsiviilkoodeksi § 477 tähenduses. Nõude rahuldamiseks selle sätte alusel puudub aga alus, sest hageja pole tõendanud, et kostjad on tema arvel alusetult vara säästnud. Hageja leiab, et kostjad on jätnud ajavahemikus
  34. märts
  35. a kuni
  36. detsember
  37. a osutatud teenuse eest hagejale tasumata, kuid esitatud tõenditest ei selgu, millistest veevarustuse- ja kanalisatsiooniteenuse hindadest (tariifidest) on hageja lähtunud. Tulenevalt Narva Linnavalitsuse
  38. juuni
  39. a määrusest nr 797 tuli perioodil
  40. märts
  41. a kuni
  42. veebruar
  43. a kõnealuse teenuse eest tasuda 11 krooni 40 senti kuus (lähtudes tariifist 0,96 krooni 1 m3). Hageja on nõudnud kostjatelt alates
  44. märtsist
  45. a nimetatud tariifist märksa suuremaid summasid. Ta pole tõendanud, et kostjad oleksid tasunud teenuse eest vähem, kui nähti ette Narva Linnavalitsuse eelnimetatud määrusega. Seega pole kostjad ajavahemikul
  46. märts
  47. a kuni
  48. veebruar
  49. a vee- ja kanalisatsiooniteenuse tarbimisega hageja arvel oma vara säästnud. Alates
  50. a veebruarist on hageja lähtunud Narva Linnavolikogu
  51. jaanuari
  52. a otsusega nr 191/38 kehtestatud veevarustuse- ja kanalisatsiooniteenuse hinnast (tariifist) 9 krooni 43 senti ühe kuupmeetri eest. Hageja ei ole usaldusväärsete tõenditega ümber lükanud kostjate väiteid selle kohta, et nende tegelik vee tarbimine ei ole kunagi ületanud 12−14 m3 kuus. Hageja arvestatud tarbimisnorm 10 m3 kuus elaniku kohta on põhjendamatu.
  53. märtsil
  54. a jõustunud ÜVVKS § 15 järgi peab ühisveevärgist klientidele müüdav vesi olema mõõdetud kinnistu veevärgile veeettevõtja paigaldatud veearvesti abil, kui vee-ettevõtja ja klient ei ole kokku leppinud teisiti. ÜVVKS § 8 lg 4 kohaselt tuli kohaliku omavalitsuse volikogul kinnitada ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskiri, mis muuhulgas sisaldab ka veearvesti puudumisel sellekohase arvestuse pidamise korra. Hageja kirjalikust vastusest kohtule nähtub, et Narva Linnavolikogu ei ole sellist eeskirja kinnitanud. Hageja paigaldas Koidula 1 asuvale elamule ühtse veearvesti juba
  55. a, kuid arvestust selle kohta, kui palju veearvestita korterite elanikud vett tegelikult kulutasid, ei peetud ning andmeid vee tegeliku kulu kohta pärast ühtse veearvesti paigaldamist kohtule ei esitatud. Narva Linnavolikogu
  56. jaanuari
  57. a viidatud otsusega ei ole kehtestatud vee tarbimise normi. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
  58. Kassatsioonkaebuses palub AS Narva Vesi tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohus ei hinnanud tõendeid kooskõlas TsMS §-ga 95 ning andis pooltevahelistele suhtele ebaõige hinnangu. Hageja ja kostjate vahelised suhted tulenesid veevarustuse- ja kanalisatsiooniteenuse osutamise lepingust ning kohaldada tuli tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatut. Lepingulised suhted tekkisid poolte vahel alates
  59. detsembrist
  60. a kui kostjad asusid Koidula 1 korterit 7 kasutama. Lepingust tuleneva kohustise täitmise osas tuli lähtuda VÕS § 100 lg 1 p-st 1, §-st 108 ja §-st
  61. Lepingu oluliste tingimuste (teenuse maht ja hind) määratlemisel tuli kohaldada ÜVVKS § 14 lg 2, mille kohaselt veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hinna reguleerimise korra kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu. Seega tuleb aluseks võtta Narva Linnavalitsuse
  62. juuni
  63. a määrusega nr 797 kinnitatud hinnad. Ringkonnakohus väljus TsMS § 319 lg-t 1 rikkudes apellatsioonkaebuse raamidest, kui tuvastas, et pooltevahelised suhted tulenevad vara alusetust säästmisest.
  64. Vastuses kassatsioonkaebusele peavad kostjad kassatsioonkaebust põhjendamatuks. Ringkonnakohus ei kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme ega rikkunud protsessiõiguse norme. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  65. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsust tühistada, kuid TsMS § 362 p 5 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Kassatsioonkaebus tuleb seega rahuldada osaliselt.
  66. Kolleegium nõustub kassaatori väitega, et poolte vahel tekkinud õigussuhet saab käsitada lepingulise suhtena. Vaidlustamata asjaolude kohaselt osutas hageja kostjale veevarustuse- ja kanalisatsiooniteenust, kostjad võtsid teenuse vastu ja tasusid selle eest osas, mida nad pidasid põhjendatuks. Neist asjaoludest piisab, et lugeda veevarustuse- ja kanalisatsiooniteenuse osutamise leping sõlmituks. Kuna hageja pole nõustunud kostjate makstud tasu suurusega, siis ei saa kokkulepet lugeda sõlmituks tasu suuruse osas. See aga ei tähenda, et pooled ei oleks kokku leppinud selles, et hageja kohustub kostjatele teenust osutama ning kostjad kohustavad selle eest tasuma.
  67. Haginõude kvalifikatsioon ei anna käesoleval juhul siiski alust tühistada ringkonnakohtu otsust. Ringkonnakohus on protsessiseaduse nõuete kohaselt põhjendanud oma järeldust, et hageja pole tõendanud kostjate poolt teenuse saamist hageja arvestatud ulatuses. TsMS § 353 lg 3 kohaselt puudub Riigikohtul pädevus hinnata seda, kas alama astmete kohtud on asjaolusid õigesti tuvastanud. Ringkonnakohus lähtus õigesti hageja poolt kostjatele veevarustuse- ja kanalisatsiooniteenuse osutamisel tekkinud õiguste ja kohustuste sisu määratlemisel kohaliku omavalitsuse õigusaktidest ning
  68. veebruaril
  69. a vastuvõetud ja kehtima hakanud ühisveevärgi ja kanalisatsiooniseadusest. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniseaduse § 14 lg 2 kohaselt kinnitab veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hinna reguleerimise korra kohaliku omavalitsuse volikogu ning hind kehtestatakse valla-või linnavalitsuse poolt ja avalikustatakse vähemalt kolm kuud enne nende muutmist. Ajavahemikul
  70. märts
  71. a kuni
  72. veebruar
  73. a olid kostjad kohustatud hagejale neile osutatud teenuse eest tasuma Narva Linnavalitsuse
  74. juuni
  75. a määrusega nr 797 kehtestatud hinnast (tariifist) lähtudes. Alates
  76. a veebruarist oli hind (tariif) kindlaks määratud Narva Linnavolikogu
  77. jaanuari
  78. a otsuse nr 191/38 alusel. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja nõudis kostjatelt alates
  79. märtsist
  80. a kehtestatud tariifist märksa suuremaid summasid. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniseaduse § 15 lg 1 järgi peab ühisveevärgist klientidele müüdav vesi olema mõõdetud kinnistu veevärgile vee-ettevõtja paigaldatud veearvesti abil, kui vee-ettevõtja ja klient ei ole kokku leppinud teisiti. Vaidlustamata asjaolude kohaselt oli Koidula 1 elamusse paigaldatud ühtne veearvesti juba
  81. a. Vaatamata sellele ei lähtunud hageja kostjate veekulu (ja sellest tulenevalt kanalisatsiooniteenuse mahu) arvestamisel Koidula 1 elamu veemõõturi näidust. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniseaduse § 8 lg 4 kohaselt tuli kohaliku omavalitsuse volikogul kinnitada ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskiri, mis muuhulgas sisaldab ka veearvesti puudumisel sellekohase arvestuse pidamise korda. Narva Linnavolikogu
  82. jaanuari
  83. a otsusega nr 191/38 on küll kehtestatud ühe kuupmeetri tarbevee ja heitvee hind, kuid pole kehtestatud tarbimisnormi nende tarbijate jaoks, kellel pole eraldi veemõõturit. Seega leidis ringkonnakohus õigesti, et teistsuguse kokkuleppe puudumisel pidi hageja ÜVVKS § 15 lg 1 järgi lähtuma teenuse mahu kindlakstegemisel maja üldmõõturi näidust.
  84. Kassatsioonkaebuses leitakse ekslikult, et ringkonnakohus väljus TsMS § 319 lg-t 1 rikkudes apellatsioonkaebuse raamidest, kui tuvastas, et pooltevahelised suhted tulenevad vara alusetust säästmisest. TsMS § 228 ja § 231 lg 4 mõtte kohaselt ei ole kohus seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Seega on kohus asja lahendamisel seotud küll hageja esitatud asjaoludega, kuid mitte tema antud õigusliku kvalifikatsiooniga. L. Laarmaa, V. Kõve, T. Tampuu

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.