← Eesti

3-1-1-57-04

MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-57-04 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 17. juuni 2004 Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kohtuasi Krimin

§ 1681jõustus alles 1.

jaanuaril 2004, mistõttu see ei saa takistada talle kui kannatanule seadusega tagatud õiguste realiseerimist. Kannatanu märgib, et käesoleval ajal on Tallinna Linnakohtu menetluses kriminaalasi, kus teda "R. P-st" süüdistatakse KrK § 107 lg 1 järgi selles, et tema tekitas

  1. aprilli
  2. a õhtul korteris X tn N-N omavahelise tüli käigus S. K-le tahtlikult ülirasked kehavigastused. R. P. end selle kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnista. Samas on käesolevas kriminaalasjas tehtud Tallinna Linnakohtu
  3. aprilli
  4. a määruses antud
  5. aprilli
  6. a sündmustele hinnang, mis tugineb ühekülgselt üksnes S. K. ütlustele. Sellega on R. P. arvates rikutud tema kaitseõigust kriminaalasjas, kus tema on kohtualune ja S. K. kannatanu, sest S. K. versioonile on juba eelnevalt antud prioriteet.
  7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetasid R. P. ja tema esindaja vandeadvokaat V. Šemanski esitatud erikaebust ja palusid selle rahuldada. S. K. kaitsja vandeadvokaat K. Kuusma ja riigiprokurör A. Kasesalu vaidlesid erikaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik on õigesti käsitanud R. P. kaebust Tallinna Linnakohtu
  9. aprilli
  10. a määruse peale erikaebusena. Samuti on ringkonnakohtu määruses õigesti märgitud, et AKKS § 68 lg-s 1 ette nähtud erikaebe korras vaidlustatavate kohtumääruste loetelu ei sisalda määrust, millega lõpetatakse kriminaalmenetlus KrMK § 1681 alusel. Samas ei nõustu kriminaalkolleegium ringkonnakohtuniku seisukohaga, et Tallinna Linnakohtu
  11. aprilli
  12. a määrus ei ole käsitatav kriminaalasja n.-ö. lõpliku lahendina (terviklahendusena). Kriminaalmenetluse lõpetamine avaliku menetlushuvi puudumise ja isiku süü väiksuse tõttu on kriminaalasja terviklahenduseks vaatamata sellele,

§ 1681

lg 5 näeb ette võimaluse kriminaalmenetluse uuendamiseks juhul, kui isik ei täida talle pandud kohustusi. Kui isik täidab talle pandud kohustused, on kriminaalmenetluse uuendamine välistatud. Menetluse lõpetamise määruses väljendatu jääb sellisel juhul viimaseks kriminaalmenetluslikuks reaktsiooniks konkreetse kuriteo toimepanemisele. Ühtlasi ei ole teistel menetlusosalistel enam võimalik kriminaalmenetluse lõpetamise määruses väidetavale kuriteosündmusele antud faktilist ja õiguslikku hinnangut mingis kriminaalmenetluse hilisemas staadiumis vaidlustada.

  1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on KrMK § 1 p 4 alusel ja tuginedes AKKS § 68 lgle 2 ja PS § 24 lg-le 5, edasikaebeõiguse tegeliku efektiivsuse tagamise huvides korduvalt laiendatud erikaebeõigust nendele AKKS § 68 lg-s 1 nimetamata juhtudele, mil kohtumäärus kujutab endast sellist lõplikku lahendit, mida hiljem üldise kohtukaebe korras vaidlustada ei saa, samuti juhtudele, mil kohtumäärusega piiratakse mingit põhiõigust. Seejuures on kriminaalkolleegium tuginenud asjaolule, et ehkki AKKS § 68 lg-s 1 ja §-s 69 on esitatud nende kohtumääruste loetelu, mida saab vaidlustada erikaebe korras, võib AKKS § 68 lg-s 2 sätestatu kohaselt kõigi kriminaalasjas tehtud määruste peale, mida erikaebe korras vaidlustada ei saa, esitada vastuväiteid kriminaalasja kui terviku suhtes tehtud lahendi vaidlustamisel apellatsiooni- või kassatsiooni korras (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. detsembri
  3. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-109-00 " RT III 2000, 30, 322;
  4. novembri
  5. a määrus kriminaalasjas nr 3-11-119-02 " RT III 2002, 33, 356;
  6. aprilli
  7. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-25-04 " RT III 2004, 13, 166).
  8. Kaaludes, kellele ja millistel tingimustel peab olema tagatud kriminaalasja terviklahenduseks oleva kohtulahendi vaidlustamise võimalus, tuleb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates lähtuda asjaolust, kas konkreetne lahend võib riivata isiku subjektiivseid õigusi.
  9. Käesoleva kriminaalmenetluse esemeks on S. K. süüdistus selles, et tema lõi
  10. aprilli
  11. a õhtul korteris X tn N-N omavahelise tüli käigus eluohtliku kehavigastuse tekitamise eesmärgil tahtlikult R. P-st noaga kaks korda kõhtu ja üks kord selga, tekitades sellega R. P-lr ülirasked kehavigastused. Samal ajal on Tallinna Linnakohtu menetluses kriminaalasi, milles süüdistatakse R. P. muuhulgas selles, et tema tekitas
  12. aprilli
  13. a õhtul korteris X tn N-N omavahelise tüli käigus S. K-le tahtlikult üliraskeid kehavigastusi.
  14. Tallinna Linnakohtu
  15. aprilli
  16. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kirjeldav-motiveerivas osas on linnakohus andnud hinnangu sündmustele, mis toimusid
  17. aprilli
  18. a õhtul X tn N-N korteris. Muuhulgas on linnakohus leidnud, et R. P. tekitas S. K-le üliraskeid kehavigastusi ja lugenud ebausaldusväärseteks R. P. ütlused selle kohta, et tema ei ole S. K-le vigastusi tekitanud. Määruses sisaldub kohtu seisukoht, et esmalt ründas R. P. S. K-t ning S. K. käitumine, mis väljus küll hädakaitse piiridest, oli suunatud üksnes enda kaitsmisele. Seega on linnakohtu määruses antud hinnang faktilistele asjaoludele, mis kuuluvad tõendamisesemesse ka kriminaalasjas, kus on kohtu all R. P. süüdistatuna S. K-le üliraskete kehavigastuste tekitamises. Seejuures on kohus kriitiline R. P. versiooni suhtes
  19. aprilli
  20. a sündmuste kohta ja loeb R. P. ütlused ebausaldusväärseteks.
  21. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et tulenevalt Riigikohtu üldkogu otsusest ei oleks Tallinna Linnakohtu
  22. aprilli
  23. a määrusega tuvastatud asjaolud R. P. kriminaalasja arutavale kohtule küll siduvad (vt Riigikohtu üldkogu
  24. aprilli
  25. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-1-00 " RT III 2000, 16, 169, p 12), kuid pole välistatud,

§ 48kohaselt kasutatakse seda määrust R.

P. suhtes käimasolevas kriminaalmenetluses ühe tõendina. Kuna vaadeldava määruse näol on tegemist tõendiga, mis ei ole kooskõlas R. P. kaitseversiooniga, võib selle kaasamine tõendite kogumisse raskendada R. P. kaitsmist. Riigikohus on seisukohal, et kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMK § 1681 alusel tuleb pöörata suurt tähelepanu asjaolule, kas lõpetatava kriminaalmenetluse tulemustel on või võib olla tähtsust mõne teise kriminaalasja lahenduse seisukohalt. Üldjuhul on väga raske rääkida avaliku menetlushuvi puudumisest kriminaalmenetluse jätkamise vastu olukorras, mil jätkatakse kriminaalmenetlust teises asjas, mille esemeks on sama kuriteosündmus. Lähtudes eeltoodust leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tallinna Linnakohtu 6. aprilli 2004. a määrus mõjutab oluliselt R. P. subjektiivseid õigusi ja seega peab talle olema tagatud õigus linnakohtu määruse peale erikaebe korras edasi kaevata. 15. Juhindudes AKKS §-st 67, § 72 lg-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku 19. aprilli 2004. a määruse ja saadab R. P. kaebuse Tallinna Linnakohtu 6. aprilli 2004. a määruse peale erikaebe korras läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Peeter Vaher, Ott Järvesaar, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.