MÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-143-03 Määruse kuupäev Tartu, 2. veebruar 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja L. Laarmaa, liikmed J. Luik ja T. Tampuu Kohtuasi Eesti Haigekassa hagi AS Laverna vastu 46 051

(EHS) § 3 p 5 alusel kostja töötajate ravikulude eest raviteenuste arvete alusel 42 310 krooni 70 senti ning haiguslehtede alusel haigushüvitiste eest 3 741 krooni.

§ 4

lg 2 kohaselt on haigekassal õigus nõuda sotsiaalmaksu maksjalt haigekassa kasuks sisse kulud, mida haigekassa on kandnud kindlustatu ravikindlustushüvitiste tasumisel, kui sotsiaalmaksu maksja on jätnud sotsiaalmaksu tähtajaks tasumata.

1. Kostja AS Laverna hagi ei tunnistanud ning leidis, et EHS § 4 lg-st 2 tulenev piirang ei ole kooskõlas põhiseaduse (PS) §-ga
2. Põhiseaduse § 152 alusel tuleb jätta EHS § 4 lg 2 kohaldamata ning algatada viidatud sätte suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Tulenevalt PS §-st 11 tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ning piirang peab olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgiga.

§ 4

lg-st 2 tulenev piirang pole vajalik, sest sätte eesmärgi saavutamine tagatakse maksukorralduse seaduses, haldusõiguserikkumiste seadustikus ja kriminaalkoodeksis kehtestatud õiguskaitsevahenditega.

§ 4

lg-s 2 sätestatud piirang pole ka proportsionaalne seatud eesmärgiga, sest see väljub normi eesmärgi raamest ning on ülemäärane.

1. Lääne Maakohtu
2. oktoobri
3. a otsusega hagi rahuldati. Kohus tuvastas, et kostja ei ole alates
4. a juulist maksnud sotsiaalmaksu ning hageja on tasunud kostja töötajate ravikulude eest ning haigushüvitisena kokku 46 051 krooni 70 senti. Kohus leidis, et EHS § 4 lg-st 2 tulenev piirang on kooskõlas PS §-ga
5. Vaidlusaluse normi eesmärgiks on ravikindlustusraha otstarbekas ja efektiivne kasutamine. Hageja on täitnud EHS § 3 p-s 5 sätestatud kohustuse kostja töötajate suhtes oma kohustuse nõuetekohaselt täitnud sotsiaalmaksu maksjate arvel. Töötajatele ravikindlustushüvitise väljamaksmine tingimustes, kus sotsiaalmaksu maksja on jätnud oma töötajate eest sotsiaalmaksu maksmata, võib viia olukorrani, kus haigekassal ei jätku raha EHS § 2 lg-tes 1 ja 2 sätestatud haigekassa eesmärgi ja ülesannete täitmiseks.

§ 4

lg 2 kehtestab kostjale küll täiendava rahalise kohustuse, kuid see ei ole ülemäärane haigekassa eesmärki ja ülesandeid arvestades. Muud meetmed, mida riik rakendab sotsiaalmaksu maksmise kohustuse täitmise tagamiseks, on karistusliku iseloomuga ning laekuvad riigieelarvesse. Riik nendest rahalistest vahenditest haigekassale raha ei eralda. 4. Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. augusti 2003. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus ühines maakohtu otsuse motiividega neid kordamata.

§ 4

lg 2 eesmärgiks on anda haigekassale võimalus tagada oma tegevuse finantseerimine, olenemata sotsiaalmaksu laekumisest riigieelarvesse. Laekunud rahast peab haigekassa täitma oma kohustused ravikindlustuse korraldamisel, s.h tasuma seaduses sätestatud tähtaegadel kindlustatud isikute ravikindlustushüvitised. Sotsiaalkindlustatud isikutele teenuste osutamise tagamise eesmärgil on haigekassa õigustatud kantud kulud sisse nõudma sotsiaalmaksuvõlglasest tööandjalt.

§ 4

lg 2 kohaldamist ei saa nimetada topeltmaksustamiseks, kuna selle normi alusel tekkiv nõue pole käsitatav maksusuhtest tuleneva nõudena. Haigekassa õigus sotsiaalmaksuvõlglaselt kulude sissenõudmiseks võimaldab haigekassal katta oma tegevuskulud ning pole käsitatav sanktsioonina maksuseaduste mõttes. Kostjat ei ole koheldud teiste maksumaksjatega võrreldes ebavõrdselt, sest kostja õiguslikku olukorda ei saa samastada maksumaksjatega, kes on sotsiaalmaksu seadusega ettenähtud korras tasunud. Kostjal oli võimalus kohaselt makse tasudes või sotsiaalmaksuvõlga ajatades nõude esitamine EHS § 4 lg 2 alusel ära hoida. Seega oli kostja õiguste piiramine suunatud suurema ebavõrdsuse ärahoidmisele ning selles mõttes proportsionaalne ja vajalik. 5. Tallinna Ringkonnakohtu otsusele esitas kassatsioonkaebuse kostja AS Laverna. Kaebuse kohaselt on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et kostjat ei koheldud teiste maksumaksjatega võrreldes ebavõrdselt ning EHS § 4 lg-s 2 kehtestatud piirang on vajalik ja seatud eesmärgiga proportsionaalne.

§ 4

lg-st 2 tulenev piirang ei ole kooskõlas põhiseaduse §-ga 11, kuna see piirab ebaproportsionaalselt PS §-s 32 sätestatud omandi kaitse põhimõtet. Põhiseaduse § 152 alusel tuleb jätta EHS § 4 lg 2 kohaldamata ning algatada viidatud sätte suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 6. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse lahendamise käigus tuleb anda hinnang

§ 4lg 2 vastavusele põhiseaduse §-le 11 koostoimes §-ga 32.

Kolleegiumi arvates tuleb vastata küsimusele, kas sotsiaalmaksukohustuse täitmise tagamise õiguslikku regulatsiooni arvestades on põhiseadusega kooskõlas EHS § 4 lg-st 2 sotsiaalmaksu maksuvõlglasele tulenev kohustus.

§ 4lg 2 (kuni 1.

oktoobrini 2002 kehtinud red) järgi nõuab haigekassa sotsiaalmaksu maksjalt haigekassa kasuks sisse kulud, mida haigekassa on kandnud kindlustatu ravikindlustushüvitise tasumisel, kui sotsiaalmaksu maksja on jätnud sotsiaalmaksu tähtajaks maksmata. Nimetatud kulude tasumine ei vabasta sotsiaalmaksu maksjat sotsiaalmaksu maksmise kohustusest.

1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 358 lg 3 kohaselt jätab asja läbivaatav kohtukoosseis tsiviilasja läbi vaatamata ning annab selle määrusega läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule, kui tsiviilasja lahendamine eeldab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel läbivaadatava küsimuse lahendamist. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 teine lause sätestab, et üldkogu lahendab Riigikohtu haldus-, tsiviil- või kriminaalkolleegiumi või erikogu üleantud asja, kui kolleegiumil või erikogul tekib põhjendatud kahtlus kohtuasja lahendamisel asjassepuutuva õigustloova akti või välislepingu põhiseadusele vastavuses.
2. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 358 lõikest 3 ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lõikest 3, jätab kolleegium AS Laverna kassatsioonkaebuse alusel ringkonnakohtu otsuse läbi vaatamata ja annab asja lahendada Riigikohtu üldkogule. L. Laarmaa , J. Luik, T. Tampuu