← Eesti

3-1-1-62-04

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-62-04 Otsuse kuupäev 22. juuni 2004 Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher Kohtuasi T. P. süüdistusasi KrK

§ 76

lg 3 p 2 ning Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni art 9 p 1 "b"järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu

  1. märtsi
  2. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 2-1-322-2004 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik T. P. kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  3. juuni 2004 Istungil osalenud isikud T. P. kaitsja vandeadvokaat Mart Missik ja riigiprokurör Eve Olesk Resolutsioon Tallinna Ringkonnakohtu
  4. märtsi
  5. a kohtuotsus jätta muutmata ja T. P. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. T. P. tunnistati Rootsi Kuningriigi Helsingborgi Linnakohtu
  7. oktoobri
  8. a otsusega ning Skane ja Blekinge Apellatsioonikohtu
  9. detsembri
  10. a otsusega süüdi selles, et tema ja P. M. omasid ja vedasid
  11. augustil
  12. a 9915 ecstasy tabletti ja 23 130 liitrit 96-protsendilist piiritust ning püüdsid samal kuupäeval tuua neid esemeid Hollandist Saksamaa ja Taani kaudu Rootsi Kuningriiki, kuid nad peeti tollitöötajate poolt kinni. T. P. karistati raske narkokuriteo ja salakaubaveo katse eest vangistusega üheksaks aastaks ning ta paigutati Rootsi Kuningriigis asuvasse Kumla Vanglasse. Karistusaja alguseks loeti
  13. august
  14. a.
  15. T. P. andis
  16. septembril 2002 nõusoleku Kohtulikult karistatud isikute Euroopa konventsiooni ja selle lisaprotokolli (edaspidi Konventsioon) alusel enese üleviimiseks Eestisse jätkamaks karistuse kandmist.
  17. Tuginedes KrMK § 414 lg 1 p-le 3 ja lg-le 2 ning ja Konventsioon artikkel 9 p-le 1 "b" saatis riigiprokurör E. Olesk
  18. novembril
  19. a T. P. süüdistusasja materjalid Tallinna Linnakohtule ettepanekuga kvalifitseerida T. P. süüdistus Eesti Vabariigi nimel tehtud kohtuotsusega ümber ja asendada talle Rootsi Kuningriigis mõistetud karistus Eesti Vabariigis sama kuriteo eest ettenähtud karistusega.
  20. Tallinna Linnakohtu
  21. veebruari
  22. a otsusega kvalifitseeriti T. P. kuriteod ümber KrK §

§ 76

lg 3 p 2 järgi ning talle mõistetud karistus - 9 aastat vangistust - asendati vangistusega 8 aastaks, arvates

  1. augustist
  2. a. Linnakohus luges T. P. karistusaja hulka 3 aastat 5 kuud ja 28 päeva vangistust, märkides, et
  3. veebruari
  4. a seisuga tuleb T. P-l ära kanda 4 aastat 6 kuud ja 2 päeva vangistust. Linnakohus sedastas, et T. P. poolt grupis ja suures koguses toime pandud piirituse salakaubaveo katse on kvalifitseeritav KarS § 25 lg 4 ja § 391 lg 2 p 2 järgi, mille sanktsioon näeb ette karistusena 1 kuni 5 aastat vangistust. Tema poolt grupis toime pandud narkootilise aine salakaubaveo katse aga on kvalifitseeritav KarS § 25 lg 4 ja § 392 lg 2 p 2 järgi, mille sanktsioon näeb ette karistusena 2 kuni 10 aastat vangistust. Vastavalt KarS RS § 3 lg-le 3 lähtus kohus karistuste kohaldamisel piirituse salakaubaveo katse eest Karistusseadustiku sanktsioonist ja narkootilise aine salakaubaveo katse eest Kriminaalkoodeksi sanktsioonist. Eeltoodut arvesse võttes pidas linnakohus kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas õigeks kvalifitseerida piirituse salakaubaveo katse KrK §

§ 76lg 3 p 2 järgi ning mõista selle kuriteo eest karistuseks 5 aastat vangistust.

Narkootilise aine salakaubaveo katse pidas linnakohus õigeks kvalifitseerida samuti KrK §

§ 76lg 3 p 2 järgi ning mõista selle kuriteo eest karistuseks 8 aastat vangistust. Kar

S § 64 lg 1 alusel luges kohus kergema karistuse kaetuks raskemaga ja mõistis T. P-le liitkaristuseks 8 aastat vangistust.

  1. T. P. kaitsja Mart Missik esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles leidis, et kohus on maksimaalmääras karistuse mõistmisel eiranud karistuste võrdleva raskuse põhimõtet. Linnakohus on kaitsja arvates T. P. karistust sisuliselt raskendanud, rikkudes sellega Konventsiooni art 11 p-s 1 "d" sätestatut. Veel leidis kaitsja, et kohus on jätnud põhjendamatult kõrvale Konventsiooni artiklis 12 sätestatud võimaluse kergendada T. P. karistust Eesti Vabariigi põhiseaduse või muude seaduste alusel.
  2. Tallinna Ringkonnakohtu
  3. märtsi
  4. a kohtuotsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et T. P-le määratud asenduskaristus on seaduslik ja põhjendatud. KrK § 76 lg 3 p 2 näeb ette karistuse maksimaalmääraga 8 aastat vangistust ja selline karistus T. P-le linnakohtu poolt määratigi. Ringkonnakohus märkis, et linnakohus vähendas T. P-le Rootsi Kuningriigis mõistetud vangistust ühe aasta võrra ja seetõttu ei ole apellandi väide karistuse raskendamise kohta õige. Viidates AKKS § 20 sätetele, jättis ringkonnakohus tähelepanuta kaitsja poolt esmakordselt alles kohtuistungil esitatud taotluse kvalifitseerida T. P. poolt toimepandud tegu KrK § 76 lg 2 järgi. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
  5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse T. P., kes palub kuriteo ümber kvalifitseerida KrK § 76 lg 2 järgi ja vabastada end KarS § 73 lg 1 alusel karistuse kandmisest tingimisi. 7.1 Kassaator on seisukohal, et tema kuritegu tuleks Eestis kvalifitseerida KrK § 76 lg 2 järgi. Kassaator märgib, et kuna T. P. poolt toimepandud kummagi teo kvalifitseerimisel Rootsi Kuningriigis ei omistatud mingit õiguslikku tähendust sellele, et need teod pandi toime grupis, siis ei saa kõnealust tunnust arvestada ka tegude ümberkvalifitseerimisel Eesti karistusõiguse järgi. 7.2 Eesti kohtute poolt mõistetud karistus ei vasta kassaatori arvates Rootsi Kuningriigi kohtute poolt mõistetud karistuse iseloomule. Kassaator selgitab, et Rootsi Kuningriigi seaduste järgi oleks T. P. pärast 2/3 karistusaja ärakandmist - seega
  6. augustil
  7. a automaatselt vabanenud karistuse edasisest kandmisest. Määrates T. P. vabanemise ajaks
  8. augusti
  9. a on Eesti kohtud tegelikult raskendanud tema olukorda ja seega rikkunud Konventsiooni artikkel 11 p-s 1 "d" sätestatut. Kassaatori arvates tuleks T. P. suhtes analoogia alusel kohaldada KarS § 73 lg-s 1 sätestatut ja vabastada ta pärast 2/3 karistuse ärakandmist tingimuslikult edasise karistuse kandmisest. 7.3 Edasiselt märgib kassaator, et kuigi Rootsi Kuningriigi kohtud oleks võinud karistada T. P. vangistusega kuni kümneks aastaks, mõisteti talle sellest võimalikust maksimaalsest ühe aasta võrra kergem karistus. Kassaatori arvates oleks ka Eesti kohtud pidanud arvestama samasugust proportsiooni ja mitte mõistma T. Ple maksimaalselt võimalikku karistust. 7.4 Kassaator leiab, et Konventsiooni artikkel 11 kohase karistuse muutmise korral tuleks isiku põhiõiguste kaitse seisukohast arvestada ka seda üldtuntud asjaolu, et kinnipidamise tingimused Eesti ja Rootsi kinnipidamisasutustes on erinevad. 7.5 Kassaatori arvates nõuab Konventsiooni artikkel 9 p 1 "b" alusel toimuv karistuse asendamine seda, et tegemist poleks mitte pelgalt formaalse protsessiga, vaid et karistatud isikule tagataks kaitseõigus ja karistuse asendamisel võetaks arvesse karistuse raskust mõjustavaid asjaolusid. Eesti kohtud on T. P. arvates jätnud karistuse muutmisel arvestamata lisaks varem märgitule ka selle, et Eestis pole teda varem karistatud, et kinnipidamiskohas Rootsi Kuningriigis ei olnud tal pika vangistusaja jooksul re"iimi rikkumisi ning seda, et tal on elukaaslane ja väike laps. 7.6 Kassaator ei ole nõus ringkonnakohtu seisukohaga AKKS §-s 20 sätestatud apellatsioonkaebuse piiride ületamise keelu küsimuses. Ta leiab, et AKKS § 32 lg-st 1 tulenevalt oli ringkonnakohus, olenemata kaebuse sisust, kohustatud apellatsiooni piiridest väljuma, sest linnakohus kohaldas ebaõigesti kriminaalseadust ning rikkus oluliselt kriminaalmenetluse norme.
  10. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsioonkaebuses sisalduvat rõhutades, et T. P-le süüksarvatud salakaubavedu oleks tulnud ümber kvalifitseerida KrK § 76 lg 2 järgi, mitte aga KrK § 76 lg 3 p 2 järgi. Riigikohtu istungil esinenud prokurör, taotledes kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist, märkis esmalt, et Rootsi karistusõiguse säte, mille alusel T. P. salakaubaveos süüdi tunnistati, arvestas kvalifitseeriva tunnusena ka teo toimepanemist grupi poolt. Kuid samas osutas prokurör sellele, et Konventsiooni kohaselt tuleb karistavas riigis süüksarvatud teo ümberkvalifitseerimisel lähtuda elukohariigi, mitte aga karistava riigi karistusõigusest. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
  11. Kriminaaltoimiku materjalidest lähtuvalt on T. P. andnud nõusoleku kvalifitseerida talle Rootsi Kuningriigis (Konventsiooni kohaselt - "karistavas riigis") süüks arvatud tegu KrMK § 414 lg 1 p 3 alusel ümber Eesti Vabariigis (Konventsiooni kohaselt - "elukohariigis") samasuguse teo eest kriminaalvastutust ettenägeva karistusõiguse sätte järgi ja asendamaks talle karistavas riigis mõistetud karistus elukohariigis sama kuriteo eest ettenähtud karistusega.
  12. Vastavalt Konventsiooni artikkel 11 p-le 1 "a" peab elukohariik kriminaalasja uurimisel karistavas riigis tuvastatud faktilisi asjaolusid arvestama karistuse muutmisel ja seega ka teo ümberkvalifitseerimisel niivõrd, kuivõrd need kas selgesõnaliselt või ka kaudselt avalduvad karistava riigi kohtuotsuses. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub prokuröri poolt Riigikohtu istungil märgituga, et Konventsiooni kohaselt ei ole elukohariik ümberkvalifitseerimisel otseselt ja üheselt seotud teo kvalifitseerimisega karistavas riigis. Seega isegi juhul, kui T. P. tegu poleks Rootsi Kuningriigis kvalifitseeritud grupiviisiliselt toimepandud salakaubaveona, oleks see tegu tulnud Eestis ikka ümber kvalifitseerida KrK § 76 lg 3 p 2 järgi siis, kui Rootsi kohtuotsuses esitatud teo kirjeldusest oleks kas selgesõnaliselt või kaudselt ilmnenud, et ta ei pannud seda tegu toime üksi.
  13. Ekslik on kassatsioonkaebuses sisalduv ja Riigikohtu istungil T. P. kaitsja poolt korratud väide, et T. P. süüdi tunnistavas kohtuotsuses ei kajastu mingil määral kuriteo grupiviisiline toimepanemine. Esmalt nähtub kriminaaltoimiku materjalidest (tl-d 6-8), et Rootsi kohtu poolt tuvastatu kohaselt ei tegutsenud T. P. mitte üksi, vaid koos teise isikuga. Teiseks tuleb arvestada seda, et T. P. süüditunnistamisel Rootsi Kuningriigis on muuhulgas tuginetud ka salakauba eest karistust ettenägeva seaduse (seadus 1960:418) §-st 8 (tl 8). Viimatinimetatud paragrahvis sätestatu kohaselt on isiku karistamine seatud sõltuvusse sellest, kas teo pani toime üks isik või osales teo toimepanemises mitu isikut.
  14. Kassaator on Konventsioonist mittetulenevalt sidunud karistusmäära küsimuse karistuse iseloomu ning karistusest tingimusliku vabastamisega ja paigutanud kõik need küsimused Konventsiooni artikkel 11 p 1 "d" toimealasse ning on asunud ekslikult seisukohale, et ka Konventsiooni alusel toimuv karistuse muutmine peaks kujutama endast elukohariigis uue karistuse mõistmist. Konventsiooni alusel toimuv karistuse muutmine ei ole siseriiklik karistuse kohaldamine ja seega ei saa kõnealusel karistuse muutmisel ka lähtuda KarS §-st
  15. Tegelikult on Konventsiooni artikkel 11 p-s 1 "d" sätestatud vaid see, et elukohariik ei tohi karistuse muutmisel raskendada isiku karistusmäära. Karistusmäär väljendab üksnes mingi karistusliigi kvantitatiivset mõõdet, mitte aga karistusliigiga seonduvat karistuse iseloomu. Kuna Tallinna Linnakohtu
  16. veebruari
  17. a otsusega vähendati T. P-le Rootsi Kuningriigis mõistetud karistuse (vangistuse) määra ühe aasta võrra, ei ole tema suhtes rikutud Konventsiooni ülalnimetatud keeldu. Kuigi karistuse muutmise tingimusi sätestavas Konventsiooni artiklis 11 ei räägita otsesõnu karistuse iseloomust, seab Konventsiooni see artikkel elukohariigile siiski sisuliselt ka teatud karistuse liiki ja selle kaudu ka karistuse iseloomu puudutavad piirangud. Nimelt sisaldub Konventsiooni artikkel 11 p-s 1 "b" elukohariigile keeld asendada vangistust rahalise karistusega. Selle sätte teleoloogilise tõlgenduse kohaselt on välistatud karistuse muutmisel ka karistuse asendamine üldkasuliku tööga, samuti karistusest tingimuslik vabastamine. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et karistavas riigis määratud karistuse iseloomu arvestamist nõutakse elukohariigilt otsesõnu vaid Konventsiooni artiklis 10, juhtudel, mil karistav riik ja elukohariik on kokku leppinud, et elukohariigis mitte ei muudeta karistust, vaid jätkatakse karistavas riigis mõistetud karistuse täideviimist.
  18. Vastavalt Konventsiooni artiklile 12 võivad nii karistav riik kui ka elukohariik anda üleantud isikule armu, kohaldada amnestiat või kergendada karistust kooskõlas oma riigi põhiseaduse või muude seadustega. Seega on T. P-l pärast seda, kui ta on asunud Eestis kandma muudetud karistust muuhulgas õigus taotleda näiteks vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist KarS § 76 sätestatud alustel ja tingimustel. Kuid nii nagu on osutatud käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis, puudub Eestil elukohariigina Konventsiooni mõttes pädevus karistuse muutmise raames vabastada isikut tingimuslikult vangistusest.
  19. Erinevalt kassaatorist leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Konventsioonist ei tulene elukohariigi õigust ega kohustust võrrelda vangistuses pidamise tingimusi erinevates riikides. Väidetavalt paremaid tingimusi Rootsi vanglas oli T. P-lvõimalik arvestada siis, kui ta andis nõusoleku jätkata karistuse kandmist Eestis. II
  20. Leides kooskõlas eelmärgituga, et Tallinna Linnakohtu
  21. veebruari
  22. a otsusega on T. P-le Rootsi Kuningriigis mõistetud karistuse muutmine lõppkokkuvõttes toimunud seaduslikult ja kooskõlas Konventsiooni nõuetega, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium tuginevalt AKKS § 63 p-le 5 vajalikuks täpsustada linnakohtu otsust, raskendamata seejuures T. P. olukorda. Linnakohtu otsuse kirjeldav-motiveerivas osas on eraldi kvalifitseeritud T. P. poolt toimepandud piirituse salakaubaveo ja narkootilise aine salakaubaveo katse. Kohtuotsuse selles osas märgitu kohaselt on kohus pidanud vajalikuks T. P. karistada esmalt kummagi kuriteo katse eest ja on seejärel mõistnud talle KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 8 aastat vangistust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et piirituse ja narkootilise aine salakaubaveo katse moodustavad ideaalkogumi, mille eest tuleb KarS § 63 lg 1 alusel mõista üks karistus KrK § 76 lg 3 p 2 § 15 lg 2 järgi ja seega puudus alus T. P-le KarS § 64 alusel liitkaristuse mõistmiseks. Kuid arvestades seda, et erinevalt linnakohtu otsuse kirjeldav-motiveerivas osas märgitust on kohtuotsuse resolutiivosa koostamisel toimitud õigesti, puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates vajadus tühistada kohtuotsust. Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Peeter Vaher

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.