KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-64-04 Otsuse kuupäev 18. juuni 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar Kohtuasi Kriminaalasi V. N., I

§ 101p-de 3 ja 7, § 141 lg 2 pde 1 ja 3 ning § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

V. N. karistati vastavalt kaheteistkümneaastase, seitsmeaastase ja kuuekuulise vangistusega ning talle mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks kaheteistkümneaastane vangistus. V. N-lt mõisteti solidaarselt teiste kohtualustega tsiviilhagi katteks välja 14 385 krooni. Š

1. KrK § 101 p-de 3 ja 7 järgi tunnistati V. N. süüdi selles, et ta tappis koos R. Kurni, I. Šemtšugovi ja D. Timintseviga X talus toimepandud kuritegude varjamiseks eriti piinaval ja julmal viisil L. A. Maakohus tuvastas, et L. A. tapeti toimepandud kuritegude varjamiseks. Kohus leidis, et kõik kohtualused soovisid L. A. surma, mida kinnitab kohtualuste käitumine surma põhjustamisele eelnenud ajal. Maakohus märkis, et kohtuarstliku ekspertiisi aktist nähtuvalt olid kõik L. A. vigastused elupuhused, surm saabus kägistamisest käte ja linguga. Samas asus kohus seisukohale, et sellest ei järeldu, nagu vastutaks L. A. tapmise eest üksnes see isik, kes L. A. surnuks kägistas. L. A-l esinesid ka teised vägivallale iseloomulikud vigastused. Kohus leidis, et L. A. surm saabus teda kägistanud, kõhuhaava tekitanud ja kõrri löönud isikute, s.o R. Kurni, I. Šemtšugovi, V. N. ja D. Timintsevi ühise tegevuse tagajärjel. Maakohus märkis muuhulgas, et V. N. osalemist L. A. kägistamises on kinnitanud nii R. Kurn, I. Šemtšugov kui ka D. Timintsev. Kohus asus seisukohale, et L. A. tapmine pandi toime eriti piinaval ja julmal viisil, kuna kannatanu poomine, noahaava tekitamine ja tömp vägivald kestsid ebatavaliselt kaua, olles seega eriti piinavad. Kohtualuste poolt kasutatud tapmisviis oli eriti julm põhjusel, et L. A. tajus piinarikka surma saabumise paratamatust. Seoses V. N-le esitatud süüdistusega K. E. tapmises raskendavatel asjaoludel, märkis maakohus, et otsus K. E. ühiselt ära tappa ei ole veel kuritegu. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, et V. N. oleks mingite tegudega osa võtnud K. E. tapmisest. Seega leidis kohus, et K. E. tahtlik tapmine eriti piinaval ja julmal viisil teise kuriteo varjamiseks tuleb V. N. süüdistusest välja jätta.
2. Harju Maakohtu otsuse peale esitas V. N. apellatsioonkaebuse, milles palus end röövimises õigeks mõista, hinnata tema osavõttu L. A. tapmisest kaudseks ja kergendada kuritegude kogumi eest mõistetud karistust.
3. Tallinna Ringkonnakohtu
4. veebruari
5. a otsusega tühistati Harju Maakohtu otsus V. N. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 101 p-de 3 ja 7 järgi, samuti liitkaristuse moodustamise ja V. N-lt tsiviilhagi väljamõistmise osas. K. E. tapmise osas mõisteti V. N. õigeks. Ringkonnakohus tunnistas V. N.

§ 113järgi ja karistas teda rahalise karistusega 100 päevamäära 5000 krooni suuruses summas. Kar

S § 64 lg 1 alusel mõisteti V. N-le uueks liitkaristuseks seitsmeaastane vangistus.

1. Ringkonnakohus juhtis tähelepanu asjaolule, et maakohtu otsuse resolutiivosas ei kajastu otsuse kirjeldavmotiveerivas osas väljendatud seisukoht, et V. N. ei osalenud K. E. tapmises. Sellega seoses mõistis ringkonnakohus V. N. K. E. tapmise faktis KrK § 101 p 5 järgi õigeks. Kohtukolleegium märkis, et kohtuarstliku ekspertiisi akti kohaselt olid kõik L. A-l tuvastatud vigastused tekitatud ajal, mil kannatanu veel elas. Ekspertiisiakti kohaselt põhjustas kannatanu surma tema kägistamine kätega ja linguga. Lisaks kägistamisega põhjustatud surmavatele vigastustele tehti tapetul kindlaks ülakõhu piirkonna eluohtlik ja üliraske torke-lõikehaav ning raskusastmelt kerged kehavigastused, milleks olid ninaluude murd, kõõlustanu verdumised, verevalumid ja lõikehaav ees kaelal. Ringkonnakohus leidis sarnaselt maakohtuga, et L. A. suhtes kasutasid vägivalda suuremal või vähemal määral kõik kohtualused. Samas ei nõustunud kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et L. A. surm saabus teda kägistanud, kõhuhaava tekitanud ja kõrri löönud isikute ühise tegevuse tagajärjel. Ringkonnakohtu arvates on maakohtu otsuses kasutatud mõiste "grupiline tapmine" vastuolus kriminaalõiguse teooriaga ja kohtupraktikaga. Iga L. A. suhtes vägivalda kasutanud kohtualune vastutab vastavalt tema poolt faktiliselt põhjustatud tagajärjele, olenemata tahtlusest kannatanu tappa. Kohtukolleegium märkis, et maakohtu otsuse kohaselt vigastas V. N. noaga L. A. kaela, tekitades viimasele kergeid kehavigastusi. Eluohtlikke ja surma põhjustanud kehavigastusi tekitasid L. A-le R. Kurn ja I. Šemtšugov, kes kägistasid kannatanut juhtme ja kätega. V. N. käitumine polnud faktiliselt suunatud L. A. tapmisele, samuti ei saa tema käitumist vaadelda osavõtuna L. A. tapmisest KarS § 22 tähenduses. Ringkonnakohus leidis, et V. N. poolt L. A. suhtes toimepandu tuleb kvalifitseerida KrK § 113 järgi. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
2. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Heili Sepp. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustasid kassatsiooni korras ka V. N., R. Kurn ja I. Šemtšugov, kuid nende kassatsioonkaebusi Riigikohus menetlusse ei võtnud.
3. Prokurör palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu otsuse V. N. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 101 p-de 3 ja 7 järgi ja tunnistas V. N.

§ 113järgi.

Samuti taotleb prokurör ringkonnakohtu otsuse tühistamist V. N-le liitkaristuse mõistmise ja tsiviilhagi osas. Kassaator palub saata kriminaalasja uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Oma taotlust põhistab prokurör järgmiselt. 8.1 Kriminaalasjas on üheselt tuvastatud, et L. A. surma põhjustas tema kägistamine käte ja linguga. Lisaks kägistamisega põhjustatud surmavatele vigastustele tuvastati tapetul muuhulgas ka raskusastmelt kerged kehavigastused, sealhulgas lõikehaav ees kaelal. Ringkonnakohus on aga ekslikult leidnud, et maakohus tuvastas V. N. käitumise osas üksnes L. A.noaga löömise. Tegelikult tegi maakohus kindlaks, et lisaks L. A-le noavigastuse tekitamisele osales V. N. koos I. Šemtšugovi ja R. Kurniga ka L. A. kägistamises. 8.2 Harju Maakohtu otsus V. N. poolt L. A. kägistamise tuvastamisel tugines kriminaalasjas kogutud tõenditele, eelkõige kaaskohtualuste kohtueelsel uurimisel antud järjekindlatele ütlustele. Ka Ringkonnakohus luges kohtualuste eeluurimisel antud ütlused usaldusväärseteks. 8.3 Jääb arusaamatuks, mis põhjusel on ringkonnakohus lugenud ebausaldusväärseteks kõik tõendid, mis kinnitavad V. N. osalemist L. A. surma tinginud kägistamises. Kassaator leiab, et ringkonnakohtu otsus on vastavas osas motiveerimata, mistõttu on tegemist AKKS § 39 lg 3 p-s 7 nimetatud kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega. 8.4 Prokurör on seisukohal, et Harju Maakohus andis V. N. käitumisele õige kriminaalõigusliku hinnangu ja ringkonnakohus on maakohtu otsuse vastavas osas ekslikult tühistanud ja V. N. käitumise ümber kvalifitseerinud. Seoses sellega on ringkonnakohus jätnud V. N-lt alusetult välja mõistmata tsiviilhagi, ehkki V. N. vastutab solidaarselt R. Kurni ja I. Šemtšugoviga L. A. matusekulude hüvitamise eest.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil prokurör toetas protesti selles toodud põhistustel. Kaitsja leidis, et protest on üldsõnaline, selles ei ole veenvat tõendite analüüsi, mis kõrvaldaksid kahtlused V. N. osalemisest kannatanute tapmisel ning palus seetõttu jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. V. N-le esitatud süüdistuses on muuhulgas märgitud, et "...I. Šemtšugov kägistas A. elektrilise pikendusjuhtmega kõigepealt üksi, seejärel I. Šemtšugov ja V. N. koos." Harju Maakohus on selle süüdistuse episoodi lugenud tõendatuks, märkides, et "...V. N. osalemist A. kägistamises on kinnitanud nii R. Kurn, I. Šemtšugov kui ka D. Timintsev." Seega pole maakohtu poolt L. A. suhtes vägivalla kasutamisel tuvastanud mitte ainult V. N. noalöök, vaid ka viimase vahetu osalemine kannatanu kägistamises.
3. Ringkonnakohus on küll asunud seisukohale, et V. N. poolt noahaava tekitamine ei ole käsitletav tema osavõtuna kannatanu tapmisest, kuid ei ole võtnud mingit seisukohta maakohtu poolt tuvastatuks loetud teiste tegude kohta, mida V. N. süüdistuse kohaselt toime pani. Seega on tekkinud oluline vastuolu maakohtu poolt tuvastatud ja ringkonnakohtu poolt aktsepteeritud asjaolude ning V. N. käitumise õigusliku kvalifitseerimise vahel ringkonnakohtus. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub prokuröri väitega, et sisuliselt on V. N. õigeksmõistmine selles episoodis motiveerimata. See on aga vastavalt AKKS § 39 lg 3 ple 7 kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks, mis toob kaasa kohtulahendi tühistamise.
4. Seoses eeltooduga tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka osas, millega V. N. käitumine L. A. suhtes on kvalifitseeritud KrK § 113 järgi, samuti liitkaristuse mõistmise ja tsiviilhagi osas. Juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium kassatsioonprotesti ning saadab kriminaalasja V. N. osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar