Obsah (4)

§ 1028§ 1033§ 1035§ 1027

KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-17-04 17. juuni 2004 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Juli

§ 1028

lg 1 sätestab, et kui isik on teiselt isikult midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas. Jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et haigekassal ei olnud ja ei ole kohustusi ravimi Glivec maksumuse täies ulatuses hüvitamiseks M. Valdmannile. Seega on haigekassal seaduslik alus esialgse õiguskaitse määruse alusel M. Valdmannile ravimi Glivec maksumuse hüvitamiseks makstud summade tagasinõudmiseks ja M. Valdmann on kohustatud tagastama esialgse õiguskaitse määruse alusel väljamakstud 97 747 krooni 29 senti; 4) haigekassa ettepanek tagastada saadu osade kaupa on mõistlik ja M. Valdmanni säästev.

1. M. Valdmann esitas halduskohtu määruse peale erikaebuse, milles palus määruse tühistamist.
2. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium tühistas halduskohtu määruse ja tegi uue määruse, millega jättis haigekassa taotluse esialgse õiguskaitse korras saadu tagastamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus põhjendas määrust järgmiselt: Kui halduskohus otsustab esialgse õiguskaitse korras saadu tagastamise kohtuotsuses, siis on kaebuse esitajal õigus vaidlustada kohtuotsus ka tagastamise kohustuse osas. Seepärast tuleb HKMS § 31 lgs 3 sätestatud edasikaebepiirangut tõlgendada koosmõjus HKMS § 122 lg-ga 7 ja Põhiseaduse §-ga
3. Kuna samas küsimuses tehtud kohtuotsus on apelleeritav, siis tuleb apelleeritavana käsitada ka esialgse õiguskaitse korras saadu tagastamise kohta tehtud kohtumäärust, kui kohtu seisukohta koos kohtuotsusega pole enam võimalik vaidlustada. HKMS § 31 lg 3 piirab eraldi dokumendina vormistatud määruse peale edasi kaebamist eesmärgiga vältida kohtumenetluse takerdumist üksikküsimuste vaidlustamise tõttu ning sellised määrused on apelleeritavad koos kohtuotsusega. Käesolevas asjas on kohtuotsus jõustunud, esialgse õiguskaitse korras saadu tagastamise nõude vaidlustamine ei saa venitada kohtumenetlust ning kaebuse esitajal puudub muu õiguskaitsevõimalus. Kui kohus otsuses esialgse õiguskaitse määruse alusel tagastamist ei otsusta, peab huvitatud isikul olema võimalus nõuda alusetult saadu tagastamist ka pärast kohtuotsuse jõustumist. Alusetult saadu tagastamiseks esitatud taotluse lahendamisel ei minda tagasi põhivaidluse juurde ja seetõttu ei riivata põhimõtet, et reeglina lõpeb kohtumenetlus kohtulahendi jõustumisega. Otsustada tuleb üksnes küsimus, kas kaebuse esitaja peab tulenevalt alusetu rikastumise sätetest tagastama esialgse õiguskaitse korras saadu. Halduskohus tegi õigesti kindlaks, et eeldused alusetu rikastumise sätete kohaldamiseks on täidetud. Olemas on

§ 1028

lg-s 1 sätestatud teokoosseis, sest esialgse õiguskaitse määruse alusel vara üleandmiseks tekkinud kohustus langes ära kohtuotsuse jõustumisega, kui tehti kindlaks, et haigekassa ei pea hüvitama ravimi maksumust nõutud määras. Õige on ka kohtu seisukoht, et asjas ei esine

§ 1028aluseid, mis välistaksid tagasinõude.

Kohus on aga jätnud tähelepanuta ega ole andnud hinnangut M. Valdmanni väitele, et ta on esialgse õiguskaitse määruse alusel saadu äratarvitanud. Nõude ulatust rikastumise äralangemisel reguleerib

§ 1033

, mille lõike 1 kohaselt ei pea saaja saadut tagastama ega selle väärtust hüvitama ulatuses, milles ta ei ole saadu hävimise, äratarvitamise või kahjustumise tõttu või muul põhjusel saadu või selle väärtuse võrra rikastunud. Rikastumissätete eesmärgiks on rikastunu vara suurenemise kõrvaldamine. Seepärast on väljaandmise või väärtuse hüvitamise kohustus välistatud, kui saaja ei ole või ei ole enam rikastunud. Ravim on ära tarvitatud kaebuse esitaja ravimise eesmärgil ja ravimi väljanõudmine pole võimalik. Ravimi väärtuse väljanõudmine oleks võimalik, kui kaebuse esitaja oleks ravimi sooduskorras saamisega kokku hoidnud oma kulutusi. Ka seda ei ole – kui kaebuse esitaja oleks tarvitanud Gliveci asemel soodusravimite nimekirjas olevaid ravimeid, ei oleks ta pidanud maksma enam kui jäi tema enda kanda. Kaebuse esitajal polnud ravimi ostmiseks raha ja esialgne õiguskaitse määratigi seepärast, et vastasel korral poleks kaebuse esitaja saanud ravimit muretseda, mistõttu ta ei hoidnud ravimi soodushinnaga saamisel kokku oma kulutusi. Analoogiline oleks olukord ka siis, kui haigekassa poolt üleantuks lugeda vastav rahasumma, kuna on tõendatud, et saadu kulutati ravimi ostmiseks ja saadu võrra pole kaebuse esitaja rikastunud. Asjas ei ole ka

§-s 1035 sätestatud saaja kõrgendatud vastutust ettenägevaid asjaolusid, sest kaebuse esitaja ei pidanud kaebust ja esialgse õiguskaitse taotlust esitades teadma, et kaebus jäetakse rahuldamata. Samuti tarvitati ravim ära kohtumenetluse ajal, mil kaebuse esitajal ei olnud teada asjaolud, mis annavad aluse tagasinõudeks.

1. Haigekassa esitas ringkonnakohtu määruse peale erikaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määrus ja jätta jõusse halduskohtu määrus. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
2. Haigekassa väidab erikaebuses järgmist: 1) ringkonnakohtu antud tõlgendus pole olemuselt ühitatav HKMS § 122 lg-ga 7, mis sätestab, et esialgse õiguskaitse määruse alusel saadu tuleb kaebuse rahuldamata jätmisel tagastada. Nii esialgse õiguskaitse taotlus kui ka selle rahuldamise määrus on olemuselt tinglikud – iga kaebuse esitaja on juba ette teadlik tingimusest, et kui kaebus jäetakse rahuldamata, siis tuleb saadu tagastada. Taotlust esitades aktsepteerib kaebuse esitaja juba ette taolist tagajärge. Seetõttu ei saa isegi hüpoteetiliselt tekkida olukorda, et taolistel tingimustel üleantud vara tingimuse saabumisel ei tagastata. Järelikult ei ole ega saagi olla esialgse õiguskaitse määruse alusel saadu tagastamisel oluline, kas kaebuse esitaja on saadu ära tarvitanud või mitte; 2) Võlaõigusseaduse tõlgendus, mille kohaselt kaebuse esitaja ei peagi tagastama esialgse õiguskaitse alusel saadut, on vastuolus HKMS § 122 lg-ga
3. Ringkonnakohtu tõlgenduse õigsuse korral muutuks HKMS § 122 lg 7 sisutühjaks. Ringkonnakohus võttis ebaõigesti määravaks kriteeriumiks asjaolu, kas kaebuse esitaja teadis või pidi teadma seda, et kaebus võib jääda rahuldamata. Kaebuse esitaja ei tea kunagi kindlalt, kas tema kaebus rahuldatakse, ja sellisel juhul ei saa ringkonnakohtu seisukoha järgi kunagi tagasi nõuda esialgse õiguskaitse alusel saadut. Järelikult on esialgse õiguskaitse korras saadu tagastamisel kohaldatav

§ 1035

lg 1, mitte aga

§ 1033

; 3) esialgse õiguskaitse määruse järgi saadu tagastamisel tuleb lähtuda hoopis sellest, kas kaebuse esitaja teadis või pidi teadma, et kaebuse rahuldamata jätmisel tuleb saadu tagastada. Vastav tagajärg on selgesõnaliselt sätestatud HKMS § 122 lg-s 7 ja isik peab eeldatavalt tundma seadust juba taotluse esitamisel. Seega pidi ka kaebuse esitaja juba raha ülekandmise ajal teadma asjaolust, mis annab aluse saadu tagasinõudmiseks. Viide sellele sättele, mis kaitseb vastustajat ja avalikku huvi, on tehtud esialgse õiguskaitse määruses. Ka kasutas kaebaja kohtumenetluses advokaatide õigusabi, mis veelgi kinnitab, et esialgse õiguskaitse kohaldamise tagajärjed olid teada. Samale järeldusele jõudis ka halduskohus

1. novembri
2. a määruses; 4) ringkonnakohtu tõlgendus oleks sellega nõustumisel kohaldatav praktiliselt kõigi esialgse õiguskaitse asjade suhtes, kus enne kohtuotsust tehakse kaebuse esitaja suhtes soodustav toiming või antakse midagi üle. Ringkonnakohtu praktika kinnistumisel võivad olla seetõttu äärmiselt laiaulatuslikud ja õiguskorrale kahjulikud tagajärjed. See tõlgendus võimaldab esialgse õiguskaitse instituuti ära kasutada vastustajate põhjendamatuks ja pöördumatuks kahjustamiseks, sest tekiks olukord, kus vastustaja sisulises mõttes kaotab ka siis, kui ta protsessi võidab; 5) käesoleval juhul saaksid täiendavalt kahjustatud ka nende ravikindlustatute õigused, kellel on õigus saada teatud ravimit või raviteenust erikaebuse esitaja kulul, kuid kelle jaoks ei jätkuks raha enam seetõttu, et see on alusetute kaebuste menetluse käigus esialgse õiguskaitse korras välja makstud ja seda ei saa enam tagasi. Ravikindlustuse eelarve muutub sellises olukorras planeerimatuks, raha kasutamine kontrollimatuks ning väljamaksete tegemine ei sõltuks enam õigusaktides sätestatud piirangutest. Sellisel juhul ei oleks enam võimalik tagada isikutele Põhiseaduse § 28 lg-s 1 sätestatud põhiõiguste kaitset.
3. M. Valdmann on kirjalikus vastuses erikaebusele seisukohal, et erikaebuse menetlusse võtmisel tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. M. Valdmann väidab järgmist: 1) kuna esialgse õiguskaitse määruse alusel tagastamisel kehtivad eraõiguse põhimõtted, siis kehtib ka hea usu ja mõistlikkuse põhimõte. Haigekassa poolt alusetu rikastumise nõude esitamine pole kooskõlas hea usu ja ühiskonna poolt aktsepteeritava põhimõttega. Haigekassa teadis faktilisi asjaolusid – kohtusse pöördumise ja halduskohtu otsuse edasi kaebamata jätmise põhjusi, elutähtsa ravimi ärakasutamist kohtumenetluse ajal, isiku tervislikku ja majanduslikku olukorda; 2) hea usk positiivsele lahendusele põhines järgmistele asjaoludele: maksumuselt väga kallis ravim (alfainterferoon), mis andis minu puhul negatiivse tulemuse ja polnud samuti soodusravimite nimekirjas, kompenseeriti mulle 100%. Haigekassa oli
4. a kompenseerinud erandkorras ravimeid aastas ühe patsiendi kohta 10 000–195 000 krooni kuus, taotletava ravimi kulu oli sel hetkel 40 000 krooni kuus; 3) ringkonnakohus on õigesti kohaldanud

§ 1033lg-t 1.

Kui HKMS § 122 lg 7 näeb ette alusetu rikastumise sätete kohaldamise, siis peaks kohaldatav olema ka

§ 1033

.

§ 1033

lg 1 peaks tagama sotsiaalse õigluse ja vältima saajate kaitset olukorras, kus nad tegelikult ei ole rikastunud; 4) nõustuda ei saa haigekassa väitega, et kuna kaebuse esitaja oleks pidanud teadma, et kaebus võib rahuldamata jääda, siis peab ta ilma erisusteta tagastama kogu esialgse õiguskaitse korras saadu. Selline tõlgendus muudaks esialgse õiguskaitse korras saadu tagastamise korral mõttetuks alusetu rikastumise regulatsiooni kohaldamise. Seadusandja on esialgse õiguskaitse alusel saadu tagastamise aluste kehtestamisel arvestanud haldusprotsessi eripära. Esiteks, esialgse õiguskaitse määruse alusel on hüve üleandjaks avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitev isik. Teiseks, kaebuse esitamise põhjuseks on haldusorgani tegevus, mille osas kaebuse esitaja tunneb, et talle on tehtud ülekohut. Kohtu poole ei pöörduta, kui mujalt oleks abi saada. Tihti pole kaebuse esitamisel selge asja juriidiline kvalifikatsioon ja perspektiiv. Esialgse õiguskaitse määrust ei tehta juhtudel, kui on ilmne, et kaebus on perspektiivitu; 5) küünilised on haigekassa väited, et kui summat tagasi ei saada, ei suuda ta täita oma kohustusi teiste ravikindlustatute ees. Tõenäoliselt on haigekassa tasunud õigusabi eest kordades suuremaid summasid. Haigekassa pakkus ravi (alfainterferooniga), mis maksab peaaegu sama palju kui Glivec, teades et see ravi ebaõnnestus (ravimile lisandunuks ka statsionaarne ravi); 6) haigekassa kartus luua laiaulatuslik ja ohtlik pretsedent tundub õigusriigis kohatu. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT I

1. Halduskohus leidis, et M. Valdmann peab tagastama kogu esialgse õiguskaitse korras saadu. Ringkonnakohus asus seisukohale, et M. Valdmann ei pea midagi tagastama. Kassatsiooniastmes vaieldaksegi üksnes selle üle, kas M. Valdmann peab tagastama talle halduskohtu esialgse õiguskaitse määruse alusel ravimi Glivec soetamiseks antud raha. Haigekassa on seisukohal, et tagastada tuleb kõik, mis saadi esialgse õiguskaitse määruse alusel. M. Valdmann on seisukohal, et ta ei pea tagastama midagi. Vaidlust pole selle üle, et esialgse õiguskaitse korras saadud raha kulutas M. Valdmann sihipäraselt, soetades ravimit Glivec ja tarvitades selle ravimi ära.
2. Vastus tuleb leida küsimusele, kas M. Valdmannilt on võimalik tagasi nõuda esialgse õiguskaitse korras saadut. Vaidlusaluseks summaks on 97 747 krooni 29 senti. II
3. HKMS § 122 lg 7 sätestab: "Esialgse õiguskaitse määruse ja selle alusel antud haldusakti alusel saadu tuleb vastavas osas kaebuse rahuldamata jätmisel tagastada. Tagastamise kohustuse suhtes kohaldatakse vastavalt eraõiguses alusetu rikastumise kohta sätestatut. Halduskohus võib oma algatusel või huvitatud isiku taotlusel otsuses või eraldi määruses kohustada esialgse õiguskaitse määruse või selle alusel antud haldusakti alusel saadu tagastamiseks. Kahju hüvitamise nõudeid esialgse õiguskaitse määruse täitmisest ei tulene, kui täitmine toimus õiguspäraselt." Siit saab teha ühese järelduse, et halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse korras saadu on tagasi nõutav. Selge on ka see, et halduskohtumenetluses tuleb esialgse õiguskaitse korras saadu tagastamise kohustuse suhtes kohaldada eraõiguses alusetu rikastumise kohta sätestatut. Kolleegium möönab, et halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse korras saadu tagastamise kohustuse suhtes kohaldatavate eraõiguse sätete rakendamisel võib olla spetsiifilisi jooni.
4. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates pole aga heade kommetega kooskõlas avaliku võimu nõue tagastada esialgse õiguskaitse korras saadu, mis on eesmärgipäraselt ära tarvitatud, kui rikastumine pole märkimisväärne. III
5. Eraõiguses reguleerib alusetut rikastumist Võlaõigusseaduse (

) 52. peatükk.

§ 1027järgi peab isik sama seaduse 52.

peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu.

§ 1028sätestab kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmise alused.

Sama paragrahvi

1. lõige sätestab: "Kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära."
2. Käesolevas asjas on esialgse õiguskaitse määrusega haigekassale pandud kohustus ära langenud. Vastata tuleb aga küsimusele, kas M. Valdmann peab tagastama esialgse õiguskaitse korras saadu. 20.

§ 1033

lg 1 kohaselt ei pea saaja tagastama saadut ega hüvitama selle väärtust ulatuses, milles ta ei ole saadu äratarvitamise tõttu saadu või selle väärtuse võrra rikastunud. Vaidlust pole selle üle, et esialgse õiguskaitse korras saadud raha kulutas M. Valdmann sihipäraselt, soetades ravimit Glivec ja tarvitades selle ravimi ära. Vastus tuleb leida aga küsimusele, kas M. Valdmann on rikastunud. 21. Ringkonnakohus leidis, et rikastumissätete eesmärgiks on rikastunu vara suurenemise kõrvaldamine. Seepärast on väljaandmise või väärtuse hüvitamise kohustus välistatud, kui saaja ei ole või ei ole enam rikastunud. Ravim on ära tarvitatud kaebuse esitaja ravimise eesmärgil ja ravimi välja nõudmine pole võimalik. Ravimi väärtuse väljanõudmine oleks võimalik, kui kaebuse esitaja oleks ravimi sooduskorras saamisega kokku hoidnud oma kulutusi. Ka seda ei ole – kui kaebuse esitaja oleks tarvitanud Gliveci asemel soodusravimite nimekirjas olevaid ravimeid, ei oleks ta pidanud maksma enam, kui jäi tema enda kanda. Kaebuse esitajal polnud ravimi ostmiseks raha ja esialgne õiguskaitse määratigi seepärast, et vastasel korral poleks kaebuse esitaja saanud ravimit muretseda, mistõttu ta ei hoidnud ravimi soodushinnaga saamisel kokku oma kulutusi. Analoogiline oleks olukord ka siis, kui haigekassa poolt üleantuks lugeda vastav rahasumma, kuna on tõendatud, et saadu kulutati ravimi ostmiseks ja saadu võrra pole kaebuse esitaja rikastunud. Kolleegium sellise lähenemisega ei nõustu. 22.

§ 1033alusel saab saadu tagasi nõuda ulatuses, milles saaja hoidis kokku oma kulutusi.

Kulutuste kokkuhoidmisega oleks tegemist siis, kui saaja oleks ise teinud vastavad kulutused. Käesolevas asjas määrati esialgne õiguskaitse just selle pärast, et M. Valdmann ei suutnud omal kulul osta ravimit Glivec, s.t ise kulutusi teha. Seega on alus eeldada, et M. Valdmann ei oleks

1. a omal kulul soetanud nimetatud ravimit. Siit ei saa aga teha järeldust, et rikastumist ei olnud ja seetõttu puudub ka võimalus nõuda M. Valdmannilt esialgse õiguskaitse korras saadut.
2. M. Valdmann leidis halduskohtule esitatud kaebuses, et ta peab haigekassa kulul saama soodusravimite nimekirja mittekantud ravimit Glivec, ja saavutas esialgse õiguskaitse korras selle, et haigekassa hüvitas halduskohtu määruse alusel 99% Gliveci maksumusest avajavahemikul
3. juuli kuni
4. september
5. Kohus pani esialgse õiguskaitse määrusega haigekassale kohustuse kanda ravikulud, mida isik oleks kandnud ise, kui tal olnuks selleks vahendeid. Vaidlust pole M. Valdmanni
6. novembril
7. a halduskohtule esitatud kaebuse väite üle, et kuni
8. juuli
9. a kaebuse esitamiseni ostis ta
10. a ravimit Glivec teiste isikute annetuste, laenude jms viisil saadud rahaliste vahendite eest. Sellises olukorras tuleb tunnistada, et M. Valdmanni kulutuste kokku hoidmine võis aset leida. Rikastumine esialgse õiguskaitse korras saaduga poleks välistatud ka juhul, kui isik ei ostnud enne esialgse õiguskaitse määruse tegemist ravimit, mille soetamiseks määrati esialgne õiguskaitse.
11. Eeldada tuleb, et ravimi Glivec maksumuse 99% hüvitamise asemel esialgse õiguskaitse korras oleks haigekassa jätkuvalt hüvitanud alfainterferooni maksumuse 100% ulatuses. Sellises olukorras tuleks rikastumise tuvastamiseks liita
12. a jaanuarist kuni
13. juulini tarvitatud alfainterferooni hind ja Gliveci hinna see osa, mis nimetatud perioodil jäi M. Valdmanni kanda. Saadud summa ja Gliveci hinnavahe võiks olla summa, mille võrra isik on rikastunud. Sellise tõdemusega ei saa aga esialgse õiguskaitse korras saadud ravikulude tagasi nõudmisel siiski piirduda, sest selline lähenemine ei pruugi viia tasakaalus oleva lahendini. Arvesse tuleb võtta ravikindlustuse spetsiifikat. Nimelt võis haigekassa esialgse õiguskaitse kohaldamisel mitte teha kulutusi, mida ta oleks teinud siis, kui kohus poleks kohaldanud esialgset õiguskaitset. Seepärast ei saa tähelepanuta jätta M. Valdmanni poolt kohtumenetluse käigus esitatud väiteid selle kohta, et tänu ravimi Glivec tarvitamisele ta töötas ja tasus sotsiaalmaksu, millest osa laekus haigekassale, samuti seda, et töötamise korral ei pidanud haigekassa maksma talle ajutise töövõimetuse toetust. M. Valdmann on väitnud ka seda, et tänu ravimi Glivec kasutamisele ei kandnud haigekassa ka muid kulutusi (kulutused statsionaarsele ravile), mida tulnuks kanda ravi korral alfainterferooniga (halduskohtu toimiku IV kd leht 72). Nende väidete paikapidavuse korral tuleb M. Valdmanni töötasult haigekassale laekunud sotsiaalmaksu osa ja haigekassa poolt M. Valdmanni töötamise tõttu kokku hoitud kulutused maha arvata sellest summast, mida saaks esialgse õiguskaitse korras saadu tagastamisel M. Valdmannilt tagasi nõuda. Selline mõttekäik ei ole vastuolus ravikindlustusele omase solidaarsuspõhimõttega, sest vaidluse all on esialgse õiguskitse korras saadu tagastamine alusetu rikastumise eraõiguslike sätet alusel.
14. Kolleegium peab aga võtma seisukoha, kas asjas on kohaldatav

§ 1028lg 2, mis sätestab asjaolud, mille korral üleandja ei või saadut tagasi nõuda.

Halduskohus ja ringkonnakohus on seisukohal, et asjas ei esine

§ 1028

aluseid, mis välistaksid tagasinõude.

§ 1028

lg 2 p 3 sätestab, et üleandja ei või saajalt saadut tagasi nõuda, kui "tühise tehingu täitmisena saadu tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sellise sätte eesmärgiga". Kuna HKMS § 122 lg 7 sätestab esialgse õiguskaitse korras saadu tagastamisel alusetu rikastumise eraõiguslike sätete kohaldamise, siis ei saa

§ 1028

lg 2 p 3 tõlgendada viisil, et see säte võtab võimaluse nõuda tagasi esialgse õiguskaitse korras saadut. 26. Haigekassa väidab erikaebuses, et esialgse õiguskaitse korras saadu tagastamisel on kohaldatav

§ 1035

lg 1, mitte aga

§ 1033

.

§ 1035

lg 1 sätestab: "Käesoleva seaduse §-s 1033 sätestatut ei kohaldata juhul, kui saaja üleandmise ajal teadis või pidi teadma asjaoludest, mis annavad aluse saadu tagasinõudmiseks vastavalt käesolevas peatükis sätestatule." Kolleegium leiab, et

§ 1035

lg-d 1 ja 2 välistavad saaja õiguse tugineda esialgse rikastumise äralangemisele (

§ 1033lg 1).

Käesoleval juhul pole ilmselt tegemist rikastumise äralangemisega, vaid olukorraga, kus rikastumist kas pole üldse toimunud või on see toimunud haigekassa nõudest väiksemas ulatuses.

1. Tulenevalt HKMS § 64 lg-st 2 põhineb Riigikohtu otsus alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel ja Riigikohus ei tuvasta kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Seepärast ei saa kolleegium tuvastada, kas või millises ulatuses rikastumine toimus. Seda peab tuvastama ringkonnakohus.
2. Haigekassa erikaebus rahuldatakse osaliselt. Kaebus rahuldatakse osas, milles paluti ringkonnakohtu määruse tühistamist. Osas, milles paluti halduskohtu otsuse jõusse jätmist, jääb erikaebus rahuldamata. IV
3. Kolleegium peab vajalikuks käsitleda esialgse õiguskaitse määruse tegemist. Esialgset õiguskaitset reguleerivad HKMS § d 121ja 122 jõustusid
4. jaanuaril
5. Põhjalikumalt on Riigikohtu halduskolleegium esialgset õiguskaitset käsitlenud
6. detsembri
7. a määruses asjas nr 3-3-1-67-
8. Selles kohtumääruses käsitati haldusakti peatamist esialgse õiguskaitse korras. Kolleegium on samasugustel seisukohtadel ka käesoleval ajal ja leiab, et selles kohtumääruses esitatud seisukohad kehtivad ka juhtudel, mil esialgse õiguskaitse määrusega kohustatakse sooritama toimingut, näiteks maksma raha.
9. Lisaks sellele märgib kolleegium, et esialgse õiguskaitse kohaldamine on sisuliselt eelhinnang kaebuse põhjendatusele. Esialgset õiguskaitset on võimalik kohaldada, kui kohtu arvates on olemas suur õiguslik tõenäosus rahuldada kaebus. Samas kohaldatakse esialgset õiguskaitset sageli olukorras, kus faktilised asjaolud ei pruugi olla lõpuni selged.
10. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel on kaebuse rahuldamise perspektiivi väljaselgitamisel vahel otsustava tähtsusega vastavate kaebuste lahendamisel kujunenud kohtupraktika seaduste tõlgendamisel. Paratamatult peab kohus sageli tegutsema aga olukorras, kus asi on esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise ajal veel õiguslikult ebaselge just kohtupraktika puudumise tõttu. Käesolev juhtum ongi selline. Halduskohus lahendaski M. Valdmanni kaebust ja kohaldas esialgset õiguskaitset olukorras, kus puudus Riigikohtu praktika Põhiseaduse § 28 kohaldamisel. Ka käesoleval ajal puudub Riigikohtu praktika küsimuses, kas riik või riigi poolt loodud avalik-õiguslik juriidiline isik (haigekassa) peab kandma kulud, mis on vajalikud selleks, et isik saaks soetada soodusravimite nimekirja mittekantud ravimit. Kolleegium ei saa esialgse õiguskaitse korras ravimi soetamiseks antud raha tagastamise üle peetava vaidluse lahendamisel võtta seisukohta selles küsimuses. Samuti ei saa kolleegium võtta seisukohta küsimustes, kas halduskohus jättis M. Valdmanni kaebuse õigesti rahuldamata ja kas käesolevas asjas oli õige kohaldada esialgset õiguskaitset.
11. Kolleegium saab aga tähelepanu juhtida Riigikohtu kahele lahendile, milles on käsitatud sotsiaalseid põhiõigusi. Põhiseaduse § 28 on tõlgendatud Riigikohtu halduskolleegiumi
12. novembri
13. a otsuses asjas nr 3-3-1-65-03 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
14. jaanuari
15. a otsuses asjas nr 3-4-1-7-
16. Nendes otsustes pole rõhutatud seda, et isikul on piiramatu õigus riigi abile ja riigil piiramatu kohustus osutada abi. Rõhutatud on seda, et sotsiaalsete õiguste tagamisel on seadusandjal avar diskretsiooniõigus ja kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid. Sotsiaalsete põhiõiguste täpsema mahu määrab kindlaks riigi majanduslik olukord ning riik ei saa rohkem anda ja keegi ei saa riigilt rohkem nõuda, kui riik võimeline on. Samas on Põhiseaduse §-s 28 otsesõnu väljendatud põhiõiguse adressaadi subjektiivne õigus ja PS § 15 lg 1 kohaselt peab olema tagatud selle kohtulik kaitse. V
17. Kassatsiooniastmes pole enam vaidlust küll selle üle, kas määruse peale, millega pärast kohtuotsuse jõustumist kohustatakse isikut tagastama esialgse õiguskaitse korras saadut, saab apelleerida. Hoolimata sellest, peab kolleegium vajalikuks märkida järgmist.
18. HKMS § 31 lg 3 järgi on poolel ja kolmandal isikul õigus esitada halduskohtule eraldi dokumendina vormistatud määruse peale erikaebus, kui see õigus on sätestatud käesolevas seadustikus. Seadustik ei näe ette õigust vaidlustada kohtumäärust, millega tagastati esialgse õiguskaitse korras saadu. Ometi ei saa siit järeldada, et nimetatud määrus pole vaidlustatav.
19. Ringkonnakohus leidis, et kui halduskohus otsustab esialgse õiguskaitse korras saadu tagastamise kohtuotsuses, siis on kaebuse esitajal õigus vaidlustada kohtuotsus ka tagastamise kohustuse osas. Seepärast tuleb HKMS § 31 lg-s 3 sätestatud edasikaebepiirangut tõlgendada koosmõjus HKMS § 122 lg-ga 7 ja Põhiseaduse §-ga
20. Kuna samas küsimuses tehtud kohtuotsus on apelleeritav, siis tuleb apelleeritavana käsitada ka esialgse õiguskaitse korras saadu tagastamise kohta tehtud kohtumäärust, kui kohtu seisukohta koos kohtuotsusega pole enam võimalik vaidlustada. HKMS § 31 lg 3 piirab eraldi dokumendina vormistatud määruse peale edasikaebamist eesmärgiga vältida kohtumenetluse takerdumist üksikküsimuste vaidlustamise tõttu ning sellised määrused on apelleeritavad koos kohtuotsusega. Käesolevas asjas on kohtuotsus jõustunud, esialgse õiguskaitse korras saadu tagastamise nõude vaidlustamine ei saa venitada kohtumenetlust ning kaebuse esitajal puudub muu õiguskaitsevõimalus. Kui kohus otsuses esialgse õiguskaitse määruse alusel tagastamist ei otsusta, peab huvitatud isikul olema võimalus nõuda alusetult saadu tagastamist ka pärast kohtuotsuse jõustumist. Alusetult saadu tagastamiseks esitatud taotluse lahendamisel ei minda tagasi põhivaidluse juurde ja seetõttu ei riivata põhimõtet, et reeglina lõpeb kohtumenetlus kohtulahendi jõustumisega. Otsustada tuleb üksnes küsimus, kas kaebuse esitaja peab tulenevalt alusetu rikastumise sätetest tagastama esialgse õiguskaitse korras saadu.
21. Riigikohtu halduskolleegium nõustub selles osas ringkonnakohtu mõttekäigu ja järeldusega. Tõnu Anton, Julia Laffranque, Jüri Põld